Siis, kui valgus väsib õvven,
mustub, kustub taeva ääs,
tummub, summub lõklev lääs, —
tunnen päikse pilku põvven.

Siis ma enda leian endan
tumma, kummalise öön,
tiirlen, viirlen tähti vöön, —
läbi lõpmatuste lendan.

Ööl nii ikka helgitumal
kattub, mattub maine ilm,
kustub, mustub mureilm, —
tuleb minu maija Jumal.