Näitused

Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski loodusfotod ja maalid

Jaan Kaplinskit tunneme põhiliselt tema sõnalise loomingu kaudu, aga tegelikult katsetas ta aegajalt ka muid väljendusvahendeid, millest üks oli fotograafia. Nagu paljude muude teemade puhul käis ka sellega tegelemine tal tõusvate ja vaibuvate lainetena. Esimene suurem pildistamise õhin oli Jaanil 1970. aastate keskel, millest on alles ümbrikutäied A5 formaadis mustvalgeid loodusfotosid. Motiivid pärinevad suuresti 1970. aastal Põlvamaal soetatud maakodu Mutiku ümbrusest, aga ka loodusretkedelt Hiiumaal, Muhus, Puhtus. Iseloomulikuna paistab juba neil varastel fotodel välja pildistaja huvi detailide vastu: seeneperekond pehastunud kännul, tilkuv kasemahl, hüljatud looreha ja rõuguredelid lumehanges.

Kuigi tavapärase pildistamisega tegeles Jaan mingil määral läbi elu, võttis ta asja jälle tõsisemalt ette kümmekond aastat tagasi, mil tehnilised võimalused oli hoopis teistsugused kui tema noorusajal. Kuna fotod olid nüüd värvilised ja digitaalsed, soetas ta endale värviprinteri ja A4 formaadis fotopaberipakid ning kulutas nendega mässamisele pikki tunde. Värvipimedana, nagu ta oli – ta ajas segi punase ja rohelise – nägi ta värvide klapitamisega suurt vaeva, aga tulemus mõjus vahel ikka kummaliselt, kuigi oli ka piisavalt palju õnnestunud fotosid. Lõpuks Jaan tüdis ning pagendas printeri oma lauakese alumisele riiulile, kus see aegamööda paberite ja muu kraami alla mattus.

Jaani viimane suurem pildistamisaktsioon toimus 2019/20 talvel ja kevadel Samose saarel, mille külastamine jäi ühtlasi tema viimaseks soojamaareisiks. Seekord oli Jaani huvi puht botaaniline. Hulkusime palju ringi sealsetes madalates mägedes ja Jaan pildistas kõike, mis tee äärde jäi. Kreeka aprill-mai on taimehuvilisele sama, mis pidusöök gurmaanile. Kui pealiskaudsele vaatajale hakkas esimesena silma rikkalik ja värvikirev õiteilu, siis Jaani objektiivisilm otsis üles ka kõige tähelepandamatud taimenääpsud ning üritas neid ära määrata. Selle tulemusena ilmus temalt 2020. aasta Vikerkaare juuli/augusti kaksiknumbris artikkel „Naturalist Samose saarel”, millel pilte küll kahjuks juures pole.

Praeguse näituse fotod pärinevad värviprinteri perioodist ning need väljendavad minu meelest hästi nii Jaan Kaplinski maailmanägemist kui ka tema kunstilisi taotlusi. Ökoloogia oli Jaanile alati väga südamelähedane. Olen iseenda jaoks nimetanud tema suhet ümbritseva elusloodusega eetiliseks ökoloogiaks. Elurikkuse kiire vähenemine meie planeedil polnud Jaani järgi halb mitte sellepärast, et nii hävib lõppkokkuvõttes ka inimese enda eluks sobiv keskkond, vaid seetõttu, et iga elusolend, iga looma- ja taimeliik on väärtuslik iseeneses. Neil kõigil on ühtviisi õigus olemasolule ning Homo Sapiensil pole mingit voli teisi omakasu nimel hävitada. Niisugune arusaam oli Jaani jaoks natuke nagu religioon.

See arusaam väljendub ka tema fotodel, millel võib sageli kohata kõiksugu pisiolendeid ja tavapärase ilumõiste alt välja jäävaid motiive: sääski ja konni, heinamaalappe ja võsa, metsaaluse risu ja räga, ümberkukkunud puuronti ja selle peegeldust tiigivees, tuules laialilendavat hundinuiapead. Pildistaja tahab justnagu öelda, et kõik see on huvitav, kõik on ilus ja me saame aru, et tegelikult ongi.

Vahel Jaanile pildistamisest ei piisanud ning siis tegi ta katset ise joonistada ja maalida. Kummalisel kombel oli tal selleski asjas oma isikupärane stiil kohe käepärast võtta. Need on aimatavalt loodusvormidest välja kasvanud poolabstraktsed stilisatsioonid, mida ta hariliku pliiatsiga paberile või õlivärvidega mõnele vineeritükile kandis. Värvipimedus teda selle juures ei seganud. Mõnda neist piltidest saab ka praegusel näitusel näha. Lisaks on kirjandusmuuseumi saalis kuni 3. juunini eksponeeritud Erich Arraku Jaan Kaplinskit kujutav õlimaal „Poeedi portree” (1981), mis seejärel asendatakse Ilmar Malini maalitud Jaan Kaplinski portreega.

Tiia Toomet

kass

Petseri Jurjevi tänava kass. Foto: Aivo Põlluäär, 2013. (DF 21801)

Näitus "Kassi helge kuju Eesti Rahvaluule Arhiivis"

Näitus "Kassi helge kuju Eesti Rahvaluule Arhiivis"

Kass on tänapäeval üks enim jäädvustatud loomi. Kassipiltide jagamine ja vaatamine internetis on nii massiline, et selle süsinikujalajälje suurus on välja arvutatud. Ometi pole arvestatud kasu, mis inimesed saavad hetkelisestki meeleolu helgenemisest.
Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogus on mitmeid jäädvustusi kodukassidest. Kuigi kassid on nii vanadel kui tänapäevastel fotodel täitsa sama moega, peegeldavad fotod kassi muutuvat asendit talumajapidamises ning inimese ja kodulooma suhete teisenemist.
Varasematelt ülesvõtetelt jääb mulje, et kassid on sattunud pildile juhuslikult – lihtsalt juhtunud kaadris olesklema, kui folkloristid on asunud pererahvast pildistama, või seadnud sammud iseteadlikult rahvaluule jäädvustamise tulipunkti. Uudishimu vajab teatavasti kohest rahuldamist. Ja ka silitus võib kassile parasjagu hädavajalik olla.Laulikud ja jutustajad on vahel võtnud kassi pildistamise ajal toeks – nii nagu lapsi või koerigi. On kasse, kes jõudsid pildile perenaise „ainukese eluseltsilise“ rollis. 

kass
Laulik Tiina Kuusk ja Erna Tampere Nõmpa külas (Kärla khk). Foto: Herbert Tampere, 1959. (ERA, foto 4030)

21. sajandil on ühes digifotograafia leviku ning fotografeerimise demokratiseerumisega hakatud aina enam jäädvustama lisaks informantidele ja vahetule etnograafilisele keskkonnale ka emotsionaalset konteksti. Tänapäevased folkloristid on üha enam kassi portreteerinud. Kass ei ole enam juhuslikult kaadri äärel, vaid ongi pildi keskpunktis. Kass pole aga oma iseloomu karvavõrdki muutnud. Ikka võiks kassiga pidada maha vestluse:


Kurr karr, kus sa lähed,
nurr narr, nurka lähen,
mirr marr, mis sinna,
hirr harr, hiiri otsma.

Ja endiselt teeb kassi helge kuju arhiivipiltidel vaatajate tuju paremaks. Ja see on juba puhas kasu.
Pühendame näituse kõigile kassisõpradele.

Näituse koostas Liina Saarlo, kujundas Pille Niin. 
Täname kõiki rahvaluulekogujaid ja fotograafe, kes kasse pildistasid ning laulikuid ja jutustajaid, kes oma kassidega pildile on jäänud.
 

Sõit

Pilt: Alar Madisson

Arhiivraamatukogu näitus "Pärlid kogudes – ilus raamat"

Arhiivraamatukogu näitus "Pärlid kogudes ilus raamat"

Raamatukogude aasta raames näitavad tänasest 3. aprillini üle saja Eesti raamatukogu oma kogude kõige erilisemaid esemeid. Ka meie Arhiivraamatukogu valis välja oma pärlid ja pani need vaatamiseks välja. Näitus jääb avatuks 31. maini. 

Raamat ei ole ainult tekst. Raamatu juures on oluline ka vorm mis materjalist raamat tehtud on, kuidas ta käes istub, milline on ta kaanekujundus ning kuidas on ta köidetud. Raamatu kujundusest ongi näituse koostamisel lähtutud.

Näitus koosneb mõtteliselt kolmest osast: 

Väljapaneku alguses eksponeerime valiku iluköiteid eesti- ja võõrkeelsest raamatust alates 19. saj. keskpaigast ja mõningaid Eesti 20. saj. köitekunsti näiteid. Raamatud pärinevad nii Arhiivraamatukogu põhikogust, kui ka baltica fondist ja memoriaalkogudest. 

raamatudNõukogude perioodil anti välja kataloogi „Kakskümmend viis parimat“, mille algataja ja esimene korraldaja 1957. aastal oli Eesti Vabariiklik Polügraafiatööstuse ja Kirjastuste Teaduslik-Tehniline Ühing. 1956-1987 oli kataloog kahes keeles. Kataloog sisaldab lisaks valitud raamatute andmetele ka žürii liikmete lühikommentaare. Nii saame näiteks lugeda, et Ellen Niidu "Rongisõidu" kohta märgiti:  „ See eelkooliealistele lastele määratud raamat kuulub nii joonistuselt, kompositsioonilt kui ka värvilt meie viimase aja õnnestumate lasteraamatute hulka…Tuleb alla kriipsutada, et noodid raamatu lõpus on puhtalt ja selgelt trükitud.“ Salme Masso "Laste kokaraamatule" heidetakse aga ette kaante pehmust. 

Viimases osas oleme välja toonud Eesti Kirjandusmuuseumi väljaandeid, mis on jõudnud raamatukonkursile "25 kauneimat Eesti raamatut". 
 

Eesti Kirjameeste Selts 150

Arhiivinäitus Eesti Kirjameeste Selts 150

ARHIIVINÄITUS EESTI KIRJAMEESTE SELTS 150​​​​​​

Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolek peeti 25. veebruaril Viljandis Schwalbe võõrastemaja ruumides, selts ise tegutses aga Tartus. Aastatel 1872-1894 tegutsenud seltsi olulisuse kohta sõnas Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessor Arne Merilai: „Eesti Kirjameeste Seltsile kuulus keskne osa rahvusliku kultuuri arendamises ärkamisajal. Selts oli sündiva kultuurrahva tähtis haridusasutus: teaduse, kirjanduse ja kunstide edendaja, koolmeistrite õpetaja ning koolide õppevara looja, viljakas kirjastaja, toimekas rahvaluule ja vanavara koguja, emakeele arendaja ning ajaloo tutvustaja. See oli jõudsalt kasvava eestluse akadeemia, mis ennustas ette iseseisvust ja demokraatlikku omariiklust“.  

Arhiivinäitus „Eesti Kirjameeste Selts 150“ annab ülevaate väärika ajaloo ja suure mõjuga seltsi kujunemisest, tegevusest ja tegevuse tulemustest.

Näitus on koostatud Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu materjalide põhjal. Eksponeeritud on originaaldokumente ajavahemikust 1865–1931 Eesti Kirjameeste Seltsi kogust ja erinevatest isikuarhiividest: seltsi asutamise ja tegevuse lõpetamise protokolle, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni, Hans Wühneri jt asjassepuutuvad kirju, seltsi auliikmete diplomeid, fotojäädvustusi seltsi liikmetest, tegevuspaikadest jm. Kõnekad on materjalid, mis peegeldavad seltsi argipäeva, nagu korjandusi seltsile maja ostmiseks, näitusmüükide korraldamist, samuti Ado Grezsteini tehtud koopia märgukirjast talurahva olukorra parandamiseks, mis seltsi liikmete eestvedamisel esitati 1881. aastal Aleksander III koos truudusvandega. Valik seltsi väljaandeid ja seltsi tegevust kajastavaid trükiseid pärineb Arhiivraamatukogust.

Näituse koostasid Vilve Asmer, Elo Maandi-Puu ja Leili Punga Kultuuriloolisest Arhiivist ning Ave Pill Arhiivraamatukogust.

Jalutuskäik Kr. J. Petersoniga

Aljena Ostrovskaja "Jalutuskäik Kr. J. Petersoniga"

Tartu. Linnavisandid

Näitus "Tartu. Linnavisandid" esitleb Tartust inspiratsiooni saanud kunstnike töid 

Veebruari alguses avatakse Eesti Kirjandusmuuseumis näitus Tartust inspiratsiooni saanud kunstnike töödega. Näituse korraldajal, Ljudmilla Mesropjanil, on seljataga üle 15 aasta kontsertide ja festivalide korraldamiskogemusi. Kõige suuremaks projektiks oli tema ellu kutsutud rahvusvaheline autorilaulu festival „Lehesaju muusika“ ning kunstivaldkonnas tegutsemise loogilise jätkuna asutas Ljudmilla Mesropjan perekondliku kunstigalerii "Mellnov galerii". Galerii eesmärk on erinevatest riikidest uute kunstnikunimede avastamine ja nende tutvustamine Eestis. Kolmeaastase tegutsemise järel on galerii kogunud ainulaadse pildikogu "LM kollektsioon", milles on esindatud rohkem kui 30 erinevatest maailma maadest pärit kunstnikku. Käesoleva väljapaneku raames on esindatud neli erinevat kunstnikku, kes said piltide jaoks inspiratsiooni Tartu maalilistest vaadetest. 

Osalevad kunstnikud: 

Slava Lihhatšov, Moskva, Venemaa - San Francisco, USA   

Professionaalne kunstnik, kes hakkas maalima juba lapsepõlves — kunstikool, Pensa Kunstikool, Stroganovi-nimeline Moskva Kunstiakadeemia. Aastatel 1997 - 2003 elas ja töötas Lihhatšov San Franciscos, kus korraldas mitu isikunäitust, osales ühisnäitustel ning võitis mitmeid disainikonkursse. Moskvasse tagasipöördumise järel töötab Gorki-nimelise kinostuudio koosseisu kuuluvas animatsioonistuudios "KINOATIS", põhitegevusega paralleelselt maalides ning sketše ja šarže joonistades. Väga viljakas kunstnik, kes esineb endiselt palju näitustel ning tema tööd kaunistavad restoranide ja eramute interjööre kogu maailmas. 2018. aastast on kunstnik festivali "Lehesaju muusika" graafiline disainer.


Aljena Ostrovskaja, Moskva, Venemaa      

Ostrovskaja on edukas kunstnik, kes osaleb arvukail iga-aastastel näitustel nii Venemaal kui väljaspool, sealhulgas iga-aastased isikunäitused Moskvas. Ta on  välja töötanud oma maalikunsti õppemeetodi, mis on mõeldud loominguliste võimete avastamiseks igas elueas. Ostrovskaja on arvukate edukate kunstiprojektide autor ning kunstikeskuse "Art Avastus" korraldaja. Venemaa Elukutseliste Kunstnike Liidu, Rahvusvahelise Kunstifondi ning Rahvusvahelise Kunstnike-Pedagoogide Liidu liige. 

Galina Melnikova, Moskva, Venemaa

Varjunimi Gala Mell. Moskvas sündinud ja praeguseni elav kunstnik, kes alustas oma loomingulist tegevust 2015. aastal. On edukalt osalenud mitmetel rahvusvahelistel kunstinäitustel (“New names”, "Russian Art week“, "Vanguard today"). Melnikova on olnud ka ise mitmete festivalide ning näituste kuraator (“Armeenia vene kunstnike silmadega”, “Kvantkunst”, rahvusvaheline kunstifestival "Halastuse planeet"). Tema pilte leidub erinevate maade erakogudes: Venemaal, Saksamaal, Austraalias, Küprosel, Iisraelis, Kasahstanis, Ukrainas jm.


Juri Brjuhhanov, Ivanovo, Venemaa

Õppinud Ivanovo tarbekunstitehnikumis tekstiilikunstnikuks ning 2001. aastal valimis diplomitöö, mis oli joonistus siidist kleidiriidele. Juba 2011. aastast alates maalib Brjuhhanov pidevalt akvarelle, kuid ise peab oma peamiseks suunaks dekoratiivset interjöörimaali. Hetkel tegutseb Brjuhhanov põhitööna tekstiilitööstuse toodete trükkal-sõetrükkijana. Näitustel hakkas esinema 2014. aastast, esimene väljapanek oli Siemensi Moskva kontoris. Töid on Venemaa, Euroopa ja USA erakogudes. Peatselt toimub Ljudmila Mesropjani ja tema Mellnovi Galerii algatusel Tartus Juri Brjuhhanovi isikunäitus.

 

Näitus on avatud 01.02.2022 - 30.05.2022