Minu elu ja armastus

Eerik Purje

/---/ 

Külasepa peres kasvas neli last. Märgin ära nende nimed ja sünniaastad, millel on oluline tähtsus, nagu hiljem selgub: Albert (1922), Erich (1927), Marta (1934) ja Malle (1942). Oma eesnime muutsin eestipäraseks aastaid hiljem, kui omandasin Austraalia kodakondsuse. Perekonnanime algvorm oli Puhtsit, baltisaksa-päraselt mugandatud läti nimest Pucite (öökullike). See muudeti 1935. aastal nimede eestistamise suurkampaania käigus.

Isa oli kuskilt sama kihelkonna kaugemast nurgast Kõnnule tulnud, siit Sõnni Tõnise tütre kosinud ja äialt saadud maalapile maja koos lauda ja sepikojaga üles löönud, kõik ühe katuse all. Tema vanemad olid ammu surnud. Vanaisa Peeter oli ametilt kangur, rahvuselt lätlane. Tammistus elas isa poolvend Peeter Darsch, samuti sepp. See oli isast märksa vanem, isa oli kunagi tema juures sepapoisiks olnud. Isa oli hariduslembeline, vist külakoolist pisut kaugemale jõudnud, valdas perfektselt vene keelt, armastas raamatuid lugeda ja tundus üldse olevat veidi avarama silmaringiga. Mängis endameisterdatud kannelt.

Oma vanavanematest mäletan uduselt vaid emapoolset vanaisa Tõnist, kes suri enne mu kooliminekut. Tema kodutalus askeldas minu päevil ta teine naine Roosi, kellest ja ta kuuest pojast on mul palju meeldivaid mälestusi. Emal oli vaid üks õde, temast aasta noorem Liine.

Selles kõrvalises maakolkas, kus üles kasvasin, puudusid suured jõukad talud. Elati rahulikku ja töökat elu, leib oli laual, rõivahilp ihul, enamat ei ihaldatudki. Mõne kilomeetri võrra ida pool sinetas Peipsi, mis oma vene küladega pisut võõraks jäi; põhjas aga laiusid Alatskivi metsad, mis karjapoisina vägagi tuttavaks ja koduseks said.

Meie kodust kujunes nagu iseenesest küla keskpunkt. Harva viibisime seal vaid oma perega. Ikka leidus pisikeses peretoas sepilisi, kes emaga juttu puhusid. Hiljem tekkis meile postitalu ja telefoni kõnepunkt. Videvikus posti oodates, mida Lamba Artu, hilisema praosti Harald Tammuri isa, kolm korda nädalas Koosalt meile tõi, sõeluti maailmauudiseid ja võrreldi kohalikega ning aeti niisama lorijuttu. Nurgas teraselt kuulavale poisikesele oli kõik ülihuvitav.

Ei tea, kust mulle see lugemiskihk tekkis, kuid ema jutu järgi olevat mul kaheaastaselt olnud tähed selged, kolmeselt lugesin soravalt. Ma ei mäleta aega, mil ma lugeda ei osanud. Tuhnisin läbi kõik ajalehed ja raamatud, mis aga näppu sattusid. Sageli pidin teistele ette lugema, kui need koduseid toimetusi tegid. Sellega seoses meenub seik, kus peaaegu oleksin sõnakuulmatuse pärast ülekohtuselt peksa saanud. Mul jäi lugemine pooleli, sest sattusin sõnale jne, mida minu arvates polnud võimalik hääldada. Laua ääres mulle pükse õmblev rätsepast onu Eedi seletas küll, et see olevat „ja nõnda edasi“, kuid ei suutnud mind veenda, raamatus oli ju selgelt jne. Akronüümi mõistet mulle keegi selgitada ei osanud, panin raamatu solvunult kõrvale ja hakkasin nutma, pahane ema aga ähvardas vitsaga.

Peipsiäärne kuulus sibulatee, nagu seda nüüd nimetatakse, moodustas omaette maailma. See oli palistatud venepäraste ridaküladega, mille elanikud varustasid ümbruskonda värske kalaga. Kala oli sealiha kõrval oluline põhitoidus, eriti kuna see oli saadaval aastaringselt, liha aga paljudes peredes vaid talviti. Sealt leiti suuremaisse taludesse sulaseid ja karjaseid. Venelased elasid oma harjumuspärast elu, mis kedagi ei häirinud. Ei ütleks, et nad olid külas armastatud, sallitud küll. Enamik rääkis tugevama või nõrgema aktsendiga eesti keelt. Leidus üksikuid eesti  keele puhtalt valdajaid, samuti ka täiesti umbkeelseid, isegi nooremate hulgas. Ahjumeistritena olid nad ületamatud.

Ainsad teised muulased, kes aeg-ajalt külla ilmusid, olid mustlased. Nende eluviisi pärast neid põlati ja ka kardeti. Kui nad kerjamise või käevaatamisega küllalt ei teeninud, siis varastasid. Niipea kui nende voor külla ilmus ja kuskile laager üles löödi, muutus õhkkond ärevaks. Kui neist rahulikul teel lahti ei saadud, mindi alevisse konstaablilt abi otsima.

1935. aasta sügisel algas Koosa algkoolis mu koolitee. Sinna tuli üle kuue kilomeetri kõmpida. Varnja oli kilomeetri võrra ligemal, kuid millegipärast eelistati meil Koosa kooli. Kuna lugesin soravalt ja kirjutasin samuti, ükskordüks oli peas, siis pandi mind kohe teise klassi. Sain tugeva rahvusliku süsti nii klassitundides kui noorkotkana. Õpetaja ning hiljem koolijuhatajana tegutsenud Enn Jurak õpetas mind mandoliini mängima ja nooti lugema. Kõva laulumees olin ka. Lõpetasin 1940. aasta kevadel, just enne juunipööret.

Järgnesid mõned aastad ebakindlust ja sihitut vegeteerimist. Edasiõppimist mu vanemate vilets majanduslik olukord ei võimaldanud. Liiatigi polnud mu sihikul mingit praktilist tegevusvälja. Olen varanoorusest peale olnud kahe võrdse kire küüsis: muusika ja kirjandus. Isa südamesoovi, sepa ameti üle võtmise, täitmiseks olin lootusetult vilets toormaterjal. Suviti käisin karjas, talviti logelesin niisama. Vahelduvad okupatsioonid mõjusid nn minnalaskmise meeleolule soosivalt. Niipea kui kuusteist aastat vanaks sain, astusin Omakaitsesse. Seda otsust mõjutas idapiiri ja vene külade lähedus.

1943. aasta sügisel avanes võimalus astuda metsatehnikumi, kuhu sõjaolukorra tõttu pääses nooremana kui tavaliselt. Kool paiknes tollal Tihemetsas. Metsavahtide eriklassi kursus kestis ühe aasta, lõpetasin selle järgmisel kevadel. Enne kui oleks jõudnud kuskil ametisse asuda, tuli omakaitselasena siirduda rannavalvesse Peipsi-äärseisse küladesse, kuhu poetati nõukogude partisane. Peagi moodustati noorematest meestest lahingkompanii ja saadeti Kavastu mõisa lähedusse Emajõe Suursohu rindele.

Vahepeal oli välja kuulutatud mobilisatsioon 1926. ja 1927. aastal sündinud poistele. Pärast paaripäevast soos vedelemist pommide ja pardarelvade tule all lahkusime mitmekesi omavoliliselt rindelt, et järgneda mobilisatsioonikutsele. Meid kuulutati väejooksikuiks, kuid lahkumiseks takistusi ei tehtud, selleks tajus juhtkond küllalt hästi olukorra lootusetust. Kõndisime koju ja paar päeva hiljem läksime Tartusse, et värbamispunkti sõita. Jätsin oma vanemad jumalaga ja nägin neid viimast korda elus. Kirja teel saime kontakti 12 aasta pärast.

Oli augusti keskpaik. Päev pärast meie lahkumist lakkas minu kodukohas postitegevus. Tartus õnnestus meil saada viimasele Tallinna poole suunduvale rongile. Meie, noorimate, kogunemispaik oli Pirita-Kosel. Meid värvati lennuväe abiteenistusse, varustati vormiriietega ja saadeti mitmele poole laiali esialgseks väljaõppeks. Õppelaager, kuhu mina sattusin, paiknes Tapal.

Tegime rividrilli, õppisime saksakeelseid käsklusi ja kuulsat käetõstega tervitust. Septembri keskpaiku tuli kiire lahkumine. Eesti territooriumi loovutamisest ja üksuse Saksamaale viimisest meile midagi ei räägitud, kuid see uudis levis suust suhu, seda varjata polnud võimalik. Meie patareist hüppasid ära umbes pooled, peamiselt Järvamaa poisid. Õnneks juhtusid meie sakslastest alljuhid olema mõistlikud mehed, kes oskasid poiste kadumist mitte märgata. Tabatuid oodanuks välikohus, mis sõjaolukorras võis tähendada isegi surmanuhtlust. Kuuldavasti olevat seda mõnel pool ka rakendatud.

Meid viidi rongiga Kuramaale, kus veetsime enam kui kuu aega koos sakslastega positsioonidel õhutõrjekahurite juures, aeg-ajalt asukohta vahetades, lahingutegevusse sattumata. Pikim peatus oli Kuldiga lähistel. 28. oktoobri õhtul toimetati meid Liepajasse, kus magasime ühe öö politseijaoskonna hoones kägaras põrandal. Järgmisel hommikul paigutati meid laevale Mimi Horn, mis toimetas meid Gdanski sadamasse.

Saksamaal suunati kõigist rahvustest noored lennuväe abiteenistuslased Sudeedimaale Egerisse. Linna nimetus on hiljem tekitanud omajagu segadust, sest selle tšehhikeelne nimi on Cheb, sakslased aga ristisid selle ümber nagu nad kõigis okupeeritud maades tegid. Kuna ka Ungaris on linn nimega Eger, on levinud arvamus, nagu viibinuksime Ungaris. See ei vasta tõele.

Egeri jaotuslaagris veetsime ligemale paar kuud lihtsalt logeldes ja väljaõppele saatmist oodates. Üks oluline muutus leidis seal aset. Meid hakati ootamatult tituleerima senise Luftwaffenhelfer’i asemel uue nimega SS-Zögling (SS-kasvandik).

Vaatamata uuele nimetusele saadeti meid siiski mitmele poole õhutõrje väljaõppele. Minu õppelaagriks sai Greifswald Pommernis. Meid treeniti 3,7 cm õhutõrjekahurite peale. Paari kuu pärast, veebruari lõpul, tunnistati meid lahingukõlblikeks, kuid rindele saatmise asemel komandeeriti hoopis Taani, Eesti Tagavararügemendi koosseisu. Mõned nädalad veetsime Hamburgis, järjekordses jaotuslaagris, kunagi aprilli algul sõidutati Taani, Odensesse, kus saime endile eestlastest juhtkonna. Lennuväega, mille jaoks meid välja õpetati, olid asjad ühel pool.

Aprilli lõpul saadeti rügement Berliini alla rindele. Kuna oli ilmne, et Saksamaa lõplik alistumine oli vaid päevade-nädalate küsimus, näitas üks pataljoniülemaist head otsustusvõimet ja viivitas minekuga igal võimalikul viisil, kuni õnnestuski liitlaste vägedele alistuda enne, kui oleks sihtkohta jõudnud. Pataljonil, kuhu mina kuulusin, nii hästi ei läinud. Pataljoniülem osutus pimedaks käsutäitjaks ja me jõudsime Berliini lähistele, umbes 50 km põhja poole. Sealt algas paaniline paarinädalane põgenemine, Punaarmee tihedalt kannul, kuid ameeriklaste juurde jõudsime lõpuks meiegi. Need andsid meid Inglise armeele üle, veetsime suve Schleswig-Holsteinis Uklei järve ääres interneeritute laagris. Sealt õnnestus mitmel ettevõtlikul mehel põgeneda ja end mõnde põgenikelaagrisse sokutada. Enamik aga jäi paigale oma saatust ootama.

Sügisel likvideeriti laager ja meid toimetati Belgiasse. Midagi kindlat ei öeldud, kuid anti mõista, et meid viiakse abiteenistuslastena Inglise sõjaväe juurde. Kohale jõudes selgus, et olime sattunud Zedelgemi sõjavangilaagrisse. Kuuldus Inglise abiteenistusest oli teadlikult lendu lastud vältimaks massilist põgenemist.

Tegelikult oli meil omamoodi õnne. Ükski vangilaager pole midagi ihaldusväärset, kuid inglased olid sõjavangide kohtlemises võrreldes ameeriklaste või prantslastega palju korrektsemad. Kannatasime omajagu külma ja nälga, kuid napi toidu kvaliteet oli rahuldav ja vangide kohtlemine inimlik. Paljudel, mina nende hulgas, avanes isegi võimalus tegelda skautlusega ja veeta päevad korralikult köetud barakis.

Märtsis 1946 vabastati meid vangist ja saadeti tagasi Saksamaale Borghorsti linnakesse Westfalenis. Jõudsime sinna 10. märtsil. Meie ligi 3000-lisest perest moodustati ainulaadne põgenikelaager, kus polnud ühtki naisolevust. Meie uueks tiitliks sai võõrastust äratav dp ehk displaced person. Kõiki vaevas küsimus: mis edasi?

            Sõjajärgsel Saksamaal algas põgenike hulgas ulatuslik omaste ja tuttavate otsimine. Mind, kel omateada polnud kedagi otsida, tabas rabav üllatus: leidsin vend Alberti, kes ammu enne mind oli kavala viguriga Saksa sõjaväkke värvatud. Pidasin teda langenuks või kadunuks nagu tema mindki, kuid nüüd selgus, et tema oli sõja lõpul omapead Tšehhist põgenenud ja viibis USA tsoonis Hanau põgenikelaagris. Vastastikune rõõm oli suur. Vend tuli mulle Borghorsti järele ja koos sõitsime Hanausse. Ühest tsoonist teise siirdumine oli keelatud ja piiril toimus kontroll, kuid sellest mööda hiilimine oli sõjast terve nahaga naasnud meeste käes käkitegu. 19. aprillil 1946, just suurel reedel, sai minustki Hanau laagri elanik.

Veel samal suvel leeritati meid mõlemaid. Leerilapsi oli 40, 7 tütarlast ja 33 poissi, neist enamik endised sõdurid. Vend oma 23 eluaastaga oli vanim leerilaps. Asusin innukalt tegelema skautlusega ja osalesin laagri segakooris. Sügisel astusin gümnaasiumi, direktor Juhan Tork lubas mind teise klassi, arvestades mu aastast kursust metsatehnikumis. Vend käis laos tööl ja teenis meile mõlemale elatist.

Jõudsin lõpetada kolmanda klassi ja alustasin neljandat, siis aga võttis maad emigratsioonipalavik. Ihkasime vennaga mõlemad Kanadasse, kuid temal oli takistuseks reetlik veregrupimärk vasaku kaenla all, mis tunnistas ta endise SS-lasena meelsuselt ebasobivaks. Mina koos kahe sõbraga tegin katset, kuid mind praagiti välja väikese kasvu ja nõrga kehaehituse tõttu. Pealegi olin veel koolipoiss ja kiitlesin komisjoni ees oma metsatehnikumis omandatud kutseharidusega, taipamata, et teen end sellega veel enam vastuvõetamatuks.

Sõbrad võeti vastu ja lahkusid, mina pöördusin solvunult Austraalia komisjoni poole, kus mind lahkelt vastu võeti. 1949. aasta veebruaris jätsin vennaga hüvasti ja sõitsin rongiga Itaaliasse, et Napolis laevale asuda. Märtsi lõpupoolel randusime Melbourne’i sadamas.

Veetsin Austraalias kaheksa aastat. Alustasin tööd sõjaväe juures kokana, meisterdasin kummivabrikus golfiballe, konstrueerisin elektromehaanika töökojas elektristartereid ja viimastel aastatel töötasin raamatupidajana. Võtsin agaralt osa Melbourne’i eestlaste seltsielust, juhatasin enda asutatud segakoori ja õppisin töö kõrvalt konservatooriumis, mille lõpetasin muusikateooria litsentsiaadina.

Vahepeal oli mu vend Albert Saksamaal leidnud endale saarlannast kaasa ja kunagise koduküla naabri abiga koos naise ja kahe pojaga Ameerikasse välja rännanud. Elas ühes Ohio väikelinnas, mitte kaugel Torontost, kus oli kanna kinnitanud mu lapsepõlve sõber, kellega koos olin üritanud Kanadasse pääseda. Otsustasin ümber asuda Kanadasse. Sõber, kes samuti juba perekonnainimene, pakkus esialgset ulualust. Asusin teele 1957. aasta septembri lõpul.

Umbes aasta enne Kanadasse siirdumist sain ootamatult kirja isalt kodumaal. Ta oli minu ja mu venna kontaktandmed saanud üsna keerulisi teid pidi. Olin seni vältinud igasuguseid kontakte omastega, kartes neile ebameeldivusi tekitada. Nüüd oli ühendus olemas, peagi võtsid kirjavahetuse isalt üle mu õekesed.

Kanadas valitses minu saabumisel tööpuudus, mind kolmekümne aastasena peeti igal pool liiga vanaks. Lõpuks leidsin töökoha kindlustusseltsis, kus vajati raamatupidaja kogemustega inimest. Töötasin seal üksteist aastat, siis asutasin oma kindlustusagentuuri, mille kümmekond aastat hiljem olin sunnitud likvideerima. Jäin aga samale kutsele truuks ja tegutsen sel alal mingil määral veel praegugi.

Elu läks edasi laulu tähe all. Laulsin mees- ja segakooris, mõlemas olin Roman Toile abikoorijuhiks. Juhatasin viis aastat ühe koguduse segakoori, siis asutasin oma koori noortest 16-30 eluaastani. Järelkasvu vajadus teistes koorides andis end tunda. Segakoor Leelo tegutses edukalt kaksteist aastat, siis lõi mitmesuguste sündmuste kombinatsioon mu elujärje nii rängalt segi, et olin sunnitud ühiskondlikust tegevusest mitmeks aastaks eemalduma.

Aastal 1967 abiellusin oma kunagise rühmakaaslase lesega. Meil on Ilmega tütar ja kaks lapselast.

Aastal 1988 kutsusime külla mu mõlemad õed. Nad veetsid Kanadas viis nädalat ja meid külastas ka vend Albert abikaasaga Ühendriikidest. See oli ajalooline sündmus: kõik meie pere neli last kohtusid esmakordselt. Alberti ja Malle vanusevahe on kakskümmend aastat. Kui pisiõde sündis, oli vend juba sõjas.

Okupeeritud Eestit ma ei külastanud. Süda ei lubanud. Oma vanemaid ma enam iial näha ei saanud. Kohtusin nendega 1993. aastal Alatskivi kalmistul, kui sooritasin oma esimese kodumaa-reisi, mida olen nimetanud palverännakuks. Veetsin vaba Eesti pinnal terve juunikuu. Hiljem olen käinud kodumaal kahjuks vaid kaks korda. Pole olnud võimalust.

Aktiivsest muusikalisest tegevusest loobununa hakkasin tiivaripsutama oma teise muusa – kirjandusega. Alates aastast 2003 olen tegutsenud ajakirjanikuna ja Eestis on mu sulest ilmunud viis raamatut: üks luulekogu ja neli memuaarteost. Nende ridade kirjutamise ajal ootab ilmumist kuues raamat, humoristlike vestete kogu.

           

*

Selline on olnud mu elu. Proosaline lugu, isegi konspektiivsel kujul lubamatult pikk. Kõnelgem nüüd armastusest, lisagem luustikule liha ja veri, kopsud-maksad, kõõlused, närvikava.

Seda osa kirjutama asudes tekib kõigepealt südamesse tänutunne eluloovõistluse korraldajate vastu, kes üleskutse lõppu lisasid rea küsimusi mõtete koondamiseks. Haaran rõõmuga neist niidiotstest kinni ja kukun kerima. Neid juhiseid jälgides võib hoogu sattuda ja omalt poolt uusigi mõttelisi tingmärke paigaldada.

Kui küsida, kuidas muutuv maailm on mõjutanud minu ja mu lähedaste elu, siis tuleks kõigepealt kindlaks määrata nende muutumiste raskuspunkt. Minu jaoks on see ajavahemik 1940 – 1991. Selle ajaperioodi alguses löödi rahuliku elurutiini normaalne areng armutult segi, algas pikk mitmetahuline ebakindluse etapp. Selle lõpp, kuigi tervitatav ja meeliülendav, ei taastanud  endist. Ei saanudki taastada, sest lakkamatut ajakulgu ei peata sõjad ega okupatsioonid, inimkonna ahastused ega kannatused.

Alakem lähedastest. Minu vanemate ellu see vist eriti suuri muutusi ei toonudki. Lihtsad tööinimesed, kes iga valitsuse ajal oma oskuste ja ihurammu abil endale ja perele leiba teenisid, Vene valgest tsaarist punaste tsaarideni, need ei lasknud end maailma muutumistest kõigutada. Külasepast sai lõpuks kolhoosi sepp, lõi ikka kõlks ja kopik nagu mullu ja muistegi. Ema tallas vokki, talitas loomi ja hoolitses, et toidulaud oleks kaetud, olgu ajad millised tahes. Oma kahe noorelt sõjakeerisesse kistud poja pärast leotas pisaratega padjapüüri küll, vist üsna paljugi kordi. Ema südame ja silma nõrenäärmete vahel on alati olnud otseühendus.

Isa oli ise osalenud nii Esimeses maailmasõjas kui Vabadussõjas. Tema ei nutnud, kuigi armastas ja hoidis oma poegi. Vähemalt minu puhul tundis vist isegi salajast heameelt või rahuldust, et pääsesin vabasse maailma. Kui minu kord oli mobilisatsioonikutsele järgneda ja ema pisaraid tagasi hoida ei suutnud, kutsus isa mind korraks kõrvale ja lausus: “Eeri, ära muretse selle mineku pärast nii väga (ma ei muretsenud). Nad räägivad küll, et viiakse Saksamaale. No kui viivad, mis sellestki nii hullu, äkki saad veel kooligi, mine tea.”  Aimanuks ta vaid, kuidas ta sõnad täppi läksid!

Kui olin kodustega kirjakontakti saavutanud ja Austraaliast Kanadasse ümber asusin, kirjutas isa ühes kirjas umbes selliselt: “Sa muudkui lased mööda maailma ringi, eks tule siis kunagi ikka kodumaale ka. Praegu vast veel ei tasu, aga…” Oh sind, head papat! Kartis, et ehk poiss, hull, tulebki ja näeb oma silmaga seda viletsust. Aga ma poleks ju kodukülla pääsnudki, 1950ndate aastate lõpul kindlasti mitte.

Kuid mu õekesed omandasid korraliku hariduse. Mõlemast said koolmeistrid. Marta pidi leppima vaid seminariharidusega, kuid Mallest sai vene keele filoloog. Julgen endalt küsida, kas see neil oleks õnnestunud, kui maailm poleks muutunud selliseks nagu ta muutus. Riskides tõmmata endale lugejate meelepaha okupatsioonivõimudele kiidulaulu laulmise eest, ütlen, et kahtlen selles väga. Ei, okupantide ülistamine on viimane, mida soovin, kuid Eesti Vabariigi säilimine ja rahumeelne areng vaevalt oleks meie elustandardit sedavõrd parandanud, et mu vanemad suutnuksid neid koolitada. Ja küsigem edasi: kas meie iseseisev riik olekski vajanud nii palju haritlasi? Lõpmata hulk sõjas ja represseeringuis hukkunud või kodumaalt põgenenud haritlasi jäänuksid oma rahvale alles.

Kuidas olnuks lugu minu endaga? Metsavahi elukutse suutsin omandada vaid tänu sõjaolukorrale. Kuna vanemad mehed olid enamikus sõjaväes, võeti kooli 16-aastaselt. Veel paar aastat varem oli vanuse alammäär 20 aastat ja ajateenistuse läbimine kaitseväes vajalik. Et metsavahil oli märksa rohkem vabadust kui ühelgi teisel riigiametnikul, oli rahuajal tung kooli suur. Eelistatud olid metsateenistujate pojad ja võimalikult kõrgem sõjaväeline auaste. Arvestati hindeid algkooli lõputunnistusel ja ühe mu õpetaja kinnitust mööda isegi tantsukursusi.

Tegelikult on selline mõtisklemine ja juurdlemine üsna viljatu tegevus. Kuidas kõik läks, on meile teada. Kuidas oleks läinud või võinuks minna, on pimesikumäng, kus Oleks, Vist, Ehk, Võibolla ja teised nendetaolised on üpris viletsad teejuhid. Kaldun arvama, et kui mul ikkagi õnnestunuks end metsavahiks koolitada, jäänuksin igavesti muusikalisest haridusest puudust tundma. Nüüd, kus mul see olemas, tunnen puudust pisikesest metsavahitalust ükskõik millises Eestimaa nurgas, seenesaludest ja metsmaasikaväludest.

Ent mängigem siiski veel ivake pimesikku. Oletatavate võimaluste kompamisel ja nende võrdlemisel tegelikkusega on oma võlu. Mu vend Albert veetis enne Nõukogude esimest okupatsiooni paar aastat Vorbuse mõisas Sõjaministeeriumi hobusekasvanduses, kus treeniti Eesti ratsaväe jaoks hobuseid. Jäänuks meie vabariik püsima, oodanuks teda kindlasti ajateenistus ratsaväes ja eeltreeningu tõttu võimalik kiire edutamine. Ta võinuks jääda üleajateenijana kaitseväkke või sattunuks eraelus mingi tallimehe või kutsari ametisse. Saatus viis ta pärast sõda Ameerikasse, kuhu pääses tänu koduküla naabrile, kes laenas ta perele reisiraha ja muretses töögarantii. Töötas Ohio väikelinna tapamajas kuni pensionieani, jõudis end majanduslikult piisavalt kindlustada, et kasvatada üles ja koolitada kolm poega. Eesti taasiseseisvumise ajaks oli ta tervis sedavõrd halvenenud, et ei julgenud reisi kodumaale ette võtta. See jäi teda elulõpuni vaevama.

Mu abikaasa Ilme põgenes kodumaalt ema käekõrval kuueaastase lapsena. Häguseid mälestusi on tal vaid viimasest elukohast Valgas. Oma sünnilinnast Rakverest ei mäleta ta midagi. Kodumaal saanuks Rakvere kunagise linnanõuniku tütretütar kindlasti soliidse hariduse. Kanadas jäi ta haridustee pooleli ja mitmesugused eluraskused pole talle andnud võimalust enam näha oma sünnimaad. Ta ülim unistus oli ja on otsida üles oma lapsena surnud vendade hauad. Mõlemad on maetud Tartusse. Millisele kalmistule ja kas nende haudadest üldse enam mingit jälge on, jääb vist igavesti teadmata.

Armastusel ja tundemaailmal on minu jaoks alati olnud ülim tähtsus. Olen oma põhiloomult eeskätt tundeinimene. Kui mõne olulise otsuse langetamisel mu süda ja mõistus konflikti satuvad, lasen harilikul otsustada südamel. Targad otsused tehakse peaga, õiged südamega. Ideaalse otsuseni jõutakse siis, kui mõlemate vahel suudetakse üksmeel saavutada. Betti Alver oma luuletuses „Lepitus“ seletab seda paremini kui mina eales oskaksin.

Elu kriitilistel pöördepunktidel olen ikka püüdnud otsustada nii, et pärast süda kripeldama ei jääks. Sõttaminekut võinuksin hõlpsasti vältida nagu mitmed mu tuttavad eakaaslased tegidki. Mina tundsin, et pean minema, kuigi oli üsna selgelt näha, et tuleb võidelda lootusetut võitlust. Mind ei ajendanud mingi sangarlikkus ega ka seiklushimu, lihtsalt tundsin, et nii on õige. Sama kehtis kodumaalt lahkudes. Hulk aastaid hiljem, kui pagulastel avanes võimalus külastada ikestatud kodumaad ja paljud seda tegid, jätsin mina selle võimaluse kasutamata. Minu hoiakus polnud midagi programmilist, ma ei tauninud külastajaid. Pidasin enda hoiakut õigeks, kuid ainult enda jaoks, teiste eest otsustama ei kippunud.

Tagantjärele vaadates näib, et kõigil neil pöördepunktidel vajas me kodumaa mõlemaid: nii sõttaminejaid kui ka sõjast kõrvalehoidjaid, nii lahkujaid kui ka jääjaid, nii külastajaid kui ka mittekülastajaid. Ei olnud olemas mingit kindlat standardreeglit, mis kõigile oleks sobinud. Ainsad, kes oma kodumaale ja eestlusele üldse kahju tegid, olid need, kes enda käitumismalli ainuõigeks pidasid ja teisititalitajad vaenlasteks liigitasid.

Kõigi ülalmainitud otsuste juures oli armastusel suurim osatähtsus. Minul kindlasti ja kaldun arvama, et enamikul meist. Muidugi vihkasin ma idast sisse tungivaid okupante, kuid sõtta sundis mind armastus vaba kodumaa vastu. Armastus oli ja on vihast tugevam. Viha väsib ja vaibub, kuid armastuse jõud ei hääbu. Veel kujukamalt näitas seda 1944. aasta sünge september. Igaüks meist armastas oma kodumaad, igaüks armastas vabadust. Nüüd seisti dilemma ees, kus ühest tuli loobuda. Kes valis vabaduse, pidi jätma kodumaa. Kes valis kodumaa, pidi loovutama vabaduse. Valik oli kahe võrdse tugevusega armastuse vahel.

Kui kõnelda lähedastest, siis kerkivad mõttesse kõigepealt perekonnad. Perekond, kuhu oled sündinud; perekond, mille hilisemas eas ise oled loonud. Perekonnal on korvamatu mõju. Perekond on ühiskonna väikseim ja olulisim vorm. Eluterve ühiskonna alustalaks on tugev peretunnetus. Tänapäeva maailmas valitseb tohutu ebakindlus just peamiselt seetõttu, et perekonda kui institutsiooni püütakse teadlikult lammutada ja kahjuks on selles saavutatud ka märkimisväärset edu. Väikerahva liikmena on see valusalt tajutav. 

Mulle isiklikult on jäänud lähedasteks kõik, kellega seovad ühised intiimset laadi mälestused. Klassiõed-vennad, õpetajad, kodukandi inimesed, sõjakaaslased, laulukoorides osalenud. Et mõni õpetaja kooli ajal sind kiusas, et mõne klassivennaga vaid tülitsesid ja kaklesid, et mõni sõjakaaslane rivis käia ei osanud ja tema pärast kogu rühm õppeväljakul ekstra mahvi sai – sel kõigel pole pärast aastakümnete möödumist mingit tähtsust, meel hellitab kõigi mälestust ja kohates tunned siirast jällenägemisrõõmu.

Ma ei suuda mõista inimesi, kelle puhul see ei kehti. Mul püsib igavesti meeles juhtum, kus koos ühe sõbraga jalutasime võõras linnas ja kohtasime tänaval ootamatult tema sõjakaaslast, mulle võõrast inimest, kellest olin teadlik vaid sõbra jutustuste kaudu. Mees peatus, tervitas nii sõpra kui mind enam-vähem võrdse jaheda korrektsusega, poetas paar mittemidagiütlevat viisakusfraasi, kergitas kübarat ja astus edasi. Mälupilt mu sõbra jahmunud näoilmest on kustumatu. Need kaks meest olid sõja ajal koos sooritanud lahinglende. Mu sõber oli piloot ja tänaval kohatu tema lennukis pardalaskur.

Pöördeliste sündmustega aastatest Eestis on mind mõjutanud peamiselt kolm: 1941, 1944 ja 1991. 1940. aasta võimuvahetuse ajal olin veel liiga noor, et selle traagikat täies suuruses tajuda. Kuid järgmine suvi küüditamiste, sõja puhkemise, mobilisatsiooni ja hävituspataljonide tegevusega vapustas ning paljastas kommunismi tõelise palge. Ma ei unusta iial oma onunaise näoilmet, kui teda viimast korda nägin. Ta sõitis jalgrattal meie õuele ja seletas midagi ärevalt mu emale, endal silmad hõõgumas nagu narkomaanil. Ta mees ja vennad redutasid metsas, tema pidas nendega ühendust ja varustas toiduga. Kuna ta korter oli täitevkomitee esimehe majas, olid võimud sellest teadlikud. Kuidas teda täitevkomitees oli „töödeldud“, ei selgunud iial, kuid selle tulemusena läks ta metsa omastega kohtuma, salk hävituspataljonlasi kannul. Nende kõigi jubedalt purustatud laibad leiti hiljem, ta enda oma nende hulgas.

Mu kutsealusest vend varjas end mobilisatsiooni eest koos kaaslastega metsas. Astus orgi otsa ja haav läks pahaks, pidi koju tulema ja end lakas varjama. Meie õnneks oli rinne juba nii ligidal, et sõnum tema mitteilmumisest kohalike võimudeni ei jõudnud. Hävituspataljon käis meie õuelt läbi küll, kuid ei kahtlustanud kedagi, maja läbi ei otsitud. Hiljem levis kuuldus, et sakslased on iga hetk saabumas. Täitevkomitee põgenes kabuhirmus, poisid tulid metsast, marssisid lauluga läbi aleviku ja tõid ära rahvalt rekvireeritud relvad. Kuuldus osutus valeks, täitevkomitee ilmus tagasi ja metsavenna elu kestis veel paar-kolm nädalat. Hirm pealetungivate sakslaste ees oli aga nii suur, et keegi ei julgenud poisse nimepidi üles anda.

Minu enda lugu, mida ma isiklikult õieti ei kogenudki, oli tragikoomiline. Olin talukarjaga riigimetsas, kui tallu ilmunud hävituspataljonlased maja läbi otsisid ja minu pooleli lahendamata ristsõnamõistatuse leidsid. Kuna see oli mingist ajakirjast maha kantud ruudulisele paberile, peeti seda kodeeritud salakirjaks. Paber konfiskeeriti ja võeti dešifreerimiseks kaasa.  Maja lubati õhtul põlema pista, pererahvale anti armulikult aega sisustus välja õuele kanda. Seda kohkunud naispere tegigi. Hilisõhtul, kui süütajaid ei ilmunud, tassiti tagasi. Mind kui latentset salakuulajat taga otsima ei hakatud.

1944. aastal, kui sakslased Eesti loovutasid, ei olnud mul kodumaalt lahkudes kõhklusi. Isamaa-armastus pidi vabadusearmastusele alla andma. Tundsin, et kuni olen vaba, suudan ka kodumaa vabaduse eest võidelda.

1991. aasta augustis juhtuski, millest unistaminegi tundus võimatuna: Eesti iseseisvus taastati. Minupoolse märkimisväärse panuseta, kuid uhke tunne oli sellegipoolest. Kriitilistel päevadel võõrustasin oma kodus ühe Eesti muusikaansambli liikmeid. Ühel õhtul lasin noortel minna välja lõbutsema, lubades jääda ootama nendepoolset signaali koju sõidutamiseks. Istusin televiisori ees ja jälgisin sündmuste arengut Baltimaadel. Telefon helises paar tundi pärast keskööd. Tõin väsinud pidutsejad koju, kuid ei lubanud puhkama heita. Täitsin konjakiklaasid ja laususin: „Iseseisva Eesti Vabariigi terviseks!“ Magamisest ei tulnudki sel ööl midagi välja.

Hirmu, otsest paanilist hirmu ma ei mäleta end kunagi olevat tundnud. Kindlasti mitte siis, kui pidanuks tundma. Kui Omakaitse koosseisus Emajõe suursoos omaealise sõbraga lennukipommide ja pardarelvade tule all pajupõõsas kükitasime, oli oht reaalne, kuid sõjaromantika (milline vastik sõna!) oli hirmust tugevam. Põnev oli vaadata, kuidas pommid lennukilt alla poetati ja siis kiirust arendades vaateväljast kadusid. Varsti kajasid lõhkevate pommide plahvatused, ka soopinda tabavate kuulipildujavalangute sabin oli selgesti kuulda. Vanemad mehed varjusid hoolega ja nõudsid meilt sama, sõnakuulmatuse tõttu vahel üsna kurjalt. Imestasime, kui arad nad on. Võttis aega, kuni taipasime, et mehi ei sundinud selliselt käituma argus, vaid arukus. Ka Berliini lähistelt läheneva Punaarmee eest põgenedes ei jõudnud hirm täie selgusega pärale, kuigi litsusime nii, et keeled vestil.

Üht teistsugust hirmu, ebamäärast ja seletamatut hirmu olen tundnud küll. See hirm ajas mu sõtta, see sundis ka kodumaalt lahkuma. Enam kui nõukogude võimu repressioone, mida karta oli reaalne, kartsin ma saada nende sarnaseks. Suutnuks ma vältida Saksa sõjaväkke astumist, oleks mind värvatud Punaarmeesse. Veel hullem: olin õpihimuline ja kehvikust käsitöölise pojana „puhta“ sotsiaalse päritoluga. Minust võiduks hakata kasvatama korralikku ja kuulekat kommunisti. See kartus võis olla põhjendamatu või ülevõimendatud, kuid see oli olemas ja ma olen siiani oma selle põhjal tehtud otsustega rahul. Olen alati kartnud vaimset ahistamist rohkem kui füüsilist.

Oma elu olen ma elanud eestluse nimel. See pole retoorika, selles väljendis pole midagi pateetilist. See pole ülepingutatud patriotism, mis minus kõneleb. Mulle on lihtsalt eestlus alati olnud sama vajalik kui igapäevane leib ja sellepärast on mu võimed ja oskused, nii head-kurjad kui nad on, olnud rakendatud eestluse teenistusse alates hetkest, mil tõstsin oma jala üle kodumaa piiri. Minu „eestlane olen ja eestlaseks jään“ ei ole Leesmendi ega Matiiseni pealt maha kirjutatud. Ma pole eestlane sellepärast, et see on „uhke ja hää“, vaid sellepärast, et ma ei saa sinna midagi parata. Sellepärast, et ma kellekski teiseks ei kõlba.

Enne kui asun tähtsaima punkti juurde, mille teadlikult viimaseks jätsin, lubatagu mul kirja panna mõned mind vallanud eestluse kõrghetked, lükkida need helmestena oma rahvuslikku roosikrantsi. Järjestus pole kronoloogiline, räägin neist nii nagu parajasti meelde tuleb.

1991. aastal külastas RAM esmakordselt Torontot ja esines kontsertidega, neist üks vaimulik. Loomulikult võlus meie esinduslikem koor oma professionaalsusega, kuid selle turnee naelaks kujunes koosviibimine Toronto Eesti Majas kohaliku meeskoori korraldusel. Maja ei suutnud mahutada kaugeltki kõiki soovijaid, kuid kuna võõrustasime oma kodus kaht kooriliiget, õnnestus mul abikaasaga koosviibimises osaleda. Eesti taasiseseisvumiseni jäi veel kaks aastat, kuid saalis valitsev õhkkond jättis mulje, et see on juba aset leidnud. Ühises laulmises ja sundimatult vabas keskustelus käristati raudeesriie lõhki nagu marliriie. Kogu seltskonnas ei leidunud ühtki kodu- ega väliseestlast, kõik olid lihtsalt eestlased.

Kirjutasin eespool, kuidas aastal 1988 meie pere neli last Kanadas esmakordselt kohtusid. See oli suursündmus mitte ainult perekondlikul, vaid ka rahvuslikul tasandil. Kuigi meid lahutas enam kui nelikümmend aastat ning õed olid üles kasvanud ja hariduse saanud okupatsiooni tingimustes, ei tekkinud meie vahele vähimatki võõrastust. Esimesest hetkest alates olime üksteist omaks võtnud. Ka vanim ja noorim, kes teineteist polnud üldse näinud, ilmutasid sellist õe-vennalikkust, nagu oleksid mõlemad lihtsalt pikal reisil käinud ja vahetasid nüüd muljeid. Seda oli hämmastavalt hea kogeda.

Laulupeod eestluse firmamärgina on minus alati tekitanud iseäralist värinat, loonud defineerimatu rahvusliku võimsustunde. Mul pole õnnestunud kaasa elada ühtki üldlaulupidu Eestis, küll aga olen osalenud paljudel väiksematel. Esimest korda kogesin kontrollimatut massihüsteeriat 1947. aastal Augsburgi pagulaslaulupeol laulurivis seistes. Publiku vaimustus kasvas iga lauluga ja oli lõpulaulu ajaks jõudnud haripunkti. Milline see oli, seda ma ei mäleta, kuid publik asus häälekalt nõudma Tuljakut, mille laulupeo toimkond millegipärast oli otsustanud kavast välja jätta. Kunstiline juht Anton Kasemets kviteeris aplausi mitme kummardusega, siis andis märku lõppsõnaks. Keegi avaliku elu tegelane astus kõnepulti, kuid tal ei lastud suud avada. Kasemets pöördus lauljate poole ja kinnitas resoluutselt: „Tuljakut me ei laula!“ Uus katse kõne alustamiseks, uus protestilaine publikust. Nüüd hakkas ka lauljaskond kihelema. Kasemets küsis kahtlevalt: „Kas laulate ära?“ Lauljaskond oli juba publikuga samale lainele jõudnud, noogutas innukalt ja koorijuht kapituleerus. Tuljakut, mida poldud õpitud ega üldproovidel koos harjutatud, ei ole vist iial sellise õhina ja vaimustusega lauldud. Lõppakord uppus ovatsioonidemerre.

Pärast põgenikelaagrite likvideerimist hakati uutel asukohamaadel korraldama Eesti Päevi,  mis olid õieti laulupeo traditsioonidest välja kasvanud ja mille raames alati toimus ka laulupidu. Esimesed Ülemaailmsed Eesti Päevad toimusid Robert Kreemi algatusel Torontos a. 1972 ja tõid kokku tohutu rahvahulga. Neid ilmus kohale igast võimalikust maailmanurgast. Sellest on võimsaimana jäänud meelde pidulik rongkäik läbi Toronto kesklinna, millest võtsin osa Lennuväepoiste Klubi koosseisus. Linna peatänavad olid liikluseks suletud, korravalvet pidas linna politsei, kelle hulgas õige mitu eestlast. Kõnniteed olid palistatud eestlastega igas vanuses, kes hüüdsid marssijaile ergutussõnu. Marssisime kolmekaupa kolonnis, läksime orkestri mürtsudes ja trikolooride lehvides, tunne oli selline, et Toronto kuulub jäägitult meile. Kõnniteelt hüüdis liigutusest värisev naisehääl: „Elagu eesti mehed!“ Kolonnist hüüti vastu: „Ja nende tublid naised!“ Kandsin lippu, mu kõrval sammus kaugemalt kohale sõitnud poiss, keda mäletasin ühe pisimana endi hulgas, noorelt vabatahtlikuna sõtta tulnud. Nüüd täismehenagi väiksekasvuline, pöördus õhinal minu poole: „Lase ma ka kannan natuke!“ Ulatasin talle lipuvarda ja vaatasin, kuidas mees näis rahvusvärve hoides meetrivõrra pikkuses sirguvat. Kreemi idee, millesse korralduse algfaasis kahtlevalt suhtuti, oli süüdanud eestlaste rahvusliku iseteadvuse sädeme ja selle võimsaks leegiks puhunud.

Neli aastat hiljem kogesin teistlaadi rahvuslikku elamust. Järgmised pidustused toimusid 1976. aastal USA-s, Baltimores. Seal võeti esimest korda kasutusele ESTO nimetus ja sellisena neid väliseestlaste suurüritusi nüüd tuntaksegi. Tantsupidu toimus vabas õhus. Pealtvaatajad olid ümberringi vähemalt osaliselt katuse all, rahvatantsijad esinesid keskel haljal murul. Kesk tantsupidu vallandus äge äikesetorm. Vihma kallas kui oavarrest ja pikne kärkis ähvardavalt. Pealtvaatajad kas lahkusid või taandusid rõduservade alla, noored aga vihtusid trotslikult edasi tantsida ja hakkasid üksteist innustades kõuekärgatustest üle karjuma. Üüritud ruumide haldajad keelitasid etendust katkestama põhjendatud kartuses, et tants rikub muru. Noored tantsijad olid aga trotsi täis ega võtnud neid kuulda. Kui uhke oli neid vaadata pärast etendust! Tulid läbiligunenult publiku hulka, paljudel rahvarõivad rikutud, kuid särasid üle näo – eesti noorte võit!

Selle sündmuse pisut teistlaadi kordusetendus toimus 1993. aastal Tallinnas. Külastasin esmakordselt Eestit ja nautisin noorte laulu- ja tantsupidu. Laulupeo rikkus teatud määral vihmasadu, mistõttu olin sunnitud koos oma võõrustajatega lahkuma ja lõpuosa jälgima telesaatest. Olin aga veel kohal, kui tuli ettekandele Tõnis Mägi „Palve“, mis ajas marru nii publiku kui noored esinejad. Laul tuli kordamisele, värskelt Rootsist naasnud Mäks toodi mikrofoni ette ja laulis kaasa. Uus kordamine tihenevas sajus. Lauljate esiread jäid väljapoole kaitsvat laulukaart, kuid noori see ei heidutanud. Et Eesti oli juba teist korda vabaks lauldud, seda oli ülev tajuda. Need vaimustusega laulvad ja sadu trotsivad noored tõestasid aga, et suudavad veel enamat: oma kodumaa lauluga vaba hoida.

Sellest külastusest ma pikemalt ei kirjuta. Veetsin kodumaal terve juunikuu ja palveränduri muljed on kirjutatud ta südameservale, võõraste silmade eest varjule. Ei, siiski, üks näiliselt tühine elamus oli sedavõrd ere, et nõuab jagamist. Kas või illustratsiooniks, mis tähtsus on eelpool mainitud tundemaailmal.

Veetsin mõned päevad õe Marta peres Alatskivil ja Pusil, mis siis veel oli nende suvekodu. Külastuse kõrgpunkt langes päevale, mil tegime kolmekesi – mina, Marta ja autot juhtiv õemees Lembit – nostalgilise sõidu kodukülla. Marsruut oli Koosa kaudu Kõnnule, edasi üle Kargaja-Rehemetsa Varnjasse, sealt piki Peipsi-äärset sibulateed tagasi Alatskivile. Koosalt Kõnnu poole sõites palusin õemeest kasutada teist käiku, et saaksin uurida tuttavaid, kuid muutunud paiku ning valusalt tajuda mõne mälestuses püsinud maja puudumist või sõita sirgelt, kus pidi olema kumer teekäänak.

Kui kunagine sünnikodu oli võsastunud maatükilt leitud ja kahjutundega üle vaadatud, tabas mind Kargaja poole sõites äkki jahmatav üllatus. Kusnetsilt möödunud, lõppes vasakul laiuv põllusiil päikeses rõõmsalt helendava metsatukaga. Olin seda teed lapsena palju käinud vanemate asemel Kargajale posti vedades, küll jalgsi, küll jalgrattal. Alati oli mulle terendunud see metsatukk täpselt samasugusena. See oli nagu piiripunkt, vahejaam kodu- ja naaberküla vahel. Märk, et oled Kõnnult lahkunud, kuid mitte veel Kargajale saabunud. Tavaline segamets, lehtpuude domineerides, muud midagi. See oli aga ainus paik, mis polnud poolesaja aasta vältel põrmugi muutunud, isegi puud ei paistnud olevat tolligi kasvanud, toetasid juured mulda ja ootasid minu naasmist.

Ma ei ole teist korda seda teed sõitnud. Kui tuleks võimalus, ma vist ei julgekski. Kardan veenduda, et nüüdseks on mult võetud seegi mälestus.

Ülimat rahvuslikku kõrghetke tajusin vaid meeltega, mu silmadele seda näha ei antud. See oli Balti kett. Rahumeelseim ja mõjuvaim vabadusnõude demonstratsioon, mis maailmas iial on aset leidnud. Kui tollal valitsev üksmeel kolme rahva vahel oleks suudetud tänaseni säilitada, ei tarvitseks me karta ühtki võõrvõimu. See võib kõlada naiivse targutusena, kuid on tõsi.

Nüüd siis see viimaseks jäetud küsimus: mida on sulle andnud Eesti Vabariik? Mida ta on võtnud?  Eesti Vabariik on mulle andnud väärtuslikema pagasi edaspidiseks eluks: tugeva rahvusliku iseteadvuse, kodumõiste ja kristliku moraali. Veel enam: ta võimaldas mul üles kasvada lihtsate inimeste keskel, tajuda ja endasse ammutada nende elutarkust. Olen alati siiralt imetlenud eesti maarahva loomulikku intelligentsi. Looduse rüpes elav ja tegutsev inimene omandab uskumatult terve ellusuhtumise.

Taasiseseisvusele eelnenud aastad sisendasid minusse tugeva usu eesti rahva tarkusse ja meelekindlusse. Iseseisvumisprotsess kasvatas selle usu veendumuseks. See veendumus on aastate jooksul järk-järgult kahanenud. Tänapäeva läbilõike-eestlases annab teravalt tunda rahvusliku kasvatuse puudumine. Praeguse Eesti Vabariigi suurim puudus on aga maaelu hääbumine ja selles ei saa süüdistada eelnenud okupatsiooni. Kolhoosid hävitasid küll eesti talud, kuid peaprobleem seisab siiski selles, et keegi pole üritanudki neid taastada. Sõjaeelses Eesti Vabariigis polnud õiget linnainimese tüüpi üldse olemas. Kodumõiste seostus kindlalt maaga. Linnas võis olla küll ta elukoht, kuid kodu oli maal. Kui mitte enda, siis vanemate või vanavanemate oma kindlasti. Kuskil ei löönud eestluse elupulss nii võimsalt ja veenvalt kui kaerakõrres ja kartulivagude vahel.

Julgen väita, et meil ei ole millestki nii suur puudus kui põlisest talupojatarkusest. See ei sigine ilma talupojata. Talurahval oli ka tugev Jumala tunnetus. Eesti maainimene oli laias laastus vilets kirikuskäija, kuid oma loodusläheduses tajus kõrgemat võimu, mis ta elu juhtis. Tänapäeval püütakse kasvatada uut sünteetilist eestlast, kelle koduks oleks maailm. See kasvatus on kahjuks mõningat vilja kandnud.

Ei tahaks lõpetada pessimistliku noodiga ja pole vist ka tarvis. Rõõm on tõdeda, et eesti rahvuskultuuri viljeletakse innukalt ja see tagab, et me rahvana ei hääbu. Meil on ka midagi, mida ühelgi teisel rahvale ei ole, vähemalt mitte sellises mastaabis: meie laulupeod. Iga laulupidu on niivõrd võimas rahvusliku elujõu demonstratsioon, et ehmatab meid endidki, rääkimata võõrastest, kes seda kaasa elama juhtuvad. Rahva püsima jäämiseks on aga siiski vaja enamat kui kord nelja aasta tagant eestluse pealispinnast rahvusliku tolmulapiga üle käia. Maad hariva eestlase hingele tolmukorda üldse ei kogune.

Eesti taasiseseisvumine oli suur võit meie rahvale. Ent vabadus on taim, mis vajab pidevat ja järjekindlat hoolitsust, et ta suudaks ajada uusi võrseid. Tuleb elada mõistmises, et vabadust nagu iga üllast aaret on raskem hoida kui saavutada. Me jaksame seda. Mina usun eesti rahvasse.