Näitused

Arhiivraamatukokku saabunud väliskirjandust

Foto: Alar Madisson/Eesti Kirjandusmuuseum

Arhiivraamatukokku saabunud väliskirjandus

Väljapanek Arhiivraamatukokku saabunud väliskirjandusest

Arhiivraamatugu on koostanud väljapaneku, millega tutvustatakse väikest osa viimasel aastal Baltica kogusse
lisandunud võõrkeelsest kirjandusest. Baltica kollektsioon koondab raamatuid teistes keeltes, mis käsitlevad Eestit või teisi Baltimaid ja soome-ugri rahvaid, samuti eesti kirjanike teoste tõlkeid teistesse keeltesse. Baltica kirjanduse fondi vanemas osas leidub Eesti- ja Liivimaa kroonikaid (Balthasar Russow 1578 ja 1584, Christian Kelch 1695 jm), reisikirjeldusi ja teaduslikke töid. Kõige arvukamalt on Baltica kirjanduse kollektsioonis saksa-, vene- ja soomekeelseid raamatuid. 

Käesoleva väljapaneku raames on esindatud nii kirjandus- kui ka kultuuriloolisi raamatuid, soome-ugri teemalisi trükiseid kui ka viimase aja Eesti enim tõlgitud autorite Piret Raua ja Andrus Kivirähki teosed erinevates keeltes. Lisaks veel suureformaadilised fotograafia raamatud. Väljapanek jääb avatuks 26. augustini. 
Foto raamatud
Foto: Alar Madisson/Eesti Kirjandusmuuseum 

 

Vassily Krotkov "Päikese tükid"

Vassily Krotkov "Päikese tükid"

Nelja kunstniku näitus

Nelja kunstniku näitus 

Väljapanekus on esindatud pildid kunstnikelt, kellega on sõprussuhetes ja teevad koostööd Tartu tuntud rahvusvahelise festivali „Lehesaju muusika“ juhid ja "LM kollektsiooni" omanikud. Pärast 2019. a sügisel toimunud „Lehesaju muusika“ kümneaastase juubeli tähistamist läks festival akadeemilisele puhkusele. Seejärel asutas Ljudmila Mesropjan Mellnovi Galerii nimelise perekondliku kunstigalerii, millest sai kunstivaldkonnas tegutsemise loogiline jätk. Galerii eesmärk on erinevatest riikidest uute kunstnikunimede avastamine ja nende loomingu populariseerimine Eestis.

Näitusel osalevad kunstnikud: 

  • Galina Melnikova, Moskva, Venemaa

Pseudonüüm Gala Mell, sünniaasta 1974. On sündinud ja elab Moskvas. Venemaa Professionaalsete Kunstnike Liidu ja Rahvusvahelise Kaasaegsete Kunstide Akadeemia liige. Loomingulist tegevust alustas 2015. aastal. 2018.-2020. a mitmesuguste rahvusvaheliste ja ülevenemaaliste kunstinäituste ja -festivalide osaleja ja laureaat: “New names”, “Art Tšehhia”, “Natüürmort Žanri taassünd”, Russian Art week “, Vanguard today”, “Kvantkunst”, “Art. Excellence. Awards“.

  • Natalja Trubina, Peterburi, Venemaa 

Venemaa Kunstnike Liidu liige, maalikunstnik, graafik, tegeleb ka tarbekunstiga (peenportselan). Lõpetanud 1979. a ruumikujunduse erialal V. I. Muhhina nimelises Leningradi Kõrgema Tarbekunstikooli. Osalenud rohkem kui 70 professionaalsel kunstinäitusel Venemaal ja välismaal. Soomes, Saksamaal, Iisraelis USA-s ja Prantsusmaal toimunud personaalnäituste autor.

  • Vahan Shahbazjan, Vanadzor, Armeenia

„Olen sündinud Armeenias, Vanadzori linnas. Minu lapsepõlv möödus Batumis ja arvan, et siit saigi kõik alguse: elu merekaldal, päikeseloojangud, sadamad ja armastus mere vastu. Aastaid hiljem tõi saatus mu tagasi Armeeniasse, Vanadzori, kus lõpetasin kunstikooli ja seejärel keskkooli, õppisin riikliku pedagoogilise ülikooli kujutava kunsti teaduskonnas. 2008. aastast tänaseni töötan Igitjani-nimelises Esteetikakeskuses, õpetan koolieelikutele, koolilastele ja noorukitele kujutavat kunsti. 2017. aastast õpetan kujutavat kunsti ka riiklikus pedagoogilises ülikoolis“.

  • Vassili Krotkov, Moskva, Venemaa

Lapsepõlvest saadik on ta armastanud joonistada ja tundnud huvi maalikunsti vastu, on lõpetanud kunstikooli, omandanud kõrgema majandushariduse aga huvi maalikunsti vastu sundis elustrateegiat muutma. Jõudes kunsti juurde küpse ja juba üht-teist saavutanud inimesena, leidis Vassili Krotkov kiiresti oma kunstikeele. XX sajandi alguse vene avangardi traditsioone jälgides tegeleb ta kubofuturismi suuna loomingulise ümbermõtestamise ja arendamisega.

Natalja Trubina
Natalja Trubina "Pidulik õhtu" 
Jaan Kaplinski

Jaan Kaplinski loodusfotod ja maalid

Jaan Kaplinskit tunneme põhiliselt tema sõnalise loomingu kaudu, aga tegelikult katsetas ta aegajalt ka muid väljendusvahendeid, millest üks oli fotograafia. Nagu paljude muude teemade puhul käis ka sellega tegelemine tal tõusvate ja vaibuvate lainetena. Esimene suurem pildistamise õhin oli Jaanil 1970. aastate keskel, millest on alles ümbrikutäied A5 formaadis mustvalgeid loodusfotosid. Motiivid pärinevad suuresti 1970. aastal Põlvamaal soetatud maakodu Mutiku ümbrusest, aga ka loodusretkedelt Hiiumaal, Muhus, Puhtus. Iseloomulikuna paistab juba neil varastel fotodel välja pildistaja huvi detailide vastu: seeneperekond pehastunud kännul, tilkuv kasemahl, hüljatud looreha ja rõuguredelid lumehanges.

Kuigi tavapärase pildistamisega tegeles Jaan mingil määral läbi elu, võttis ta asja jälle tõsisemalt ette kümmekond aastat tagasi, mil tehnilised võimalused oli hoopis teistsugused kui tema noorusajal. Kuna fotod olid nüüd värvilised ja digitaalsed, soetas ta endale värviprinteri ja A4 formaadis fotopaberipakid ning kulutas nendega mässamisele pikki tunde. Värvipimedana, nagu ta oli – ta ajas segi punase ja rohelise – nägi ta värvide klapitamisega suurt vaeva, aga tulemus mõjus vahel ikka kummaliselt, kuigi oli ka piisavalt palju õnnestunud fotosid. Lõpuks Jaan tüdis ning pagendas printeri oma lauakese alumisele riiulile, kus see aegamööda paberite ja muu kraami alla mattus.

Jaani viimane suurem pildistamisaktsioon toimus 2019/20 talvel ja kevadel Samose saarel, mille külastamine jäi ühtlasi tema viimaseks soojamaareisiks. Seekord oli Jaani huvi puht botaaniline. Hulkusime palju ringi sealsetes madalates mägedes ja Jaan pildistas kõike, mis tee äärde jäi. Kreeka aprill-mai on taimehuvilisele sama, mis pidusöök gurmaanile. Kui pealiskaudsele vaatajale hakkas esimesena silma rikkalik ja värvikirev õiteilu, siis Jaani objektiivisilm otsis üles ka kõige tähelepandamatud taimenääpsud ning üritas neid ära määrata. Selle tulemusena ilmus temalt 2020. aasta Vikerkaare juuli/augusti kaksiknumbris artikkel „Naturalist Samose saarel”, millel pilte küll kahjuks juures pole.

Praeguse näituse fotod pärinevad värviprinteri perioodist ning need väljendavad minu meelest hästi nii Jaan Kaplinski maailmanägemist kui ka tema kunstilisi taotlusi. Ökoloogia oli Jaanile alati väga südamelähedane. Olen iseenda jaoks nimetanud tema suhet ümbritseva elusloodusega eetiliseks ökoloogiaks. Elurikkuse kiire vähenemine meie planeedil polnud Jaani järgi halb mitte sellepärast, et nii hävib lõppkokkuvõttes ka inimese enda eluks sobiv keskkond, vaid seetõttu, et iga elusolend, iga looma- ja taimeliik on väärtuslik iseeneses. Neil kõigil on ühtviisi õigus olemasolule ning Homo Sapiensil pole mingit voli teisi omakasu nimel hävitada. Niisugune arusaam oli Jaani jaoks natuke nagu religioon.

See arusaam väljendub ka tema fotodel, millel võib sageli kohata kõiksugu pisiolendeid ja tavapärase ilumõiste alt välja jäävaid motiive: sääski ja konni, heinamaalappe ja võsa, metsaaluse risu ja räga, ümberkukkunud puuronti ja selle peegeldust tiigivees, tuules laialilendavat hundinuiapead. Pildistaja tahab justnagu öelda, et kõik see on huvitav, kõik on ilus ja me saame aru, et tegelikult ongi.

Vahel Jaanile pildistamisest ei piisanud ning siis tegi ta katset ise joonistada ja maalida. Kummalisel kombel oli tal selleski asjas oma isikupärane stiil kohe käepärast võtta. Need on aimatavalt loodusvormidest välja kasvanud poolabstraktsed stilisatsioonid, mida ta hariliku pliiatsiga paberile või õlivärvidega mõnele vineeritükile kandis. Värvipimedus teda selle juures ei seganud. Mõnda neist piltidest saab ka praegusel näitusel näha. Lisaks on kirjandusmuuseumi saalis kuni 3. juunini eksponeeritud Erich Arraku Jaan Kaplinskit kujutav õlimaal „Poeedi portree” (1981), mis seejärel asendatakse Ilmar Malini maalitud Jaan Kaplinski portreega.

Tiia Toomet

kass

Petseri Jurjevi tänava kass. Foto: Aivo Põlluäär, 2013. (DF 21801)

Näitus "Kassi helge kuju Eesti Rahvaluule Arhiivis"

Näitus "Kassi helge kuju Eesti Rahvaluule Arhiivis"

Kass on tänapäeval üks enim jäädvustatud loomi. Kassipiltide jagamine ja vaatamine internetis on nii massiline, et selle süsinikujalajälje suurus on välja arvutatud. Ometi pole arvestatud kasu, mis inimesed saavad hetkelisestki meeleolu helgenemisest.
Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogus on mitmeid jäädvustusi kodukassidest. Kuigi kassid on nii vanadel kui tänapäevastel fotodel täitsa sama moega, peegeldavad fotod kassi muutuvat asendit talumajapidamises ning inimese ja kodulooma suhete teisenemist.
Varasematelt ülesvõtetelt jääb mulje, et kassid on sattunud pildile juhuslikult – lihtsalt juhtunud kaadris olesklema, kui folkloristid on asunud pererahvast pildistama, või seadnud sammud iseteadlikult rahvaluule jäädvustamise tulipunkti. Uudishimu vajab teatavasti kohest rahuldamist. Ja ka silitus võib kassile parasjagu hädavajalik olla.Laulikud ja jutustajad on vahel võtnud kassi pildistamise ajal toeks – nii nagu lapsi või koerigi. On kasse, kes jõudsid pildile perenaise „ainukese eluseltsilise“ rollis. 

kass
Laulik Tiina Kuusk ja Erna Tampere Nõmpa külas (Kärla khk). Foto: Herbert Tampere, 1959. (ERA, foto 4030)

21. sajandil on ühes digifotograafia leviku ning fotografeerimise demokratiseerumisega hakatud aina enam jäädvustama lisaks informantidele ja vahetule etnograafilisele keskkonnale ka emotsionaalset konteksti. Tänapäevased folkloristid on üha enam kassi portreteerinud. Kass ei ole enam juhuslikult kaadri äärel, vaid ongi pildi keskpunktis. Kass pole aga oma iseloomu karvavõrdki muutnud. Ikka võiks kassiga pidada maha vestluse:


Kurr karr, kus sa lähed,
nurr narr, nurka lähen,
mirr marr, mis sinna,
hirr harr, hiiri otsma.

Ja endiselt teeb kassi helge kuju arhiivipiltidel vaatajate tuju paremaks. Ja see on juba puhas kasu.
Pühendame näituse kõigile kassisõpradele.

Näituse koostas Liina Saarlo, kujundas Pille Niin. 
Täname kõiki rahvaluulekogujaid ja fotograafe, kes kasse pildistasid ning laulikuid ja jutustajaid, kes oma kassidega pildile on jäänud.