 
Jakob Liiv — (1859-1938) luuletaja ja näitekirjanik, Juhan Liivi
vanem vend. Järelärkamisaegses ümbruses, XIX sajandi lõpul
paistis Jakob Liivi luule silma ladusa luulekeele ja värsitehnilise
hoolikusega. Kuigi Jakob Liiv jätkas värsside kirjutamist veel
1920. aastatel, ei suutnud ta ajaga kaasas käia. Alustas ajakirjanikuna
C. R. Jakobsoni ajalehe "Sakala" juures, esimesed luuletused ilmusid 1880.
aastate algul. Avaldas luulekogud "Viru kannel" I-III (1886, 1891, 1900),
"Leina-lilled" (1894) ja lugulaule. Suurem osa värssidest on kogutud
väljaandesse "Jakob Liiv’i kirjatööd" I-II (1906, 1910).
Varasemas loomingus domineeris idülliline, Peipsi ümbrust poetiseeriv
koduluule, nukrad lembelaulud ja reflekteeriv looduslüürika.
Hiljem kasutas tsensuuri tõttu rahva raskest saatusest rääkides
mõistukõnet. Jakob Tamme eeskujul kirjutas rohkesti lugulaule,
näiteks "Kõrbelõvi" (1898) ja "Püha kuju" (1900).
Sajandivahetusel ilmusid realistlike juttude kogud "Vihud" I-III (1901,
1903, 1908), mis sisaldasid rohkesti elulisi tähelepanekuid. Jakob
Liivi dramaturgia oli mõeldud väikestele seltsilavadele, kus
tema tükke ka mängiti. Tänu ühiskonnakriitilisele hoiakule
pääsesid mitmed neist raskete tsensuuriolude tingimustes trükki
alles hiljem. Tuntuim teos on olustikukomöödia "Kolmat aega vallavanem"
(1904).
|