Eesti lamba- ja lihaveisekasvatajaid motiveerivad enim maastiku ilu ja isiklik heaolu – paljud on alustanud ilma põllumajandustaustata
Euroopa maastikud on kujunenud aastatuhandete jooksul ulatusliku karjatamise toel biokultuuriliseks pärandiks – koos elurikkuse ja kultuurilise mitmekesisusega, mida on suuresti hoidnud väiketalud. Ent
väiketalud ja traditsiooniline loomapidamine vähenevad üle Euroopa kiiresti, kuna konkureerivad tööstusliku põllumajanduse ja globaalse turuga. Samal ajal on Euroopa Liit võtnud suuna liikuda 2030.
aastaks säästvamate, agroökoloogiliste põllumajandustavade poole.
Värske Eesti uuring toob esile, et kariloomakasvatuse jätkamise ja alustamise taga ei ole ainult
majanduslikud kaalutlused: väga tugevalt mõjutavad otsuseid ka maastikutunnetus, kohasuhe ning isiklik
heaolu.
Küsitlus 88 karjapidaja seas: uus põlvkond tuleb sageli „väljastpoolt põllumajandust“
Anonüümses vabatahtlikus veebiküsitluses osales 88 Eesti lamba- ja lihaveisekasvatajat, kes on ühed
olulisemad poollooduslike rohumaade kasutajad. Tulemused näitavad, et:
– ligi kolmandik vastanutest jätkab perekondlikku loomapidamistraditsiooni;
– samas 62% vastanutest ei omanud enne alustamist varasemat põllumajanduskogemust;
– 58% pidas vaid ühte liiki põllumajanduslooma.
Kõige sagedamini nimetatud emotsionaalne põhjus kariloomade pidamiseks oli soov hoida koduümbruse
maastik karjatamise abil esteetiliselt meeldivana: seda märkis 74% vastanutest. Lisaks leidis 56%, et
karjatamine on nende maade hooldamisel ja majandamisel kõige tõhusam võte.
Karja suurendamist pidurdasid vastajate hinnangul eeskätt lisakarjamaade puudus ning piiratud
võimekus suuremat karja hallata.
Uuring näitab, et paljude loomapidajate jaoks on oluline ka kultuuriline mõõde: veidi enam kui pooled
pidasid tähtsaks rahvuskultuuri säilitamist ning ligi 40% väärtustas oma praktikates kohalikku teadmist (näiteks kirjutamata reegleid).
Rohkem kui pooled vastanutest märkisid, et nende talu lähedal asub looduslik paik, mida nad peavad tundlikuks või pühaks, mis viitab tugevale seosele maastiku ja kodukohaga.
Samas on traditsioonilised kombed muutunud: loomapidajad üldiselt ei tähista rahvakalendriga seotud
pühi ning ainsa tavapärase praktikana mainiti leiva andmist loomadele jõulude ajal. Samuti teatas 76% vastanutest, et nad ei kasuta ajalooliselt tuntud maagilisi kaitserituaale kariloomade
kaitsmiseks.
Autorid järeldavad, et looduskaitsetoetustega toetatavatel pärandrohumaadel karjatamist teeb üha
enam uus põlvkond loomakasvatajaid, kes kujundab oma uusi traditsioone. Agroökoloogilisele
süsteemile üleminekul motiveerib loomapidajaid tugevasti isikliku heaolu poole püüdlemine, mis võib
omakorda toetada keskkonna ja ühiskonna üldist tervist.
Seetõttu rõhutavad autorid, et põllumajandustootjate sotsiaalse heaolu toetamine eeldab loomakasvatajate käsitlemist elurikkuse hoidjatena laiemalt kui ainult kaitsealadel ning nende igapäevaste praktikate väärtustamist. See võib mängida olulist rolli väiketalude ja traditsiooniliste loomakasvatustavade vähenemise pidurdamisel Euroopas.
Uuringu viisid läbi Raivo Kalle ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), Jaan Liira (Tartu Ülikool), Marko Kass (Maaelu teadumuskeskus), Annely Holm (Eesti Maaülikool) ja Zsolt Molnár (HUN-REN Ökoloogiliste Uuringute Keskus, Ungari).
Uuringuga saab tutvuda siit:
Kalle, R., Kõiva, M., Molnár, Z. et al. 2026. “Socio-cultural motives drive free-range livestock farming in Estonia”. Journal of Ethnobiology and Ethnomedicine. https://doi.org/10.1186/s13002-026-00895-4
