 
Eduard Hubel /Mait Metsanurk/ — (1879-1957) romaani- ja näitekirjanik,
kriitik. Tuntud kirjanduselu tegelane. Kuuludes pidevalt mitmetesse ametitesse
(Eesti Kirjanike Liidu juhatus, kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital
jm) oli Hubel 1920. aastate nn ametliku kirjanduseelu üks peamisi
asjaajajaid. Humoristlikke lühijutte avaldas aastast 1904 (kogu "Jumalalapsed",
1910). Metsanurga näidendiga "Päikese tõusul" avati teater
"Estonia" (1906). Tõsiseks saavutuseks peeti romaani "Vahesaare
Villem" (1909), mis kujutab noore peremehe võitlust võlgadesse
sattunud talu pärast. Romaan "Orjad" (1912) annab pildi ajajärgu
avalikus elus ilmnenud ebakohtadest ajakirjandusringkondade kujutamise
kaudu. Jõuka ärimehe sisemist ummikut kujutab psühholoogiline
romaan "Ennäe inimest!" (1918). Eluvõõra unistaja ja
hädavarese tragikoomiline kuju on loodud romaanis "Taavet Soovere
elu ja surm" (1922). Metsanurga loomingu põhiprobleemiks on inimese
eetilised valikud ja käitumine. Tema maailmavaatelistel ja ideelistel
konfliktidel põhinev looming — draama "Kindrali poeg" (1925), romaanid
"Jäljetu haud" (1926), "Valge pilv" (1926) ja "Punane tuul" (1928)
— äratas 1920. aastate kriitikas ägedaid vaidlusi.
|