 
Johannes Barbarus (Johannes Vares) — (1889-1946) luuletaja ja literaat.
Üks vähestest kirjanikest, kes hea arstipraksise tõttu
Pärnus ei sõltunud kirjanikele antavatest toetustest ja võis
lubada endale teravaid ühiskonnakriitilisi väljaastumisi. 1920.
aastatel oli Barbarus tuntud kui viljakas ja ekspansiivne luuletaja ning
frankomaan. Tuli kirjandusse uusromantiliste luuletustega ajakirjas "Noor-Eesti"
(1910). Kuulus "Siuru" lähikonda, tema esimesed värsikogud "Fata-Morgana"
(1918), "Inimene ja sfinks" (1919) ja "Katastroofid" (1920) on kantud sensuaalsust
ja naudinguid ülistavast paatosest, mis trotsis seniseid traditsioone
ja moraalinorme kirjanduses. Barbarus võttis aktiivselt osa opositsioonilise
rühmituse "Tarapita" (1921-1922) tegevusest. Ajalaulude kogu "Vahekorrad"
(1922) on mõjutatud ekspressionismist. Ideeliselt oli lähedane
rahvusvahelise kirjandusorganisatsiooni "Clarté" vaadetele, oli
nende tutvustajaks Eestis. Tegi katset reformida eesti luulet prantsuse
eeskujul püüdes eesti kirjandusse tuua teaduse ja tehnika edusammudele
vastavaid kiireid rütme. Kogus "Geomeetriline inimene" (1924) on valdav
graafiline eksperiment ja kubistlik-konstruktivistlik tehnika. Järgmine
kogu "Multiplitseerit inimene" (1927) jätkab käibetõdede
lammutamist. Autori ekspansiivne luuletajakarakter ja väljakutsuvad
vormieksperimendid ei leidnud 1920. aastate kirjanduselus küllaldaselt
mõistmist. Kaasajal võib Barbaruse varasemasse loomingusse
suhtumist segada teadmine, et tegu on hilisema nõukogude riigimehe
Johannes Varesega (1940-1946).
|