Mitmed on laialt tuntud laulukest “Õrn ööpik kuhu tõttad sa” ühes laulnud, ilma et teaksid, kes selle wiisi loonud; mitmed on küll ka kuulnud, et see wiis wist Rammi oma olla, aga ei tea siiski lähemalt, mis mees see wiisimeister olnud. Hiljuti sain tuttawa käest kurwa teate, et see ramm läinud suwel Pärnus ära surnud ja sellel puhul tahaksin tema kohta paar sõnakest ütelda. K. Ramm sündis Pärnus a. 1863, sai oma alghariduse sealsamas ja õppis 1880.-1884. a. Tartu kooliõpetajate seminaaris, kus nad G. Wulffiga (G. Õis) wiimasel aastal ühe pingi peal istudes õige headeks sõpradeks saiwad. K. Ramm oli muusika ja laulu mees, ta laulis koorides ühes, andis wäljaspool seminaari algkoolides laulutunda, ja komponeeris ka wiisisid, millel sõnad puudusid. Neid mängis ta wiiuliga wahel G. Wulffile, küsis tema arwamist ja palus sõnu. G. Wulff aga, alles wäga wähe muusika tundja, kuulas neid kaunis osawõtmatalt pealt ja ei teinud suuremat wälja. Üks wiis aga huwitas teda ometi ja seda palus ta omale õige tihti ette mängida ja lubas temale ka sõnad teha. Need said ka wiimaks walmis, meeldisid mõlemile ja rändasid ühes wiisiga Dr. Hermanni toimetatud “Eesti Postimehe” “Muusika Lisalehte”, kus nad ära trükiti. Nii sündis lauluke “Õrn ööpik kuhu tõttad saa”? Pärast seda ilmus nimetatud lehes weel mitu K. Rammi wiisi G. Wulffi sõnadega, aga nii laialdast tutwust nad omale ei wõttnud, kui “Õrn ööpik”, ehk küll ka nendest mõnda kaunis laialt lauldi ja weel praegugi lauldakse, nagu Wastse=Otepääs (G. Wulffi kodukohas) kaunis kena koori= ja kodulauluna on püsinud “Tuul on pärnast lehtsad lehed maha”.
Seminaarist lahkudes oli Ramm kooliõpetaja ametis tegew kuni 1898. a. Siis sõitis ta Moskwasse ühe wabriku raamatupidajaks ja andus sellest saadik ärielule, sest pea hakkas ta seal ühe teise wabriku direktoriks ja wiimaks oma käe peal asja ajades sai ta omanduseks suurem äri, mis Rootsi terase ja terasriistadega kauples, mis üle terwe riigi tuttaw oli. Enamlaste pukile peasemisel tuli ta oktoobrikuul 1918. a. Riiga, ja kui seal ka punased wõidule saiwad, kolis ta oma kodulinna Pärnusse, kus tal aga õnneks ei olnud antud enam kaua elada, sest äkiline surm (südame rabanduse läbi) tegi ta elule lühikese lõpu.
Postimees 1921, 2. aprill.