Gustav Pipirs (ristinimi: Gustav Johannes Paul Pipirs) sündis Ida-Preisimaal (Leedus) Kura säärel Nidas (Nidden), kus isa Johann (Johannes) Pipirs (ka Jonas Pipiras) (1833–1912) oli 1861. a-st alates luteri pastorina kogudust teeninud.
Šaipaist pärit Johann Pipirs oli rahvuselt leedulane, jutlustas nii leedu kui saksa keeles. Oma abikaasa Minna Augustega (snd. Crüger) oli tal kuus last (neli poega ja kaks tütart), vanim neist oli Gustav Pipirs. 1863 sai isa pastoriks Insės (Alt Inse, praegu Причалы), seejärel Kraupiškases (Kraupischke), 1871–1882 teenis kogudust leedu luterluse keskuses Tauragės (Tauroggen). Isa jälgedes käis noorim poeg Arthur Bruno Heinrich Pipirs (1867–1940), kes oli Nida koguduse pastor 1903–1906 ja teenis vaimulikuna veel mitmel pool Ida-Preisimaal (Leedus).
Esmase hariduse omandas Gustav Pipirs kodus isa käe all, edasi viis haridustee teda juba mitmetesse Ida-Preisimaa saksakeelsetesse õppeasutustesse. 15-aastaselt läks Gustav Pipirs Insterburgi (tänapäeval Tšernjahhovsk Kaliningradi oblastis), kus õppis sealses klassikalises gümnaasiumis, seejärel 1878–1880 õppis Tilsiti gümnaasiumis (asub tänapäeval Kaliningradi oblastis Sovetskis).
Gustav Pipirs õppis Königsbergi ülikoolis filoloogiat (saksa keelt ja kirjandust) ja ajalugu 1880–1883. Königsbergis õppides osales Pipirs ka leedu seminaris – see pakkunud päritolu tõttu erilist huvi, nagu ta oma 1883. a-l kirjutatud eluloos „Vita“ (EAA.402.2.18963) selgitab. 1883. a. sügisel suundus Pipirs Tartusse, sooritas Tartu ülikooli juures edukalt saksa keele ja kirjanduse ning ajaloo vanemõpetaja eksami. Eluloost, mille ta seoses eksamitega Tartu ülikoolile esitas, selgub, et Pipirs kavatses oma edasise saatuse siduda Baltikumiga, seejuures olevat huvi Baltikumi vastu tekitanud õpingute ajal Alexander von Richteri (1803–1864) raamatu „Geschichte der dem russischen Kaiserthum einverleibten deutschen Ostseeprovinzen“ (1858) lugemine.
1883 sõitis Pipirs Riiga, kus töötas ajaloo ja saksa keele ning kirjanduse vanemõpetajana tütarlastegümnaasiumis. 1887 loobus Pipirs Saksa kodakondsusest. 1888 asutas koos John (Iwan) Korffiga (?–1913) Riias päevalehe Düna-Zeitung, mida andis välja ja toimetas 1890. a-ni, mil müüs lehe Riia kaupmehele, taani päritolu Knud Hornemannile (1858–1918).
1897 asus Pipirs elama Venemaa pealinna Peterburi ja toimetas seal 1900–1914 (1908. a-st vastutava toimetajana) liberaalse suunitlusega päevalehte St. Petersburger Herold. 1914. a-l Pipirsi saksakeelne leht puhkenud maailmasõja tõttu suleti. Venemaa revolutsioonide verises keerises Pipirsi jäljed kaovad. Venna Alfred Friedrich Emil Pipirsi andmetel jäi Gustav Pipirs „umbes 1918. aasta sügisel teadmata kadunuks ja suri tõenäoliselt Peterburis“.
Baltisaksa ajalookirjutus on Gustav Pipirsisse suhtunud ebalevalt, soovimata teda õigupoolest baltlasena käsitada ja jättes ta välja ka leksikonidest – küllap eeskätt Pipirsi vaheda ja käreda kriitika tõttu Balti olude suhtes, või nagu seda on sõnastatud, tema „venemeelsuse“ tõttu. Natsionalismide tähtsustudes pidi küsimusi tekitama ka tema päritolu, Karl Eduard Söödi (1862–1950) mäletamist mööda oli Pipirs „[a]jakirja Türmer’i teadete põhjal […] rahwuselt preislane, kuid Riia sakste wäite järele pidi ta leedulane olema“. Sisserändajatest ei olnud Baltikumis puudust, kuid sisserändaja suust kõlav kriitikale reageeriti veelgi teravama vastukriitikaga. Teiselt poolt oli Pipirsi poolt asutatud Düna-Zeitung väljaanne, mis tutvustas näiteks järjekindlalt saksakeelsete tõlgete kaudu eesti luulet, tõlkeid eesti luulest avaldas Pipirs ka St. Petersburger Herold’i toimetajana.
Gustav Pipirs teotses kirjanduse vallas ka ise, avaldades saksakeelseid novelle juba Riia-aastatel ja tõlkides saksa keelde vene kirjandust. Oma huvist vene kirjanduse vastu oli Pipirs kirjutanud juba 1883. a. sügisel eluloos „Vita“, kus ta nimetas seda ka üheks põhjuseks Baltikumi elama asuda: „Võiksin siin kerge vaevaga õppida vene keelt ja jõuda ükskord Karamzini, Puškini, Lermontovi, Gogoli teoste originaalis lugemiseni.“
Gustav Pipirs oli kaks korda abielus: 1884 abiellus metsnikutütre Hedwig (von) Beckeriga (1857–1885) Liivimaalt Dubultist (⚭ vkj. 19. XII 1884), 1891 Marie Gritzneriga (⚭ vkj. 28. VII 1891).
Vahur Aabrams