Eerik Purje, snd. 1927. a.

Minu saja-aastasele Eesti Vabariigile elatud elu on armastusega nii tihedalt seotud, et esimese hooga tekib tahtmine sidesõna kõrvaldada ja käsitada kogu teemat ühesena. Lugeja huvides on vist siiski targem kaks mõistet lahutada, kumbagi eraldi vaadelda ja hiljem ühendada. Silmitsegem siis alljärgnevalt minu elukäiku, mida üritan esitada nii konspektiivselt kui võimalik.

            Nägin ilmavalgust 14. veebruaril 1927. aastal Tartumaal Kavastu vallas Kõnnu külas. Et nii vald kui ka küla on maakaardilt ja ametlikest dokumentidest kadunud, olen sunnitud (pisut tõrksalt) seletama, et tänapäeva mõiste kohaselt on minu sünnivallaks Vara ja kodukülaks Vanaussaia. Rahul ma sellega ei ole, eriti mitte küla osas. Kuid et mu sünd sattus rahvusvahelisele armastajate päevale, sellega lepin küll.

Loe edasi siit

 

Anneli Lamp, snd. 1958. a.

Isa, kes teenis eesti sõjaväes ohvitserina, saadeti vintpüssi ja viie padruniga nüüd juba nõukogude armee koosseisus sakslastele vastu. Isa oleks ilmselt läinudki. Ühe sõjaväelase jaoks on käsk vanem kui ta ise. Aga autojuht hakkas enne Petserisse jõudmist ääri-veeri jutuga kompama, et mis me sinna kindlasse surma ikka lähme, et tema tunneb Petseri linna ja…

Põgenemine saigi teoks ja jõuti Virumaa metsadesse pakku. Seal oli ka minu tulevane ema, kes õppis Vaeküla karjatalitajate koolis. See oli haridust ihkavale, kuid puruvaesele tüdrukule ainus õppimisvõimalus, sest õppemaksu polnud ning süüa anti ka. Kooli juhtkond otsustas võimude korraldust – tõukari Venemaale saata – eirata. Kooli õpilased ajasid karja metsa peitu.

Nii kohtusid kaks inimest, kes poleks pidanud kohtuma. Nad ei olnud kohe kindlasti teineteise jaoks loodud.

***

Siis tuli muutus. Muutus aastatuhat, muutus sajand, muutus ka minu elu. Täielikult. Lõbu oli küll palju olnud, kuid seda, mida ma otsisin, polnud leidnud. Kord nägin telerist üht tuttava nimega meest, kes oli 25 aastat tagasi noore poisina mulle sõjaväest kirjutanud. Mina talle ka loomulikult. Need kirjad olid veel alles. Ilmselt seepärast, et poisil oli väga ilus käekiri. Muud põhjust ma ei tea. Siiani on saladus, kust poiss mu aadressi sai. Nüüd oli ta positsioonikas mees ja internetis kergesti leitav. Ma meilisin talle. Me saime kokku ja oleme nüüdseks koos olnud kuusteist aastat.

Niisama lihtsalt see ei käinud. Arvasin, et Maailm aplodeerib, kui kaks inimest lõpuks teineteist leiavad. Ei ole nii! Meil mõlemal oli ju perekond. Meie kahe poolt olid vaid minu lapsed. Sellistel puhkudel sõbrad ja sugulased valivad ju pooli. Nüüdseks on jah kõik teisiti. Lõpuks aktsepteeritakse meid koos, aga see võttis aastaid.

 

Andre Tamm, snd. 1976. a. 

0-klass oli omaette elamus. Iga päev oli viimase tunnina ette nähtud magamistund, mille tarvis tõmmati esimese korruse mänguruumis seinakappidest välja põrandale õõtsuvad, madratsitega vedruvoodid.

***

Suured valvetüdrukud olid toredad, kes tavaliselt kandsid teksapükse ja pikkade varrukatega tumesinist või rohelist nööbitud triiksärki. Mõnel punane pioneerikaelarätik kaelas. Nad olid enamasti kahe- või kolmekesi oma tööpostil. Kas see missioon kuulus Ühiskondlik Kasuliku Töö tundide hulka, jäi mul teadmata. Igatahes oli neisse noortesse daamidesse paganama kerge ära armuda mõnel unetul unistaval poisslapsel. See käis nii äkitselt, et ei saanud õieti arugi. Korraga tundsid sõnulseletamatut sõbralikku kiindumust ja olidki omadega sees. Ega lemmikud selliste salajaste austajate hingelistest protsessidest vist ise aru ei saanud.

Keskkooliealised magamise kontrollid olid viisakad ja vestlesid omavahel vaikselt, et mitte oma hoolealuseid segada. Neil olid omad suurte tüdrukute jutud. Ükskord arutlesid kaks noort daami aknalaual istudes omavahel, kuidas nad olid eelmisel õhtul Soome telekanalilt Coca-Cola reklaami näinud ja unistasid, et nemad tahaksid ka seda klaaspudelis tumedat jooki maitsta. Tuli aga valusalt tõdeda, et kahjuks meie poes seda kraami kunagi ei ole ja vist ei tulegi ja et Soome kaubareisile minna ka vist nagu ei saa.

*** 

Lühidalt öeldes oli kaheksakümnendate alguse 0-klassi magamistund üks huvitav kogemus koolitee alguses. 

 

Urve, snd. 1960. a.

Koolis käisime 3 km kaugusel ja muidugi jalgsi. See oli väga hea, saime liikuda ja toredat kooliteed sammuda. Kuigi tookord see väga ei meeldinud, kadestasime lapsi, kes koolimaja kõrval elasid, milline luksus see meie arvates oli.

Meil läks kõik hästi. Ma olen tänulik meie Eestimaa kaunile loodusele, võimalustele, mida pakuvad meile neli aastaaega. Võin julgelt öelda, et olgugi, et oli nõukogude aeg, meie elu see lapsepõlves väga ei mõjutanud. Me elasime küll vaesemalt, kuid meil oli kõik olemas ja peamine oli puhtus, mida meie peres väga armastati. Meil olid toredad naabrid, sõbralikud inimesed, kes alati aitasid, kellel käisime külas. Tundus, et tollal oligi laste elu kõigi mure, kõik aitasid, pakkusid abi, kutsusid sööma, koos tähistasime nääripühi. Jõule meie ei pidanud. Siis ei tohtinud, isa ja vanavanaema olid küüditatud ning ilmselt aitas neile nendest vintsutustest ja kehtivat nõukogude korda pidi ikkagi järgima.

Ma pean Eestimaa väärtusi suurteks hüvedeks, millest saime osa lapsepõlves. Nõukogude aeg ei olnud suutnud muuta meie Eestimaa loodust, meie inimsuhteid, meie väärtusi, meie huvisid, meie ümbrust. Me ei pidanud küll jõule, kuid ega me sellepärast millestki ilma ei jäänud. Meile tuli näärivana, õppisime luuletusi, saime pakke ja mängisime pärast terve talve oma kingitustega.