Herra Roht peaks järele mõtlema, enne kui ta süüdistab kedagi võltsimises. Viimases "Nädala" numbris teeb ta seda nende ridade kirjutaja kohta ja tarvitab ka muidu ütelusi, mille kohta kommentaar ei või jääda tulemata. "Väikelinna" arvustajal ei võinud olla põhjusi tõsiolude tahtlikuks moonutamiseks ega raamatu ühekülgseks mahategemiseks; tarvitseb ainult lugeda arvustust, et sealt teose kohta mõnda heakskiitvatki leida, kuigi arvustaja muidugi ei tea, kas autor viimast ei oleks rohkemal määral soovinud; igatahes ei ole herra Roht oma vastuses enda tööd argumentidega kaitsnud ja jääb vist tarbetuks diskussioon tollekordse otsekohese arvustusobjekti väärtuse kohta. Arvustaja asus ta novelli teataval õhinal ja põnevusel lugema "Kurgsoost" jäänud võrdlemisi heade muljete tõttu, millega ehk seletub niihästi ta õige tunduv pettumus käesoleva märksa kahvatuma teose puhul, kui ka endast halb faktiline eksitus, et tal märkused raamatu ilmumisaja kohta jäid silmapaari vahele. Kui selle tagajärjel vastu tahtmist tehti autori arenemisjärgu kohta järeldusi, mis ei pea paika, siis olgu need endastki mõista siinkohas erilise vabandusega tagasi võetud.

Hra Rohtil on ennegi olnud moeks arvustustele teravalt vastata, seega ei ole imekspandav ta viimasegi kirjutuse toon. Siiski ei või arvustajad end muidugi tunda kohustatud puudulikkude teoste üle vaikima, ka kui need on hra Rohti omad. Autori toodangu lainelise rütmi juures — oma aja kohta õige silmapaistva alguse järele ta nooreea töödes hilisem üsna märgatav laskumine ja hiljuti sama tunduv tõus 151; ei olnud see enesest sugugi ime, et kardeti ta kunstilise tasapinna veelkordset langust.