Anton Jürgenstein:	Ed. Hubel:	Tiibuse Mari:	August Alle:
Ilmne teoreetiline ettevalmistamattus kirjandusliku arvustaja osa jaoks.	Ilmne teoreetiline ettevalmistamattus poeetilise kriitika jaoks ja kaasaja luulevormiliste küsimuste lahendamiseks	Nõrkuse immuniteet.	Arvustusliku tegevuse tingitavus sihtidest, mis asetsevad väljaspool puhtkunstilisi ja kirjanduslikke sihte ja ülesandeid.
Loogika ettekavatsetud või tahtmatu segasus ja pahatahtlikkus.			Ta loogika ilmne pahasoovlikkus.
Opereerimine väljaspool Adamsi loomingu ja luuletuskogu radu.	Mittearusaamine Adamsi raamatust ning selle mittevõtmine analüüsi alla.		Opereerimine väljaspool Adamsi loomingu ja luuletuskogu radu.
Adamsi luuletuste läbi õigustamatu süüdistus perversiteedis ja homoseksuaalseis kalduvusis.			Labane ja Adamsi raamatuga õigustamatu hirvitamine "käsipatu sooritamise" teemil.
Hirm intellektuaalselt keerulise ja filosoofilise ees.	Keerulikkuse kartus ja filosofiline pääliskaudsus.
Poliitilise ja kunstilise (esteetilise) samastamine.	Esteetilise hinnangu aluste samastamine viisakuse reeglitega.		Kunstniku ja ta teose samastamine.
Sõnade tarvitamine mis moodustavad omapärase labase žargooni (– "paberile sorgitud", "mitte nii kirgliselt ilmamagususe sõrmi lutsutada" jne.).	Sõnade tarvitamine, mis moodustavad omapärase labase žargooni.		Labane žargoon kirjutustes valitseva toonina.
Uus riim on kurjast, tähendab, Venemaast.			Filosoofia on kurjast, tähendab – Venemaast.
			Täielik ebavaimsus ja ebaideelikkus.

Kogu eelolev küllalt hoolikas analüüs ja "suud suud vastu seadmine", mida me siin, epiloogis, käidame käsitelu all olevate "arvustajate" kohta, lubab meil nüüd neist en bloc mõningaid järeldusi teha – tõmmata tarvilikud paraleelid ning vormuleerida lõpulikult nende positsiooni iseloomu Adamsi raamatu suhtes.¹)

Püstitades "Proloogis" oma ilmavaatest välja minnes need ideaalsed sihid, mille kaudu määritellakse luule tõeline väärtus ja mõte, loodab käesoleva raamatu autor, et ta on suutnud näidata (kuigi möödaminnes, vaid seevõrd, kuivõrd see paratamatult vajaline), et oleme Adamsiga tõsise luuletaja juure saanud, kes kogu oma vaimulaadiga on astunud luulekunsti ülaltähistatud ideaalseile teile. Luuletajana ühendab Adams endas intiimse vaimusügavuse mõnikord otse käsitamatu vormi meisterlikkusega, mille saladus peitub ta põhitalendis – imetlusväärses taidelises tundlikkuses, nägevuses ja vaimu nõtkuses. Ja peab tähendama, et nimelt sellepärast katsed Adamsi liigendada²) "mis" ja "kuidas" hinnangu järele peaksid tema ees taganema ühes oma šabloonilise "kategooriasse" ja "külgedesse" jaotamise abstraktsusega. Iga tema toode kaotab eneses kõigi "mis" ja "kuidas" teravad nurgad, varjates neid enda taidelise läbinägevuse ühtses tervikus ja ühteliitumises. Adamsi "mis" ja "kuidas" on – ta vaimu ühtne ja koost lahutamatu hingus, ta rütmid ja kujud sulavad selle vaimu seesmises (– intelligibeelses) virtuositeedis intiimselt ühte elavaks tervikuks. Ühe sõnaga – Adamsi kunstiline jõud ja tähendus seisab selles, et ta vorm ja ta teemid on tervena tingitud ta olemusest, loomulikult, kuid otse käsitamatult hoovates viimase varjatud sügavusist. Kordan veel, just selle tõttu on šablooniliste "liigendamiste" ja "prepareeringute" innukus ühes oma abstraktsusega korduvalt heidetud õndumisele.

Ning meie seisame hämmastava tõsiasja ees: sellane huvitav luuletaja, keda igal pool oleks vastu võetud vaimlise annina, kingitusena, – kutsus meil esile terve ahvikaruselli täie grimasse, naljatusi ning turupäraseid pilkenooli. Keegi juba tunnustatud kaaskirjanikest ei võtnud vaevaks rõhutada laiemale kirjanduslikule üldsusele V. Adamsi luule haruldase individuaalse timbre'i, ta intiimse omapärasuse mõtlejale inimesele tähtsate hingeliste probleemide asendamisel ja käsitamisel. Eesti Parnassil peeti tarvilikuks V. Adams'ile kaela kallata karistusena lugejale tundmatute luuletaja patustamiste eest sihiliku ja jõhkra arvustuse musta pangi.

Ent siinsamas puutume kokku selle tähelepanuväärse tõsiasja ühe küljega, mis omab põhitähenduse käesoleva raamatu sihtide suhtes: Adamsi kriitika jaguneb määraliselt ja loomulikult kahte rühma kahe tunnuse järele, mida allpool käsitelu alla võtame. Sellest saabuvad meile iseenesest kõik tarvilikud järeldused meie kirjanduskriitilise seisukorra kohta tänapäeval ja ta "homse" väljavaadetes.

Adamsi mahategev arvustus on pärit pääasjalikult – meie vana ja vananeva kirjanikkude põlvelt. Nagu me juba näitasime, iseloomustab kogu seda kriitikat kultuuri puudus ja filosoofiline ning teoreetiline ettevalmistamattus kaasaja kunstiprobleemide lahendamiseks. Ühes sellega olime sunnitud tähelepanu juhtima alalisele ja seesuguse arvustuse jaoks paratamatuile "väljarändamistele" puhtkunstiliste suhete ja probleemide radade taha.

Kuid kõike seda kindlaks tehes ei tohi meie ometi mööda minna ka üksikute kriitikute individuaalsest värvingust.

A. Jürgenstein eraldub teistest vähemalt selle poolest, et teda juhib väikse "kodaniku ideoloogia" innukus: see innukus asetseb omalt olemuselt tol pool igasugust esteetikat, on anarkiline, piiratud ning omas kehvuses arvustaja põhiomadusel rajanev – tema vähesel kultuurilikkusel.

Ebakultuurilikkuse ja soliidima hariduse puudumise poolest liitub herra Jürgensteiniga – Alle, püüdes seda vahest ainult eneseteadlikult küüniliste žestide nobeduse ja hajameelsuse taha peita. Seda puudust aistib ta kahtlemata isegi enda "südametunnistuse" palge ees: sellest ongi tingitud ta jämedavõitu sõjaretked omal ironiseerival žargoonil hariduse ja teadliku töö vastu individuaalse vaimukultuuri kallal.³) Sellest siis ka täitsa instinktiivsed ekvivalendi otsingud seesuguse hariduse ja kultuuri puudumise jaoks. Säärase ekvivalendi leiab herra Alle oma imetaoliselt irratsionaalse "isiklise maitse" näol, mis on tegelikult ometi degenereerunud ta arvustuste ja väitluste pahasoovliku loogika ning ebapuhaste võtete varjamiseks, mis "inspireeritud isiklistest suhetest arvustetavatega". Puhast vaimuelu ja kunstielu indu me Alle juurest ei leia.

Herra Hubel demonstreeris samuti ühe kaasaja poeetikalise probleemi lahendamise alal oma täielikku teoreetilist ettevalmistamattust ja ebakultuurilikkust, ent kirjandusliku keelemurde ja kriitika eetiliste võtete alal on ta omas patuses ja meile täiesti arusaamatus vihas ühte kilda heitnud herra Jürgensteini ja Allega.

Alle kaudu astume otseteed meie kirjanduskriitilise "eilsepäeva" põhjapanevate ja määravate joonte manu.

Meie kriitika ei võinud puhast kunstpaatost läbi elada nimelt sellepärast, et ta senni polnud lahutatud kirjandusest ja kirjanikkust: meie kirjamehed-kirjanikud olid ühtlasi ka arvustajad. See oli meie üldise ühiskondlik-kultuurilise differentseerumattuse loomupärane tulemus: täiesti iseseisvat kriitilist haru ning ühes sellega kultuurilisi kirjanduskriitilisi traditsioone polnud meil üldse mitte. Sellepärast on loomulik, et meie kriitika kisti väikese "perekondliku" (perekondlik kirjandusliku) kildkonna õhustikku, kus vaenulikud huvid ja vastastikused sümpaatiad ning antipaatiad võistlevate kirjanikkude kitsas ringis, nende vastastikune kadestamine igal juhtumisel oma kuulsuseosa pärast (NB: ent nüüd ka kultuurkapitalist osasaamise pärast – vaata päätükki Alle üle!) vajutas oma kustutamatu pitsati "kriitiliste hinnangute" iseloomule ning peletas neist minema igasuguse idealismi (ses mõttes, millises ta sääl olemas on, kus kirjanduslikke tooteid nende eneste pärast läbi elatakse, rippumatult igasugustest kõrvalistest ja isiklistest huvidest).

A. Alle teated tema Triiki "hävitamisest" kokkuleppel rändava rüütli A. Gailitiga isiklikkude "hõõrumiste" pärast ja Visnapuu-Raudi skandaalne protsess kevadel s. a. avasid meile selle "arvustuse" tähtsaima, salapärase ning väikese vedru: vastastikuste arvetegemiste ja võistluse väiklase mürgi vastastiku teineteist "arvustavate" kirjanikkude sulutud ringis.

Selle meie kriitika iseloomulise joonega seletub täielikult ka ta suhe Adamsi raamatuga. Teistsugust seletust on võimatu leida: meie ei avanud mitte üksi Adamsi eitava arvustuse ebaõnnestumist, vaid ka kõigi selle edustajate hämmastavat ühtesattumist nii mahategemise märgilaudade valikus kui ka nende pilgete iseloomus ja kõigile ühises "fraseoloogias". Kõik need ühtesattumised jätavad mingi kokkuleppe mulje meie arvustajate juures, mille tulemusena sündiski "mahalöömine": sellane kokkulepe võis näiteks Alle ja Hubeli juures paika leida, sest nemad on ju ühe leeri, ühe "toimetuse" liikmed. Alle juures, nagu oleme seda eespool tõestanud, omandab sellane vahekord Adamsiga veel selgema valgustuse just ta üldsuhtumise perspektiivis noorte kirjanikkude vastu, küsimata nende individuaalseist värvinguist.

Kõik need Adamsi puhul ette toodud moraalsed ja "esteetilised" jooned meie "eilsepäeva" ja osati "tänapäeva" kirjanduslikus kriitikas, ühenduses selle silmnähtava jõuetusega seista kaasaegsete kunstiprobleemide kõrgusel, lubavad meile püstitada järgnevad väited: Ei mingit olemuslist edusammu võrreldes selle arvustusega, mis hindas Suitsu "libude laulikuna", E. Petersoni "raisakullina", arvustusega, mille vastu oli sunnitud avalikult protesteerima E. Wilde, mis veel hiljuti hindas Marie Underi armastuslüürikat: "kaunis odav reklam... See on kõik"... Olgu nüüd "koolipapid" või "modern-arvustajad" – ikka on meil arvustajad väljunud kitsaringilistest huvidest. Siit paratamata järeldus: meie oleme vana ja vananeva põlve kriitika moraalse ning esteetilise languse ja hävingu tunnistajad, milline kriitika kannab meie ühiskondlik-kultuurilise ja kultuurilis-psükoloogilise differentseerumattuse jälgi. Meie silmi ees heitleb surmaagoonias ning demonstreerib oma vaimlist pankrotti "kodukoetud", ilma igasuguste kultuuriliste traditsioonideta harimata kriitika, mis tihedalt seotud elukutseliste kirjanikkudega ja selletõttu nende kitsa ringi isiklikkude huvidega.

Kuid sellega ei ole muidugi antud meie kirjandusliku "tänapäeva" sisu tervikuna. See seisab ju murranguaja lävel, avades optimistlikke väljavaateid "homsesse".

Kui veel eile, — tarvitades tublisti teisendatud Alle "žesti" (sest tema juures on see paljalt žest!) – "meil ei olnud arvustajaid-eriteadlasi, vaid ainult koolipapasid ja kirjanduslik-perekondlikkude kodude papasid ja onusid", tähendab, ei olnud kultuuriliste ja haritud kriitikute-eriteadlaste haru, kelle huvid juba nende seisukorra tõttu oleks lahutatud kirjandusliku "boheemkonna" huvidest ja kes oleksid ükskõiksed kirjanikkude omavahelise võistluse vastu oma kuulsuseosa (– ja... kultuurkapitali osa – vaata Alle) pärast, siis seisame nüüd seesuguse asjatundjate eriteadlaste arvustuse pikaldase kasvamise ja tõusmise juures.

Iseseisvus andis meile oma ülikooli ja sellest oma vaimu kultuurilisest laboratooriumist hakkavad välja tulema need haritud spetsialistid. Ning nimelt see kujunev kriitika (– näiteks magistrid A. Oras, A. Anni, Schwalbe, lekt. Pravdin, J. Pert ja teised) võttis Adamsi kiitusega⁴) vastu: sel teel sai ta noore arvustuse poolt oma kultuurilise "revanche'i" vana arvustuse ebakultuurilise klači vastu.

Need eriteadlased hakkavad ikka sagedamini ja sagedamini trükisõnas esinema kunsti ja kirjanduse küsimuste alal. Sel viisil satuvad need küsimused soliidilt haritud inimeste usaldatavaisse kätesse, kes selle tõttu suudavad omandada ka toda peent eset – "isiklikku maitset," mida Alle tahab ilma millegita saada: ilma püsiva tööta individuaalse vaimukultuuri kallal ja ilma igasuguse loomupärase andekuseta.

Ja arvan, et nimelt neil noortel ja haritud eriteadlastel esteetiliste, kunstiliste ja kirjanduslikkude probleemide vallas seisab ees meie kriitikat sellest esteetilise ning moraalse vaimuvaesuse ja ebatundlikkuse umbtänavast välja viia, kuhu ta on kõngenud väljasureva "vanema ja vanima põlve kriitika" kätes.

Need "vanemad ja vanimad" visklevad agoonias, ent ei taha siiski surra.

Oleme neile siin abiks, sest

—————————

¹) Ning samuti iseloomustada meie kirjandus–kriitilise "tänapäeva" seisukorda.

²) Siin aga pean pääasjalikult silmes ta värsikujulist struktuuri.

³) "Kerge on tahta olla tõsine, kutseline kunstiarvustaja, — ent kui palju on selleks vaja eeldusi. Selleks on veel nii vähe kujutava kunsti puhttehnilise külje tundmisest ja mõnekümne kunstilugu käsitava teose läbilugemisest"

⁴) Ainuke erand kirjanikkude hulgast oli Adamsi puhul — nooreestlane B. Linde.