KIRJANDUSE PINGEVÄLJAD JA ADRESSAADI DÜNAAMIKA konverentsi teesid

Autori kahekeelsus: Oidipus, Tess ja Mäeküla piimanaine


Arne Merilai
Tartu Ülikool


Vaatlen kolme autoriambivalentsi juhtumit teose peategelase suhtes: Sophokles, Thomas Hardy ja Eduard Vilde.
Käibivaid tõlgendusi iseloomustab humanistlik glorifikatsioon, vastuväiteid ei eeldata.
Esitan hüpokriitilise hoiaku hüpoteesi ja arutlen selle tõestuseks.
Mudelite sarnasus ja erinevus.

Lähtetsitaadid:

Aristoteles „Luulekunstist“: Kõigepealt on ilmne, et ei tule näidata väärt mehi muutuses õnnest õnnetusse. See ei ole mitte hirmu ja kaastunnet äratav, vaid tülgastav. [---] Ei ole tarvis ka väga pahelist inimest sattumas õnnest õnnetusse. Selline kokkuseade mõjutab küll inimarmastust, kuid ei vääri kaastunnet ja hirmu. [---] Niisiis jääb üle ainult vahepealne. Selline, kes pole küll eriliselt väljapaistev vooruse ja õigluse poolest. Ning kes ei satu õnnetusesse mitte pahelisuse ja kõlvatuse, vaid mingi eksiarvamuse tõttu. Olles nende hulgast, kes on nimekad ja edukad. Nagu Oidipus, Thyestes ja silmapaistvad mehed sellistest suguvõsadest.

Hardy päevik 1892: The best tragedy – the highest tragedy in short – is that of the worthy encompassed by the inevitable. The tragedies of immoral and worthless people are not of the best.

Vilde „Mäeküla piimamees“: Selles nimelt, kuidas kebja luuga noorik aknalaual istus ning töötava käe sunnil ülakeha hoidis ja liigutas, oli Kremerile midagi ebateadlikult meelespeetut ning Prillupi muruga ühenduses seisvat.

 
Enese ilmnemine/ilmutamine Viivi Luige romaanis „Varjuteater“

Leena Kurvet-Käosaar
Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool


Oma teoses „Relating Narratives: Storytelling and Selfhood“ (1997/2000) esitab itaalia filosoof Adriana Cavarero minaduse teooria, mille keskmes on jutustatav mina (ingl. k. narratable self), mis seob enesetunnetuse mälu spontaanse jutustusliku olemuse
ja identiteedi loolisusega. Mina unikaalsus – kes ma olen – saab vahenduda üksnes läbi (elu)loo jutustamise. Jutustatav mina ei lähtu mitte indiviidi suutlikkusest oma (elu)lugu vahendada, vaid soovist saada jutustatud: identiteet ilmneb läbi kellegi teise vahenduse minu loost. Cavarero väitel tajume me end ja teisi unikaalsete indiviididena, kelle identiteet on jutustatav eluloona. Jutustatav mina on olemuslik kategooria, mis võimaldab enda ja teiste mõistmist ning millel puudub (otsene) seos konkreetse elust jutustatud looga (autobiograafia, biograafia, enda või teise eluloo jutustamisega). Kuigi Cavarero lükkab ümber (auto)biograafilise enesejutustamise mitmed eeldused, pöördub ta oma teoses ikka ja jälle tagasi erisuguste (auto)biograafiliste jutustamisvormide juurde, omistades neile teatava jutustatava mina edastamise võimaluse või võimalikkuse.
Toetudes Cavarero jutustatava mina paradigmale, analüüsin oma ettekandes Viivi Luige teost „Varjuteater“ (2011), mis haakub minu jaoks Cavarero mõttega ilmutamise ja ilmnemise dünaamika kaudu. Luik keeldub liigitamast teost elulookirjutuse valdkonda –selle taga võib aimata arusaama identiteedi – selle, kes ma olen – võimatusest olla ilmutatud elulookirjutuslikule tekstile esitatavate eelduste kaudu. Ometi esitab Luik eriti teose alguses jutustavat mina ikkagi autobiograafilises võtmes, rõhutades, et vahendab enda kogemust, seda, mida tema on läbi elanud. Sellegipoolest ei määratle sihiteadlik enese ilmutamine ehk konkreetne autobiograafiline eneserepresentatsioon „Varjuteatris“ ei mina ega teksti. Mina ilmutamine tekstis areneb dünaamikas, mis jätab (teadlikult) ruumi ilmnemisele ja mina vahendusele läbi soovi saada jutustatud. 


 
Autori ja jutustaja, sündmuse ja vaatepunkti küsimustest Uku Masingu pihtimuslikus luules


Külliki Kuusk
Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool


Ettekande aluseks on tekstinäited Uku Masingu 1930. aastate luulest, valikuprintsiibiks on olnud kas tekstide omaelulooline roll Masingu loomingus või nende kanoonilisusest tulenev teatav representatiivsus kultuuriloos.
Järgnevas tekstianalüüsis eristan ma Masingu pihtimuslikus luules kahte põhiaspekti: ajalist ja ruumilist ülesehitust ehk – rakendades lüürika narratiivsuse analüüsil kasutatavaid mõisteid – järgnevust (sequentiality) ja vahendatavust (mediacy). Kui traditsiooniliselt on lüürika defineeritud justnimelt mitte-narratiivsena, üksiku kõneleja vaimse seisundi või mõtte- ja tunnetusprotsessi väljendusena, siis Peter Hühn, lüürilise luule narratiivse dimensiooni üks parimaid asjatundjaid, läheneb lüürikale pigem loo/süžee (plot) alusel (miks miski juhtub?) ja sündmuslikkuse (eventfulness) vaatenurgast. Lüürilised sündmused on psühholoogilised või mõnel juhul diskursiivsed, selles mõttes, et need ei toimu loo tasandil, vaid lüürilise kõneleja diskursuse tasandil (Hühn 2005: 162–168; Hühn 2004: 151–152). Järgnevuse all mõistetakse jutustuse elementide ajalist struktueeritust sündmuste tasandil (erinevalt narratiivse akti tasandist); vahendatavuse all muutust sündmuste ahelas nende tekstuaalses esituses, samuti vahendaja (jutustaja või kõneleja) rollimuutust. Teksti vahendaja(te)ks võivad autori subjekti kõrval olla kõneleja, jutustaja, tegelased, sellest lähtuvalt erinevad ka vahendamise viisid (hääl, fokuseerimine). (Vt Hühn 2011 [2005]: 234–235.)
Kuidas (elu)lugu on jutustatud Masingu luules?
 – Raamjutustust kui muinasjutupärast (või ka folkloorset) jutustamisviisi peavad luule narratiivsuse teoreetikud kirjandusliku jutustamise prototüübiks. Raamjutustuse sisemise struktuuri moodustab usundilisest või igapäevasest tegelikkusest distantseeritud ruum. Sellist jutustamisviisi kasutab palju ka Masing ja mitte ainult luules.
– Pihtimusluule puhul on autori kõnelejapositsioon on valdavalt homo- või autodiegeetiline („mina“ kui subjekt, „mina“ kui objekt). See kõnelejapositsioon on Masingu luule puhul kõige enam tuntud ja tematiseeritud juba alates esikkogust „Neemed Vihmade lahte“ palvetaja-asendi kaudu.
– Narratoloogilisest aspektist toob raamjutustus kõneleja enesereflektsiooni kaasa enese „mina“ või laiemalt narratiivse akti dramatiseerimise, kus kõneleja lavastab ennast kui objekti, (pea)tegelast. Peter Hühn ütleb: „Paljudel juhtudel kõneleja määratleb enese identiteeti, kasutades selleks loo jutustamist – teisisõnu, ta identifitseerib end iseendale omistatud (tavaliselt mentaalse) loo kaudu“ (Hühn 2011 [2005]: 236). See jutustajatüüp ei ole kirjeldatav mitte tegelase vaatepunktist, vaid on leitav ainult läbi erinevuste mina-vormis kõneleja lausungis. Seeläbi ilmneb tekstis ebausaldusväärne jutustaja. Masingu puhul toimib selle kõrval samaväärselt ka usaldusväärne jutustaja, keda võiks nimetada autori narratiivseks alter ego’ks.

Hühn, Peter 2004. Transgeneric Narratology: Application to Lyric Poetry. – The Dynamics of Narrative Form: Studies in Anglo-American Narratology. Edited by John Pier. Berlin and New York: de Gruyter, pp. 139–158.
Hühn, Peter 2005. Plotting the Lyric: Forms of Narration in Poetry. – Theory into Poetry: New Approaches to Poetry. Edited by Eva Müller-Zettelman and Margarete Rubik. New York: Rodopi, pp. 147–172.
Hühn, Peter 2011 [2005]. Conclusion. The Results of the Analyses and Their Implications for Narratology and the Theory and Analysis of Poetry. – Hühn, Peter; Jens Kiefer. The Narratological Analysis of Lyric Poetry: Studies in English Poetry from the 16th to the 20th Century. Translated by Alastair Matthews. Berlin and New York: de Gruyter, pp. 233–259.


 
Võta mind lehtede varju. Taimsuse­pagulus Masingul ja Õnnepalul

Aare Pilv
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus


Uku Masing on kirjutanud eripärase memuaarse teose „Mälestusi taimedest“. Bioloogiharidusega Tõnu Õnnepalu teostes, mis aja edenedes on üha rohkem päevikulise iseloomuga, on taimsel loodusel samuti oma spetsiifiline roll.
Konverentsi teemaasetusega seostuvalt ei saa siinkohal mööda ka paguluse­teemast, mis mõlema autori puhul on tavapärasest mõneti erineva tähendusega, olles ajaloolisi ja geograafilisi konkreetsusi ületavalt eksistentsiaalne. Masingu sisepagulusest, mis ulatub tundeni, et ollakse sündinud valele planeedile, on palju räägitud; Õnnepalu paguluse­motiivist olen kirjutanud põhjalikumalt artiklis „Mälu kui pagulus“ (Looming 2008/10).
Taimedel ja taimsusel on selle paguluse väljendamisel oma kindel roll nii kujundina kui ka otsesemalt „enesetehnilises“ tähenduses. Mõlemal puhul võib täheldada teatud „taimsuse­iha“, mis on aga sisemiselt oksüümoronlik nähtus, kuivõrd taimsus kehastab pigem just distantsi inimlikest ihadest koosneva eluilma suhtes. Seejuures tundub aga, et Masing ja Õnnepalu liiguvad selles asjas eri suundades. Näib, et Masing otsekui antropomorfiseeriks taimi, ta individualiseerib ja subjektiveerib neid, kirjeldab neid suhtluspartneritena – elades ühtlasi läbi neid konflikte, mille eest ta inimkeskkonnas pageda püüab. Õnnepalu puhul näib aga olevat tegu pigem individuaalsuse ja subjektsuse mahakustutamise püüdega, „eimiski” läheduses liikumisega, mis kõigub müstilise ekstaasi ning sentimentaalse kaduvuse­nostalgia vahel. Ettekanne katsubki visandada neid ühisjooni ja erinevusi kahe autori enesekirjelduslikus taimsuse-motiivis.
 


Kõnetlused Paradiisist


Brita Melts
Tartu Ülikool


Äratuntavalt tegelikul geograafial põhineva ruumilise olustiku avamine Tõnu Õnnepalu 2009. aastal ilmunud raamatus „Paradiis“ algab kõnetluse või pöördumisaktina: „Nüüd ma olengi siin, et kirjutada Sulle Paradiisist [---]. Ja ma sõitsin Sinust kaugele üle mere, et jutustada Sulle kõike seda, mis oli. Siin. Aga siis.“ (lk 7). See mõtte- ja mälestuspilte kohakujutuslikult raamiv raamat on kui maastikuline eneseesitus (läbi mitmete ajakihistuste); ja selle loominguliseks teostamiseks on jutustaja/kirjanik justkui tõmbunud saarelisse-ääremaisesse pelgupaika. Aegamisi saab õrnade poeetiliste vihjete kaudu selgeks, et raamatu „Sina“ poole pöördumiste siht asub sügaval sisemaal: „Paradiisi“ raamatusse kirjutatud adressaadiks on lüüriline mina teise kirjaniku, Andrus Kasemaa poeetilis-subjektiivses maailmas Poeedirahus, mille kujutamine sai alguse tema 2008. aastal ilmunud sama fiktiivse toponüümiga pealkirjastatud debüütluulekogus.
Ettekandes vaatlen ühest kirjanduslikust omailmast kaikuvaid kõnetlusi, mis tähendab ka kahe poeetilis-subjektiivse maailma, tegelikul geograafial põhinevate, kuid väljamõeldud nimedega kaunistatud Paradiisi ja Poeedirahu kõrvutamist, tabamaks nende paralleele, võimalikke ühisosasid, teineteisele osutavalt põimuvaid allusioone või hoopis põrkuvaid erisusi. Adressaadi küsimust fookusse seades ning kahe kirjandusliku omailma vahelise dialoogi võimalikkust lootes mõtisklen selle üle, kas Poeedirahu on pigem sisemaine eelhuige, mis käivitab mereäärse minamaastiku kujutamise; on see Paradiisi põhjus ja inspiratsiooniläte, platvorm, millelt võrsuvad kõnetlused Paradiisist. Või muundub aasta varem kirjandusmaastikule tekkinud Poeedirahu pigem Paradiisist lähtuvate kõnetluste vastuvõtjaks, nii et kaalukamaks osutub adressaadi roll?


 
Laulu algus – siin ja sealpool raudset eesriiet


Marin Laak
Eesti Kirjandusmuuseum


Eesti kirjanduse ajaloos on käsitletud Eestis ja paguluses sündinud loomingut lahus, eraldi luulet ja proosat – justkui paralleelselt kulgevaid sirgeid, millest üks aegamisi tuhmub ja teine lööb särama. 1950. aastatel õitsele löönud pagulaskirjanduse kõrvale tuli 1960. aastatel võimas luuleplahvatus kodumaal, sellele järgnes (post)modernistlik puhang teatris ja kujutavas kunstis, Mati Undi proosas ja Jüri Üdi luules. Õite rohkus kandus kodumaale, kirjandus paguluses suutis vaevalt millegi võrdväärsega vastata. Viimaseks katseks oli koondada sõjajärgse põlvkonna autoreid novellikogumikku „Tont teab“ (1968), mille ajendiks, nagu on selgunud koostamisaegse kirjavahetuse arhiivist, oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi ringkondades tekkinud mõte vastata kodumaal ilmunud luulekassettidele „oma“ noorte kogumikuga. Minu ettekanne läheb ajas tagasi ja püüab fikseerida algust, toetudes varasemas artiklis (vt Methis 2014, nr 13) esitatud hüpoteesile, et tänu isiklike suhtlusvõrgustike kaudu toiminud „kultuurikirjavahetustele“ tunti üksteise loomingut paremini, kui seni arvatud: raamatud, käsikirjad ja isegi arvustused jõudsid sageli vastastikku kohale enne, kui need ilmuda jõudsid. Kodumaal ringlesid koopiad „salongides“ ning Eesti noorte autorite loomingul püüti silma peal hoida kriitikas, ettekannetes, metsaülikoolide loengutel. Missuguseid autoreid arvustati ja nähti märgilistena, milliseid kirjanduslikke väärtusi tõsteti esile? Ettekande teises pooles püüan lähemale jõuda küsimusele, kuidas võis pagulaskirjandus avaldada mõju kirjandusele kodumaal. 1960. aastate luuleuuenduse eelmänguks oli 1960. aasta „vabavärsi kolmekrossiooper“, nagu seda on nimetanud Sirje Olesk. Selle eelloole heidab valgust ka vahetult sündmustes osalenud Peet Lepiku artikkel „Mälestusi „kuuekümnendate põlvkonna“ stardiepisoodidest“ (Akadeemia 2015, nr 2). Artiklist jääb õhku küsimus: mis ikkagi võiks olla Eesti kriitikat 1960. ja 1961. aastal mitme kuu vältel pingestanud Hermelini „Porikuu sonaadi“ kirjutamise tõukejõuks? Sellele mõistatusele vastust otsides pöördun veelkord tagasi kodu- ja väliseesti kirjanduse varasemate kokkupuutepunktide juurde ja püüan otsida võimalikke intertekstuaalseid seoseid tekstide vahel siin ja sealpool raudset eesriiet. Ehk olid eesti kirjanduse kahte harusse kasvanud puu võrad kokku kasvamas juba siis?

 


Suhtlejad ja võitlejad: väliseestlaste vastuolulised vaated kodumaale 1960–1980


Tiina Kirss
Tallinna Ülikool


Veel kümme aastat tagasi kandusid vestlused ühiskondlikult aktiivsete väliseestlastega (sündinud 1920–1935) lisaks kodumaa meenutamisele ka suhtumisele kodumaa külastamisse. Vaadati tagasi Nõukogude aja võimalustele ning piirangutele 1960.–1970. aastatel, avaldati arvamust ka kodumaalt tulnud kultuuri-inimese loengu või etenduse külastamise poolt või vastu. „Kodumaaga suhtlemise“ problemaatika oli poliitiline valupunkt, ning mitte ainult pagulaseestlaste keskorganisatsioonidele, mis formuleerisid eesti kogukonna ideoloogia. See kiskus 1970. aastatel pikaks ajaks vastasleeridesse endisaegseid koolivendi-õdesid, korporatsiooni- või seltsikaaslasi. Paljud sõprused mõranesid või jahenesid kauaks, mõnikord jäädavalt.
Oma raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti“ (1996) käsitleb Indrek Jürjo VEKSA suhtlemist väliseestlastega tol ajal, kuid kahetsusväärselt üheülbaliselt ning piiratult. Kuigi nüüdseks on ilmunud tänuväärselt palju memuaristikat ja kirjavahetusi „kahelt kaldalt“, lisaks kogutud suulist ning kirjalikku eluloolist ainest, pole väliseestlaste mentaliteetide kirjeldamise ning analüüsimiseni veel jõutud. Veel enam kui meetodeid vajab nende teemade uurimine taustatunnet, mis nii mõnelegi põgusalt väliseesti keskkonnas viibinud külalisuurijale hoomamatuks jääb.
Toronto eestlaskonnas, kus „suhtlemise“ (või „külastamise“) debatt võttis eriti ägeda vormi, võib arutelude ideoloogilisi ning retoorilisi väljendusi jälgida kahes erisuguse poliitilise kallakuga ajalehes, Meie Elus ja Vabas Eestlases. Uusi ettevõtmisi – eriti 1967. aastal asutatud Kotkajärve Metsaülikooli ning organisatsiooni „Kirjanduse sõbrad“ – peeti ähvardavaks. Metsaülikool sai kiiresti vastalise, isegi radikaalse maine. Ajalehtedes (eriti Meie Elus) kirjutati sellest napilt või poleemiliselt. Metsaülikooli ringkonnale jäi külge Eestiga aktiivselt suhtlemise „süü“: nad lugesid ning arutasid kaasaegset Eesti kirjandust (eesti keeles), külastasid Eestit, kasutades selleks VEKSA pakkumisi, astusid kirjavahetusse luuletajate, kunstnike, teadlastega. MÜ suveülikooli üritati kutsuda USAs või Kanadas konverentsireisil viibivaid Eesti teadlasi (nt Ants Viirest), mis oli viisapiiranguid arvestades keeruline, isegi ohtlik. Positiivselt väljendusid Eestiga dialoogi pidamise suhtes ajakiri Mana ning Metsaülikooli neli korda aastas ilmuv Aja Kiri.
Oma ettekandes uurin kirjalike tekstide (ajalehtede, ajakirjade, kirjavahetuste) abil dihhotoomia „võitlejad“ versus „suhtlejad“ tekkimist ning selle võimendumist Toronto eestlaskonnas 1960.–1970. aastatel. Teiseks keskendun kahele üritusele, milles väljendus üsnagi teravalt „võitlejate“ ja „suhtlejate“ vastuolu: Jaan Krossi külaskäik Torontosse ning Metsaülikooli tuumikrühma „post-Esto“ Pocono seminar 1976. Kasutades Pocono seminari avaldatud ning avaldamata materjale (Kotkajärve Metsaülikooli Albumid I, 1978 ning II, 2013) püüan selgitada mentaliteedinihet suhtlemisaltis nooremas põlvkonnas, kelle jaoks vanema põlvkonna „võitlejatega“ polemiseerimine polnud enam huvitav, nagu polnud ka pagulaseestlaste „Väike Eesti“ ja selle kultuur. Kolmandaks küsin, kas Eesti iseseisvumine tähendas „võitlejate“ ja „suhtlejate“ vastuolu lõppu, kas see vaibus omasoodu juba varem või kestab veel edasi. Et neile küsimustele vastata, tuleb ehk arvestada hoopis hüpoteetilise „kolmanda teguriga“ kohalikus eestlaskonnas, kes hoidsid poliitilistest aruteludest kaugele, kuid kellest said „kodu(s)käijad“, kes külastasid Eestit isiklikel põhjustel, peaaegu et salaja.
 


Eesti lugu plaadiraamatutes:
Harri Kiisa annotatsioonid Eduard Tubina muusikateostele


Triinu Ojamaa
Eesti Kirjandusmuuseum


Taust. 1940. aastate lõpul asus Eesti Rahvusnõukogu (ERN) Stockholmis välja töötama eksiilühiskonna ühtset kultuuripoliitikat, see fikseeriti dokumendis „Eesti kultuuripoliitika ülesanded paguluses“ (1953). Peaeesmärgiks seati kultuuritraditsioonide järjepidevuse tagamine ning professionaalse kultuuri tutvustamine uuel asukohamaal. Seda plaaniti teostada kultuurisündmuste (nt laulupeod) ja kõrgetasemelise pagulasloomingu propageerimise kaudu, mis kujundaks eestlaste kui kultuursete immigrantide mainet ning aitaks ühtlasi kaasa info levimisele Eesti lähiajaloo ja okupeeritud seisundi kohta.
Eesmärk ja uurimisaines. Ettekanne annab ülevaate juhtumiuurimusest, mille eesmärk oli esile tuua muusikaannotatsioonide kasutamise moodused ERNi poolt sõnastatud poliitilistel eesmärkidel. Analüüsitakse plaadiraamatuid, mis kuuluvad Rootsi kompaniis BIS Records 1980. aastatel väljaantud kaheksa CD juurde. CDdele on salvestud Eduard Tubina instrumentaalsed suurvormid Neeme Järvi juhatusel. Plaadiraamatud on koostanud ning tekstid kirjutanud ajakirjanik ja muusik Harri Kiisk, need sisaldavad andmeid helilooja ja esitajate kohta ning muusikateoste annotatsioone. Plaadiraamatud pretendeerivad globaalsele lugejaskonnale: tekstid on esitatud eesti, rootsi, saksa, prantsuse ja inglise keeles.
Tulemusi ja järeldusi. Plaadiraamatuid analüüsides ilmnes, et ühest küljest täidavad muusikateoste annotatsioonid tavapärast otstarvet, kirjeldades ja kommenteerides seda, kuidas teos kõlab. Kiisa annotatsioonide eripära seisneb selles, et lisaks muusikakirjeldusele sisaldavad need rohket muusikavälist infot Eesti ja eestlaste kohta. Analüüs tõi esile muusikakirjelduse ja muusikaväliste faktide kombineerimise kolm peamist moodust (ettekandes näitlikustatakse neid annotatsioonitekstide abil):
1) Lühiülevaatega poliitilisest situatsioonist Eestis (järjestikused okupatsioonid, sõjasündmused, suurpõgenemine) antakse muusikateosele laiem taust.
2) Muusikateose vormikirjeldusse põimitakse fakte Eesti Vabariigi ajaloost, olenemata sellest, kas teosel on otsene seos nende faktidega või mitte.
3) Selgitatakse instrumentaalteostes peituvat poliitilist sõnumit, mis teose kuulamisel (st ilma verbaalse toeta) ei saaks ilmneda.
Plaadiraamatutes esitatud faktid leidsid tee rootsikeelsesse ajakirjandusse. Rootsi kriitikud, kellele Tubina muusika oli võõras, toetusid oma arvustustes Kiisa varasematele tekstidele, aidates nii kaasa info levitamisele eestlastest eksiilis. Kokkuvõttes võib selles näha tõendust, et ERNi ekspertide tegevusjuhised selle kohta, kuidas kasutada kunstiloomingut pagulasprobleemide laia avalikkuse ette toomise huvides, suutsid anda soovitud tulemusi.
 

Elin Toona teosed ja liikuv vaatepunkt


Rutt Hinrikus
Eesti Kirjandusmuuseum


Iga teksti mõistmise eelduseks on selle teksti keele mõistmine. Elin Toona on üks neid kirjanikke, kes on kirjutanud kahes – inglise ja eesti – keeles. Tema loomingu puhul määrab keel adressaadi. Võiksime otsustada, et ta eestikeelsed teosed on kirjutatud eesti kogukonnale eksiilis ja ingliskeelsed selle keele oskajaile. Kuid kas ainult? Enamiku teoste kirjutamise ajal oli Elin Toonale ja teistele eesti kirjanikele eksiilis üsna kujuteldamatu, et neid loevad ka inimesed Eestis.
Maailma muutumine on oluliselt muutnud väliseesti autorite, sealhulgas eriti Elin Toona teoste adressaate. Kõik Toona teosed on autobiograafilised, kuid mitte ühtmoodi. Varjamatult omaelulooliste teoste kõrval, milles minategelane ja autor kattuvad („Lotukata“ 1969, „Kolm valget tuvi“ 1992, „Ella“ 2006 ja „Into Exile“ 2015), on kirjanik kirjutanud kaudselt, teatud probleemide kaudu oma elulooga seotud romaane („Sipelgas sinise kausi all“ 1974 ja „Kaleviküla viimne tütar“ 1988). Lisaks on ta pseudonüümi all kirjutanud ingliskeelseid ajaviitelugusid ning oma autorinime all uurimusliku biograafia.
Kõigis Toona autobiograafilistes teostes on oluline roll autori vanaemal, kes on otsekui Atlas, kes hoiab universumit stabiilsena. Minategelane sirgub Lotukata-ealisest tulevikku ootavast tüdrukust elu üle juurdlevaks, kuid pigem tagasi vaatavaks naiseks. Vanaema jääb elama oma abikaasa aega, kadunud Eesti Vabariigi aega. Ema ja vanaema loovad tema jaoks Eesti kuvandi, koos selle perekonna kuvandiga, kuhu ta saaks kuuluda. Oma essees „Läbi lapse silmade“ vaatleb Toona „Lotukatat“ kõrvu Viivi Luige „Seitsmenda rahukevadega“. Kas maailm on läbi kahe lapse silmade samasugune?
 


Karl Ast-Rumori kolm eksiili


Janika Kronberg
Eesti Kirjandusmuuseum


Kirjanik ja ajakirjanik, poliitik ja diplomaat Karl Ast-Rumor (1886–1971) elas ja reisis oma 85 aasta pikkusest elust umbes 48 aastat välismaal. Poliitilistel põhjustel on ta viibinud oma kodumaast eemal igal tema eluajal Eestis valitsenud riigikorra ajal. Eemalviibija staatus, elutingimused ja (loominguline) tegevus on igal korral olnud erinevad.
1.    1905–1912(–1917). Revolutsiooniline tegevus, sotsiaaldemokraatia. Noor-Eesti põlvkonna- ja saatusekaaslus. Poliitvang Riias, põgenik Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, rännud Vahemere-maades ja Põhja-Aafrikas, konspiratiivsed käigud kodumaale. Ajakirjanduslik kaastöö (reisikirjad, poliitilised artiklid) ja ilukirjanduslikud teosed ilmuvad kodumaal.
2.    1934–1935(–1939). Vabal valikul poliitilistel põhjustel eemalolek kodumaast. Aastail 1934–1935 äritegevus Marokos peamiselt Marrakechis, sh Puhkide perefirma esindajana. Reisid Eesti Telegraafi Agentuuri esindajana ning ajalehe Uus Eesti ja Eesti Kultuurkapitali toetusel. Alates 1936 küll käib Eestis, kuid pikemalt viibib kodumaal ilmselt alles 1939. aasta esimesel poolaastal. Ilukirjandust sel ajal Rumori sulest ei ilmu, küll aga rohkesti reisikirju ja välispoliitika vaatlusi kodumaa ajakirjanduses, raamatuna ilmub „Allah ja ta rahvas“ (1936).
3.    (1939)1940–1971. Poliitiline maapagu, algab õieti eelmise jätkuna, kui Ast tülika poliitilise tegelasena saadetakse pressiatašeeks Stockholmi Eesti saatkonda alates 1. juulist 1939. Põgeneb Rootsist üle Soome Liinahamari sadama kaudu Brasiiliasse, kus elab ja töötab pikemalt Rio de Janeiros Eesti Vabariigi konsulina (1941–1958), pensionärina elab 1958–1961 Kanadas Montrealis ja 1961–1971 USAs New Yorgis. Avaldab poliitilise artikleid pagulaseesti ja Brasiilia ajakirjanduses, millele on kaudseid vihjeid, ning pikema poliitilise traktaadi „Kahe tule vahel“ (1943), ilukirjandust (novellid, mahukas romaan „Krutsifiks“, hiljem mälestused) alates 1950. aastate algusest. Kodumaal on Karl Ast-Rumori looming sel ajal tervikuna keelatud, kuni alles 1986. aasta Loomingus (nr 9) ilmub „Väljavõtteid kirjadest kodustele“ Toomas Haugi saatesõnaga.
Rändava ja rahutu iseloomu ja eluviisiga inimestel mõistetavalt ei pruugi tekkida maist vara ja mahukat arhiivipärandit. Vastuseks Silvia Nagelmaa sellekohasele pärimisele on Karl Asti Kanadas elanud poeg Orvo Ast 10. aprillil 1995 kirjutanud: „Vana ei pidanud suurt midagi kogumisest, ta ei tundnud huvi isegi fotode vastu. Oma iseloomu poolest elas ta alati olevikus ja tulevikus.“
Käsitlen ettekandes lähemalt mõningaid Karl Ast-Rumori maapagudesse puutuvaid ja vähem tuntud seiku selle materjali põhjal, mille tänavu loovutas Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile Silvia Nagelmaa.


 
Olmekirjanik Helga Nõu: Undi ja Ruudi vahel


Johanna Ross
Tartu Ülikool


N-ö noorema põlvkonna pagulaskirjaniku Helga Nõu (s. 1934) kohta on öeldud lausa kategooriliselt: kui teda kellegagi eesti kirjandusest võrrelda, siis Mati Undiga. Ühtlasi on Nõud eriti tema varaste proosateoste tõttu saatnud julge ja terava kirjutaja reputatsioon ning päris tähtsusetu pole sealjuures tõsiasi, et teravustega sai maha noor naine. See võib ärgitada otsima paralleeli ka nõukogude eesti naisautorite Aimée Beekmani, Aino Perviku, Linda Ruudi ja teistega ning nende 1970.–1980. aastatel furoori tekitanud romaanidega.
Viimased on osa toona olmekirjanduseks nimetatud korpusest ja siinses ettekandes lähtungi oma vaatluses ennekõike sellest, mis on olme ning kuidas ja mis eesmärgil on eri kirjanikud seda kujutanud. Avan lähemalt olmekirjanduse mõistet ja räägin selle määratluse probleemidest, millele on osutatud juba mõiste kasutuselevõtust alates. Pakun välja, et segadusi aitaks osalt lahendada see, kui olme kirjandusliku kujutamise juures eristada kaht aspekti, mida võib tinglikult nimetada võõritavaks funktsiooniks ja kõditavaks funktsiooniks.
Leian, et nimetatud nõukogude eesti naiskirjanikega seob Nõud küll sugu, põlvkond ja kohatine naisvaatepunkti avamine; võimalik on leida ka üksikuid loometehnilisi sarnasusi. Ent kui nende Eestis tegutsenud naiskirjanike olmekäsitluse juures on esikohal kõditav funktsioon, siis Nõu kasutab olmetemaatikat pigem võõritavas funktsioonis. See lähendab teda rohkem mõnele siinsele meeskirjanikule: tõesti Mati Undile, aga ka näiteks Teet Kallasele. Nõu juhtum näitab siiski, et olmekäsitluse funktsioonide jagunemine sugu pidi ei ole kaugeltki paratamatu.
 


Uneskõndijad: Eesti taasiseseisvumine kui trauma K. Linda Kivi romaanis „If Home is a Place“ ja Arved Viirlaiu novellis „Saatuse sõlmed“


Eva Rein
Tartu Ülikool


Käesoleva ettekande aluseks olevad K. Linda Kivi romaan ja Arved Viirlaiu novell pakuvad kirjandusliku sissevaate Teise maailmasõja järgselt Kanadasse siirdunud eesti pagulaste esimese ja teise põlvkonna kogemusse.
Käsitledes eesti diasporaad Kanada kontekstis võrdlevas perspektiivis paljude teiste etniliste kogukondadega, võib esitada kaks väidet. Kodumaalt lahkumise põhjused ja tingimused mängivad olulist rolli nii üksikisikute kui ka kogukonna kujunemises uuel asukohamaal. Samuti mõjutavad kodumaal toimuvad protsessid ja sündmused pagulasi individuaalselt ja kollektiivselt, seda enam, kui eksiil on pealesunnitud ja lisaks poliitiline. Kodu ja paguluse suhe on üks kandev teemadering Kivi ja Viirlaiu teostes, olles ühtlasi ka laiemaks raamistikuks nende analüüsimisel.
Nii romaanis „If Home is a Place“ kui ka novellis „Saatuse sõlmed“ on teoste aegruumi, tegelaste, sündmuste, loojutustamise, teemade ja keele seisukohalt keskne koht Eesti taasiseseisvumisel. Žanrispetsiifiliste erisuste ja teoste ülesehituse lahknevuste tõttu ei ole see esmapilgul tingimata ilmne. Kui aga lähemalt uurida, mida ettekande esimene pool eesmärgiks seab, siis võib näha, et see ajalooline sündmus on ajendiks mõlema teose narratiivile. Loo hargnemise käigus selgub Eesti taasiseseisvumise mõju kogu oma mitmetahulisuses, et mitte öelda paradoksaalsuses, ning indiviidi ja kollektiivi kohati alustaladeni raputavas jõus, mis puudutab eriti tugevalt neid, kelle elu ja maailma see sündmus segi paiskab.
Kõige muu kõrval kõneleb eelkõige teoste keel, sealhulgas kujundikeel (kust on laenatud ka ettekande pealkirjas olev viide uneskõndijatele – pagulastele, kelle jaoks uudis kodumaa vabanemisest toob kaasa šokireaktsiooni) sellest, et hoolimata kogu sündmuse positiivsusest avaldab see neile samasugust mõju nagu ajalooline trauma. Ettekande teine pool võtabki vaatluse alla, kuidas Kivi ja Viirlaiu teosed käsitlevad Eesti taasiseseisvumise traumat ja sellega toimetulekut pagulaste esimese ja teise põlvkonna nende liikmete seas, kelle jaoks sündmus, mille teostumise nimel nad olid paguluses elanud ja tegutsenud, kujunes tõsiseks katsumuseks.
Väliseesti ja ka kanada(eesti) kirjanduse kontekstis on Kivi ja Viirlaiu teosed oluliseks teetähiseks kõigile, kes soovivad sügavamalt mõista paguluse varjatud valu.
 


Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni“ kui moraalne tunnistus?


Aija Sakova-Merivee
Tallinna Ülikool


Ettekanne võtab vaatluse alla moraalse tunnistuse kategooria ja selle analüütilise rakendamise võimalused ilukirjanduslike ja omaelulooliste tekstide uurimisel.
Moraalset tunnistust on käsitletud kui ellujäänu tunnistust, kui tunnistust, mis antakse hukkunute või laiemalt nende inimeste nimel ja eest, kes ise ei saa või ei ole (enam) võimelised tunnistust andma. Moraalset tunnistust eristab ajaloo tunnistajast (Zeitzeuge) või tunnistajast kohtus asjaolu, et oma tunnistamise kaudu seab ta end ohtu.
Käesolevas käsitluses tutvustakse moraalset tunnistust kui tekstipraktikat või koguni kui tekstiloome filosoofilist printsiipi Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse une“ (2001) näitel. Ene Mihkelsoni romaanis sisalduvad poeetilised võtted: jutustajahääle lõhestatus, sisekõnelisus (sisedialoog), eri ajatasandite, aga ka fiktsiooni ja elulise materjali segunemine võetakse vaatluse alla kui moraalse tunnistuse väljendusvahendid teksti tasandil.
„Ahasveeruse une“ analüüsi kaudu mõtestatakse moraalse tunnistuse kui mõiste ja tekstiloome praktika võimalusi ilukirjanduse uurimisel. Ühtlasi püütakse jõuda lähemale järgmistele küsimustele:
– Kuidas erineb moraalse tunnistuse uurimine eluloolistes ja ilukirjanduslikes tekstides?
– Kas ja milliseid lisanduvaid aspekte (komistuskivisid) tuleb märgata ja arvestada moraalse tunnistuse kategooria rakendamisel ilukirjanduse uurimisel?
– Milleks ja kas on ilukirjanduse uurimisel vaja moraalse tunnistuste mõistet?
– Kellele, kui üldse, on moraalne tunnistus suunatud ja mida ta soovib n-ö saavutada?

 


Kellele on foto adresseeritud? Fotod biograafilise uurimise kontekstis


Eve Annuk
Eesti Kirjandusmuuseum


Fotod visuaalsete kujutistena võivad olla olulisteks biograafilisteks allikateks, kuigi tavalisem on suhtumine fotodesse kui (auto)biograafia lisandustesse või illustratiivsesse materjali, mis lihtsalt kaunistab teksti. Fotode roll tuleb esile kirjalike ja tekstuaalsete allikate nappuse kontekstis, mil iga uus foto võib lisada olulist ja uudset infot biografeeritava kohta. Samuti võib uue foto leidmine ajendada muutma interpretatsioone või eluloolisi tõlgendusi. (Arhiivi)allikana võib fotot käsitleda kui dokumenti ehk dokumentaalset tõestust isikute või kohtade reaalse olemasolu kohta. Teisalt on fotod alati ka kujutised, mis esitlevad fotograafi teadliku või ebateadliku valiku tulemusena sündinud kujutist, mille seos tegelikkusega ei ole otsene ja vahetu, vaid kultuurikoodide kaudu konstrueeritud. See aspekt muudab fotode käsitlemise reaalsusele viitavate allikate või dokumentidena problemaatiliseks: kuivõrd saab usaldada fotol kujutatut, teades, et kujutisi on võimalik muuta (nt retušeerides või kärpides)? See puudutab ka digitaalse tehnoloogia tuleku eelset aega, mil muudatusi fotodel tehti käsitsi. Võltsimise võimalus ei ole siiski vähendanud usku foto otsesesse seosesse reaalsusega, nagu on väitnud Timothy Adams.
Ettekanne käsitlebki küsimusi, mis seostuvad fotode kui allikate ja fotode kui kultuuriliste representatsioonidega. Kas fotod on reaalsuse fragmendid või pigem fiktsioonid? Kellele on fotod adresseeritud ja kas ning kuidas see mõjutab fotode usaldusväärsust või usaldusväärsena tajumist? Kas fotode kaudu on võimalik luua (auto)biograafiat ja kui, siis millistel tingimustel? Milline on fotode side minevikuga? Fotode referentsiaalsuse (tegelikkusele viitamise) asemel on kasutatud ka performatiivsuse mõistet, osutades, et ka fotode kaudu luuakse minevikku, kuna minevik ei ole varaait, vaid miski, mida teadlikult konstrueeritakse meenutamise aktide kaudu (Smith, Watson 2002).

Sidonie Ann Smith, Julia Anne Watson (eds.) 2002. Interfaces: Women, Autobiography, Image, Performance. University of Michigan Press.
 

Foto adressaadi dünaamika fiktsiooni ja elulookirjutuse pingeväljas


Agnes Neier
Tartu Ülikool


Fotode esinemine koos sõnalise tekstiga ei ole uus nähtus, kuid foto ja sõnalise materjali spetsiifikate erinevus tekitab teksti sõnalise ja pildilise alge vahele pinge, mille lahendamise viisid peegelduvad teksti toimimises ja mõjus. Kui pildid on kaasatud elulookirjutusse, siis on nende funktsioon enamasti lugejale kinnitada, et isik, kellest jutt käib, on tegelikult olemas olnud, ja sündmused, mida kirjeldatakse, on tegelikult aset leidnud. Seega opereerib foto siin kui teksti visuaalne lisand (illustratsioon) ja kinnitus (tõestusmaterjal) – fotod aitavad rajada või vähemalt tugevdavad elulookirjutuse referentsiaalse dimensiooni usutavust. Kuid fotograafia roll elulookirjutistes ei ole ühene, fotodele omistatav realistlikkus kätkeb endas olulist nüanssi. Ühelt poolt tähendab foto realismist rääkimine küll pildi epistemoloogilise väärtuse kinnitamist, viitamist sellele, et tal on teatav (mehhaaniline) vastavus reaalsega, s.t ta on tõene representatsioon. Kuid lisaks tähendab foto realistlik kvaliteet foto psühholoogilise või emotsionaalse sisendusjõu kinnitamist – fotod paistavad esitavat midagi meie silmadele elaval ja elutruul, seega ka mõjuval kujul, isegi kui foto on tegelikult lavastatud. Selles mõttes asuvad nii elulookirjutus kui fotod mittefiktsiooni ja fiktsiooni vahepeal, kasutades oma emotsionaalse jõu suurendamiseks fiktsiooni retoorilisi vahendeid.
Ka fiktsionaalses tekstis esinevate fotode puhul omistatakse piltidele teatavat positiivset tõeväärtust (mis tuleneb foto kui sellise fenomenist, sellest, kuidas me teda paratamatult „loeme“), küll aga ei ole nende puhul tegemist autentsuse kinnitajatega, vaid pigem teksti enda sisemise toimemehhanismiga, kognitiivsete pidepunktidega, mis suunavad lugeja fiktsionaalse maailma vastuvõttu mingis suunas.
Niisiis tuleb tõdeda, et fotograafiliste kujutiste ontoloogiline staatus on tekstis mitmetine ning nende referentsiaalne võime segadust tekitav. Siin ilmnebki minu huvipunkt: kuidas tõlgendab lugeja fotosid, mis on kaasatud fiktsionaalsesse teksti, ning kuidas erineb see elulookirjutustesse kaasatud fotode tõlgendamisest? S.t millist tõeväärtust omistab ta fotodele, mis esinevad eluloolises materjalis, ja millist neile, mis esinevad ilukirjanduslikus tekstis? Kas üks ja sama foto saab omandada eri adressaadi olenevalt ilmumiskontekstist? Ning kuidas mõjutab foto spetsiifika lugeja žanrimääratlust, seda, millise teksti adressaadina ta tahab ise ennast näha, ehk milline on sellise adressaadi dünaamika?

 
Dialoogi võimalustest: eri variante Nõukogude Eesti ja eksiili suhtluseks EKLA kogude põhjal

 


Tiina Saluvere
Eesti Kirjandusmuuseum


Esimesed kirjakontaktid Nõukogude Eesti ja paguluse vahel said teoks 1950. aastate keskpaigas, kui poliitilised olud Stalini surma ja sellele järgnenud NLKP 20. kongressi järel veidi vabamaks muutusid. Esmalt püüti taastada kontakte pereliikmete jt lähedastega, keda lahutas raudne eesriie, mõne aja pärast lisandus suhtlus sõprade-tuttavate laiema ringiga, sh kultuurirahva korrespondents.
Siinse ettekande raames vaadeldakse võrdlevalt kahte EKLA kogudes leiduvat kirjavahetust, mille osalisteks on:
•    kirjanik ja karskustegelane Helmi Mäelo (1898–1978) ning raadio- ja teletöötaja Ülo Koit (1925–1996) – EKLA, f 226, m 17: 15, m 24: 11
•    luuletaja ja kunstnik Arno Vihalemm (1911–1990) ning lavastaja ja teatrijuht Kaarel Ird (1909–1986) – EKLA, f 307, m 26: 33
Vaadeldavad kirjavahetused on vägagi erinevad. Ird ja Vihalemm olid noorpõlvesõbrad, Mäelo ja Koit kuuluvad aga eri põlvkondadesse ja seos nende vahel on kaudsem. Mäelo ja Koidu kirjavahetus saab alguse 1956. aastal ja kestab Mäelo surmani 1978. aastal, Vihalemma ja Irdi (säilinud) kirjavahetus piirneb aastatega 1969–1977.
Ettekandes antakse põgus ülevaade nii kirjade autoritest/adressaatidest kui ka temaatikast. Püütakse leida vastuseid järgmistele küsimustele:
– Kuivõrd siiras sai olla selline kirjavahetus, arvestades üle kümne aasta kestnud infosulgu, totalitaarse ühiskonna tsensuuri, poliitilise kahtlustamise atmosfääri ja osaliste erinevaid taustsüsteeme?
– Kas leidus hirme, takistusi, piiranguid, tabuteemasid?
– Millist rolli mängisid osaliste eelnevad suhted ning kas ja mil määral need kirjavahetuse kestel muutusid?
– Kuivõrd mõjutas kirjade sisu poliitika ja (enese)tsensuur? Kas sisuline dialoog oli üleüldse võimalik?
Kuna tegemist on kultuuriloos oluliste isikutega, on kirjade kultuurilooline väärtus vaieldamatu, kuid lisaks sellele kannavad kirjad jm egodokumendid endas ka olulist infot ajalookirjutuse jaoks. Nõukogude ja paguluse suhete uurimisel ilmneb vastuolu personaalse ja ühiskondliku tasandi vahel, mis võib avalduda kirjavahetustes ootamatute rõhuasetustena vastastikuse usalduse skaalal. Ettekandes vaadeldakse, kas ja kuivõrd peegeldub kirjades ühiskondlik taustsüsteem, kirjutajaid ümbritsenud aegruum ning millist sõnumit ajaloo-üksikisiku seoste kohta võiksid need kirjad kanda tänapäeva lugeja jaoks.
 


Virtuaalsed institutsioonid varjatud sisepaguluse tunnistajana


Krista Ojasaar
Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool


Ettekanne käsitleb sisepaguluse ilmnemist mälestustekstis ja virtuaalsete institutsioonide loomise praktikat kui teatavat mälutehnikat ja kohanemistaktikat Herman Everti mälestuste näitel. Herman Evert (1898–1982) oli majandusteadlane ja kirjastustegelane, kes aastatel 1926–1940 töötas Eesti Kirjanduse Seltsis büroo- ja ärijuhina, 1940–1945 Riikliku Kirjastuskeskuse ametnikuna, 1963–1966 kirjandusmuuseumi teadurina. Tema kirjapandud mälestustes avaneb sisepagulase kahekordne perspektiiv, mis on vaadeldav nii kohanematuse kui kohanemisena – tema rahulolematus ja mittetäielik kohanemine totalitaarses ühiskonnas on genereerinud mitmeid mõttearendusi, mida Evert ise on nimetanud fantaasiaks ja utoopiaks. Edward Said nimetab seda rahulolematuseks, millest võib kujuneda mõtlemisstiil, kuid ka ajutine elukoht. Tundub, et Evert sisustas oma „ajutise elukoha“ talle omase keskkonnana – kirjastusena, Eesti Kirjanduse Seltsina, trükikojana, kujutledes maailma nii, nagu ühtegi okupatsiooni ei oleks toimunud ja Eesti Vabariik jätkunuks katkestusteta.
Eesti Vabariigi mudeleid korrati ka paguluses, püüdes samasugust ühiskonnastruktuuri ja kultuurielu jätkata uuel asukohamaal. 1950. aastatel hakkas kodumaale naasmise lootus kaduma, tuli kohaneda ja senine elu kindlamalt sisse seada. Erinevalt Eestist oli kirjastuse rajamine näiteks Rootsis täiesti võimalik. Nii ei jäänud Eesti Kirjanike Kooperatiiv ainult ilusaks mõtteks või vaimseks distsipliiniks, see oli reaalselt tegutsev ettevõte. Everti ja Kangro side jäi virtuaalseks, kontakte neil teadaolevalt ei olnud. Ometi on Bernard Kangro ja Herman Everti paralleelsed tegevused ilmekaks näiteks paguluse ja sunnitud sisepaguluse pakutavatest võimalustest, ühiskondliku mõtte jätkamisest ka näiliselt olematutes tingimustes ja katkenud ühiskonna (ja kultuuri) taastamise püüdest.


 
Sügis eksiilis: Aino Kallas ja Aino Suits

Sirje Olesk
Eesti Kirjandusmuuseum


Minu ettekanne rajaneb Aino Kallase ja Aino Suitsu päevikutele („Vaeltava vieraskirja vuosilta 1946–1956“, SKS 1957 ja „Päevaraamat 1901–1964“, Varrak 2014). Keskendun nende elule eksiilis, eriti selle algusaegadel. Vaatlen seda, kuidas nad tulevad toime nii suure elumuutusega juba väga küpses eas. Kirjeldan eksiili psühholoogilist poolt, neid emotsioone, mida põgenemine on kaasa toonud. Üritan analüüsida eksiilis kohanemise strateegiaid. Lähtekohaks esitan ma kolm tsitaati, kaks Aino Suitsu ja üks Aino Kallase päevikust:

Tsitaat 1: Aino Suits
3.või 4. oktoober 1944
Mida mõte ka ei puudutaks, on ainult tusk. Terve maailma elus või omaenese elus ainult masendus! Eestis? Seal aetakse omaenese eestlasi metsades taga nagu loomi. Kes langeb, kes tapetakse, kes annab alla, kes pääseb? Missugune õudus, missugune ülekohus, missugune piin! [---] Vaesus, sõltuvus, teadmatus, lahusolek omastest ja kodumaast. Kes on põgenenud, see ei ole ette teadnud, mis on põgenemine. Aga nüüd teab, kui lamab suure ühislaagri põrandal ega tea oma tulevikust mitte midagi ja ei tea ka omastest. Ta korrutab mõttes, miks ta lahkus. Pääseda! Pääseda! Kui tapavad, võivad tappa. Ka teised põgenevad, peab kaasa pääsema, olgu mis on. (Tlk Piret Saluri.)

Tsitaat 2: Aino Suits
maikuu viimane päev 1945
Oleme ammu unustanud, et oleme Gustav Suitsu perekond, selle Gustav Suitsu perekond, keda tundis kogu eesti rahvas ja kelle kohta on öeldud palju ilusaid sõnu. Me oleme vaid põgenikuperekond, keda nõuab Venemaa, et meid tappa, kelle Rootsi meelsasti loovutaks; põgenike perekond, kellel ei lasta küll nälga surra, aga kellel ei ole ülejäänud rahvaga samu õigusi. (Tlk Piret Saluri.)

Tsitaat 3: Aino Kallas
1. X, pühapäev [1950]
Kuus aastat saab sellest hommikust, kui astusime laevast maha Stockholmi sadamas – et jääda paariks kuuks varjule tormide ja udude eest, nagu me siis mõtlesime!
On nii raske teha kokkuvõtet neist aastatest – millest ma pealegi olen 16 kuud olnud Soomes! Turvalisuse tunne oli vast esimene asi, selle mõju peaaegu uinutas. Tänavalgustus, linn, mida õhtul ei pimendatud; ei olnud pommihäireid, ei olnud läbiotsimisi, ei olnud vaja karta küüditamist. Meie jaoks oli üllatav inimeste rahulikkus, sest olime juba harjunud närvilisusega, alatise valvsusega valmis vastu võtma hirmutavaid ja masendavaid saatuselööke.
Elu oli alguses otsekui leige veega vann.
Õhtul.
Alles palju hiljem tuli ja kinnistus see imelik, näriv lahtioleku-tunne, tunne, et sa ei kuulugi kuhugi, et sa oled orvuks jäänud. (Tlk Sirje Olesk.)