Kaugelt koju tulles

   Nüüd jälle astun Eesti pinna pääle! -
Kuis rääkimata rõõmul tuksub rind!
Nüüd jälle kuulen helde ema hääle,
Kes imestades wõtab wastu mind
Nüüd jälle hingan kodu õhku rindu.
Ja näen taewa telki sinawat,
Nüüd jälle kuulen õnnist õitselindu
Ja kodu kase kallist kohinat.

   Mis leina laul'wad aga linnu huuled,
Mis kurba kaebab, ööpik, sinu suu?
Mis nutavad nii ärdalt õhtu tuuled,
Mis kahiseb nii kurwalt kasepuu?
Mis werepuna näen taewa rajal
Ma hiilgendamas õhtul, hommikul?
Miks nutab lillekene koidu ajal,
Mis häda kaebab pisaral ta mull`?

   Oh mõistan, mõistan hirmsast orjaajast
Te werepilta toote ette mull`!
Sest pikast, piinarikkast põrgusajast,
Kus nutt ei waikind õhtul, hommikul;
Ja tahate mull öelda: "Tõtta tööle!
Weel pääsnud ´pole Eesti isamaa!
Weel püütaks´ teha aset orja=ööle
Ja kinni hoida teda wäega!"

   Jah töötada ma tahan, wennad, õed,
Te armastus, see on mu teo hind!
Jah töötada ma tahan, kuulge wainud, jõed
Ja sina, helde Eesti emapind!
Sest pühandatud saagu truudusvandeks
Te teretuse kallis silmapilk
Ja õnnestaja wabaduse andeks
Siin tõotatud wiimne weretilk!

Eesti Postimees, 1883, nr 10, 2. märts, lk 3.