TEESID

Kaplinksi plakat

Konverentsi korraldavad
Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessuur,
Eesti Kirjandusmuuseum,
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond

Konverents toimub MS Teams keskkonnas.
Join Microsoft Teams Meeting

 

TEESID PDF

Thomas Salumets

Vancouver

salumets@mail.ubc.ca
https://cenes.ubc.ca/people/thomas-salumets/

In Good Company: Jaan Kaplinski’s Soulmate Tomas
Tranströmer

Writers like Jaan Kaplinski and Tomas Tranströmer place a high value on an
open-ended view of themselves and the world to which they belong. Both poets
embrace the untamed and are drawn to those voices who gain strength the less
they insist on being heard. Put differently, they are kindred souls who do not
seek to assert themselves. With their egos in perpetual retreat, their responsiveness
to the world unfurls and their success as poets grows. One might say,
they occupy centre stage – but not as protagonists. Broadly speaking, this “posthuman”
position (Braidotti), to use a more contemporary idiom, is their signature
strength. Of course, as both poets would agree, the truth of the matter is
always somewhere else, or as Jaan Kaplinski so memorably put it: “Inimene on
osalt ikka saladus, ka iseendale.”

 

Marek Tamm

Tallinna Ülikool

marek.tamm@tlu.ee

Hingelt ökoloog: Jaan Kaplinskiga antropotseenis

„Mis parata, olen hingelt ökoloog,“ tõdeb Jaan Kaplinski oma seni kõige viimases
kirjatöös, „Looduses ja loodusega“ (2020). Tõepoolest, ökoloogiline mõtlemine
moodustab Kaplinski loomeilma ühe põhitelje, mida ettekandes käsitlen
peamiselt tema esseistika põhjal. Mu esmane huvi ei ole kirjandus- ega mõttelooline,
vaid praktiline; mind huvitab, mida on Jaan Kaplinskil öelda meile
praegu, keset pandeemiat ja keskkonnakriisi – mida me saame õppida tema
tekstidest eluks antropotseenis. Kaplinski ökoloogiline esseistika kaardub üle
poole sajandi, esimesed olulisemad tekstid („Ökoloogia ja ökonoomika“,
„Mõtisklusi inimkultuurist ja ökosüsteemidest“) pärinevad 1970. aastate algusest,
kõige viimased, juba omaeluloolise mündiga, lõppenud kümnendist (koondatud
vastsesse kogumikku „Looduses ja loodusega“). Loen neid tekste oma
ettekandes tänapäevaste ökoloogiliste teadmiste ja probleemiasetuste taustal,
sooviga selitada Kaplinski ökofilosoofia põhialuseid ning tema soovitusi
inimkonnale kuuenda väljasuremislaine lävel.

 

Ene-Reet Soovik

Tartu Ülikool

ene-reet.soovik@ut.ee

Tuulest, ilmast ja luulest

Oma raamatus „Wind: How the Flow of Air Has Shaped Life, Myth and the Land“
alustab Ameerika looduskirjanik Jan DeBlieu oma mõtisklust tuule olemuse,
esinemisviiside ja kultuuriliste tähenduste üle, lähtudes vanatestamentlikust
loomisloost, milles tühjal ja paljal maal hõljus vete kohal tuuleõhuna Jumala
vaim – liikumine, mis lisaks dünaamilisuse ilmumisele tekitab põhimõttelise
võimaluse ka helide, isegi lõhnade tekkeks. DeBlieu osutab, et heebreakeelset
sõna ruwach võib tõlkida nii vaimu, hingeõhu kui ka tuulena ja et Vanas
Testamendis kasutatakse seda sõna neis tähendustes vastavalt 238, 27 ja 106
korral, ning leiab, et tuulest võikski mõelda kui Jumalast ning Jumalast nagu
tuulest.
Sama motiiviga algab ka Jaan Kaplinski venekeelne essee „Дух, дуновение,
духовность … поэзия“, milles Kaplinski lisaks meenutab ka Johannese evangeeliumi
kirjakohta „Tuul puhub, kus ta tahab, ja sa kuuled ta häält, aga sa ei
tea, kust ta tuleb ja kuhu ta läheb“, mida venekeelsetes tõlgetes on tõlgendatud
nii vaimu kui tuulena, ning võimalust kreekakeelse pneuma kaudu tõepoolest
Jumalat ennastki tuuleks kuulutada. Luuleplaadi „Kolmes keeles“ ilmumise
puhul antud intervjuus arutleb Kaplinski (22.02.2015): „Loov vaim, loov hing, loov
hingus – see peaks olema midagi tuulele lähedast. Ma jäin mõtlema, et ka luules
peaks see tuule hingus, loov hingus olemas olema, on ta siis jumalik või
mitte. Tuul ju tekitab ka rütmi ja on ise puhanguline, lõõtsub ja paneb kõik lainetama,
õõtsuma teatud rütmis, ja luule on ju ka rütmiline nähtus, nagu
muusikagi.“
Nendest mõttekäikudest tõukudes kõneleb ettekanne Kaplinski luule tuulisusest,
sealsete tuulte tulemistest ning tegemistest.

Sirel Heinloo

Tartu Ülikool

sirelheinloo@hotmail.com

Kuidas Kaplinskist sai Rootsis hinge ökoloog

Jaan Kaplinski luulelooming on mahukas ja mitmekülgne. Kuidas võtta tema
luule omapära mõne sõnaga kokku või anda edasi luuletaja-Kaplinski olemust?
Kuivõrd lühidalt üldse saab või tasub seda teha? Üldiseloomustuse tekitamiseks
võib vaadelda luules esile kerkivaid jõujooni, säravamaid tippe või mingisugust
läbilõiget ja keskmist. Sellest, mida me näha tahame, sõltub, kuhu asetub fookus.
Kuidas seda seni on tehtud? Võtan oma ettekandes vaatluse alla, kuidas
kerkivad esile just teatud luuletused, mis hakkavad tähistama ja koondama
endas Kaplinskit luules, lihtsamalt öeldes kaplinskilikkust. Fookuse kitsendamiseks
keskendun tõlkeluulele – sellele, missugune Kaplinski on esindatud Rootsis.

Minu hüpotees on, et Kaplinski loomingu puhul kehtivad ka Rootsi retseptsioonis
korraga kõik vaatlemise viisid – fookus võib nihkuda nii tippudele kui ka läbilõikeluuletustele
–, kuid tõlkes, eriti tõlkevalikkogudes, kus esimene valik juba
olemasolevatest originaalkogudest on tehtud, toimub nii tippude kui mediaanvõi
läbilõikeluuletuste eristumine veidi teise dünaamikaga. Luulekogude kompositsioon
ja maht on niivõrd erinevad ning kõrvuti satub palju tugeva emotsionaalse
pingega tippe. Sellele dünaamikale lisab oma panuse veel mõne konkreetse
retseptsioonitüübi omapära, näiteks arvustustekstide toimimisloogika,
kus artiklile on vaja pealkirja. Tõlkekogude koostamisviis ja vastuvõtuprotsessi
eripärad panevad küsima, missugune tekst või missugune poeetika neist esileküündivaist
lõpuks kõige enam vastuvõtja mällu (või kultuurimällu) sööbib.

„Hinge ökoloog“ on Rootsis veidi sarnane arvustusest arvustusse rändava loomuga
määratlus nagu „šamaan“ või „ekstaasiluuletaja“ eestlaste Kaplinskivastuvõtus.
Teadaolevalt olen vähemalt kolmas, kes pärast „hinge ökoloogi“
ellukutsujat uhkelt kordab loodud kujundit. Arvuliselt ei olegi seda nii palju, aga
olulisemaks tõuseb siin kontekst, kus seda tehtud on. Oma ettekandes ajan jälgi,
mida peidab endas see sõnapaar, kuidas see seostub Kaplinski kolme luulekoguga
rootsi keeles: „Våra skuggor är mycket långa“ („Meie varjud on väga pikad“)
1982, „Barn av vind och vatten“ („Tuule ja vee lapsed“) 1987 koos Kaljo Põlluga
ning „Samma hav i oss alla“ („Seesama meri meis kõigis“) 1988.

 

Joosep Susi

Tartu Ülikool

joosep.susi@gmail.com

Nüüdisluule kaplinskilik algupära

Ettekanne tõukub eeltundmusest, et märkimisväärne osa viimastel kümnenditel
eesti luuleväljal toimunud olulisematest teisenemistest ja esilekerkinud
suundumustest/trendidest viivad ühte- või teisipidi tagasi ikkagi Jaan Kaplinski
– iseäranis tema 1970. ja 1980. aastate – luule juurde. Näiteks võib 1980. ja 1990.
aastate vahetuse mitmete juhtautorite (olgu nendeks kas või Krull ja Kivisildnik),
aga samuti nullindate (olgu nendeks kas või fs ja Rooste) ja teistkümnendate
kesksete luuletajate (olgu nendeks kas või Grigorjeva ja Vilu) esteetika puhul
näha selgelt nn kaplinskilikku algupära.

Järelsõnas mahukale luulevalimikule „Kirjutatud“ määratleb Hasso Krull
Kaplinski luule neli eri ajaloolise taustaga põhitüüpi, mis moodustavad omamoodi
žanrisüsteemi: a) vahest kõige traditsioonilisem regulaarse värsimõõduga
laululine ja stroofiline luule, b) rohke parallelismiga pikkade ridadega
ginsbergilik hoogne prohvetlik vabavärss, c) modernistliku algupäraga minimalistlik
luule, d) „puhtalt kõnerütmiline tekst“. Võtan need neli kategooriat ettekandes
lähema vaatluse alla, nüansseerin põhitüüpide avaldumisviise ning
paigutan kohakuti nüüdisluuleväljaga.

Mõned kokkupuutepunktidest joonistuvad välja justkui väga jõuliselt (kas või
lihtsuse lakkamatu taasavastamine (nn uuslihtsus või -siirus), enterluule, suhe
keskkonda jne), teised aga pisut varjatumalt (aegruumiline struktuur, metafoorsusest
kaugenemine, subjektsuse konstrueerimine jne). Ettekande eesmärk on
niisiis Krulli nelikjaotusele tuginedes panna n-ö proovile eelpool kirjeldatud
eeltundmus: võrdlen Kaplinski luule tunnusjooni ja nende muutumist viimaste
kümnendite eesti luulepildiga.

Arne Merilai

Tartu Ülikool

arne.merilai@ut.ee

Valge joon Võrumaa kohale
ehk
lugu ja väli:
Jaan Kaplinski luuletuste struktuurist

1. Jaan Kaplinski luuletuskogu pealkiri „Valge joon Võrumaa kohale“ (1972)
esindab kujundlikult luule strukturalistlikku olemust.

2. Tekstis veab reaktiivlennuk pilvejuti üle Lõuna-Eesti taeva. Abstraktsioonina
saame ringi, millele on tõmmatud kriips peale – ø. Ahvatlus on arutleda
tühja hulga sümboli filosoofilise ja rahvuspoliitilise tähenduse üle.

3. Autorist eemalduva sümboliseerimise asemel keskendub ettekanne aga
struktureerimisele.

4. Teemaks on poeetilise funktsiooni toime seotud kõnega tekstis. Vaadeldakse
keele kui paradigmalise välja, kõne kui süntaktilise järgnevuse ja idee kui
läbiva joone koostoimet luuletuses.

5. Mudelina analüüsitakse jutustavaid luuletusi „Üks kuningas oli kord
maata“ ja „Luuletused on elanud maakeral juba eotseenist saadik“, kõrvutades
tulemusi nii lühemate lüüriliste tekstide kui ka pikema poeemiga
„Hinge tagasitulek“.

6. Näitlikustamiseks kasutatakse järgnevat skeemi.

image

 

Marju Lauristin

Tartu Ülikool

marju.lauristin@ut.ee

Noor Kaplinski. Mälestuskilde aastakümnete tagant

Meenutan meie kokkupuuteid JanKa’ga möödunud sajandi viiekümnendate
lõpust kaheksakümnendate alguseni: ühiseid ülikooliaegu, sotslaborit ja neljakümne
kirja epopöad. Püüan iseloomustada tolle aja Tartu õhustikku ning
JanKa isiksuse ja luule mõju selles kontekstis.

 

Tiina Ann Kirss

Tartu Ülikool

tiina.kirss@ut.ee

Jaan Kaplinski Ameerikas

Kui tegime sügisel 2000 Toronto Eesti-ainelise õppetooli juures plaane Jaan
Kaplinski 60 aasta juubelit tähistavaks konverentsiks veebruari alguses 2001,
saime teada, et ta on otsustanud oma sünnipäeva ajal Kreekas olla. Selleks
ajaks oli ilmunud tema raamat „Kevad kahel rannikul“ alapealkirjaga „Tundeline
teekond Ameerikasse“. Lugesin seda 2000. aasta sügisel Torontos, Kanada
sisemaal, mitte päris poolel teel kahe ranniku vahel.

Käesolev ettekanne lähtub raamatu hiljutisest taaslugemisest ning selle alapealkirjast
„Tundeline teekond“, mis on seotud nii geograafia kui ajarännakuga,
millest Kaplinski räägib, kui ta on alles Ameerika poole teel, täpsemalt
Kopenhaageni Kastrupi lennujaamas lennukit ootamas. Sellele ajarännaku etapile tahangi keskenduda.

„Mulle meeldivad ka Briti Columbia ja Washingtoni metsad elupuude, tsuugade
ja tuglastega (Pseudotsuga, Douglasia), need puud tunduvad oma pehmete
okastega nii pehmed ja sõbralikud. Tahaksin kord elus käia kaugemal põhjas,
Alaska Edelarannikul või Kuninganna Charlotteʼi saartel, mida õigupoolest
peaks kutsuma nii, nagu sealsed põliselanikud – Haida Gwai. Seal leidub veel
tükati tõelist põhjamaist vihmametsa, kus puudelt ripuvad pikad samblikuhabemed
ja maad katab paks märg sammal. Ma tahaksin seesugust põlismetsa
enne kui puudest saab puit ja paber. See mõjuks ehk mulle maagiliselt,
muudaks midagi minu aja- ja elutunnetuses. Usun, et märjas samblas ei liigu aeg
nii, nagu mujal, linnas või maal: kadunud aeg jääb kuidagiviisi pidama samblasse ja
samblikuhabemetesse puutüvedel“ (10–11).

Kadunud aega seostab Kaplinski kohe Prousti „kaotatud aja“ mõistega. Mis on
nende vahe? Kadunud aeg püsib maagilisuse, öko-lootuse, senikogetu tasandil.
Kaotatud aeg on vajunud alateadvusesse, seda peab lademelistest sügavustest
kätte saama, osalt tahtlikult-teadlikult, osalt kingitusena, nagu Prousti kuulus
Madeleineʼi koogikese kastmine pärnaõieteesse. Aja käsitlemise võimalusi on 
raamatus rohkemgi: on unustus (seotud Ameerika ja sinna sisserännanutega)
ja hävitatud aeg.

Ettekandes käsitlen juutluse teemat, Jaani sõnutsi tema „enneminevikku, nn
„pärismaalase ihalust““ ehk ürgajaigatsust, mida kõrvutatakse Julia Kristeva
sõnastusega inimese dünaamilisest suhtest võõras temas endas. Jõutakse
kirjanikuga ka idarannikule, Waterfordi (kas see on NY või CT osariigis?).
Tajume, et kuigi sammaldunud vihmametsa aeg jääb avastamata ning
Kuninganna Charlotteʼi saared jäävad järgmiseks korraks, jääb püsima metsade
aeg. Waterfordi pargist võtab Kaplinski kaasa pisikesed puud, mis Eestis
kasvama ja elama hakkavad.

Leena Kurvet-Käosaar

Tartu Ülikool

leena.kurvet-kaosaar@ut.ee

Mälutoed. Jaan Kaplinski „Isale“

Jaan Kaplinski „Isale“ (2003) vahendab peaaegu terve autori elu kestnud informatsiooni
kogumise protsessi isa ja tema suguvõsa kohta, mis toetub vähestele
isast järelejäänud asjadele, mõnele raamatule, üksikutele fotodele, käekirjanäidisele,
perepärimusele, ajalookäsitlustele, kohtumistele isa tundnud inimestega
ja tema suguvõsa liikmetega. Need, isa eksistentsist ja elukäigust suuremal
või vähemal määral dokumentaalset tõendusmaterjali pakkuvad esemed,
kujutised ja lood toimivad teoses mälutoe või -raamina, mis Kaplinski jaoks
kätkevad endas isa tundmaõppimise võimalikkust. Kuigi teos vahendab laiema
kultuuri- ja ajaloopildi mõttes lugejale terve ajastu, ei ole selle põhifookuseks
niivõrd rahvuse või rahvuste saatus, aeg ega ka autori enese elukäik, vaid selle
võimalikkuse realiseerimise protsess. Seda kirja pannes – ka sõna otseses
mõttes – loob autor isast endale kujutletava vestluspartneri ning enese- ja isaotsingute
trajektooride vahenduse adressaadi. Oma ettekandes keskendun
kujutlusvõime ja faktuaalsuse, mina ja teise, kohalolu ja puudumise dünaamikale,
millel neis protsessides on keskne roll.

 

Jingyi Gao ja Karl Pajusalu

Tartu Ülikool

gao.jingyi@ymail.com
karl.pajusalu@ut.ee

Kajasõnad eesti ja hiina keeles

Jaan Kaplinski on eesti keele eripärast kirjutades toonud esile ka kajasõnad. Ta
on kajasõnu määratlenud kui ideofooniliste ehk helisid jäljendavate sõnapaaride
„teist sõna, mis osaliselt kordab esimest, ei esine aga kunagi iseseisva
sõnana nagu näiteks teine sõna eesti sõnapaaris tühi-tähi…“ (Kaplinski 2010:
133–134). Lisaks häälikulisele eripärale on Kaplinski (2020) vaadelnud kajasõnade
derivatiivset ja grammatilist eripära, osutades sageli kajasõnades ilmnevat
deminutiivsusega seotud i-vokaali, vrd sodi-podi, ja mitmusevormi kasutamist
ainsuse asemel (lk 145). Kaplinski on kajasõnaks arvanud ka osaliselt
reduplikatiivse ehk korduse teel moodustatud paarissõna esimese komponendi,
kui see ei ole täistähenduslik: kimpsud-kompsud (samas).
Kajasõnade (ingl. echo words) moodustus on mitmetes maailma keeltes tuntud
nähtus, mida on eriti iseloomulikuna kirjeldatud mõne Aasia keele puhul, nagu
seda on tamili keel. Eesti keeles kõlapõhiseid tervikuid loovaid sõnapaare käsitledes
on Kaplinski esitanud samuti võrdlusi idamaiste keeltega, nagu mongoli ja
draviidi keeled, teisalt aga ka baski keelega. Kaplinski (2010) määratleb samas
laiema Põhja-Euroopa areaali, mis ulatub Briti saartest Volga ülemjooksuni,
ning peab selle tekke võimalikuks seletuseks kunagiste substraatkeelte mõju
(lk 135–136).
Ideofooniliste paarissõnade sagedast moodustust kohtame Euraasia keeltes
kaugel idaski kuni Jaapani ja Kagu-Aasiani, kusjuures saame eristada mitmeid
sarnase struktuuriga paarissõnade areaale (Ido 2011). Seejuures on eriti silmatorkav,
et eesti keelega mitmeti sarnane reduplikatiivsete paarissõnade moodustus
on tuntud hiina mandariini keeles, kus leidub isegi kattuva tähendusega
täieliku või osalise reduplikatsiooniga paarissõnu, nagu pālā-pālā ’pala-pala,
tulipalav’, pīla-pālā ’pilla-palla, segamini’ (Gao jt 2019). Selliseid sõnu ilmneb ka
hiina ilukirjanduse tõlkimisel eesti keelde, nt qǐli-kěluó ’kilinal-kolinal’ (Gao,
Sutrop 2021: 9). Eesti keele moodi on sageli ka nende sõnade vokalism: paarissõna
esimeses sõnas on esisilbi vokaal reeglina kõrgem kui teises sõnas (nt pīla-pālā);
kui mõlemas sõnas on vokaal kõrge, siis esimeses sõnas on see
ümardamata ehk illabiaalne nagu i ja teises sõnas ümardatud ehk labiaalne
nagu u, vrd eesti illikuku ja mandariini jíle-gūlū (Gao jt 2019).
Oma ettekandes võrdleme lisaks häälikulisele ülesehitusele ka eesti ja hiina
keele kajasõnade grammatilisi ja tähenduslikke eripärasid.

Kirjandus

Gao, Jingyi, Karl Pajusalu, Eva Saar 2019. Shared quadrisyllabic reduplicative
onomatopoetic words in Mandarin and Estonian. – Ettekanne siiditee
Eesti-Hiina keeleteadlaste seminaril. Tallinn-Tartu.

Gao, Jingyi (tlk.), Urmas Sutrop (toim.) 2021. Neiu lootoslille poti all: Hiina
muinasjutt (Sūn Jiā-xùn 1929). Tartu: Lõunaküla.

Ido, Shinji 2011. Vowel alternation in disyllabic reduplicatives: an areal
dimension. – Papers from the 12th International Conference on Minority
Languages. ESUKA-JEFUL 2–1, 185–193.

Kaplinski, Jaan 2010. Ideofoonidest meil ja mujal. – Keel ja Kirjandus, nr 2,
133–136.

Kaplinski, Jaan 2020. Eesti, estoranto ja teised keeled. Tallinn: Tallinna
Ülikooli Kirjastus.

 

Märt Väljataga

Vikerkaar

mart@vikerkaar.ee

Jaan Kaplinski ja keelekorraldus

Jaan Kaplinski on oma dissidentlikke vaateid keelekorraldusele avaldanud juba
1960. aastatest, kuid alles äsja ilmusid need ühiste kaante vahel raamatuna
„Eesti, estoranto ja teised keeled“. Tema seisukohad on püsinud samasugused:
lühike mitmus ja superlatiiv on halb, ühendverbid on paremad kui tuletised,
terminoloogilise juuksekarva lõhkiajamine on kurjast, nagu ka uudissõnalooming
enamasti. Nende seisukohtade põhjendus tuleb konservatismist klassikalises,
Edmund Burke’i tähenduses, mida on Eestis esindanud Kaarel Leetberg.
See konservatismi suund rõhutab, et inimene ei ole kunagi nii tark, nagu ta
ennast peab. Kui ta tahab omast tarkusest hakata ümber tegema suuri, teda
ennast kujundavaid süsteeme, siis on oodata rumalusi. Selline konservatism on
ühtlasi liberaalne, vastandudes meelevaldsele autoritaarsusele (VÕK-ile,
ÕS-ile). Kaplinski keelevaadete „süvastruktuur“ on psühholoogiline ja seisneb
spontaansuse, „sundimatu õilmitsemise“ väärtustamises ning umbusus
reflekteerimise, oma keelekasutuse kõrvaltvaagimise vastu. Moodsas,
diferentseerunud valdkondadega maailmas, mis sünnitab palju allkeeli, on aga
„sundimatu õilmitsemise“ õpetus raskesti järgitav. Paljud keelehalbustest, mida
Kaplinski kritiseerib, sünnivad pigem keelekorralduse kiuste kui tõttu.
Sellegipoolest on Kaplinski eeskuju ja arutlused õpetanud meid vastu seisma
keeletoimetajate meelevallale ning terminoloogide pedantsusele.

 

Mart Velsker

Tartu Ülikool

mart.velsker@ut.ee

Lõunaeesti kirjanik Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski loomingus eristub väike, aga tähendusrikas rühm tekste, mis on
kirjutatud lõunaeesti keeles – peamiselt võru keeles, kuid mõnel juhul võiks
rääkida ka tartu keelest või ka määramatust lõunaeestilisest keelekujust.
Lõunaeestikeelsed on Kaplinski luulekogu „Taivahe heidet tsirk“ (2012), essee
„Mõtsa ja tagasi“ (2014), väike mälestuste raamat „Latsepõlve suve“ (2019), lõunaeestikeelset
dialoogi sisaldab ulmenovell „Loojak Hiiumaa rannal“ (2004;
raamatuversioon kogumikus „Jutte“ (2014)). On veel mõni pisem tekst, aga
nimetatud neli teost moodustavad Kaplinski lõunaeestikeelse loomingu tuumiku,
mis muidugi ei ole rangelt muust loomingust lahutatud. „Mõtsa ja tagasi“
ja „Latsepõlve suve“ on ilmunud ka eesti keeles (raamatus „Looduses ja loodusega“
(2020)).
Miks Kaplinski lõunaeesti keeles kirjutab ja mismoodi keel suunab teksti tähendusi?
Kõige lihtsam on oletada, et koht tingib keele ja keel kehtestab kohalikkuse.
Osalt see nii ongi, kuid see ei ole ammendav seletus. Tartu linnale tahab
ta öelda mõne hea sõna „su oma keeli“ (luuletuses „Tarto liin maki ole“),
Võrumaal veedetud ajast räägib ta võru keeles („Latsepõlve suve“). Aga miks
ikkagi kasutab ta ulmejutus lõunaeestipärast keelt? Miks on viimase aastakümne
uued luulekogud tal võru- ja venekeelsed? Üks võimalus kõigi nende
variantide seletamiseks tundub olevat sisse juhatatud raamatus „Mõtsa ja
tagasi“, kus Kaplinski kirjutab metsa keelest, mida ta arvab mõistvat, mis on
vabastatud end pealesuruvast kultuurist ja mis mingis mõttes on nagu võru
keel: „Võro kiil omgi nigu mõts, ei sünnü ussaida, kultuuri. Mõtsakiil“ (lk 13). See
on nii, aga siin on ikka midagi veel varjus. Kaplinski väärtustab metsa ja võru
keelt, aga „Mõtsa ja tagasi“ räägib pigem metsa ja inimkultuuri piirist, sellest
piirist, kus inimene looduse toimimisse sekkub, kus kultuur ja mittekultuur
kokku saavad. Võimalik siis, et sellises „piiridele püüdmiseski“ on üks
seletustest.

Sirje Kiin

Madison, Lõuna-Dakota

sirjekiin@hotmail.com

Seitse mälestusepisoodi Jaan Kaplinskist

1. Esikkogu „Jäljed allikal“ (1965) ja selle üle peetud kirjanduslik kohtukene
seoses luuletusega „Murka“

2. 40 kiri ja järelmid

3. Luulekogu „Raske on kergeks saada“ (1982) kui murdepunkt, arvustus

4. Keelatud autori siseretsensioon teise keelatud autori lasteraamatule
„Jalgrataste talveuni“ (1984)

5. Usutlus Jaaniga Uku Masingu teemal (1985)

6. Valeprohvet Helsingin Sanomates (1992) ja mis sellest edasi sai

7. Thomas Salumetsa „Sundimatu kasvamine“ kui Coda (2014) arvustus