Neiuke õmblemas

Neiuke õmblemas akna eel,
Aknasse paistams on päewake,
Minake istun säält eemal weel,
Waatan tad wargselt ja wagase.
Selgeste paistab küll päewake.
Selgemast neiuke sinaja silm;
Waataks ta kord mind wargseltgi,
Õnnis siis oleks ja ilu mul ilm.
Neiuke õmbleb nii nobesti;
Silmad tal särawad, naerul tal suu,
Mind ei silma ta sugugi, -
Meeles tal tõest wist mõni muu.
Muret see mulle teeb otsata:
Muile ta hää ja mulle nii hõel,
Hinge mul iga pistmega
Torkab ta teraw ja tilluke nõel!

Olevik, 1891, nr 20, 20. mai, lk 419.