KIRJANDIÕPETUS

NÄIDISKIRJAND

Autor: 12. klassi õpilane

Üle kriisi viib sild.

Kui ma sirviksin ajalooõpikuid, märkaksin ma ilma erilise pingutuseta, et välja arvatud mõned üksikud rahuperioodid, on eurooplane pidevalt sõdinud (ma ei mõtle ainult 20. sajandit). Seega sõda pole eriti originaalne kriisitunnus. Ma ei suuda ilmselt ka välja haududa mingit põnevat retsepti sõdade vältimiseks või eiramiseks.

Võiksin hämada kriiside üle inimeses endas, kuid see on kahtlemata väga isiklik ja psühholoogitsev.

Ehk võiksin arutleda siis selle üle, miks 20. sajandi 20-ndail aastail halati Eestis kultuurituse ja ilukirjanduse tagaplaanile jäämise pärast ning tuua mõningaid paralleele tänapäevaga? Mõelda, kas me ei hädalda pseudo-kriiside üle, selle asemel et elada täie pingega ja nautida nii elu kui teisi kaaskondseid.

Juba 1924. aastal kirjutas Friedebert Tuglas oma artiklis "Natuke kirjaniku aust", et ilukirjanduse kriis ja "tagaplaanile jäämine käesoleval ajal ei olene mitte ainult publiku leigusest, vaid osalt ka kirjandusest enesest. "Olud on viletsad! Publik on kirjanduse vastu külm!" See on muidugi tõsi. Kuid need olud on õieti alati olnud närused, publikut on aga sunnitud tundma huvi kirjanduse vastu. Kuid praeguses kirjanduses ei näe ma kuigi palju seda sundivat jõudu. Rõhutan eriti seda, et loidus meie kirjanduse vastu ei avaldu mitte ainult laias publikus, vaid ka arvustajais, kirjanikes. Miks süüdistame teisi, kui see kirjandus meid endidki ei soenda! Meie praeguses kirjanduses avalduv esteetiline ja ideeline energia on võrdlemisi nõrk — ärgem salakem seda tõsiasja."

Konkretiseerin Tuglase väidet iseenda jaoks: kõik poeedid, kelle luulet ERNI kirjandusprogrammis lugesin, seega 20. sajandi 20-ndail aastail täie rinnaga Parnassil püsisid, nägid maailma kuidagi sarnaselt, väidaksin, et kriisi-keskselt. Luulet kirjutati palju ja välja arvatud Juhan Jaigi minu jaoks ilutsev loodusearmastus (kummaline lõuna-eestlane!) ja Valmar Adamsi (tervete erkudega venelane!) ilutsev-salongilik pühakujude ees põlvitamine on kogu tolle aja eesti luule räige, lõbumajatsev ihade ja tungide väljaelamine. Näiteks kirjutab Johannes Barbarus oma 1918. aastal ilmunud luulekogus "Fata Morgana" luuletuses "Ilmutus II":

ja edasi:

Mu meelest on vist armastust just peetud imevahendiks iga kriisi vastu? Või kuidas? Kuhu on siis jäänud meie ilusad ja edukad ja pikasäärelised piigad, kui luuletaja vaid lirvasid näeb? Carmen Kassi taolised maailmanäod igatahes peaksid meile eriti tõhusalt mõjuma, sest kes meist teiega ei mõtleks tema nn särava elu – armuelu (?) peale?

Päris imelik, et ikka pannakse inimest vaatama oma liigikaaslasele silma selle arvestusega, et "mina olen sinust parem, mina ei tapa ega poo". Tartus avati Kaitsekolledþ, on hea, kui ikka oskad midagi rohkemat, kui "tappa, puua", muidu tapetakse ja puuakse sind ennast. Luuletajad aga kirjutavad oma kriisilaulu! Hea, et mitte 21. sajandi hakul. Võibolla on põhjuseks see, et ei oldud veel läbi käidud II maailmasõja tandritelt, kust ei tulnud vist tagasi ühtegi tervete erkudega inimest!

Poeemis "Laul kleidist helesinisest ja roosast seelikust" kirjutas August Alle:

Keda Alle silmas peab? Ega ometi mõnda kirjanikku? Kas seal, kus mässatakse, ei ole kriisi? Tähendab nendel, kes mässavad? Kriis on neil, kelle vastu mässatakse.

Kui aga uskuda Barbaruse trumme artiklis "Meie kirjandusloomingulik staatus quo" (Lilulii 1924, nr 1), siis on jumalik zhest sama kui inimese tahtmine sillale astuda:

"Uus luule ei lepi peeruwalgusega ahjulõukel, et wana eidena leelotada, — ei jää üksiku kamiini ees tekkinud meeleoluks — salongluuleks, waid uus luule kirjutab elektrisõrmega suurlinna seintele, tekib wabrikkorstnate suitsust, sulatisahjude põletawais leekes: uus luule on kosmiline, internatsionaalne — inimkonna luule, tungides wälja isiku, rahwuse raamist üle maade ja merede ääretusse ruumi. " Johannes Barbaruse artiklist

Barbarus võis rahus endale kuuli pähe lasta, sest temal oli kaks korda õigus. Esimene kord läks ta koos venelastega suurde maailma ja teine kord praegu, mil meie interneti vahendusel loome oma virtuaalset kriisivaba keskkonda.

Kus ei tunta veel peale virtuaalse maailma kriise? Vastab Artur Adson artiklis "Kriisid ja kriisid" (Päevaleht 18. X 1924, nr 282): "Kinos, spordiväljal, hippodroomil, kõmu- ja ajaviite-kirjastuses. Üldse: ettevõte, mis vähegi taotleb kunsti ja millel juures on mingitki eetilist püüdu, peab taganema või varju jääma selle ees, mis kõditab, mürgitab, hasardistab, pahendab, mis maitselage ehk paremal juhtumisel pakub ainult ajaviidet."

Johannes Semper sekundeerib talle artiklis "Kunsti kaitseks" (Vaba Maa 2. XII 1924, nr 279): "On neid, kes nii või teisiti maitse langemise panevad kunstnikkude ja kirjanikkude süüks: teie olete need, kes rahva enesest eemale lükkate oma arusaamatute piltide, raamatute, helitöödega; teie, kunstifanaatikud, äratate himu kinosse minna; teie, nilbed, kõlvatud kirjanikud, sunnite publikut teile selga pöörama ja mujalt otsima meeli ülendavat kõlblust! Sellepärast siis tungitaksegi rüsinal kinosse, kus kurjust lõpuks ikka karistatakse, sellepärast siis loetakse õhinal Tarzanit, sest seal pole kuskil nilbust, sellepärast kuuldakse meeleldi lihtsaid laulukesi, mis kergesti meele jäävad, raskete sinfooniate asemel".

Võiks ju pärida Semperi sõnadega, et "miks te ei kirjuta kergelt ja mõistlikult, ei anna põnevat ega mõnusat ajaviidet, miks ei jaga te õpetusi ega istuta kõlblust rahvasse; tulge alla oma lumistelt kõrgustelt otse rahva juurde ja kirjutage nii, et teid õhinal kümned tuhanded loeksid". Mis pole meie kaasaegsete kirjanike seas oma, eesti Walt Disney`sid: kirjanikud võiksid muretumad olla ka aineliselt!

Semper vastaks sellele samamoodi: "Mõnel võib ju vahest neist kõrve–kiusatustest süda pehmeks minna. See on ta eralõbu. Kuid ka kunstil on omad nõuded ja kohustused ..."

Kunst aga nõuab ilmtingimata kriisi, sest muidu oleks ta igav ja inimene ei sureks mitte sõja ega juhuse tõttu, vaid igavusest, mis poleks enam üldse ilus ega kangelaslik. Olen küll iseendal täheldanud, et ma parema meelega elan, kui suren, järelikult ei ole mul mingit soovi olla kangelane.

Minu terve mõistus dikteerib mulle järelduse: ainuke sild üle kriisi viib meelelahutuse kaudu. Noortele pole see vist ka probleemiks. Samas on minu hing küll ülimalt imelik. Pärast rasket pidu tunnen suurt tõmmet kriisi, st kunsti järele. Astun maha sillalt ja lasen kirjanikul endale maailmamured kaela veeretada. Romantik nagu ma olen.

...eelmine

järgmine...