"Sekretärile, kellel oli täna plaanis Gordoni väljaku äärses aias einet võtta, ei meeldinud Godlimani kirjutustuba sugugi: see tundus olevat elutu ja surmahõnguline. Sinna pääsemiseks läks vaja nii palju võtmeid, et sama hästi oleks seda võinud ka hauakambriks pidada." (Follett 1994: 22)

"Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.

Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv." (Cristie 1994a: 11)

"Alleyn uuris vihmamantlit hoolikalt ja nuusutas seda. "See noor daam kasutab väga kangeid lõhnaõlisid. Ma usun, Fox, et tegemist on puhtahingelise noormehe riietusesemega, mida viimane kasutab kummide vahetamisel ja mootori reguleerimisel. Nüüd, Sligo, vaadake vihmakuub üle. Sobib ideaalselt õppeotstarbeks - just selline ese, millest Holmes ja Thorndyke loevad nagu raamatust. Te ju teate Holmes'i ja Thorndyke'i? Tasub teada. Kas olete nõus käigupealt lugema vana vihmakuue sõnumit?"" (Marsh 1993: 132)

"Olles kindlaks teinud Asie kui selle näidendi ühe tegelase, lootis Contenson jõuda autorini; ent Asie libises tal peost otsekui angerjas, peites end mõneks ajaks Pariisi mudasse, ja kui ta lõpuks uuesti Estheri kokana näitelavale ilmus, paistis Contensonile mulatlanna kaastöö täiesti seletamatuna. Nii sattusid need kaks kriminaalpolitsei meisternuhki oma elus esimest korda tekstile, mis mitte kuidagi ei lasknud end deifreerida, kuigi aimasid, et siin peitub mingi valgustkartev lugu." (Balzac 1990: 212)

1.

Kirjandusteaduses leidub arvukalt katseid määratleda ja liigendada detektiivkirjanduse avarat ja hämaravõitu valdkonda: nii on ikka ja jälle püütud läbi viia terminoloogilist eristust detektiiviloo ja kriminaalloo vahel, seda eriti angloameerika kriitikas. Eristust ei saa toetada. Kriminaalromaan pole lugu, mis esitab kuritegelikke sündmusi meile tout court. Kriminaalromaan, nagu ta ajalooliselt on arenenud ja nagu ta oma erilist ning eitamatut rolli tänapäeval mängib, on alati detektiivromaan. Tema "alus" on tagatud tänu kindlale skeemile, millest kirjutamisel lähtuda: laip - detektiiv - kahtlusalused. Ohver, kes mõrvatakse kas enne loo algust või teose esimestel lehekülgedel, saab hoovaks, mis käivitab kogu loo. Detektiiv püüab selgitada mõrva tagamaid. Kõik muud tegelaskujud on kas detektiivi assistendid, tema konkurendid või kahtlusalused. Mitte kedagi ei portreteerida ainult tema enese pärast: kõik on seotud kindlalt skeemiga, tuletuvad sellest. (Heissenbüttel 1983: 83) Vastavalt katab detektiivkirjandus aga üsna avarat valdkonda ilma kindlate piirideta: populaarkirjandust, mis ühel või teisel viisil, kas otseselt või kaudselt, tegeleb kuriteo uurimise ja väljaselgitamisega (Porter 1981: 4-5, Eriksson 1995: 13-14). Rangemate definitsioonide haardest näib detektiivkirjanduse mõiste välja libisevat.

2.

Küllalt üllatav ja ootamatu, kuid oma kõigis ilmingutes võib see anr olla üks viljakamaid ja mitmekülgsemaid anre 20. sajandi kirjanduses (Eriksson 1995: 13). Ebanormaalselt suur variantide rohkus ja evolutsioon poole sajandi jooksul on temast teinud ka moodsa kirjanduse ühe avatuima vormi (Heissenbüttel 1983: 90). Detektiivromaan, mida enamus kirjandusuurijaid jätkuvalt ignoreerib, on lugemisvara kõigile, igamehe legitiimne lektüür. Ta on väheseid kirjanduse liike, mida kõik võivad nautida ja igaüks võib tunda end kodus temast kõneldes.

On piisavalt tunnistusi selle kohta, et populaarkirjanduse lugejad üldiselt ja detektiivilugude lugejad eriti loevad kompulsiivselt. Fakt, et detektiivkirjandust "neelatakse" harilikult "ühe hingetõmbega", lugemist kordagi katkestamata ning seesugustes tingimustes (näiteks rongisõidu ajal), mis muudab muud laadi vaimse aktiivsuse võimatuks, kinnitab anri võimet oma lugejaid tugevalt köita. Andumus lugemisele võib sarnaneda tubaka või alkoholi tarbimisega. Roland Barthes on viidanud sellele kaudselt oma kirjutises "Teksti mõnu", kus ta eristab kahte põhilist tekstide kategooriat (ja samas talle iseloomulikult muidugi mitte-eristab), "mõnuteksti" (texte de plaisir) ja "õndsusteksti" (texte de joissance) ning teeb möödaminnes viite ka kolmandale kategooriale, "ihatekstile " (texte de désir), et see kõrvale heita. Viimane on põlastustvääriv kategooria, mille alla on populaarkirjandusest viidavad just detektiivilood.

"Ihatekstideks" on tekstid sedavõrd, kuivõrd kasutavad narratiivi lineaarset iseloomu stimuleerimaks lugejais lõpule suunatud iha (end­oriented desire) (Porter 1981: 51). Tegemist on sel puhul lugemisviisiga, kus mitte kõike ei võeta võrdse tähelepanuga ega hoolita tekstide terviklikkusest: küllastumatu soov teada saada, mis saab edasi, sunnib vahele jätma terveid lõike, üle hüppama kohtadest, mis näivad "igavatena", et jõuda kiiremini paeluvamateni (need osutuvad alati süeelisteks sõlmpunktideks, progressiivseteks elementideks tekstis, mis viivad lähemale mõne saladuse lahendumisele). Barthes'i võrdluse kohaselt käitub "ihateksti" lugeja hüpoteetilise ööklubi külastajana, kes "tahaks karata lavale ja ergutada tagant striptiisi kulgu: kiirustades, kuid ranges järgnevuses, rebida tantsijannalt ta tualeti detaile: kiirendada rituaali käiku, kuid järgida selle järkjärgulisust" (Barthes 1994: 463-469). Kogu erutus taandub siin kärsitule soovile näha lõpuks naise peidetud kohta (koolipoisi unistus) või saada teada, millega lugu lõpeb. Barthesiaanlikust vaatepunktist lähtudes ei võimalda "ihatekstid" kuigivõrd verbaalseid ekstsesse ja tekstuaalseid mänge, mis on "mõnutekstide" tunnusjooneks; paradoksaalne on aga see, et kuigi "ihatekstide" nautimine on üldkättesaadavam ja rahvalikum, on sellel naudingul intellektuaalsem iseloom kui "mõnutekstide" mõnul: "seesugune nauding (tung avastada tõde, tuua esile ja tunnetada asjade põhjusi ja sihte) on oidipaalne," ütleb Barthes, "kui muidugi on õige, et mistahes jutustamine eeldab - puuduva, varjatud või hüpostaseerunud - Isa ilmsikstulekut" (Barthes 1994: 468).

3.

Intrigeerivamaks tavalugejate lugemisviisist ongi intellektuaalide suhe detektiivkirjandusse. Marjorie Nicolson on oma kirjutises "Professor ja detektiiv" viidanud mitmetele põhjustele, miks detektiivkirjandus äratab huvi just elukutseliste lugejate - õpetlaste ja akadeemikute - ringkondades: detektiivilood ei võimalda pääsu mitte ainult elu eest, nagu sageli arvatakse, nad päästavad ajutiselt ka kirjanduse enese käest. Kirjanduse all tuleb siin mõelda iseäranis kaasaegset (post) modernistlikku kirjandust. Nicolsoni väitel reedab detektiivilugude lugemine ka objektiivsuse eelistamist subjektiivsusele, mõistuse eelistamist tunnetele ning usku universumi korrastatusse vastukaaluna metafüüsilisele pessimismile. Kokkuvõttena leiab Nicolson oma kirjutises, et ka "õpetlased on lõpuks vaid mõtte detektiivid" (detectives of thought) (Porter 1981: 226-227). Pakutud analoogiat küll pikemalt ei arendata, kuid implikatsioonid on selged: probleemide lahendamine vaimse tegevusena on ühine ja omane nii akadeemilistele distsipliinidele kui detektsioonile romaanis; lisaks on teatavat riski ja seikluslikkust ka õpetlase tegevuses: teaduslikele uuringutele pühendatud elu võib saada heroilise kuju.

Detektiivi ja õpetlase analoogia selgitamisel väärib eraldi esile toomist aga spetsiifiline sarnasus tegevuste vahel, mida sooritavad kirjanduskriitik ja detektiiv. Mõelda ei tuleks siin traditsioonilise kirjandusloolase detektiivset tegevust, alates käsikirjade üllitamisest kuni allikate uurimise ja biograafiliste faktide sätestamiseni. Sarnasus haarab tekstuaalset tõlgendust, nagu see moodsas kriitilises praktikas juurdus alates vähemalt New Criticism'ist.

Kriitiku suhtumist kirjanduslikku teksti võime võrrelda detektiivi suhtumisega roima: romaani uuritakse nagu enigmaatilist laipa või puzzle'it, mis nõuab lahendamist. Eeldatakse, et on tarvis vahendavat intellekti, et "õige" või "tõeline" lugu tuleks ilmsiks. Nii kriitiku kui detektiivi tegevus hõlmab valikut pealetükkivate faktide paljususest: selekteeritakse märke, mida saab organiseerida tõlgenduseks. Kriitik (ja iga lugeja on kriitik, kuna on haaratud teose lugemisprotsessi) püüab lahendada teose tähenduse probleemi võrreldes kõrvutavalt tekstuaalset materjali, nagu see ajalises järgnevuses talle on edastatud. Ta formuleerib ja reformuleerib oma teooriat selle materjali kohta värskete "tõendite" lisandumise valguses kuni teose denouement'ini. Kriitiku essee on aga nagu aruanne uuringutest, mis viisid kirjandusteose (kui "kuriteo") rekonstruktsioonini.

Kui kriitik opereerib nagu kirjandusest pärinev detektiiv, siis detektiiv käitub nagu väljatreenitud kriitik: enam või vähem disperaatse materjali põhjal rekonstrueerib temagi teatava terviku, et vahendada meile kindlaid tähendusi. Sarnasus kahte laadi tegevuse vahel ei üllata, kui mõelda, et mõlemal rollil on ühine müütiline algupära - Oidipus, kes ühendas mõlemaid funktsioone. Eduka detektiivina suutis Oidipus lahendada oma isa mõrva saladuse. Sfinksi mõistatuse lahendajana demonstreeris ta aga tundlikkust tähenduse mitmekihilisuse ja ambivalentsuse suhtes, mida ootame kirjanduskriitikult. Klassikalisi detektiivromaane konstrueeritaksegi printsiipide alusel, mis on lähedased mõistatuse koostamisele. Kuigi mõistatused, mida pakuvad detektiivilood, on pigem situatsionaalsed kui verbaalsed, on seal tegemist ikkagi selle sama vajadusega tõlgendada märke või märkide seeriaid, kas siis lausungite, estide või elutute ja materiaalsete tõendite kujul.

Igal juhul: nagu preestril, kes seletab müstilist oraaklit, või kriitikul, kes tõlgendab komplitseeritud teksti, on iga tõelise detektiivi ülesandeks olnud likvideerida selgusetus ning tuua mõte mõtetusse.

4.

Detektiivromaanide viimaseaegne kasvav prestii akadeemilistes ringkondades ongi kindlalt seotud huviga, mida anri vastu on ilmutanud mitmed mõjuvõimsad kirjanduskriitikud (näiteks: Geoffrey Hartman, Frank Kermode jt). Kogumiku "Poetics of Murder" toimetajad kirjutavad: "Kriitiline tegelemine detektiivkirjandusega pole kunagi varem olnud laiaulatuslikum ja tervislikum kui tänapäeval. Tuginedes nende populaarsusele, suhtelisele lihtsusele, ning võimele olla mudeliks mitmesugust muud laadi narratiividele, kasutavad kaasaegsed kirjanduskriitikud ja -teoreetikud detektiivromaane kõikvõimalike kirjanduslike spekulatsioonide katseobjektide ja näidistena, alates narratiivsete tehnikate uurimisest kuni arutlusteni kirjanduse sotsiaalsetest funktsioonidest, psühholoogilisest mõjust ning filosoofilistest süsteemidest, mida nad eeldavad ja edendavad. Neid romaane tuleks vaadelda kui kaasaegseid rahvajutte, kui kultuuridokumente par excellence, ning kui esmaklassilisi illustratsioone mentaalsetest ja sotsiaalsetest protsessidest" (Most ja Stowe 1983: xi - xii).

Detektiivkirjanduse baasil on iseäranis arendatud kolme kriitilist valdkonda: narratoloogilist, psühhoanalüütilist ja sotsioloogilist (Eriksson 1995: 14). Siinse kirjutise järgnev osa kuulub suunda, mis tegeleb narratiivsusega. Detektiivkirjandus, eriti oma klassikalises vormis, on unikaalne narratiivsete anride hulgas seeläbi, et tematiseerib narratiivis narratiivsuse enese kui probleemi, protseduuri ja teostuse (Hühn 1987:451). Tema konstitueeritus anrina on põhinemas teatavate narratiivsete strateegiate komplitseeritud rakendamisel ja mitme erineva loo problemaatilisel suhestamisel: ühe loo jutustamise käigus tuuakse detektiiviloos esile teine lugu. Neiks lugudeks on lugu uurimisest (mis on presentne) ja lugu roimast (mis on absentne), kusjuures esimese loo ainsaks õigustuseks on teise loo tutvustamine (Todorov 1995: 33; Porter 1981: 29; Hühn 1987: 452). Konventsionaalselt on mõlema loo seotus esitatud lugejale spetsiifiliselt keerukal viisil (mille välmis Poe ja standardiseeris Doyle). Kasutades Genette'i ja Chatmani eristust story ja discourse'i vahel, võime määratleda klassikaliste detektiivromaanide organiseerituse järgmiselt: tavapärane loo ja diskursi konstellatsioon (sündmuste ja tegevuste jada abstraheeritav pre-eksistents versus nende vahendamine narratiivis) esineb topeldatud kujul: lugu roimast (story of the crime) on vahendatud detektiivi uuringu diskursis; ja lugu uuringust (story of the investigation) on omakorda vahendatud narraatori diskursis (näiteks: dr. Watsoni kirjapandud aruanne Holmes'i detektsioonist). Mõlemal juhul on lugu suures osas peidetud ja lugeja on kahekordses hämmingus: püüdes taibata müstilist mõrvalugu peaaegu samavõrd müstilise detektsiooniloo kaudu, on tal lahendada topeltmõistatus.

5.

Detektiivromaanide lood on edukalt kirjeldatavad kui lood lugemisest ja lood kirjutamisest, kuivõrd tegemist on "sündmustike" ifreerimise ja deifreerimisega. Kirjeldatuna lugemise terminoloogias, võime sündmustiku topeldatud struktuuri (ehk kahe loo kombinatsiooni) visandada nii:

Initsiaalne kuritegu - kuivõrd ja seni, kui on lahendamata - funktsioneerib nagu tõlgendamatu või loetamatu märk - märk, mis on resistantne integreerimise suhtes ühiskonna etableeritud tähendussüsteemi ja pürib diskrediteerima viimase valiidsust. Seda märki ei saa sootsium ignoreerida: tuleb avastada ta peidetud tähendus ning - reintegreerimise teel - ta hajutada (to defuse) (Hühn 1987: 453).

Sündmustiku edenemine (s.t lugu uurimisest) ongi esitatud katsetena omistada sellele märgile tähendus. Märgi tõlgendamine saab siin muutumatult narratiivi kuju (rakendatakse üht kõige fundamentaalsemat võtet koherentsuse ja tähenduse saavutamiseks): meile jutustatakse lugu kuriteo geneesist.

Katse lugeda roima seesugusel viisil eeldab teksti olemasolu. Detektiivromaani üldiste konventsioonide kohaselt jätab iga roimar endast paratamatult jälgi: lugu roimast on seega alati teatud mõttes kirjutatud romaani fiktsionaalsesse maailma. (Kurjategija unistus perfektsest roimast, st seesugusest, mis ei jätaks mitte ühtegi jälge, osutub ikka ja alati, vastavalt kaanonile, illusoorseks.) Detektsiooni raskendamiseks püüab roimar jätta jälgi (st märke = tähistajaid) nii vähe kui võimalik; märkidega, mida pole võimalik siiski täielikult varjata (näiteks laip), püüab ta manipuleerida nii, et need viitaksid kas mingile koherentsuseta loole (mõrv ilmneb sel juhul täieliku "müsteeriumina") või mõnele teisele, väärale (suitsiidile, õnnetusjuhtumile, mõrvale, mille sooritas keegi teine, jne). Võib siis öelda, et roimar kirjutab oma roimalugu igapäevasesse "tegelikkusse" sellisel kombel, et ta tekst oleks varjatud, moonutatud ja eksitav; ta püüab kirjutada võimalikult väärtõlgendatavat teksti. Ja kuigi ta püüab allutada kogu teksti oma teadvusele, oma nö "kunstilisele" kontrollile, libisevad teatavad märgid tema tähelepanu alt välja ning reedavad tahtmatult oma tõelist tähendust (kriminaalset autorlust).

6.

Detektiivromaanide põhiosa, sündmustiku pikalevenitatud keskmise osa (pärast surnukeha avastamist), hõlmab detektiivi tõlgendamistöö süstemaatiline arendus. Detektsioon tähendab siin reeglina tähistajate selekteerimist, grupeerimist ning neile tähistatavate omistamist. Varjatud loo eeldamine teoses ja selle otsimine inskribeerituna igapäevasesse reaalsusesse transformeerib tulemusena romaanisisese maailma potentsiaalsete märkide konglomeraadiks. Mistahes fenomenid võivad kaotada oma algse, automaatselt või mehaaniliselt omistatava tähenduse ning tähistada midagi muud: ülevürtsitud toit võib varjata mürki jne. Efektiivselt deautomatiseerides tähistamisprotsessi, varustab roima saladus argipäevase maailma ettearvamatute tähenduste küllusliku potentsiaaliga: kogu maailm pakub teoses end lugejatele välja kui varjatud mõrvaloo ambivalentne tekst. Lugemisraskused on selle teksti puhul põhjustatud õigupoolest kolmekordsest määratlematusest: pole määratletavad (a) selle teksti lähtekoht ja piirid, (b) teda konstitueerivate märkide hulk, (c) ning kood, mille alusel tekst on koostatud. (Tekstuaalne määratlematus on detektiivromaanides muidugi ajutine: detektiiv kui superlugeja eraldab relevantsed märgid neid ümbritsevate irrelevantsete massist, piiritleb teksti ja taandab tähendusliku paljususe lõpuks ühele ainsale -- roima tegelikule loole.)

7.

Lugemisprotsessi komplitseerib veel asjaolu, et alati on sisse mässitud muid kahtlusaluseid - teisi tegelasi, kes on samuti kas milleski süüdi või omavad mõrvaks motiive, mida katsuvad varjata. Tüüpiliselt võltsivad nemadki argielulist teksti: nad püüavad muuta või ümber korraldada märke, et ära hoida oma väikeste, süüle viitavate saladuste ilmnemist. Tsiteerime klassikat: "Monsieur Poirot, kas on inimest, kelle elu kannataks lähemat uurimist? Kas peab kiskuma inimeste elusid selle sisse, kui neil ei ole midagi tegemist..." - "Cora Lansquenet'i mõrvaga? Jah. Sest tuleb uurida kõike. Oo, see on muidugi tõsi - see on vana maksiim - igaühel on midagi varjata. See on tõsi meie kõikide puhul - tõsi võib-olla teiegi puhul, madame. Aga mina ütlen teile, midagi ei tohi ignoreerida," ütleb Hercule Poirot (Christie 1994b: 121).

Seega: enne kui detektiiv saab korrektselt läbi lugeda kurjategija teksti, tuleb tal uurida, lahti harutada ja elimineerida mitmeid erinevaid sekundaarseid tähendusvõimalusi ja lugusid. (Omaette lugudena kannab detektiiv need ette alles teose lõpus.) Kuivõrd lugusid on alati rohkem kui üks, on vastavalt rohkem ka autoreid. Autorite multiplitseerumisele ja tähenduste mitmekordistumisele vastab analoogiline paljusus lugejategi puhul. Detektiivil tuleb rinda pista teiste lugejatega, neiks on reeglina politseinikud, ametlikku autoriteeti omavad lugejad ühiskonnas, kes kokkuvõttena osutuvad siiski ebakompetentsemaiks kui detektiiv.

Lugejaid on muidki. Teist lugu - ehk roima kui esimese loo lugemise lugu - on narratiivis vahendatud võtte abil, mis on klassikalises detektiivkirjanduses üldlevinud: rakendatakse individualiseeritud jutustajat, kes on tavaliselt kas detektiivi sõber või assistent ning tegeleb uurimisprotsessi ülestähendmisega. Võtet kasutas esimesena Poe, kõige märkimisväärsemalt aga Conan Doyle, kelle dr Watson on siin parimaks näiteks.

See võte loob kirjutamise ja lugemise vastasmängus omalaadse topeldumise: kui esimese (st roimaloo) suhtes funktsioneerib kriminaalne (anti)kangelane nii autori kui kirjutajana, siis teise loo rollide vahel on lõhe: ühelt poolt detektiiv (kui superlugeja), teisalt tema sõber või jäädvustaja (kes iseseisvalt ei loe ega mõista detektiivi lugemist). Kuna Watson ei näe läbi Holmes'i uuringute edenemist, varjab teise loo tekst (see, mis raamatutes ära trükitud) suures osas uurimise tegelikku seisu, asetades meid, aktuaalseid lugejaid, positsiooni, mis on võrreldav detektiivi omaga: meiegi oleme vastamisi tähistava "pinnaga", mille tähistatava peame leidma oma lugemistegevuse käigus. Tulemuseks on teksti struktuuri ambivalentsus: mõlemad lood on nii esitatud kui varjatud, nähtaval ja nähtamatud. Ja mõlemal lool - nii roima­ kui uurimislool - on seega ühtaegu mitmeid lugejaid: detektiiv, Watsoni­kuju, politseinikud, meie. Kõiki seob eeldatav epistemofiilia, ühine la passion du sens (Brooks 1992: 22).

8.

Detektiivromaani kui anri organiseerivaks dominandiks ongi Brian McHale'i põhjal epistemoloogilisus (McHale 1992: 146-147): fiktsioon rakendab töösse formaalseid strateegiad, mis tõstavad esiplaanile küsimusi teadmiste ligipääsetavusest, piiridest, usaldusväärsusest, edastatavusest, ringlusest jne. Implitsiitseid küsimusi võime sõnastada järgmiselt: Mis väärib teadmist? Kes omab teadmisi? Kuivõrd on teadmised kindlad? Nende tõelevastavus? Usaldatavus? Kuidas on teadmised edastatavad? Kuivõrd nad muutuvad edasi kandudes teistele? ... Eksplitsiitselt on küsimusi eelkõige kolm: Kes tappis? Kuidas? Miks?

Narratiivse korrastatuse tüübist lähtuvalt rakendab ka Tzvetan Todorov detektiivkirjanduse puhul mõisteid epistemoloogiline või gnoseoloogiline: sündmused on neis fiktsioonides organiseeritud peidetud või puuduva teabe otsingutena (Todorov 1995: 33). Analoogiat näeb ta teoses " La Quete du Graal", kus lugejate huvitatust ei ajenda mitte küsimus "Mis saab edasi?" (sest lugejad teavad algusest peale perfektselt, mis teoses sünnib, kes leiab Graali, kes teenib karistuse ja miks), vaid pigem gnoseoloogilisele korrastusele viitav: "Mis on Graal?" Teos jutustab küll otsinguist, kuid see, mida otsitakse, pole mitte objekt, vaid tähendus -- sõna "Graal" tähendus: kogu teose vältel on lugeja hämmingus, uudishimutseb, mõistatab selle tähenduse üle. "See jutustus on peamiselt teadmistest, tarkusest, teadlikkusest ja taibust," ütleb Todorov (Todorov 1995: 32).

Kuid erinevalt Graali-loost, kus tähendusel on määratlematult üleminekulisi vaheastmeid ja lõpuski pole otsingute tulemus kindel, kehtib detektiivilugude puhul ainult kaks võimalust: kas õige või vale. Me kas teame, kes sooritas kuriteo, või ei tea. Siin kehtib premiss: on olemas üks ja ainult üks õige tähendus.

9.

Põhiraskused tõlgendamisprotsessis ongi põhjustatud kurjategija katsetest takistada uurija deifreerimistööd selle tähenduse leidmisel. Tulemuseks on võitlus autori ja lugeja vahel kriminaalse loo tähenduse valdamise pärast -- üks soovib kindlustada seda enesele (roimar), teine seda omada (detektiiv). Romaani fiktiivses maailmas peetav võitlus on aga väliselt korratud palju kõrgemal tasandil kirjaniku ja tegeliku lugeja vahel toimuvas. Ellery Queeni teoses "Mystiline X" on päris avalikult

VÄLJAKUTSE LUGEJALE

On saabunud silmapilk, sõber-lugeja, heita sulle kinnas.

Minu väljakutse on lihtne. Tean, et jõudnud käesoleva romaani lugemisega selle kohani, on sul käes kõik andmed, kõik faktid, mis valgustavad seda salapärast mõrva. Sa võiksid nyyd lahendada selle mõrva probleemi, kus tundmatu mees leiti tapetult Donald Kirk'i byroo ooteruumist. Ma kordan, siin ei puudu enam ykski tegur.

Kas oled suuteline neid yhte viima?

Kui see nii on, siis võid väikse järelemõtlemisega leida ainsa õige lahenduse, nimelt loogilise.

Autor (Queen 1938: 165)

Seega võib seostada lugemist romaanides nende romaanide eneste lugemisega. Roimar teoses usub, et omab kontrolli oma kirjutise üle, selle tähenduste üle. Kokkuvõttena aga osutub autori intentsioon detektiivilugudes alati ebaedukaks: lugeja (kes muidugi pole tavaline lugeja, vaid super­lugeja) jõuab uurimise käigus ikka õige tähenduseni. Jõuvahekord kirjutaja ja lugeja puhul on paradoksaalselt ümber pööratud aga kõrgemal tasandil: reaalne autor (raamatu kirjutaja) peab oma auasjaks reaalsete lugejate segamist nonde püüus lahendada esitatud lugusid enne kui tema - Autor - seda võimaldab. Keerukalt väljatöötatud struktuurides esitab detektiivromaan seega hulgaliselt lugemise ja kirjutamise võistlusi, mis kokkuvõttena teenivad vaid seda, et demonstreerida üleolekut lugejatest kahel viisil: kaitstes lugusid tõlgendamise eest enne tõelist lõppu ning andes lõpuks tõlgenduse, mis on arusaadav ja nutikas.

10.

Üldiselt on detektiivi ja õpetlase analoogiale viidatud lähtudes nende võimest avastada varjatud tähendusi, luua korda kaoses ja kinnitada ratsionaalsust. Kuivõrd tegemist on aga klassikalise detektiivromaaniga, siis lugemise ja kirjutamise operatsioonide komplitseeritud esitamine, mängimine nendel ning ülimuslik võim, mida omistatakse lugemisele ja lugejatele, võiksid seletada tema populaarsust kirjanike, akadeemikute, teoloogide ja muude intellektuaalide seas veidi spetsiifilisemalt kui eeldatud. Üksildane ja (sotsiaalselt) marginaalne intellektuaal on esitletud neis romaanides omavana võimu kõrvaldada sotsiaalselt destruktiivsete jõudude ähvardusi üksnes lugemise teel, st tõlgendades ja selgitades.

Seda, kuidas anr väärtustab interpretatsioone, võib veelgi spetsifitseerida. Sotsiaalse stabiilsuse suhtes ähvardavana tajutu anonüümsus ja paljusus on muutumatult taandatud ja tõrjutud neis romaanides tänu lugude jutustamisele. Kuriteost jutustamist, selle põhjuste, osaliste, jne identifitseerimist, võime võtta kui lugude tähtsuse kinnitust, kui kirjanduse enese tähtsuse kinnitust sotsiaalse korrastava struktuurina.

Nii akadeemikute kui üldise lugejaskonna hulgas on detektiivromaanid armastatud suuresti seetõttu, et nad väljendavad ja sugereerivad iidset inimlikku usku tähenduse tähtsusse või tähtsasse tähendusse, mida tuleb ilmutada, avalikuks muuta nii elus kui kirjanduses. Nad sugereerivad usku kellegi võimesse seda sooritada. Aga nagu viitasime, tekib lugemise mängudes paradoks, mis õõnestab peenelt detektiivkirjanduse afirmatiivset mõju, selle anri ideoloogiat: kui romaanis suudab detektiiv muutumatult demonstreerida lugemise üleolekut kirjutamisest, siis romaani autor tõestab ülimalt sageli meile täpselt vastupidist - omaenese romaani üleolekut meie lugemisvõimest. Lugeja pole kirjutajast üle.

Kirjandus:

Balzac de, Honoré 1990. Kurtisaanide hiilgus ja viletsus. Tallinn: Eesti Raamat

Bart, Rolan 1994. Izbrannõe rabotõ. Semiotika. Poetika. Moskva: Progress

Brooks, Peter 1992. Reading for the Plot. Design and Intention in Narrative. Harvard UP

Christie, Agatha 1994a. Haripunkti poole. Tallinn: Hotger

Christie, Agatha 1994b. Pärast matust. Tallinn: Hotger

Eriksson, Bo. H. T. 1995. The " Structuring Forces " of Detection. The Cases of C. P. Snow and John Fowles. Uppsala

Follett, Ken 1996. Nõelasilm. Tallinn

Heissenbüttel, Helmut 1983. Rules of the Game of the Crime Novel. - The Poetics of Murder: Detective Fiction and Literary Theory. Ed. G. W. Most and W. W. Stowe. New York: Harcourt

Hühn, Peter 1987. The Detective as Reader: Narrativity and Reading Concepts in Detective Fiction. - Modern Fiction Studies, Vol. 33, Nr. 3. lk 451- 466.

Marsh, Ngaio 1993. Roimakunstnikud. Tallinn: Kunst

Most, Glenn W. ja Stowe, William. W. 1983. Introduction. - The Poetics of Murder: Detective Fiction and Literary Theory. Ed. G. W. Most and W. W. Stowe. New York: Harcourt

McHale, Brian 1992. Constructing Postmodernism. London and New York: Routledge

Porter, Dennis 1981. The Pursuit of Crime. Art and Ideology in Detective Fiction. New Haven and London: Yale UP

Todorov, Tzvetan 1995. Genre in Discourse. Cambridge UP

Queen, Ellery 1938. Müstiline X. Tartu