Õiele

Juba tulnud sügise
Halja muru pinnale,
Katab kinni tasakest`
Oma hõlma lillekest.

Uinu siis mo õieke
Tema hõlmas ellaste,
Kunni kallis kewade
Otsa teeb so unele.

Kui siis päikse paistusel
Ärkad kenal kewadel
Oma talwe une seest,
Silmad tilkwad rõemuweest.

Õis siis tänu otsata
Tahan ühes sinuga
Anda soojal päikesel
Koidu kaunil kewadel.

Sakala lisaleht, 1882, nr 10, 6. märts, lk 2.