Kui Aino Kallas seoses Oskar Kallase elu­ ja töökoha vahetamisega 1903. aastal asus Tartu, oli ta Soomes tuntud, olgugi mitte päriselt tunnustatud kirjanduslik nimi. Ta oli üsna noorena avaldanud värsikogu "Lauluja ja ballaadeja" (1897), novellikogu "Kuloa ja kevättä" (1899) ja romaani "Kirsti" (1902). Viimasest oli ilmunud üks peatükk eesti tõlkes (Eesti Üliõpilaste Seltsi album. Kuues leht. Jurjevis (Tartus), 1901, lk 74-84), nagu ta neis albumites oli avaldanud muudki. Ta Saaremaa novellid ilmusid alles 1904. ja 1905. aastal, kahe vihiku ühendajaks pealkiri "Meren takaa". See oligi kiirendanud ta tunnustamist Soomest ning huvitanud paljusid Eestis.

Aino Kallase läbikäimise ring Eestis oli veel kitsas. Gümnaasiumi lõpuklassi jõudnud Gustav Suits, varem tuttav Oskar Kallasega, tegi varsti tutvust ka soome noore naiskirjanikuga. Suits oli ette valmistanud kirjutise Juhani Ahost, kelle laaste ja pikemaidki töid ta oli tõlkinud ja avaldanud. Essee Juhani Ahost pidi ilmuma ka Soomes, selline oli noore autori soov. Tõlkijaks soome keelde oli ta palunud Aino Kallast. 1905. aaasta veebruaris Helsingisse asudes oli ta esimeseks mureks selle essee tõlge. Talle olevat tehtud ettepanek Ahost kõnelda Kirjanike Liidus. Kas ettekanne toimus, selle kohta puuduvad teated, tõepäraselt siiski mitte. Essee esitas autor suurele kirjanduslikule ajakirjale "Valvoja", kuid see ei ilmunud seal, vaid aasta lõpus Soome Kirjanike Liidu VI jõulualbumis "Liitto" ja järgmisel aastal eesti keeles Suitsu raamatus "Sihid ja vaated". See oli Aino Kallase esimene tõlge eesti keelest.

Gustav Suitsu samal aastal kirjutatud neljas kirjas kajastub eesti üliõpilase ja luuletaja kodunemine kirjanduslikus Helsingis. Hiljem jäävad kirjad harvemaks.

Aino Kallas oli võitnud vahepeal Soomes soodsat tähelepanu. Eesti aine oli teda loominguliselt virgutanud. Gustav Suits oli juba esimese "Meren takaa" vihiku ilmumisel kirjutanud novellide arvustuse. Pärast Saaremaa novellide teisegi raamatu avaldamist kirjutas Aino Kallas pikema jutustuse või isegi romaani "Musta juova", mille ta jättis trükki andmata, kui Gustav Suits oli käsikirja arvustanud ja siin­seal nõrku kohti näidanud. Ilmselt sama aine töötles kirjanik varsti romaaniks "Ants Raudjalg", mis ilmus 1907. aasta kevadel ja mille J. Aavik tõlkis eesti keelde. Gustav Suits kirjutas eesti tõlke ilmumisel arvustuse, mis ilmus "Elu" (ajutiselt suletud "Postimehe" asendaja) neljas numbris (22., 24., 28. ja 31. detsembril 1907, nr 110-112 ja 114). Gustav Suits iseloomustas Aino Kallast kui prantsuse realistliku proosakunsti esindajat. "Meie märkame seda kõigepäält tema vormikindlast, rikkalikult aktsentueeritud keelest, tema kujutuste selgest ja läbipaistvast plastikast, tema hoolega väljatöötatud üksikasjade maalimise kultusest" (Elu, nr 110, lk 1). Arvustaja märkis, et ained on valinud kirjaniku, mitte vastupidi.

"Ühest küljest saab Aino Kallas soomlasena väljaspool Eesti olude kitsust seistes meie loodusest, meie elutingimistest ja meie inimestest selgema ja teravama pilguga tähelepanekuid teha, kui sündinud eestlane, kes oma ümbrust ikkagi enam või vähem selle värvitud klaasi läbi on sunnitud nägema, mille olluseks meie esivanemate pärandus, meie elu ühiskondlikud halbtused ja puudused on. Teisest küljest jälle on Aino Kallas meie elule ometi niivõrd ligidal ja ulatab oma juurtega, oma Eesti mullasse ümberistutatud juurtega niivõrd sügavale, et ta hästi trehvatud välimuse pinnalt vähemalt mõnikord -- ka meie olemuse hämaruse põhjani suudab tungida" (Elu, nr 110, lk 2). Arvustaja tundis hästi Aino Kallase Saaremaa novelle, leides sealt mitte ainult eesti talupoegade kujutusi, vaid ka sügavalt inimlike põhijõudude kehastusi. Samas rõhutas ta, et Aino Kallase inimesed on vähe tegevad, et tema teostes on ülekaalus üksikasjade kirjeldamine, "ümbruse dogmatism", millele ta oli juhtinud tähelepanu juba "Meren takaa" I arvustuses (Linda, 1904, nr 51/52, lk 1017-1019). Siis ütles ta tõepoolest: "Aino Kallas'e võimine seisab kirjeldamises, mitte jutustamises" (lk 1018) ja "Aino Kallase poolt kujutatavate isikute hinge­elu ja iseloom ilmub kõige päält kirjeldusest, mitte kahekõnedest" (lk 1019). "Ants Raudjala" poole pöördudes leidis Suits alguse viies päätükis mõjukust. Ülejäänud peatükid teda ei rahuldanud.

Edaspidi on kirjavahetuse aineks Aino Kallase töö Gustav Suitsu luuletuste tõlkimisel, kuid ka "Noor-Eesti" liikumise mõistmise üksikasjades. Mitmeti on huvitav 12. kiri, Suitsu ja Aino Suitsu tänu "legendaarse mõttelennu ja traagiliste tundmuste puhtaks viljelemise eest". Gustav Suitsu raamatukogu ja arhiiv hukkusid 1941. a tulekahjus, seepärast jääb hüpoteesiks, kui konkreetselt Aino Kallas Gustav Suitsu poole pöördus. Tõepärane on, et 1935. aasta sügisel saatis Aino Kallas oma näidendi "Mare ja ta poeg" autorieksemplari. Kui hiljem esietenduse järel kerkis eesti kriitikas pahameelelaine autori vastu, siis oli Gustav Suits juba ette öelnud oma otsuse teose kohta, ja see oli tunnustav, isegi liigutav.

Kirjavahetus Gustav Suitsu ja Aino Kallase vahel ei ole pidev, maha arvatud selle algus 1905. aastal. See selgitab mingil määral konkreetseid sündmusi, mis tõid need kaks kirjavahetajat kokku, ja selle tõusupunkt on 1908. aastal Aino Kallase kirjas Suitsule ning viimase vastuses. Paratamatu ühepoolsus ei tee kõnesolevaid seiku arusaamatuks, olgugi et selgitab rohkem Gustav Suitsu kui Aino Kallase arengut.

1980

Nigol Andresen

Nigol Andresen (1899-1985) oli innukas KM EKLA materjalide kasutaja ja Kirjandusmuuseumi konverentsidel esineja. Alljärgneva publikatsiooni valmistas N. Andresen ette EKLA materjalide põhjal ja loovutas selle Kirjandusmuuseumi aastaraamatus "Paar sammukest" ilmutamiseks 1980. aastal. Varem on samas kogumikus ilmunud Gustav Suitsu kirjad Villem Reimanile (Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale V. Tln 1967, lk 199-215) ja Friedebert Tuglasele (Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed. Uurimusi ja materjale IX. Tartu, 1976, lk 81-174).

G. Suitsu kirjad A. Kallasele leiduvad Kirjandusmuuseumis EKLA­s f 186, m 16:26, kiri nr 5 on f 291 m 10:6 ja kiri nr 10 f 184, m 16:18.

Tekstide keeleline kuju on säilitatud, ainult w on üldiselt asendatud v-ga.

Lisas on avaldatud ainuke teadaolevalt säilinud A. Kallase kiri G. Suitsule, mille A. Kallas kirjutas oma päevikusse (Päiväkirja vuosilta 1907-1915. Toinen painos. Helsinki /1954/, lk 60-64). Kirja on tõlkinud N. Andresen ja see ilmus esmakordselt koos G. Suitsu vastuskirjaga (kiri nr 6) ajakirjas KK, 1968, nr 1, lk 42-47.

Toimetaja

KIRJAD

Väga auustatud doktoriproua,
Võib olla, et ma oma palvega mitte õigel ajal ei tule, aga ma paluksin Teid, kui võimalik, ümber pandud osa Aho essayst nüüd Helsingisse saata, lootes, et ka minu Tartus oleku ajal veel ümberpanemata päätükk vahest sääl seas oleks. (Ühtlasi paluksin ma Teid nii lahke olla ja selle päätüki originali vaevaks võtta mulle järele läkitada). Mulle käis nimelt mag. Manninen [1] pääle, et ma tõttaks. Lõpu­päätükkide kallal olen nüüd uue hoolega tööle hakanud.

Eino Leino ja teised soovisivad, et ma Kaunokirjailijaliitos [2] Aho üle ettekande (esitelmä) peaks. Ma ei ole veel otsustanud.?

Tänane päev on mul selle poolest tähtis päev, et täna minu laulud trükki läksivad. Kirjastaja on Yrjö Weilin [3]. Honorari saan 40 m. poogna päält. Kogu päälkiri on "Elu tuli" -- esimese laulu järele sellesama päälkirjaga.

Kui ma Aho essay olen lõpetanud, asun Soome Kirj. Seltsi poolt otsustatud Eesti antologia kokkuseadmise kallale ametisse, milleks ma prof. Setälä [4] kaudu auustava kutse olen saanud. Ma oleksin aga väga tänulik, kui Dr. Kallas mulle selles asjas juhiks jääks, keda Kirj. Selts esiotsa antologia toimetajaks oli mõtelnudgi.

Setälä juures oli pühap. soirées, kuhu ka mind oli kutsutud. Sääl olivad küll mehed, nagu Wichman [5] ja Karttunen [6] jne, kuid antologia asi tuli ainult mööda minnes kõne alla, ehk küll seekord oli arvatud nõuupidavat koosolekut pidada. Seekord oli sääl ka Eino Leino.

Helsingi uudistest olgu nimetada, et Maila Talviost [7] siin praegu palju räägitakse. Esiteks tema "Kauppaneuvoksen kuoltua", mis igal pool kareda arvustuse on saanud. Ka mina olin teatris seda vaatamas, kuida viisi mitte ei pea näidendisi kirjutama. Teiseks annab palju kõneainet Satakuntalaiste saatkond [8], kes prof. Mikkola juures käinud palumas, et tema nende inspektor oleks (viisakuse pärast juurde lisamata jättes: aga mitte Maila, -- kes igal koosolekul tegelikult ligi on). 

Tartu poolt on kuulda, et sääl, Kirjameeste Seltsi' või midagi sarnast tahetakse asutada.[9] Võib ju küll näidata, et nüüd neid kirjanikka nagu suurt ei olegi -- aga, o, wer weiss, was in der Zeiten Hintergrunde schlummert!" [10]

Kui küsida tohib: kas Teie uus jutustus (või roman) juba valmis hakkab olema? Mina olen väga huvitatud.

Kõige sügavama auustusega
Gustav Suits
Pursimiehenk. 4.

Kõrgeauuline doktoriproua,
Teie lahke kirja ja tõlke eest südamlikku tänu! Väga KALLIS oli mulle Teie arvamine mu kirjatöö rängema päätüki kohta. Tänan väga!

"Juhani Aho" on nüüd Valvojas -- ja hakkab arvatavasti aprillikuu numbris ilmuma. [11] Ümberpanemata kohad vaatasin järele, järgnevad päätükid tulevad.

Kuid aeg ja elu on siin niisugune, et minu veri sugugi rahulikus töötegemise tempos ei löö, ja siis kodumaa olud ...

Sain praegu kirja Tartust "... Kasakad sõidavad akendest mööda -- maale, kus mõisad põlevad. Umbes 70 inimest on viimase nädala jooksul kinni võetud ... Elada on siin kitsas. Mis siin veel pääle hakkad! Läilaks läheb. Igal öösel on läbiotsimised ..." NÕNDA siis on Tartus! Seesama kirjutab veel: "Kevade on valitsuse poolt luba saanud ilmuda. 10. veebruarist saadik on Emajõgi lahti. Mina ennast veel ära uputanud ei ole." NIISUGUNE on meie noorte meeleolu sääl -- vaba armastuse linnas.

Mööda minnes tähendan, et ka Helsingi eestlased on üles kutsutud "protesteerima". - See lugu on minu meelest väga õpetav - nendele sääl Tartus: kes tuult külvab, see tormi lõikab.

Doktoriproua! Teie igatsete sääl Tartus niisugust kirjanduslikku ringkonda, millest kellegile "sooja" oleks. Turha kultainen mielikuva! 12]

Ka siin Helsingisgi ei tule niisugusest mõttest suurt välja. Olin näit. Kaunokirjailijaliito viimasel koosolekul. Koosolejaid tosin. Naesterahvad istuvad ühel pool, meester. teisel pool -- nagu kirikus. Vaikus. Mõni üksik naljasõna. Sigarisuits. Neiu Svani ettekanne.[13] Naeratused. Vaikus. Proua Setälä [14] "muinasjutt". Grammofoni suur kära. Eino Leino ja Freya Schoultzi [15] naer. Vaikus. Jalmari Hahl [16] lööb sissejuhatuseks mõned akkordid piano pääl. Hanna Granfelt[17] algab laulu. Äkitselt kargab hr. Hahl püsti ja ütleb äritatult, et tema NIISUGUSE klaveri pääl /ei saa/ mängida. Seltskonna tuju kõige põnevam punkt ­­­ ja varsti selle järele söömine ja joomine -- kõige lõbusam osa. Esimese ja teise osa vahel niisugune vahekord nagu 1:4. Paljude juures oli see vahekord veel palju suurem. --

Kas teate, mis Eino Leino kodu­ideal on: pieni mökki [18] kusagil raudtee ääres -- päevad otsa paarkümmend purjus meest särgi väel, kes kui rong mööda sõidab õllepudelitest rongi poole lasevad jne jne, mille üle eesriide lasen.

Kuid Joel Lehtonen [19] elab juba praegugi niisugust elu, mille pääle isegi Eino Leino kade olla, nagu mulle Viki K(ärkkoinen) jutustab. Joel Lehtosel olla käsikirjas üks uus töö valmis -- veel romantilisem kui P. viulu.

Kas Teie, doktoriproua, Maria Haggreni [20] "Suhteita" olete lugenud? See on minu meelest üks tähelepanemise väärilistemast raamatutest, mis Soome naiskirjanikkude poolt iganes on kirjutatud.

Neiu Murrik [21] on haiglane -- viimastel päevadel vähemalt. Kord valutab süda, kord jalg, kord silm. Tema juures on ju kõik nii muutlik. Ütleb palju tööd tegevat.

Mina sõidan varsti Tartusse, kuhu juuni alguseni mõtlen jääda -- s.o. üleüldse kodumaale. Siis tulen ma Lappeenranta, kus ma Vene keele konversatsioni vastu Rootsi keelt õppin ja mõned pooleli olevad kirjanduslikud tööd ja töökesed katsun lõpule viia. --

Suvekohtade pärast olen rääkinud ja kuulutanud. Suuremat edu ei ole siiamaani olnud -- ei tea, kas neiu Jalava [22] pakkumisi on saanud. Ma võin praegu ainult kaks pakkumist Dr'ile saata. Järelküsimisi on küll rohkem olnud. Huvitavad on need kirjad! --

Teie abikaasa kirjutas mulle mõni nädal tagasi, Eesti kirjanduse ülevaate kokkuseadmisest (K. V.) kalendri jaoks. [23] Ma ei ole selleks veel midagi teinud, sest et ma Dr. Granfelti [24] mingit teadet pole saanud. Pole mahti olnud ka Jõgeverile materjali pärast kirjutada. Teen seda aga.

Kõige soojemalt Teid ja Teie abikaasat
tervitades
aupaklikult
G. Suits.

Väga auustatud proua Kallas,
Vappu [25] ... kõigi oma tagajärgedega on siin nüüd juba mööda. Küll need olivad päevad -- nooruse ja lõbu ja narruse päevad! Seda maksis näha. Vapunpäeval sain ainult ühe kaine inimesega kokku, muidu oli üleüldine "trallalla" -- "noored mehed ja neitsid ka, vanad ja noored ühtlasi". Naisüliõpilased tarvitasivad oma õigusi meesüliõpilaste kõrval agaralt -- õhtul oli mul õnn vaaruvaid valgemütsilisi naisolevusi näha. Ühte neist aitasin veel hädas, kui see Ooperi­ keldri trepil langes ... See oli siis esimene mai -- terve päev liikvel, Kaivopuistos ja Luodol (noorsoomlastega), - Espiksel sõitmas konfettide vihma käes, - õhtul ja öösel mitmesugustel "õhtutel", - järgmistel päevadel Vaput tagant järele "mälestamas" - sellest võib inimesel terve nädal pää järele huugada. Eino Leino on kõigest sellest veel praegu väsinud, Manninen ütles ennast aga täna juba "endist viisi" olevat, Karttunen paistis vastu tulles ka juba õige kõbus olevat... Tahes või tahtmata on esimene mai siin niisugune suurus, millest hästi mööda ei pääse, nagu doktoriproua isegi teab. Kas see ei ole tähtsam kui jõulud?

Ei taha tööst enam midagi tulla. "Dies canis" [26] tungivad juba ustest ja akendest sisse. Täna olin arvatavasti viimasel ettelugemisel ülikoolis. Muudkui hakkan koju poole nihutama. Sõidan tuleva kolmap. - 10/V - ära üle mere. Tallinnas viibin ehk päeva paar -- ja siis on mul jälle õnneks antud, palgaks pandud Emajõe kallastel, "vaba armastuse" linnas olemas olla!

Neiu Murrik peab arvatavasti veel terve kuu siia jääma -- tal on ajaloo eksam. Teeb nüüd tõsiselt tööd: see on see aeg, kus temagi fantasia jalgsi maad mööda peab astuma. Raskust tegi iseäranis Rootsi keel -- aga nüüd juba läheb. Tema kand.- kirjutuse aine "Eesti r. XIX a," on tore - õnne aga tööle!

Tartust tõi Postimees suure uudise: sooviavaldused Ministrite komiteele. Minu häämeel on, nagu öeldakse, "kirjeldamata". See peaks meeli jälle ligendama!

Lisan siia ühe koha­pakkumise ligi.
Auupaklikult Teid ja Teie abikaasat tervitades
Gustav Suits.

Kõrgesti auustatud doktoriproua:
Vabandage, kui mul mahti ei olnud Teie auuv. postkaarti 23/7 ennem vastata. Oleme nimelt reisimas olnud: Teie postkaart ja mina - ja mis sellesse postkaartisse puutub, siis käis see Lappeenrannas ära, kus mind enam ei olnud, tuli säält Tartusse ja nüüd on see ühes minuga Lepolas.

Teine teade Teie käest tuli eila.

Ka minu arvates tuleksivad Saaremaa jutud muidugi kõik ühes kogus välja anda, ja sellep. on täis põhjus oodata, kuni uued juurde lisada võib.

Palju südamlikku soojade soovide eest! Noor Eesti aga on -- 'niin ja näin' [27]. Vähemalt ei olda sellega rahul. N. N. noortele on see liig "vana", vanadele jälle liig "roheline". Oleks pidanud "punane" olema, nüüdne aeg on ju meilgi niiväga punane!

Minu suvi on rahutu, mitmekesine, võiks ütelda, kirjugi olnud. Ja nüüd olen siis sääl, kus ennast kõige vähem oleksin võinud arvata: senator Vuorenheimo juures. [28] Kuid pean kohe ütlema: palju pahemat ootsin, palju paremat leidsin. See on kõrvaline asi, et minule näit. õieti suurt vastutulemist ja lahkust on üles näidatud. Aga siin ei puudu koguni mitte ka kirjanduse ja kunsti kohta huvitust ja arusaamist. See ei käi üksnes mitte minu juhitava noore Vuorenheimo kohta, kelle plaisir [29] maal hobused, linnas mõned muud huvitused on. Mööda minnes olgu tähendatud, et tal ta oma ütlemise järele juba 36 õpetajat on olnud.

V. on hiljuti "aktiv­erakonna" poolt jälle kirja saanud, kus teda attentadiga ähvardatakse, kui ta selleks mitte sammusid ei tee, et Procopé Soome kohtu alla antaks. [30] Sellep. on inimesed siin vähe närvlikud - iseäranis senator ise ja tütar.

Teile palutakse õige palju terviseid ütelda Agnes ja Therese Vuorenheimo poolt. Sedasama - ka minu poolt.

Tõsise austusega
Gustav Suits.

Teie raamat on täna vaateaknatele ilmunud. Soovin Teile sel puhul tõsiselt õnne. Minu arvates on Ants Raudjalg kõige parem kõigest sellest, mis Teie tänini iales olete kirjutanud. - Mõtlen sellest lähemal ajal POSTIMEHELE recensioni saata. Kirjutaks hää meelega ka feuilletoni mõnda Soome lehte - kui aga vähegi rohkem aega oleks! Saab siisgi näha

Paljude tervitustega
Teie
Gustav Suits

/Postkaart, Helsingi postitempel 29. IV 07.
Aadress: Doktoriproua Aino Kallas
Tiigi uul. 31
Dorpat -/

Auustatud proua Aino Kallas! Olen enam kui ükskord Teie kirja [31] järelemõtlikkudesse ja usaldavatesse silmadesse vaadanud - ja on enam kui ükskord need tunded ja mõtted, mis Teie lahked read minus on äratanud, Teie poole hõljunud. Kuid nagu minu kirja hilisusest näete, ei kõnelda mitte asjata "eht soomesugulisest pikaldusest".

Rõõmustaks väga, kui minu kirjutus Teie kunsti olemuse selgitamiseks kuidagi viisi oleks kaasa aidanud. Sest mitte ainult Dr. Hermann ei ole ju arvustajaid "kahjulikkude" ehk vähemalt "üleliigsete" seltskonna elementide hulka arvanud, vaid ka palju sarnaseid, kel sugugi nii tungivat põhjust ei ole oma tööde pärast karta olnud. Ja tõesti: meie arvustajad ise, kui meie täiesti otsekohesed tahaksime olla, kas ei peaks meie nii mitu korda enam arvustuste kui arvustatavate üle kahtlema?

Pean tunnistama, et ma "Ants Raudjala" puhul täiesti teadmise ja tahtmisega Teie kunsti "õrnu paikasi" olen puudutanud, jaa, enam kui puudutanud. Kuid mis ma ütlesin: tahtmisega? Ei. - ja siisgi. Soome arvustus Teie toodete kohta on kahjuks ainult "Soome arvustuseks" jäänud. Teie kahjuks ja minu - õnneks. Ma palun aga vabandust, kui mul ehk mitte korda ei ole läinud oma arvamisi küllalt selgelt ja ümmarguselt välja ütelda.

Minu kirjutuse pää-ülesandeks oli kõige päält Teid Teie kunsti praeguse arenemise­järgu kohta täiesti eneseteadlikuks teha. Ja nagu ma Teie kirjast järeldada julgen, ei ole ma selles mõttes ehk mitte üsna ilma asjata sulge juhtinud. Muudkui kahjatsen, et minu kirjutus ühe eksliku arvamise tõusmiseks põhjust näib andnud olevat, nagu seda Teie kirjast lugeda võib: ja nimelt nagu oleks ma Teie Eesti olude tundmise intimiteeti OLEMATUKS või VÕIMATUKS tunnistanud. Ei, mina tahtsin omas arvustuses ainult seda ära tähendada, et Teie Eesti olude tundmise intimiteet rohkem PIIRATUD on kui sündinud eestlasel ja mõnikord ka ehk petlikum. Et Teil nõnda siis iseäranis tarvis on Eestist võetud aineid oma otsekoheste äranägemiste ja äratundmiste kohaselt valida. Ja teisest küljest ühtlasi ka oma temperamendi ja võimete kohaselt. "In der Begrenzung liegt die Kunst" [32] -- kõik muu on dilettantismus. See oli minu enese meelest minu arvustuse juhtiv mõte.

Siis oli sääl veel aga üks teinegi mõte: see, et kirjanikul õigus ja tarvidus on oma maailma omade inimestega luua. Kui Teie nüüd kirjutate, et Teil edaspidi meeles mõlgub üleüldisinimlikka problemisid Eesti isikutega käsitada, siis teete Teie - vähemalt minu arvates - täiesti õieti. Teie lubate ehk tähendada, et mina umbes seda sama juba Teie senistest parematest toodetest olen järeldanud, sarnastest, kus Eesti olud ja iseloomud ainult selleks saviks on olnud, millest Teie "oma maailma" olete vorminud. Ja see ongi kahtlemata palju rohkem Teie iseloomu, Teie temperamendi ja võimete kohane: üleüldisinimlikka (või inimlikult­ tähendusrikkaid) problemisid käsitada kui episodisid, anekdotisid või kuuldud rahvajuttusid ümber jutustada. Viimane märkus käib mõnede "Mere tagant" jutustuste pihta.

Natukene skeptilisem olen ma Teie uue ideali kohta, et Teie ei Soomes ega Eestis, vaid ainult veel inimsuses juurduda tahate. See on ju küll kaunisti tuntud, kuid - vabandage - ometi ehk vähe uduselt mõeldud. Minu arvates võiksivad Teie juured niisugusel korral ainult õhu­juured olla. Minu arvamine on see: võib ja peabgi inimsusesse üles kerkima ja inimsuses kasvama, kuid juured, need tarvitavad ikka mingisugust "tõelikkuse" mullapinda eneste ümber, kust nad enestesse tüve ja krooni kasvamiseks tarvilikku elumahla võiksivad imeda - ka siis kui nad võõrasse mullasse ümber istutatud on. Soomest olete Teie lahti, see on ka minu arvamine. (Kuigi Teilt "Meren takaa" II veel kaks sarnast "noorepõlve mälestust" leidub, milledest iseäranis esimene väga halja ja õitsva oksakese mõju Teie luule­puus avaldab). Et Teie säält lahti olete, seda ei ole Teil tarvis kunstnikuna sugugi mitte kurta, mida Teie muidugi mitte ka ei tee. Vaid nagu Teie suveränliku lihtsuse ja otsekohesusega seletate, ei olnud Teil sääl mingisuguseid tõelisi, sügavale Soome rahva üdisse ja hingesse ulatavaid juuri ja küsitav, kas Teie neid oleksite saanudgi. Vähemalt kellegil Teie "kirjanduslikkudest õdedest" ei tea ma NEID niivõrd olevat, et nad midagi õieti suurt ja püsivat jaksaksivad luua. Eestist aga olete Teie suutnud nii palju "tõelikkuse mahla" vastu võtta ja seda oma arenemise­organideks, lehtedeks, õiteks ja viljaks uuesti sünnitada, et mitte ainult mina, vaid näit. ka Eino Leino valmis on Teid Soome naiskirjanduse kõige paremate ja lubavamate edustajate esimesesse ritta arvama. Ma ei tea, Soome olud tunduvad isegi niisugusele, kes neid niihästi väljast­ kui seestpoolt vaadelda võib, kuidagi viisi "LÄBIPAISTMATUD", ILMA SUURTE JUHTIVATE PÕHIJOONTETA OLEVAT; kuna jälle selle vastu meie elu kuidagi viisi ALGUPÄRALISEM, JÄRELEMÕTLEMA PANEVAM ja ühtlasi ehk ka ARUSAADAVAM tundub. Kui ma nüüd oma arvustuses nimetasin, et Teie Eesti oludele teatud mõttes ikka osalt "võõraks" jääte, mida Teie omas kirjas ehk üleliigagi tõeks kinnitate, siis on teisest küljest kõik põhjused arvata, et Teie sedasama Soome jäädes vähemalt niisamasugusel mõõdul Soome elu sügavamate motiivide kohta oleks tundnud - kui Teie niisugusel puhul üleüldse sarnasele äratundmisele oleksite jõudnud. Teil jääb siis igatahes ainult järele "aus der Not - niipalju kui seda olemas - "eine ALLGEMEINMENSCHLICHE (MENSCHLICH­BEDEUTUNGSVOLLE) Tugend zu machen". [33] Ja ma võin Teile selle vooruse pärast koguni õnne soovida, sest see on kõigi suurte kirjanikkude ja kunstnikkude voorus. Ainult et sellest "üleüldisinimlikust" mitte üksipäinis elada ei või, nagu üleüldse iga "voorusega" nii lugu on: sellest ei või mitte üksipäinis elada.

Mina omalt poolt olen optimist küllalt uskuma, et Teie oma juurtega aasta­aastalt ikka sügavamale ja laiemale meie mullapinnasse tungite, ikka rohkem maa­ala enese alla heidate ja oma ladvaga ühtlasi ikka kõrgemale üleilmlise päikese poole tõusete. Mida sügavamale Teie aga tungite ja mida kõrgemale tõusete, seda vähem võite Teie kusagil KODUNEDA, üheks "neistsinastest" saada, olgu see siis Eestis või Soomes. Kõige vähem võite Teie aga Tartu KODANLISE ringkonnaga koduneda -- ei, ei ialgi, kui Teie enesele tahate ustavaks jääda! Enesele ja oma kunstile!

Kui Teie tahate, on SELLES tõesti oma jagu traagikat. Nagu kõiges, mis ümbrusest erandlikku on, mis üleüldisest pinnast üle tõuseb ehk alla jääb, tingimata midagi traagilikku peitub. Õnneks aga pakub ümbrus sellele, kel silmad näha, ka niipalju koomilikku -: mida väiksem pesa, seda suuremad selle koomika dimensionid -, et ennast vahete­vahel, ja mitte sugugi nii harva, väga südamlikult ja põhjalikult amüseerida võib.

Ah, luuletaja või kunstnik või kuidas Sind kutsuda! Kui Sa õige suur oled, siis oled Sina ise "kliima kliimas", "kultur kulturis", "kirjandus kirjanduses". Sina oled küll kõige selle omaks teinud, mis Sinu ümbrus pakkuda suudab, kuid "võõra" tunned Sina ennast ikka olevat igas maas ja igal ajal, kas Sina seda siis tahad või ei taha.

Mis Teie "kirjanduslikkudest koolidest" kõnelete, siis olen ma Teiega selle poolest üsna ühes nõuus. Tõeline, s. o. suurvaimline luuletaja kasvab lõppeks ikka kõigist "koolidest" ja "kirikutest" välja: koolid on ainult nooresoo ja nende kasvatajate jaoks, ja kirikud - Teie ju teate, mis jaoks kirikud on.

Ma juhtusin neil päivil Georg Brandese hiljuti ilmunud autobiografia "Levned" [34] teises osas ühte kohta lugema, mille juures ma Teie pääle, kui ka mitte ainult Teie pääle mõtlesin.

Vi befinder os vel', sagde en broderligt ensartet Granskov til Cederen: Vi er saa mange, og du staar allene.

Jeg har ogsaa Brodre, sagde Cederen, on end ikke paa dette Bjerg. [35]

Auupaklikult tervitades
ja Teid Teie kirja eest tänades
Gustav Suits.

"Ants Raudjala" kirjutajale soovib palju õnne selle kare arvustaja. Või kas see ei ole hüvä asi: Soome kirjandust Eesti ainetega ja oma sissetulekut Soome rahadega rikastada?

H:gis, 25. IV. 08
Gustav Suits
P. S. Vabandage kui ma ühtlasi juhtumist tarvitan doktoriherrale ütelda, et ma ta kirja ja saadetused "Postimehe" poolt kätte olen saanud ja nende eest palju tänu lausun.

Sama.

/Postkaart, Helsingi postitempel 25. IV 08.
Aadress: Dorpat ...
Doktoriproua Aino Kallas
Tiigi uul. nr. 31
Tartus/

Väga austatud doktoriproua!
Vaevalt on mul tarvis seletada, kui rõõmsaks üllatuseks mulle Teie arvustus "Noor­Eestist" oli. [36] Teie ja Dr. Luiga olete vist ainukesed, kelledele "Noor­ Eesti" mitte liiga kauge, liiga étrange [37] ei tundu arvustamiseks; aga mitte ka liiga ligidane, liiga intiim õige perspektiivi leidmiseks, erapooletuks otsustamiseks.

Nagu juba eelolevast tähendusest järgneb, ei või ma ennast küllalt kompetentiks pidada "ääremärkusi" tegema. See tähendaks ju mitmeti iseenese kohta "ääremärkusi" teha. Arvan ometi, et Teil üleüldiselt täiesti õigus on.

Mõnest üksikasjast võib ju veel vähe lahkuminev arusaamine olla. Nii näit. arvan ma, et rahvuslikust romantikast muudki pärandust on jäänud kui Koidula luuletused. Nimed nagu Kreutzwald, Kuhlbars, Reinvald, Jakob ja Juhan Liiv, K. E. Sööt ja Anna Haava tähendavad Eesti kirjanduse ajaloos ka midagi. Noor­ Eesti sünnisõnad on kahtlemata väljaspoolt Eestit otsitavad. Noor­Eesti eeltingimised on kahtlemata suurelt osalt väljamaa kirjanduses (kui ka mitte Prantsusemaa meie ainukene teine kodumaa ei ole, vaid terve maailm). HOOPIS ILMA EELTINGIMISTETA EI ARVA MA "NOOR-EESTIT" AGA KA EESTIS OLEVAT. Mina ise pean ennast - vabandage otsekohesust! - kontinuiteedi-tüüpuseks, ülemineku­nähtuseks. Kuid kõigest sellest kõneleda viiks siin pikale. Oma luuletust "Soolaugastel" ei pea ma mitte õnnestanuks.

Teie tähelepanelikkuse eest südamlikult tänades
Gustav Suits.

Väga austatud proua!
Kahjuks pean juba täna maale sõitma - Muidu oleksin ma Teiega juba õige pea selle teema pääle vaielda tahtnud, et TEIE LIIGA PALJU LIIGA TÕSISELT VÕTATE.

Mulle jäi eilasest pääle selle­tundmus, nagu oleks Teie ennast kuidagi viisi haavatud tunnud. Mulle teeks see tõesti väga haiget, kui ma Teile vähegi haiget olen teinud!

Aupaklikult tervitades
Gustav Suits.

Väga austatud proua Aino Kallas!
Hra A. Jürgenstein saatis minu kätte Teie ja Dr. Luiga otsused Eesti 1910 a ilmunud ilukirjanduse auhindade asjus [38] ja palus mind oma otsust Teile kokkuleppimiseks ja lõpuotsuse tegemiseks teada anda. Minu arvamine ja tõekstundmine auhindade asjus on järgmine:

1. Ei ole minu arvates 1910 a. Eesti keeles ühtegi täieväärtuslikku ilukirjanduslist tööd ilmunud, mis suuremat ja jagamata tundmusteta antud auhinda ära teeniks. Küsimusesse tuleksivad siis ainult n.n. ergutamise­auhinnad.

2. Nende hulgas, keda mina omalt poolt ergutamise­auhinna saamiseks soovitaksin, nimetaksin mina A. H. Tammsaare esimesel ja Mats Mõtslast viimasel paigal. Mina ei ole sugugi mitte Tammsaare imetleja ega ole mulle tema edustatud vool mitte iseäranis sümpatiline. Kuid minu meelest tundub nagu sünniks temale ülekohut "Üle piiri" täieliku hukkamõistmisega. Minu arvates tähendab "Üle piiri" Tammsaare produktsionis ikkagi edu ja kasvamist, nii tehnilisest kui psühologilisest küljest. Siin SÜNNIB ikka vähemalt midagi; see ei ole mitte paljas sõnade­pildumine. "NOORTE HINGEDE" eest ei oleks ma Tammsaarele milgil tingimisel auhinda soovitanud - soovitan seda nüüd aga "ÜLE PIIRI" eest.

3. Ka mina pean Mats Mõtslase "Kraavitajaid" kõige ühtlasemaks kõigist tähelepandavamatest läinud aasta toodetest; arvan nimelt ka, et temal mingisuguseid iseäranis hiilgavaid või algupäraseid omadusi ei ole. Sellepärast ei soovitakski ma tema "Kraavitajaid", seda tehnilisest küljest vaadates päälegi täiesti dilettantilist ja rahvakirjanduslikku tööd, kuidagi mitte tähtsamaks tunnistada kui mõne kunstiliste püüetega kirjaniku saavutusi. Petersoni "Rahvavalgustaja" järel ei paku "Kraavitajad" oluliselt midagi uudist, küll aga palju sarnadusi. "Kraavitajaid" pean ma kahjuks nõrgemaks ja kahvatumaks pidama kui "Rahvavalgustajat".

4. Ennol on "Hallides lauludes" minu arvates ainult mõned harvad luuletused õnnestanud ja tähelepanmiseväärt. Kuid tema püüd algupärasuse ja suggestivilisuse poole ja tema OMA LAAD - sagedasti isegi nõrkustes - on minu arvates toetust ja ergutust ära teeninud. Enno ei ole siiamaani veel ühtegi auhinda saanud.

5. Lintropil on juba tehnikat, aga ei ole oma maailma.

6. Lõpuotsuse tegemise usaldan Teie kätte. [39] Olen iga kompromissiga ülemal tähendatud piirides nõus. Kui Salomoni kohtu mõistmises raskusi, otsustagu häälte enamus. Need on nüüd ju kirjalikult kõrvuti.

Aupaklikult tervitades
Gustav Suits.

Väga austatud proua,
Teie tõlked [40] olivad rõõmsaks üllatuseks. Tänan nende eest väga. Ei mõistnud oodatagi, et Teil veel aega ja huvi jätkub tõlkimiseks.

Niipalju kui mina otsustada võin, võidavad need tõlked nii mõnegi eelmise interpretatsiooni. "Tuulehaua" tõlge on meisterlik. (Sooviksin, et original niisama hää oleks.)

"Värisevate haabade all" ka "Tuulemaa" on tõlkes ehk natukene kaotanud. Selles on kummagi keele lahkuminev iseloom süüdi. Iseäranis "Värisevate haabade" rütmus on väga hell, ja rütmus on selles luuletuses peaaegu kõik! "Tuulemaa" nimelises tertsiinis soovitaksin värsiridade: "ja uudet lyhteet nousse nopeasti" ning "oi, harva onpi laulun laiho mun" muutmist.

Andke andeks, et tõlgete tagasisaatmine on viibinud. Jäin influentsasse haigeks. Saab näha, kas võin Tartussegi sõita. Mõni päev on ju veel aega terveks saada.

Tänades ja tervitades
Gustav Suits.

Palju tänu legendaarse mõttelennu ja traagiliste tundmuste puhtaks viljelemise eest. [41]

Tartu 14. XII 35.
Gustav Suits
Aino Suits

Hyvä ja jalo Rouva [42]
Aino Kallas!
Teie lahke värsiharrastuslik kiri silmade ees, tuli sulele esimene vastukajastuse impulss soome keeles. Aga lubage, et ma oma tänuavalduse ja mõttevahetuse siiski sulen eesti keelevormi.

Enne kui lähemale siirduda Teie poolt puudutatud küsimustele, sooviksin vabandada oma vastuse viibimist. Kui sain Teie häätahtliku ja üksikasjusse süveneva kirja, siis rõõmustas mind juba aastate eest tuttava käekirja jällenägemine. Kahjuks anastas parajasti mu aega ja killustas mu kohustusi A. H. Tammsaare ausamba avamine. Pärast seda haigestusin -- õnneks möödaminevalt.

Kuna mu kohustustesse kuulub - nagu kuulubki - Kreutzwaldi uurimine, siis olen tänulik iga võimalikult leitava lisajoone eest ta varju valgustamiseks. Tänan mu uurimishuvidele mõtlemise eest Koidula­ainestikku uuele sõelumisele võttes (ei tea, kas "Tähelennu" täiendamise pärast või on Teil Koidulaga muidki kavatsusi). Ehk jatkuks Teil mahti mõningate Kreutzwaldi iseloomustavate andmete märkimiseks oma ainestiku allikaist. Kust mujalt kui Teie kaudu võiksin loota eriti sellest informatsiooni saada, mis kadunud R. Hausmann [43] teadis Kreutzwaldist kõnelda!

Siis eesti eilse ja tänapäevase lüürika ligendamine soome lugejale. Tõepoolest puudutab ka see küsimus lähedalt mu huvipiirkonda.

Eesti raamatunäituse puhul Helsingis peatudes ei jätnud ma juhust tarvitamata kuulata meie Pegasuse praeguseid soomekeelseid võimalusi. Otto Manninen eesti värsipõimiku loodetava koostajana ei kerkinud siis küll kõne alla. Kuigi ma Mannise enese külalisena seda küsimust osatasin. "Kalevipoja" tõlkimine oli siis Mannise meeles mõlkuvaks probleemiks. Ja proua Anni astus siis samuti järsult oma mehe koormamise vastu meie eeposega nagu Teie kirjutate ta vastuokkalisest suhtumisest eesti antoloogiatöö Otto hooleks majutamisse.

Hindan Otto Mannise võimeid ja teeneid samati kõrgelt nagu Teie, armuline ja õilis huviosaline. Ei ole Mannisel võimalik täiemal määral asuda eesti värsivara soomendamisele, siis loodaksin ikkagi, et ta vähemalt Teie poolt vihjatud tööühenduses vaevaks võtaks küsimuses olevat tõlkekogu trükki toimetada. Aga kui Mannisest ei saaks ka säärase antoloogia toimetajat? Sel puhul julgeksin välja tulla sooviga: palume AINO KALLAST, eks ole ta oma eelkäivalt sooja südamega ja küllalt õnneliku käega meie "meretagustele lauludele" juba teed avanud Soome? Mis puutub teiste kaastöösse ja kaasapääsemisse, siis meenub mulle vähemtuntuist noor üliõpilasest luuletaja Kuusi [44] (kadunud professor Kuusi vennapoeg?), kel tean eesti luuletõlkeid olevat teoksil ja lauasahtlis.

Nii vaatan lahendust ootavale antoloogiaküsimusele. Lahendust võiksid väga hästi tuua: Aino Kallas ja Otava. [45]

Lõpuks veel paar sõna Teie lahkest tähelepanust mu "Sapise kuu" kohta. Jah, seda pole kerge tõlkida. Liiatigi veel nii nõudlikult, et tõlge oleks originaalist parem. - Julgeksin refrääni teiseks tõlkereaks soovitada: "Liukuu, liukuu kuolon sukset" või oleks sellest teisendist ehk paremgi: "HANKIA HIIPII kuolon sukset". Viimase stroofi teises reas ei sooviks ma "kuolo"­tüve kordamist, vaid võtaksin enesele vabaduse meeleolu SINAKAMAKS varjundada: "Sinertävää käymme rataa".

Neist tõlgitseva tähelepanu detailidest, mis mu varasemaile luuletustele osaks saanud, kirjutaksin - tõlkemõnude võimaliku viimistlemise mõttes - veel edaspidi - siis kui antoloogia teostumine on tagatud väärtuslikkude eeltööde kogumise ja kasutamise alusel.

Teid tänuliku austusega ja südamlikult tervitades
Gustav Suits.

Lisa: Aino Kallase kiri Gustav Suitsule 1908. a. jaanuarist (dat-ta)

Tegite minule kord heateo, parima, mida kunstnikust seltsimees võib teisele teha, aitasite mind "Musta juova" kaosest selgemale rajale. Näitasite mulle ka tol korral seda kohta mu käsikirjas, kus oli kõige rohkem eluvõimalust - Antsu päevikut - ja mis hiljem kujunes mu mõtetes selleks tuumaks, mille ümber kõik muu arenes kooreks.

See ei olnud mulle tookord sugugi kerge. Olin kavatsenud, nagu teate, järgmisel päeval viia käsikirja kirjastajale. See, et nii äkitselt hakkasin oma vastvalminud tööd objektiivselt vaatlema - objektiivsus oma teose suhtes järgneb tavaliselt hiljem -, sünnitas minus mingi kriisi. Kuid nende vooruste hulka, mida arvan võivat eneses olla, kuulub ausus enese vastu. Tundsin, et Teil on õigus, ja käsikiri jäi lauasahtlisse.

Nüüd tundub mulle, nagu oleksin jälle Teile tänu võlgu samalaadse asja eest, selle vahega, et selle mõjud ulatuvad seekord palju sügavamale ja tähendavad minule palju enamat kui ühe romaani saatust. Teie arvustuses [46] oli üks väljendus, kus puudutasite õieti minu üsna õrna kohta. Mõtlen oma "juuretust" ning oma suhet eesti oludega ja olude hinge mõistmist või mittemõistmist. Sest Teie eitasite selle tajumise võimalust mitte ainult olevikus - milles Teil on täielik õigus -, vaid ka tulevikus. Mida see minule tähendab, sellest võite aru saada. Kui mina olen teadlikult ehitanud kogu oma kunsti just selle mõistmise võimalusele, siis on selge, et selle saatuseks on saada ära uhutud sel hetkel, kui päris eesti kunsti, eesti kunstnike loodud kunsti tund on löönud. Seega surrogaat. See tõde - sest see on tõde - oleks olnud minule palju raskem, kui see oleks mind äkitselt üllatanud, mitte aga juba kaua liikunud aimusena minus eneses. Teie ainult ütlesite seda selge sõnaga. Kuid sellest kohe pikemalt.

Paar sõna minu suhetest realismiga, mille lipule Te näite arvavat mind igaveseks truudust vandunud olevat. Realism oli minule opositsiooni vormiks. Tunnete seda atmosfääri, milles veetsin oma lapsepõlve ja kasvuea. Muidugi olen saanud sellest ümbrusest üsna ilma oma teeneteta juba palju kultuuri oma verre, kuid samal ajal ka palju, millest mul on olnud väga raske vabaneda. Nagu Teie märkisite juba minu stiili arengust, et see on toimunud väga vähehaaval, nii minu endagi areng - kui arengu all mõista sisemist vabanemist - on läinud päris pikkamisi. Selles pole ühtki revolutsioonihetke. Ma ei võiks nimetada samuti ühtki isikut või raamatut või sündmustki, mis oleks mõjunud otsustavalt. Brandes vabastas mu küll lõplikult, kui teda lugedes sai mulle selgeks, et kõigi endiste dogmade asemel oli minul üksainus: evolutsiooni dogma, ainus, mis ei seo ega vanane. Kuid see juhtus alles tänavu. Olen vabanenud dogmadest paratamatuse sunnil - sest need olid läinud seestpoolt õõnsaks - peaaegu murega, ei kunagi mässuga. Kuid üks dogma veab teised ikka kaasa. Nii hävis minul viimaks realismigi dogma, mis ometi oli aidanud mul vabaneda endise atmosfääri liigsest idealismist. Teadagi ei saa oma tehnikat ega stiili sama kiiresti muuta. Kuid läinud kevadel prantsuse romantikuid lugedes selgus mulle: mis tähendus sel on, mis suuna varjus oli arenenud Mérimée metallikunst või Musset' ilusad väikesed proverbid või Balzaci parimad romaanid! Neil kõigil oli selle igavese luule pitser, mis tõstab üle suundade. Nüüdisaja kirjandusvoolud on kõik laialipillatud väikevoolud romantismi või realismi võidukäikudega võrreldes. Uusromantism on mulle ikka vastumeelt olnud, sest selles oli midagi ebaloomulikku, kui Novalise "sinilill" puhkes uuesti õitsema Volter Kilpi raamatuis ja kui realismi suurim saavutus, selgus, ohverdati udusele hämarusele. See tõeline geenius, keda uusromantism võib ette näidata - Selma Lagerlöf - oleks ehk olnud romantik keset alasti naturalismi. See oli tema ainus võimalik väljendusvorm. Kuid et tema ei ole loodud kooli sünnitama, seda näeb kõige paremini tema jäljendajaist.

Impressionismi seevastu mõistan hästi, ja selles on palju külgetõmbavat, kuid niisamuti kui on ühekülgne kujutada ainuüksi miljööd, sama ühekülgne on minu meelest selle täielik abstraheerimine.

See kiri venib koledasti - kas suudate veel? Kuid annate selle andeks, kui teate, et kõige rohkem kord, kaks korda aastas võin kõnelda neist asjust ja et peaaegu alati mõtlen neist ainult endamisi.

Ühesõnaga: realismi dogma asemel on mulle saanud täiuslikkuse ideaaliks suundadest vaba plastilisus, ja seekord üsna teadlikult.

Jah, juuretus! Selles võiks peituda minu elu traagika aine! Soomest olen lahti, see on selge. See suurte surnute mälestuspühade, Ärka­Soome­ vaimustuse jne. naiivne Soome, millisena see minust maha jäi, on nende seitsme aastaga jõudnud Sturm und Drang'i aega, mille vastuolusid ja pulbitsemist mul pole enam võimalik jälgida, neisse sisse elada. Need iseloomud, need inimesed, kes on sündinud nende vastuolude keskel, on mulle võõrad. Mina ei suuda enam intuitiivselt mõista selle rahva hinge, seda, mis just on soomelik. Olen ma seda kunagi mõistnud? Vaevalt. Olin küll kasvatatud fanaatiliseks patrioodiks, kuid minu isamaalisus on rohkem tundetõus YL­i (üliõpilaslauljate) kontsertidel kui soome rahvahinge mõistmine. Siin murdubki mu traagika tera. Sest Soomes oleksin vaevalt suutnud selgi määral tõelisusse sisse elada kui Eestis, kus võõrad olud avasid mu silmad.

Mäletan üsna hästi, kui mu mees nelja aasta eest Peterburis näitas seda kohta teoses "Kiired" III, kus keegi - ma ei tea, kes - õhutab mind eesti ainetest kirjutama. [47] Mäletan, et vastasin siis järsult: Ei kunagi, ei iial! Nii võõras oli mulle tol ajal see mõte. Kuid Saaremaa, mille kamarale ma praegugi ei või astuda omalaadset romantilist pinget tundmata, kus kõik, mida näen, kirgastub kohe nagu luuletuseks, määras mulle nendeks neljaks aastaks kunstisuuna. Nüüd olen täielikus kirjanduslikus kriisis, mis Teie arvustuse tõttu on muutunud täiesti teadlikuks.

Minu eksimus on selles - mõtlen "Ants Raudjalga" -, et tahtsin käsitleda eesti probleeme. Selleks minu sisemine nägemus muidugi ei küüni. See on ülesanne, mis jääb eesti kirjanikele. Kuid küllap Te mõistate vahel, kui ütlen, et mul mõlgub meeles midagi samataolist: käsitleda üldinimlikke probleeme, kuid eesti isikute varal. See ei ole vahest küllalt selgesti öeldud, kuid sel hetkel ei oska ma seda paremini väljendada. Sest kust võtaksin tulevikus oma tegelased - igatahes mitte Soomest! See kõik ei ole mulle eneselegi veel päriselt selge, kuid miski liigub minus sinnapoole.

Alles aasta eest uskusin kindlasti siin kord kodunevat. See on eksitus. Kuid miks sellepärast kurta? Parteidest, rahvustest sõltumatul inimesel on ka omad eluväärtused. Nii et kui praegu võiskin vabalt valida, ma ei paluks enesele juuri ei Soomes ega Eestis, vaid selles suures inimkonnas, millesse igaüks meist võib juurduda ja selles kasvada.

Teile veel kord südamlik tänu! Olete öelnud mulle palju head, mis on olnud mulle suure väärtusega, kuid rohkem sain Teie sellest tõest ja siirusest, millega avaldasite minu oma aimusi.

Head uut aastat ja palju terviseid.

Aino Kallas.
P. S. "Buddenbrooke" ma ei ole lugenud, ka mitte referaati. "Ants Raudjalas" mainitud sugupuu küsimus on lihtsalt järgmine: Kallase perekonnas on siniste kaantega vihik ja sugupuu joonistas kord Heino Niggol. Juhtusin seda nägema paar päeva enne "Ants Raudjala" alustamist. Mis puutub "Docteur Pascalisse", siis ei oska ma midagi öelda, väljastpoolt saadud kujutluste sulamine meie teadvusse ning nende ebateadlik omandamine ja uus "leiutamine" on ühtviisi huvitav ning hämar. Kuid see kuulub juba psühholoogiasse.