Digitale Textsammlung älterer Literatur Estlands

Kannikene

Unemõttes uupi sõudes

läbi vaiksest vaarikust,

leidsin, allikale jõudes,

sinilille saarikust.

Kallis, lahke kannikene,

ei sind taha kitkuda,

ära kohku, kaunikene,

ei sind maha sõtkuda.

On mul kodu aiakene,

lahke, armas minule,

seal üks vaikne kohakene,

kallis lill, ka sinule.

Selle koha saan ma andma

sulle elupaigaks pea,

sinna armule sind kandma,

sest ma olen sulle hea!