Ajalugu

Kevadkool tagasivaates

Tänaseks kümnenda tähiseni jõudnud kirjandusteaduslikud kevadkoolid Vana-Otepää lähistel vaikse Nüpli järve ääres ei tekkinud tühjale kohale. Traditsiooni algus ulatub tagasi 1970-ndate lõpu aastatesse. Äsja oli Tartus laineid löönud Priimäe-Juske manifest “Tartu sügis”, milles kuulutati end kadunud põlvkonnaks, jätkumas oli melanhoolne stagnaaeg. Sellises ajaloolises ümbruses sai kirjandusmuuseumi teadussekretäriks energiline Rein Veidemann. Kaasaegsete mäletamise järgi oli tema esimeseks sammuks “noorte teadlaste nõukogu” organiseerimine. Selle, ilmselt poolfiktiivse institutsiooni, olemasolu ja “otsused” tegid tulevaste ürituste korraldamise nõukogudeaegses Eesti NSV Teaduste Akadeemia F. R. Kreuzwaldi nim. Kirjandusmuuseumis ametlikult võimalikuks.

Rein Veidemann õnnitlemas Olga Wulffi tema 90. sünnipäeval 31. juulil 1978.

Niisiis võib väikeste mööndustega öelda, et esimene kevadkool, omaaegse nimetusega “kevadsessioon” toimus 30. mail 1978 kirjandusmuuseumi näitustesaalis. Nagu esimeses teesivihikus on kirjas, oli kevadsessiooni eesmärgiks esinemisvõimaluse andmine noortele uurijatele nii muuseumist kui väljaspoolt. Ürituse mõte oli algusest peale olla avatud kõikidele noortele kultuuriuurijatele ja teadlastele, kes tahaksid edasi kanda eesti rahvuskultuuri ajaloo ja tänapäeva mõtestamise tahet.

Hernesupi traditsiooni algus kevadkoolis… Margus Kasterpalu ja Sirje Olesk aidamaja köögis 1993

Võimalusi midagi teisiti teha hakati otsima 1990-ndate aastate alguses, kui üleüldine õhkkond Eestis oli selleks soodus. Idee pidada noorteadlaste kevadsessioon vabas õhus Kirjandusmuuseumi suvekodus Nüpli-Lõhmusel andis Margus Kasterpalu, selleaegne kirjandusmuuseumi teadussekretär. Õigupoolest oli just tema ka esimene, kes viis noorteadlaste kevadsessiooni “korralikust konverentsisaalist” välja. M.Kasterpalu korraldatud VIII noorteadlaste kevadsessioon (1990) toimus Tartus Õpetaja tänava Kirjanduse majas, kus oldi harjutud vabameelsete mõtete ja loomingulise vaimuga.Noorteadlaste kevadsessioonid hakkasid muuseumi saalis toimuma järjepidevalt, tavaliselt üle ühe aasta ja reeglina varakevadel, aprillis-mais, enamasti ühepäevase konverentsi vormis. Ajavahemikul 1978 kuni 1990 toimus kokku 6 kevadsessiooni, ettekannete teesid ilmusid trükist väikeste vihikutena. Noored folkloristid, kellega koos kirjandusuurijad kevadsessioone alustasid, jätkavad traditsiooni tänaseni.

Tartu linnast maale, Nüpli-Lõhmusele, kirjandusmuuseumi legendaarse suvekodu õuele jõudis noorteadlaste kevadsessioon esimest korda 1991. aasta hiliskevadel. Muutus nii sisu kui vorm: ettekandeid hakati siduma kindla teema ehk tööpealkirjaga, mille esitamisega varakevadistes ringkirjades arvestati tolleaegseid liikumisi eesti kirjandusteaduses. Kindlasti peeti tööpealkirja valikul silmas ka aasta raames laiemalt kultuuriavalikkuse tähelepanu leidnud teemasid. Näiteks kandis Nüpli III kevadkool tööpealkirja “Piiririigist Pariisi ja tagasi Nuustakule”. Loomulikult oli see seotud Emil Tode romaaniga “Piiririik” (1993) ja Henn Mikelsaare romaaniga “Käiski Nuustakul ära” (1994), kuid laiemalt siiski kirjanduse identiteedi probleemidega 1990-ndate alguses ülikiirelt muutunud kultuuriolukorras. 1996. aastal kujunes keskseks luule teema, pealkiri “Traditsioon ja pluralism” polnud juhuslik – just samal ajal toimus kirjandusliku avangardisti Sven Kivisildniku antagonistlik konflikt tuntud ja tunnustatud vanema põlve kirjameistritega.

Mõned aastad kasutati traditsiooni jätkavalt koos sõnapaare ‘noorteadlaste kevadsessioon’ ja ‘Nüpli kevadkool’. Aja jooksul loobuti nii-öelda ealistest ahistamisest kui tülikast pikast nimetusest. Kevadkooli tiitlist jäeti välja sõnad ‘noorteadlaste’ ja ‘kevadsessioon’, st kutse kevadkooli võtsid vastu need, keda ei heidutanud tavatu seminariruum õuemurul ja kitsukeses aidatoas, peale selle – tuul, vihm, päike jm loodusjõud. Nii kujunes korralikust konverentsist aastate jooksul eesti noorte kirjandusuurijate ja kultuuri-uurijate tõsiseltvõetav töökoda.

Kevadkooli omapäraks on jäänud selle piiratud ruum, st “antidemokraatilik” vaim: suuremate kahjudeta suudab see vastu võtta vaid piiratud hulga inimesi. Nüpli kevadkoolide osalejate hulk on olnud keskmiselt 25-35 inimest, rekordiline oli X kevadkooli osalejate arv (50).

Nüpli kevadkooli tegemine on olnud meeskonnatöö. Meeskond (resp ka naiskond) kujunes välja juba esimesel kevadkooli aastal, kui kevadkooli eest vastutas Eesti Kirjandusmuuseumi selleaegne teadussekretär Katrin Raid. Edaspidi on Nüpli kevadkoolide organiseerimine olnud EKM teaduri Marin Laagi vedada, algusest peale on Nüpli kevadkooli juures olnud ka EKM vanemteadur Sirje Olesk ja Rutt Hinrikus, asendamatud väikeses teamis on olnud Marika Liivamägi, Janika Kronberg, Mart Velsker, Mart Orav, Kadri Tüür jt veljestolased.

Nüpli kevadkoolide peakorraldaja on Eesti Kirjandusmuuseum, koostööd on tehtud Karl Ristikivi muuseumi, Eesti Kirjanduse Seltsi ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooliga.