Gustav Wulff-Õis

Looming

Luuletamist võis Gustav Wulff-Õis alustada juba 15-aastasena, kuivõrd Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis leiduvad G. Wulff-Õie varasemate luuletuste käsikirjad on dateeritud aastatega1880-1884. Erinevalt optimistlikust ning võitlusjulgest "Ööbikule" värssidest jäid aga G. Wulff-Õie ülejäänud ca 70 luuletust oma ajajärgu järelromantika raamidesse.

Esimesed luuletused Sakalas rõhutavad inimese ja looduse lakkamatut ühendust, mida ei juhi mitte abstraktne jumala vaim, vaid hoopis inimese sõltumatu mõistus, nt: "Looduse kuningas". Luuletuses "Õiele" näeb G. Wulff-Õis taevaste vägede võimu ees hardumata looduses seaduspärast, igavest päikeseenergia ringkäiku. Sakalas ilmunud kolmandas luuletuses "Lootuste rand" ihkab G. Wulff-Õis elu ideaalide "lootusranda lustil minna", ent "mürav meri keelab" teda - kahjuks ei ole tal ka "tuuletiibu" üle mere lendamiseks, vaid ainult reaalsuse "vaene vene pandud /Sõudma laia lainetele".

Ka ülejäänud varasemad käsikirjalised luuletused, mis enamasti küll romantilisse armastuslüürikasse kalduvad, on oma tundeväljendustelt järgneva perioodi magussõnalisusega võrreldes võrdlemisi mõõdukad. G. Wulff-Õis pöördub oma "armastuselauludes" tihtipeale südamedaami Miina poole.

Varasemate luuletuste hulgas leidub kaks ülistavat leinalaulu: "Dr. Kreutzwaldi haual" ja "Leinalaul K. R. Jakobsonile", viimasele on peale G. Wulff-Õie alla kirjutanud ka teisi Tartu seminari Jakobsoni-meelseid õpilasi.

Samast loomeperioodist on pärit Eesti Postimehe Muusiku Lisalehes 1883 ilmunud kaks viisistatud luuletust: "Eesti maa", silmapaistmatu isamaa-äratamise luuletükk, ning "Ööbikule". Õigupoolest sündisidki selle luuletuse sõnad seminarikaaslase Karl Rammi valmis viisile. Niihästi kauni meloodia kui ka võitlusjulgete, tunderikaste sõnade poolest levis "Ööbikule" üldist poolehoidu leides kiiresti, jõudis üldrahvalikku lauluvarasse ja püsib seal tänaseni.

Luuletuse agiteeriv isamaa-aatelisus äratas kaasajas baltisakslastes meelepaha. Sarnaseid patriootilisi
meeleolusid pakub ka Eesti Postimehes ilmunud luuletus "Kaugelt koju tulles".

Eesti kirjandusse murdis 1880. aastate teisel poolel sisse järelromantiline armastuslüürika, mida iseloomustavad pealiskaudusus ning shabloonilisus sõnamängudes. Taltus ka G. Wulff-Õie võitlusvaim. Juba 1886 võib Meelelahutajast leida üksikuid G. Wulff-Õie sentimentaalses laadis ilutsevaid luuletusi, alates1889 aga on Postimehes ja Postimehe Lõbulisas ilmunud õhkavad värsid tema teiste luuletuste kõrval juba domineerivaks saanud. Samal ajal sugenes G. Wulff-Õie loomingusse filosoofilisemaid noote. Luuletustes "Õunapuu" ja "Õnnetu õis" panevad looduspildid autori sügavamalt mõtisklema elunähtuste üle.

1880. aastate lõpul hakkas eestikeelses armastusluules avalduma Heinrich Heine mõju. Tundelist ohklemist hakkas asendama heinelik armumäng. Seesuguses vaimus on G. Wulff-Õis kirjutanud luuletused "Õnnis surm", "Puud pakatavad õues", "Õunapuu", "Kord lapsena lillesid võtsin", "Unenägu", "Hans", "Neiuke õmblemas" jt. Nende luultuste sõnastusstiil on lihtne ning läheneb proosale.

1890. aastate alguseks oli sentimentaalne armastusluule oma arengus hari- ja ühtlasi lõpp-punkti
jõudnud. Samal ajal hakkas jutustavas proosas süvenema realism. Nukrasilmseid "armuvalulaulikuid" hakati nüüd, ajajärgu maitse muutudes naeruvääristavalt parodeerima. G. Wulff-Õis otsutas seepeale satiirilises luuletuses "Kevade kontsert" oma "luulehaigusega" lõpparved õiendada .
Järgnevatel aastatel pühendus ta oma vallasekretärikohustustele ning üha laienevale ühiskondlikule tegevusele.

Hilisemas eas kirjutas G. Wulff-Õis peamiselt kupleevormis värsse päevasündmuste kohta, sh Otepää murrakus kirjutatud "Liikva" ning Friedrich von Schilleri ja Ludwig Uhlandi klassikalistele ballaadidele loodud kaks paroodiat, millele on antud kaasaegsest argielust võetud humoristlik sisu. Fr. Schilleri ballaadi käsikirjalistelt leviv paroodia muutus väga populaarseks Eesti maanäitelavadel.

Ühegi luulekoguni G. Wulff-Õis ei jõudnud. Arvukamalt on G. Wulff-Õie loomet esindatud antoloogias Eesti luuleilm (Tartu, 1913).

Varasematel aastatel katsetas G. Wulff-Õis ka proosaga. 1884 ilmus Eesti Postimehes järjeloona dramaatiline, naiivne-kirglik jutustus "Kallima kalmul" - lugu armastuse õnnetusest mõisa süül. Teised G. Wulff-Õie ajaviitelised jutustused ei ole tähelepanu pälvinud. Tähelepanuta on jäänud ka G. Wulff-Õie käsikirjaliselt levitatud naljamäng "Lamba liha", mis parodeerib liialdamist.

Ilmselt Ivan Krõlovi eeskujul on G. Wulff-Õis 1887 Postimehesse kirjutanud mõned algupärased proosavalmid: "Akk ja tuvikesed", "Konn ja kotkas", "Mao pää ja saba" . Nendes valmides kritiseerib autor oma aja ühiskondlikke väärnähtuseid: venestamine, kirjanduse langus, rahvajuhtide saamatus jne.

G. Wulff-Õis pälvis nii oma eluajal kui pärast surmagi tähelepanu saksa ja vene luule tõlkijana (Heinrich Heine, Goethe, Ivan Krõlov, Aleksandr Puškin jt) ning vene ajaloo ja kirjanduse tutvustajana eesti lugejale. G. Wulff-Õie proosatõlked kujunesid enamasti vaid tavaliseks täitematerjaliks ajalehe jutunurgas. Mõnevõrra hinnatumad on kaastööd Karl August Hermanni Laulu ja mängu lehele - tõlkejutustused kuulsate heliloojate-muusikute kohta ning Aleksandr Puškini lühidraama "Mozart ja Salieri". Tähelepanu on pälvinud G. Wulff-Õie artiklid vene kirjanduse ja ajaloo kohta: "Vene pärisorjuse ajaloost" (Eesti Postimees 1884), "Ararati mägi" (Eesti Postimees 1885), A. Podolinski elulugu (Postimees 1886) jm; eriti on aga hinnatud G. Wulff-Õie ülevaadet "Veidike Vene kirjanduse ajaloost" (Isamaa Kalender 1889. aastaks), mis annab oma aja kohta üsna avara pildi vene kirjanduse arengust alates Peeter I valitsemisajast.

G. Wulff-Õie muud kirjutised ajalehtede üldisest jooksvast materjalist oluliselt ei erine - käsitletud on mõnd praktilist kooliküsimust, saadetud päevauudiseid Otepäält, katsetatud kirjandusarvustustega jm. Tähelepanu on aga äratanud mõningad tema poolt ajakirjanduses avaldatud rahvaluulematerjalid: mõistatused Otepäält (Meelejahutaja 1887) ning 7 loitsu Puhjast (Oma Maa 1886). Hiljem sai G. Wulff-Õiest agar kaasalööja Jakob Hurda rahvaluulekogumises.

Ei saa öelda, et G. Wulff-Õis tänaseks unustatud on - vähemasti mitte seni, kuni lauldakse "Ööbikule".

• Bibliograafia