 
Oskar Luts — (1887-1953) vestekirjanik ja prosaist. Debüteeris
luuletustega, enne "Kevade" ilmumist saavutas ajakirjanduses tuntuse oma
huumorikate vestetega. Oma Palamuse koolipõlve kujutava romaaniga
"Kevade" I-II (1912, 1913) sai rahva seas peaaegu üleöö
kõige enam loetavaks autoriks. Lisandusid lühikomöödiad
"Kapsapää" (1912), "Paunvere" ja "Ärimehed" (1913). Vähem
tähelepanu leidsid Lutsu katsetused sümbolistlike draamadega:
"Laul õnnest" (1913), "Mahajäetud maja" (1914) ja suvitusromaan
"Kirjutatud on…" (1914, hilisem pealkiri "Soo"), samuti traagilise tonaalsusega
pikemad novellid, näiteks "Kirjad Maarjale" (1919). Seevastu "Kevade"
järjed, "Suvi" I-II (1918, 1919), "Tootsi pulm" (1921) ja "Äripäev"
(1924) tekitasid taas lugejaskonnas püsiva huvi. Lutsu lasteraamatutest
on tänapäevani populaarne "Nukitsamees" (1920). 1920. aastatel
oli O. Luts viljakas autor, kirjutas ajalehtede joonealustesse järjekindlalt
väikekodanlikku linna- ja olesklevat agulielu aasivaid vesteid, avaldas
mitu sama miljööd kujutavat romaani: "Andrese elukäik" (1923),
"Iiling" (1924), "Olga Nukrus" (1926), "Õpilane Valter" (1927),
"Udu" (1928), "Pankrot" (1929). Neis kõigis olid kesksel kohal saatusega
leppimise meeleolud kangelase nurjunud taotluste taustal. Vesteline laad
ja memuaarne aines leidsid väljenduse raamatus "Tulilill" (1924).
Omaaegne kriitika heitis autorile ette romaanide lõtva kompositsooni
ning orienteerumist vähenõudlikule, laiale lugejaskonnale.
O. Luts on olnud kõige enam mängitavaks autoriks eesti teatris,
lisaks lühikomöödiatele "Kapsapää" (1912) jt.
on korduvalt dramatiseeritud jutustusi ja romaane ("Kevade", "Suvi", "Sügis",
"Tagahoovis" jt). O. Lutsu teostest on tehtud ekraniseeringuid ja animafilme.
|