Heinrich Heine (13. XII 1797 Düsseldorf - 17. II 1856 Pariis), saksa luuletaja ja publitsist.

Heinrich Heine hakkas luulet avaldama 1817 ning võitis tunnustuse koguga "Laulude raamat" (1827). Ta alustas eneseiroonilise romantikuna, eelistades kirjutamisel lühivorme. Oma töödes tugines H. Heine rahvaluulele. Menu saavutas H. Heine proosasarjaga "Reisipildid" (4 kd, 1826-31). Mais 1831 asus H.Heine elama Prantsusmaale, kuhu jäi poliitilise emigrandina oma elu lõpuni. H. Heine tutvustas prantslastele Saksamaa elu ja kultuuri teostes "Romantiline koolkond" (1833) ja "Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal" (1834). Sakslastele omakorda tutvustas H. Heine Prantsusmaad teoses "Prantsuse olud" (1833). Pamfletis "Ludwig Börne" (1840) ja poeemis"Atta Troll" (1834, täielikult 1847) ründas H. Heine "Noor-Saksamaa" rühmitise väikekodanlikke radikaale. H.Heine poliitilise luule õitseajaks said 1840. aastad. Tippsaavutusteks said siin satiiriline poeem "Saksamaa. Talvemuinasjutt" (1844, e. k. 1935, IV 1979) ja "Ajalaulud" (1844). 1848 H. Heinet tabanud halvatus aheldas ta elu lõpuni voodi külge. Sellest õnnetusest ja 1848. a. revolutsiooni lüüasaamise kibedusest johtub tema viimaste luuletuste pessimistlik põhitoon kogus "Ronanzero" (1851). Oma 1840.-te publitsistikast avaldas H. Heine valimiku "Lutetia" (1854).
H.Heine luulet on juba varakult tõlgitud eesti keelde (N. Russow, 1854) ja see on eesti luulet mitmeti mõjutanud; eesti keeles on ilmunud H. Heine luulevalimikke (1934, 1947, 1956, 1979) ja "Valitud proosa" (1967), mis sisaldab töid: "Reisipildid", "Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal", "Lutetia" jt.