Keskööl virgus: poolik loojus kuu,
õudselt üksindusen punetas.
Piinav vaikus avast mälestuste suu,
tasa kedagi nimetas...

Sinas restoraan ja laude read
võikalt hääletumalt tukkusid,
äsja veel kun joodikute pead
laulden unne kukkusid.

Linna müüre taga mustas laas
mälestustega lapseeast;
valgete õitega sääl öine aas
unen liigahtas tuule hoost...

Hingki liigahtas? Liigutas kätt:
mingu kõige olnud teed!
Uinus, hingen viiulite nutt,
silmad mustlanna, pärlikeed.