Rahvaluule välitööd ei tähenda üksnes vanade laulude ja juttude kogumist, eesmärgiga neid „vanavara aitadesse“ talletada, ega ka hasartset jahti haruldastele kildudele kadunud muinasmaailmast. Välitööd tähendavad eelkõige kohtumisi inimestega, enamasti folkloristile võõrastega, nii keeleliselt kui ka mõtteilmselt.

Anu Korb (snd 27.11.1950) on välitöödel kohtunud inimestega mitmel pool Eestimaal. Kuid erilise pühendumusega on ta teinud välitöid ida-eestlaste juures, võõrsile veerenud eestlaste järeltulijate seas, keda veel aastatuhande vahetusel võis päris emakeeles küsitleda. 1991. aastast kuni 2015. aastani kestnud retkedel Siberi ja Volgamaa eestlaste küladesse pöörati alguses põhitähelepanu vanapärasele folkloorile ning eakatele külaelanikele, aja jooksul küsitleti aga üha enam ka nooremaid põlvkondi kultuuripärandi ja keele säilitamise, elulugude, ajaloosündmuste, religioossete tavade ning igapäevase elu osas.

Minna välitööle tuhandete kilomeetrite taha on üsna keeruline nii korralduslikult kui vaimselt. Milline loodus, millised olud, millised raskused ja millised inimesed ootavad seal võõrsil ees? Kas nad võtavad meid vastu, kas nad mõistavad meie eesmärke?

Ometi oli neis kohtumistes ida-eestlastega midagi väga tuttavat: võõristuse ületamine, tuttavaks saamine, läheduse tekkimine. Küsitluse käigus suheldi nii tänaval seistes kui õuepingil, siis kutsuti tuppa, osutati külalislahkust, kostitati parimate paladega ning lubati kõige sügavamatesse hingesoppidesse. Kõik nagu koduses Eestis, kuid vast paksemate ja erksamate värvidega.

Neis lähedastes hetkedes leitakse üles omane, olgu selleks punapõsksed õunad, mardimaskid, soe lehmapiim ja värsked leivad, köetud ahjud või ehitud jõulupuu.

Ja lõpuks jäävadki vaid soojad sõbrasuhted, aastaid kestev kirjavahetus, taaskohtumised ning nukrad mälestused nii omasest maailmast, mis seal võõrsil hääbumas.

Palju õnne, armas Anu!