Unenägu

   Ma nägin kord imelist, ilusat und:
Mind armastas neiuke wallatu, wäike;
Ja südant mull täitis üks ainuke tund':
See wallatu wäike, ta olgu mu päike!

   Seal tuli surm, wäärdmata wikatimees,
Ja igawest uinus mu wallatu, wäike,
Ning südames ainult üks mõte mull kees:
Nüüd loojas mu päike, mind ähvardab äike!

    Ju äikene hüüdis, ma ärkasin siis: -
Kõik kadun'd, ka neiuke wallatu wäike, -
Kell seina peal praegu just põrutas wiis
Ja tuppa ju woolamas walguse läike.

   Ma ehmatan, ägedast' aknale lä'en,
Ehk weeles küll ikka weel wallatu, wäike,
Sealt waatan ja - wärinal walwama jäen,
Sest Miina sealt sammud, mu pühenew päike.

   Mull on kui näeks ma uuesti und:
Mind armastab Miina ju, wallatu, wäike,
Ja südame tikub mull endine tund':
Sa wallatu wäike, oh ole mu päike!

   Ja waewalt on seda mull sosistan'd keel,
Kui rinnale ruttab mull wallatu, wäike,
Sealt ema just tuleb ja hüiab: kus weel
Sa wahid, eks näe, et kõrgel ju päike!"

   Hüid oli nii vihane, wali nii wiis,
Et hirmuga põgenes wallatu wäike,
Ja ema mind armuta haugutas siis,
Et hirmsam sest polnud ka unenäu äike.

Oma maa, 1890, nr 9, 15. veebruar, lk 4.