Pakun Sulle kolm erinevat sissejuhatust.

I. 1. SISSEJUHATUS

Leia ERNI PEATEKSTIDEST Johannes Semperi artikkel "Kunsti kaitseks"

Johannes Semper muretseb eesti kunsti ja kirjanduse madala taseme, st meelelahutuslikkuse ja must-valgete karakterite pärast. Samuti kirjanike viletsate honoraride ja raske elu pärast.

Johannes Semper, artikli algus: "Pilt on piinlikkuseni tuttav: juba mõnda aega põeme kriisi ka vaimlisel alal, raamatuid ei osteta enam, kirjastajad on pankrotis, kirjanikud rabelevad oma elamisolemise võimaluste eest, ja kui keegi neist raskeis tingimustes on jaksanud midagi luua, siis ei leidu kirjastust, kes seda viisakalt ja korralikult, enne paari kolme aastat avaldaks, või kes samuti honoraripiskut tasuks (muidugi kui kirjanik pole alla laskunud minuti ja mineku kohaselt kirjutama); teatrid tühjenevad, korterid lagunevad, maitse langeb, vaimlise naudingu asemel otsitakse kerget lõbu jne.

Muidugi, majanduslik kitsikus on kõige selle taga. Kuid kas ainult? Kas arvatakse, et kui pankrotti mineja tõusik jälle vabamalt hingata saab, et ta siis totalisaatori asemel teatri läheb? Või et ta siis tingel–tangelis äkki mõttele tuleb: on tarvis ikkagi hea sinfooniaorkester luua, mis saaks isegi Stravinskit ette kanda? Või et, ah, alles nüüd avaneb mul võimalus muretseda paremat kirjandust? "

I. 2. SISSEJUHATUS

Leia ERNI PEATEKSTIDEST Johannes Barbaruse artikkel "Meie kirjandusloomingulik staatus quo".

Johannes Barbarus põlastab ilutsemist, salongilikkust ja minevikuihalust. Tema kreedoks on suurlinlik elu- ja mõttelaad. Johannes Barbarus oli frankofiil. Tuleta meelde 20. sajandi alguse prantsuse luule trendid! Sirvi ka "Maailmakirjanduse lugemikku" (Tallinn: Koolibri, 1993): 1) Ch. Baudelaire (lk 495–499); A. Blok, G. Apollinaire (lk 599–606); 2); V. Majakovski, P. Eluard, A. Breton (lk 646–656).

Johannes Barbarus, artikli algus: "Ei ole wist juhuslik nähtus, et meie suuremad ajalehed üksteise järele kirjandusliku lisa likwideerisid. Kirjanduse aseaineks rehitsetakse wanust shurnaalest kõiksugu riismeid ja prahti, kulunud anekdoote, kõmulisi teateid kokku, riputatakse weidi wärsket kirjandust salatiks wahele ja pääle,— ning meie lugemislaud on serweerit: ""Esmaspäew" ja "Nädal" wõiwad elada, ilma et autori honoraari kellegille maksta, — kõik jääb oma tasku.

Meil põetakse raskelt,— sellest siis haigemaja , kui mitte hauawaikus meie kirjandusilmas; põetakse ilma palawikuta, pikaldaselt, ei tuksuwat südant, ei pakitsewat pulssi: silentium!"

I. 3. SISSEJUHATUS

Leia ERNI PEATEKSTIDEST Friedebert Tuglase artikkel "Natuke kirjaniku aust".

Leia kriitikaarhiivi KOGUJA sisukorrast:

1. Artur Adson, Uusim süüdistus meie kirjandusele.
2. Friedebert Tuglas, Kriisid meie kirjanduses.

Friedebert Tuglas kui eesti kirjandussituatsiooni pidevalt mõtestav kriitik toob meie kujuteldava kirjandi sissejuhatusse uue probleemi – kirjaniku rahulolematuse iseendaga, aja ja kirjaniku vastuolu. Friedebert Tuglase artikkel on inspireeritud Artur Adsoni kallaletungist.

Friedebert Tuglas, artikli "Natuke kirjaniku aust" algus: "Väitsin omas artiklis, et meie kirjanduse tagaplaanile jäämine käesoleval ajal ei olene mitte ainult publiku leigusest, vaid osalt ka kirjandusest enesest. "Olud on viletsad! Publik on kirjanduse vastu külm!" See on muidugi tõsi. Kuid need olud on õieti alati olnud närused, publikut on aga sunnitud tundma huvi kirjanduse vastu. Kuid praeguses kirjanduses ei näe ma kuigi palju seda sundivat jõudu. Rõhutasin omas artiklis just eriti seda, et loidus meie kirjanduse vastu ei avaldu mitte ainult laias publikus, vaid ka meis enestes, — spetsialistides, arvustajais, kirjanikes. Miks süüdistame teisi, kui see kirjandus meid endidki ei soenda! Meie praeguses kirjanduses avalduv esteetiline ja ideeline energia on võrdlemisi nõrk — ärgem salakem seda tõsiasja."

Vali endale kolmest võimalikust meelepärane sissejuhatus või sõnasta mõni neist ümber või kirjuta hoopis uus. Aseta probleem tänapäevasesse valgusesse. Ära unusta, et see ei tohi olla pikem 1/5 kirjandi üldmahust.

II. TEEMAARENDUS

Nüüd astud Sa juba loomingulise müsteeriumi sisse: Sinu ülesandeks on tekitada endas nii palju ideid, kui antud teema ning ERNI tekstide kogu vähegi võimaldab. See ei tähenda aga kaugeltki, et Sa oma kirjandis kõiki neid ideid kasutad. Tööle peaks hakkama Sinu selekteeriv ja eri tasandeid loov mõtlemine. Pakun Sulle teemaarenduseks nii katkendeid kriitilistest artiklitest kui ka kriiside üle mõtisklevate poeetide loomingut, milles ehk isegi teravamalt tunda 20. sajandi 20-ndate aastate muutunud maailm eestlase ümber ja sees.

Tuletan meelde, et teemaarendus hõlmab parimal juhul 3/5 kirjandist.

Johannes Barbarus, artiklist "Meie kirjandusloomingulik staatus quo": "Uus luule ei lepi peeruwalgusega ahjulõukel, et wana eidena leelotada, — ei jää üksiku kamiini ees tekkinud meeleoluks — salongluuleks, waid uus luule kirjutab elektrisõrmega suurlinna seintele, tekib wabrikkorstnate suitsust, sulatisahjude põletawais leekes: uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi. "

Artur Adson, artiklist "Kriisid ja kriisid": "Ei oleks sugugi võimata kinod kinni panna ning jätta alles ainult teaduslik kino hariduse andmise vahendina. Samuti ära keelda tsirkused ja totalisaator, tingeltangelid ja kabareed. /– – –/

Kus aga ei tunta mitte kriisi? – Vastus: Kinos, spordiväljal, hippodroomil, kõmu- ja ajaviite-kirjastuses, Paul Pinna "Rahvateatris", suuremas osas operettide etendustel ja s. s. Üldse: ettevõte, mis vähegi taotleb kunsti ja millel juures on mingitki eetilist püüdu, peab taganema või varju jääma selle ees, mis kõditab, mürgitab, hasardistab, pahendab, mis maitselage ehk paremal juhtumisel pakub ainult ajaviidet."

Johannes Semper, "Kunsti kaitseks": "On neid, kes nii või teisiti maitse langemise panevad kunstnikkude ja kirjanikkude süüks: teie olete need, kes rahva enesest eemale lükkate oma arusaamatute piltide, raamatute, helitöödega; teie, kunstifanaatikud, äratate himu kinosse minna; teie, nilbed, kõlvatud kirjanikud, sunnite publikut teile selga pöörama ja mujalt otsima meeli ülendavat kõlblust! Sellepärast siis tungitaksegi rüsinal kinosse, kus kurjust lõpuks ikka karistatakse, sellepärast siis loetakse õhinal Tarzanit, sest seal pole kuskil nilbust, sellepärast kuuldakse meeleldi lihtsaid laulukesi, mis kergesti meele jäävad, raskete sinfooniate asemel."

Kui enda ja aja suhetest kirjutavad KRIITIKUD põevad peamiselt kultuuri arvatava languse pärast, siis POEETIDE loomingus on nähtav protest ühiskondliku olemise vastu sellisena, nagu ta tundus toonases Eestis: esimese maailmasõja viirastused, maskiks muutunud inimesed, maade ja majadega hangeldajad, lõbumajad, tiirased ärimehed, kreedoks: prassi ja joobu! Kas taoline pilt kõlab kokku artiklites püstitatud probleemidega, on Sinu otsustada, nagu seegi, kui palju konstruktiivseid ideid need probleemid Sinus äratasid.


Kasutades RAAMATUKOGU kõrvuta eelpooltoodud mõtetega

1) Johannes Barbaruse luuletust Ilmutus II kogust "Fata Morgana" (1918)
2) Johannes Barbaruse luuletust Epiloog kogust "Katastroofid" (1920)
3) Johannes Barbaruse luuletust Yrgelemendid kogust "Geomeetriline inimene" (1924)
4) katkendeid August Alle poeemist "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" (1925)

O, ülikooli noorus, prassi, hangelda
sa kuni oled haljas, kuni oled noor,
sest pärast raske maju, raha kokku pungelda,
kui oled juba nuumat tõusikluse koor!
(jne)

5) Erni Hiire luuletust kogust "Meeri-Maria-Mari"(1926) Meeri-Maria-Mari.

III. KOKKUVÕTE

Johannes Semperi artikli "Kunsti kaitseks" lõpp: "Et miks te ei kirjuta kergelt ja mõistlikult, ei anna põnevat ega mõnusat ajaviidet, miks ei jaga te õpetusi ega istuta kõlblust rahvasse; tulge alla oma lumistelt kõrgustelt otse rahva juurde ja kirjutage nii, et teid õhinal kümned tuhanded loeksid (miks pole teie seas Bonselseid): võiksite muretumad olla ka aineliselt!
      Mõnel võib ju vahest neist kõrve–kiusatustest süda pehmeks minna. See on ta eralõbu. Kuid ka kunstil on omad nõuded ja kohustused ...
     Nõnda pole siis aeg kaitsta süüdistuse vastu üksi kirjanikke ja kunstnikke, vaid ka kunsti."

Johannes Barbaruse artikli "Meie kirjandusloomingulik staatus quo" lõpp: "Ärge katsuge igat hingekortsukest–meeleolu pahupidi pöörata — nähtawaks teha, ärge hakake igat kanawarwast oma südames woolima, — psükoloogiline juurdlemine riisub palju aega, annab wähe willa, — see on koha pääl tammumine ja elu woolab teist mööda. Mitte prügihunnikus hõbedat otsida, waid elawat elu omaks teha; mitte paigal tuhnimine, waid liikumine."

Friedebert Tuglase artikli "Natuke kirjaniku aust" lõpp: "Vahest olen ka oma poolt teed aidanud raiuda sellele kirjanikupõlvele, kelle "au" nüüd Adson minu oletatud kallalekippumiste vastu niisuguse ägedusega kaitseb. Kuid need traditsioonid ei peaks minult ometi veel õigust võtma ka omi kriitilisi mõtteid selle kirjanduse kohta avaldada, kui seda mu veendumused nõuavad."

Vali, kuhu Sa tahaksid oma kriiside analüüsiga välja jõuda: kas põlastad kunsti tegemist müümise otstarbel ja oled vaba kunstniku poolt nagu Johannes Semper; kas tungid kallale nn vanameelsetele, kes Sinu arvates liialt psühholoogitsevad ega taba põhilist, mida Sina hindad: liikumist ja muutumist nagu Johannes Barbarus; või arvad nagu Friedebert Tuglas, et ka kirjanikud on oma loomingus kaugel rahvast ega näe ega kajasta rahva olulisemaid liikumapanevaid jõude ("pole enam seda loovat energiat").

NÄIDISKIRJAND

   ...eelmine

järgmine...