 
August Gailit — (1890-1960) novellist, romaanikirjanik ja följetonist.
1920. aastate kirjanduselu kesksemaid
kujusid. Trükidebüüt perioodikas (1909), esimene raamat
sümbolistlike sugemetega jutustus "Kui päike läheb looja"
(1910), tema lühiproosat ja arvustusi avaldati I maailmasõja
eel perioodikas. Koos H.Visnapuuga oli ta 1917-1918 üks põhilisi
rühmituse "Siuru" loojaid ja kärarikaste boheemitsevate ettevõtmiste
initsiaator. Omab teeneid rühmituse lagunemisel. Följetonikogu
"Klounid ja faunid" (1919) teenib "Siuru" naeruvääristamise ja
lammutamise eesmärki. Gailiti varasem novellilooming ilmus raamatus
"Saatana karussell" (1917), järgnesid "Rändavad rüütlid",
"August Gailiti surm" (1919) ja "Idioot" (1924). Tema kirjanduslikule stiilile
on omased erakordsuse taotlus ainevalikus, tüpaažis ja sõnastuslaadis,
absurdi ja groteski rakendamine inimeksistentsi kujutamisel, mis võib
kalduda ka sarkasmi. Romaanis "Muinasmaa" (1918) kujutatakse knuthamsunlikus
võtmes boheemlust ja "Purpurses surmas" (1924) Euroopa tsivilisatsiooni
hukku O. Spengleri "Õhtumaa allakäigu" meeleoludes. Gailiti
kuulsus põhineb tema romaanidel "Toomas Nipernaadi" (1928) ja "Ekke
Moor" (1941), mis tõid eesti keelde ja kirjandusse "nipernaadi",
romantilise hulkuri kujundi.
|