Viimane põhjalikum Eesti karjakasvatust terviklikult käsitlenud teos valmis enne Teist maailmasõda ja ilmus olude sunnil alles 2001. aastal – Oskar Loorits „Lugemispalu karjakasvataja elust“. Mõistetavalt vaatleb raamat maailmasõja eelset kultuuri. Kuidas omaaegne kultuur asendus nõukogude okupatsiooni ajal kollektiviseerimise ja riigistamisega, kuidas ja mis kujul naases taasiseseisvumise ajal talupojakultuur vajab alles uurimist. Viimaste kümnendite suurim muudatus oli ühinemine Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitikaga.
Just ühtne põllumajanduspoliitika tõi esile uue tahu – läbi põllumajandustegevuse elurikkuse hoidmise. Seetõttu on saanud karjakasvatajatest lisaks toidu-, naha-, villa-, piima- jne tootjatele elurikkuse hoidjad. Karjakasvatajad on pärandmaastike hoidjad ja meie kultuuri alustalad, sest nendel püsib kultuuri jätkusuutlikus.
Pöördume Teie poole palvega täita alljärgnev küsimustik. Vastamine on vabatahtlik ja anonüümne ning vastaja võib selle igal ajal pooleli jätta, kuid mõelge korraks:
soovime nende põhjal valmivate uuringutega tõsta esile karjakasvataja töö kõigi tahkude väärtuslikkust;
luua aluse maaelu püsiväärtuste hindamisele.
Elektrooniline küsitlus on aktiivne kuni 2025 aasta lõpuni.
