XII
Quo vadis, eesti kirjandus?
Nõidmehe kohtumised enda ja teistega. Lauri Sommeri luule maagilisest elutundest.
Külliki Kuusk
"Igas erksamaks läinud tajuga olendis on veidi nõida. Enamasti me ei tea, kuhu võiksid ulatuda meie piirid, kuhu avarduda vaim, kui sisemus veidigi korda saaks. Siis oleks väge paljugi teostamiseks. Vägi hoiabki elu liikumas. See on vald, kus igayhel on oma õpetajad. Ainult Jumal on iseõppija. Mu silmade avaja Uku Masing kirjutas kunagi oma märkmete hulgas: “Milline oleks kultuur: nõidmees ja – naine?” Seda lugedes taipasin, et olen asja yle omaette juba kaua mõelnud. Sihuke kultuur põhineks osaduslikul tajueksperimendil, mida hoiaks – minu sõnadega – käigus nõidade õrnus. See õrnus on siin ja nyyd saavutatav eelaste armastusele, mille tulevast olemust me praegu ehk ei aimagi. Õrnuse vaimsest plaanist täieneb keha, tekib uusi suhtlemisviise (jõe-taoline energiate yhendamine, unenäos koos viibimine, aimamine, mõtete saatmine ja koosmõtlemine, sygava mõistmise toel tehtavad yhised loomingulised leiutused, mis võiks laieneda tervenisti improviseeritud Eluks, ehitada yles selgemaid maailmu) ja iga kohtumine enda ja teistega toimub avaramal pinnal kui “minad” või sugupooled. Nagu hulk valguskybemeid liituks tules, mis valgustab tundmata või unustatud teeradu. Minu jaoks pole praegu midagi raskemat ja huvitavamat. Need luuletused on rännud, otsingud ja selgitused."
See tekst on selgitusena lisatud Lauri Sommeri peagi ilmuva luulekogu “Nõidade õrnus” lõpuleheküljele. Kirjapandust paistab iidsete laulikutega ühes meeles olija, kes peab tähtsaks vahetut suhtlemist, tõelise elava kontakti saavutamist hingestatud maailmas. Maagiliselt tunnetatud keskkond andis vana aja laulikutele olemise jõu ja häälele väe, aitas mõista, taibata, suurendada empaatiat ning vajaduse oma isiklikku elu, mõtteid ja tegusid laulus läbi valgustada. See tekst kõneleb osadusest ümbrusega, maagilisest elutundest, mida kohtame nii eesti regivärsi luulekeeles kui ka vana rahvakultuuri hingeusklikus maailmavaates ja mis pärimuse kaudu on tänapäeva laulikuteni jõudnud.
Lauri Sommeri luule maagilise elutunde kirjeldamisel on mu huviobjektiks:
1) loitsulised, nägemuslikud, palvelised laulud ja nende poeetilised erijooned; Tema uue luuleraamatu ilmumine annab võimaluse kahte eelnevat vaadelda kui eellugu või ettevalmistust peatselt ilmuvale kogule. Maagiline element on selles väekam, mõjuvam kui enne.
2) laulude/luuletuste võimalikud ühendusjooned eesti rahvaluule maagilise elutundega, lauliku psühholoogilise seisundi ja sotsiaalse rolliga, rahvalaulude kommunikatiivse ülesandega;
Sommeri luulekeelt suunav nägemuslik keeles viibimise ekstaas annab loomishetkele rituaali mõõtme, tema luule lugemisel tekib kummaline ekstaatiline olukord, riitusel osalemise tunne.
Rahvuslikkuse küsimuses võiks Sommeri luulekeelt mõista kui kommunikatsioonikanalit rahvuslikkuse tuuma juurde (eeskujuks regilaul kui folkloorne kommunikatsioonikanal, mis annab aimu pärimuslike tekstide tähendusest esitajale ja kuulajale). See tuletab meile meelde kultuurilise mälu hoidmise tähtsust ja meie emakeele võimalusi spontaanseks eneseväljenduseks, improvisatsiooniks. Samas on see suhtlemisviis, millega on võimalik ehitada ühiseid loomingulisi maailmu sõltumata rahvuslikest piiridest ja ilmselt peitub siin ka üks võimalikke vastuseid rahvuskirjanduse kosmopolitismi kohta.
XII