Õed Eleonore Elisabeth Dorothea ja Anna
1754. aasta jaanuaris ilmus Peterburis Tartu lähistel Luunjas (Lunia) loodud epitseedium „Denkmal Schwesterlicher Liebe aus betrübt- und treuer Pflicht Trauervoller Herzens Triebe ihrem Anton aufgericht“ [Õeliku armastuse mälestusmärk, püstitanud oma Antonile kurbliku südame sunnil nukker-ustavast kohusest], mis on allkirjastatud initsiaalidega E. v. M.. Sellele järgneb teinegi leinaluuletus, „Grabschrift auf die Ruhestatt des wolseeligen Herrn Barons Anton von Münnich, Der im Sechzehnten Jahr Seines rühmlichen Lebens in dem Adelichen Cadets-Corps zu St. Petersburg den 30. Dezember 1753. sanft und seelig verschieden“ [Epitaaf üliõndsa härra parun Anton von Münnichi rahupaigale, kes oma kiiduväärse elu 16. aastal Peterburi aadellikus kadetikorpuses 30. detsembril 1753 rahulikult ja õndsalt lahkus], allkirjastajaks A. v. M. (mõlemat teksti sisaldav trükis leidub Tartu Ülikooli raamatukogus TÜR KHO, III V 296; E. v. M. tekst on säilinud ka Läti Ülikooli Akadeemilises raamatukogus, LUAB, Brotze Misc. 4, R 5005: 45, dubl. GBKA3303).
Teateid E. v. M.-i luuletusest leidub juba varasest ajast: Friedrich Konrad Gadebusch (1719–1788) mainib seda 1777. aastal oma „Liivimaa raamatukogus“ („Livländische Bibliothek“) ja identifitseerib selle autorina Eleonore Elisabeth Dorothea von Münnichi (1729–1775), samal ajal kui tema õe Anna (1732–1760) luuletus, millel võis initsiaalide avamisel olla otsutav tähendus, kuna selles mainitakse nende venna perekonnanime, jäi Gadebuschi tähelepanu alt välja.
Miks luuletus erinevalt mitmetest varasematest naise allkirja kandvatest luuletusest baltisaksa kirjandusleksikonidesse jõudis, võib seletada mitmeti – on võimalik, et 1750. aastast Tartus elav Gadebusch tundis linna lähedal elavat aadliperekonda isiklikult, oluline võis olla aga ka selle perekonna lähedus Vene tsaari õukonnale ja seeläbi nende tavapärasest kõrgem ühiskondlik positsioon ja tuntus.
Eluloolist
Eleonore Elisabeth, Anna ja Anton olid parun Christian Wilhelm von Münnichi (1686–1768), Peterburi ülemkojaülema ja ühtlasi kuulsa feldmarssali Burchard Christoph von Münnichi venna ning tema abikaasa Anna Elisabethi (snd. von Witzendorf, 1697-1761) lapsed (ema isiku ja eluloo kohta vt lähemalt Tartu Jaani koguduse ülemõpetaja Christian David Lenzi (1720–1798) poolt talle pühendatud leinakõnet, „Der Grund zur wahren, dauerhaften und unvergänglichen Wolfart eines Menschen…“ (Riia 1761)).
Sündinud 1729. aastal Ida-Friisimaal Esensi linnas, kasvas Eleonore Elisabeth alates 1730. aastast, mil tema vanemad Peterburi suundusid, Lübeckis oma tädi, maanõunikuproua von Witzendorfi käe all. Lübeckisse jäi tüdruk, kui mitte arvestada ühte vanemate juurde Peterburi tehtud reisi 1740. aastate alguses, kuni 1749. aastani. Siis läks läks ta koos emaga Riiga, kus neid ootas isa, et ühiselt jätkata reisi Luunjasse.
1754. aasta sügisel abiellus Eleonore Elisabeth 25-aastaselt mõisnik Magnus Johann von Bergiga (1719–1784) Viljandimaalt Paistu kihelkonnast Holstrest (Holstfer). Abikaasa oli osalenud ohvitserina Seitsmeaastases sõjas ja oli hiljem statsioneeritud muu hulgas Sileesias ja Krimmis.
Luuletaja suri mehe mõisas 1775. aastal. Tema surma asjaolud meenutavad saksa luuletaja August von Plateni omi, kes võtnud ravimi asemel kogemata mürki.
Eleonore Elisabethi 1732. aastal sündinud ja Peterburis kasvanud noorem õde Anna abiellus 1757. aastal Kabina (Cabbina), Kärevere (Kerrafer) ja Laeva (Laiwa) mõisate omaniku Harald Gustav von Igelströmiga ja suri juba kaua enne oma vanemat õde, 1760. aastal.
Luuletusest
Erinevalt 17. sajandi kuramaalannast Anna Katharina Karlick von Netzetitzist (vt Judith von Alkens) ei jätnud Eleonore Elisabeth Dorothea von Münnich oma leina väljendamist õpetatud meeste hooleks, vaid pidas vajalikuks sügavale kurbusele vaatamata venna auks ise laulu kokku seada. Nagu veel enne õidepuhkemist niidetud lill või juba õitseajal ootamatult külmast võetud viljapuu olevat vend omastelt ära võetud ja seeläbi kustunud ka kõik lootused, mis noormehele olid pandud: saada vanemate sarnaseks, neid oma hea käitumisega rõõmustada, toimida tagasihoidlikult, õigesti ja targalt, olla vanemate vooruse kokkuvõte, oma meeldiva viisaka loomusega inimesi enda poole võita, püüelda väsimatult Kõigekõrgema heakskiitu. Kaotust tajutakse seda valulisemalt, et lahkunut peeti varaküpseks ja erakordselt andekaks inimeseks. Looja olevat teda kaunistanud võimete ja mõistusega, juhindudes arust ja voorusest teadnud noormees juba, mis on tarkus. Tõstetakse esile tema laulu- ja veetlevat klaverimänguoskust, kuid ka auahnust. Lisaks osanud ta hästi joonistada ja kirjutada ning vallanud juba nelja võõrkeelt. Alati olevat õde Jumalalt tema hea käekäigu ja elu eest palunud ega suuda mõista, miks need soovid ei täitunud. Hetkeks kahtlustab ta, et põhjuseks võisid olla tema enda, paluja patud, kuid see mõte ei paku lahendust, kuna varase surma tõttu ei täitunud ka vanemate palved ja viimaste vooruslikkuses ei ole luuletajal kahtlust. Siis peab aga lüüriline mina oma kõhkluste ja kahtluste esitamist pühaduseteotuseks ja põhjendab varast surma – sarnaselt 17. sajandi naisjuhuluuletaja Judith von Alkensiga – just sellega, et lahkunu oli Jumalale erakordselt meelepärane. Ta palub vanematel – sarnaselt Gertrud Paffrathiga luuletuses Gustav Hornile ja Judith von Alkens Kuramaa hertsogiperele – oma leina vaigistada, sest nende poeg on nüüd ju taevas, kus on parem elu ja lõpetab retoorilise küsimusega neile: Te kasvatasite ta üles Jumala auks, kas ei ole ta teie eesmärki täitnud? Õde Anna luuletus võtab eelneva lühemas vormis aleksandriinides veelkord kokku.
Ühes aspektis on need luuletused veel huvitavad – tegemist on esimeste Liivimaa Eesti-alalt pärit naiste juhuluuletusega, mis on Eesti-Läti kogudes säilinud. Kui Põhjasõda oli esimese Tartu juhuluuletaja Regina Gertrud Schwartzi Põhja-Saksamaale paisanud, siis nüüd tõid õed von Münnichid kõrvalteega üle Peterburi juhuluule žanri Liivimaa naiste kätesse jälle tagasi (mõneti sarnane žanri „reimport“ leidis 18. sajandi 1760. aastatel aset ka Kuramaal, vt Judith von Alkens). Kuid nüüdki järgnes pikem paus ja uued juhuluuletused Liivimaal elavate naiste sulest kerkivad esile uuesti alles 18. sajandi lõpukümnenditel. Siinkohal võiks nimetada eelkõige tartlannat Maria Catharina Grenziust (snd. Müller, snd. 1778), kes oli Tartu Jaani koguduse pastori David Gottfreu Mülleri tütar ja trükkali Johann Michael Gerhard Grenziuse (1759–1822) abikaasa. 1800. aastast on säilinud luuletus, milles ta tervitab oma abikaasat sünnipäeva ja reisilt tagasipöördumise puhul (asub Läti Riiklikus Ajalooarhiivis, f. 4011, n. 1, s. 1832: 18), kuid ka Amalia Juliana Benedicta Königk gen. Lysarchit (abielus Murchgraf, snd. 1774), Tallinnas sündinud pastori tütart, kes hiljem elas Saaremaal ja Liivimaa Läti-osas. 1797. aastal pühendas ta luuletuse oma sõbratari Julia Elisabeth von der Osten-Sackeni pulmadele, mis leidsid aset Kuressaares (Arensburg) (perekond Königk gen. Lysarchi kohta vt lähemalt Anna Sidonia Morian).
Kairit Kaur