Üks kõige ilusamaid pilke Juhan Liivi luulele leidub mu meelest ühe noore naise isiklikus kirjas, saadetud 1949. aasta juulis Siberist kodustele. Ta meenutab:
„Kord koolipõlves õppisin luuletust – „Ta lendab mesipuu poole“. Siis ei osanud selle õiget sisu tõlgitseda: ja teele jäävad tuhanded, koju jõuavad tuhanded, sa unustad vaeva ja hoole ning tõttad isamaa poole“.
Nüüd hakkab see luuletus kokku kõlama tema sügavamate lootustega:
„Kui vaid ikkagi veel elus kõik kohtuksime, unustaksime ehk kõik möödunu – paha ja kibeda.“
Kui inimene elab nii vaeses maailmas, et tal on ligipääs vaid sellisele kirjandusele, mis on peast võtta, siis hakkab ta mõlgutama ühtesid ja samu ridu korduvalt, varsti juba erilise hoolega ning lõpuks hakkab üks ja seesama ilmnema hästi mitmel moel. Nii läheneb Liivi luule lugemine sellele, kuidas Liiv need read ka kirjutas.
Kirja kirjutaja kuuleb Liivi värssides esialgu kutset tulla julgelt eluraskustest läbi oma mesitaru poole. Sügavamate lootuste sõnastamisel ta justkui kujutleb selle luuletuse poeetilise maailma edasist arengut: mis siis, kui kord jõutakse pärale? Siis ehk unustada kõik möödunu, paha ja kibe. Juhan Liiv küsibki, kuidas unustada iseend ja oma maailma, sellisel määral et, nagu ta ütleb ise ühes viimastest kirjutistest, pääseda „kellessegi teisesse, elusse, valgusse“.
Luulekogudega „Tule ikka mu rõõmude juurde“ ja „Lumevalgus... lumepimedus“ toob Paul-Eerik Rummo eesti luulesse varasemast keerukama ajakasutuse. Iseäranis jutustava algega luuletustes painutatakse lakkamatult aega: olevik kitseneb ja laieneb, venib ja tõmbub jälle kokku, luuletuse piires ehitatakse tihtilugu üles mitmeid ajatelgi, olevikud lõikuvad omavahel ja teisenevad siis kord minevikuks, kord tulevikuks. Vahel võib rabe, rabelev aeg olla täna ja alati või lihtsalt kuuekümnendad, siis aga peatuda ala ja tasa. Või olla püsiv viivitus, kohe-kohe juhtuva püsiootus. Kõik on (ikka) veel või varsti, aeg-ajalt või jälle või liiga vara.
„Lumevalguski“ algab Nüüd jälle alatasa. Kordumatu ja korduv, mööduv ja püsiv, eriline ja igapäevane, isiklik ja üldine sulavad kokku. Avaluuletuse viiendal real tuleb Nüüd jälle alatasa taas nagu peakski nüüdhetk ala ja tasa taaskorduma (misjärel siseneb sulgudes üks teistsugune emotsionaalselt laetud hääl ja teistsugune olevik) ning avalduma silmapilgutuses kolme punkti kohal (silmadest, mis sulguvad . . . lähevad lahti).
Vaatlen ettekandes Rummo kuuekümnendate aastate luuletuste ajalist ülesehitust, toetudes peamiselt Gerard Génette’i traditsioonilistele narratiivi ajalisuse põhitüüpidele (kord, kestvus ja sagedus), et avada (mikro)narratiivide avaldumisviise Rummo varases luules ja mõtiskleda pisut sellegi üle, mil moel avardas Rummo just mitmekesise ajalise struktuuri kaudu lüürilise luule võimalusi.
Noort Rummot märgati raudse võrendiku taga Läänes juba esikkogu „Ankruhiivaja“ ilmumise järel. Võiks arutleda, kas ehk just seesama juhanliivilik valulik armastus isamaa vastu, mis ülenes kunstiks ka noore Rummo luules (suits pöörööluhtadelt / kasvab / kipitama laugude vahele) võis olla murdepunktiks ka järjest tihenevatele suhetele. Rummo mesilaspere kujundit me hoiame nõnda ühte tõlgendati väikerahva ühtekuuluvusetunde sümbolina siingi, luule elujõud andis tunnistust kultuuri sitkusest kodumaal. Tähelepanu väärib Rummo välisretseptsiooni enesestmõistetav haare eesti kirjandustraditsiooni, mille põhjaks on Juhan Liiv ja alles seejärel arbujad. Kõik eesti luuletajad, kes „üldmõistelises nimisõnaski suurt algustähte väärivad, alates Gustav Suitsuga ja lõpetades Paul-Eerik Rummoga“ olnud Juhan Liivi lummuses, on kirjutanud Ivar Grünthal essees Liivi ülikuuest ja uuemast eesti luulest Manas 1966. Ettekandes tulebki juttu Paul-Eerik Rummo luule vastuvõtust raja taga, peamiselt sellest, kuidas ja mille kaudu sellest räägiti arvustustes, põigetega erakirjavahetustesse. Noore Rummo retseptsioon väliseesti kultuuriruumis kõneleb „eesti kirjanduse lõhenenud puu“ latvade põimumisest juba varastel kuuekümnendatel ja seda eraviisilise suhtluse kõrval ka ühiste tüvikujundite kui poeetiliste mälupaikade kaudu. Eestis ilmunud erakordselt andekat loomingut vahendati tihedate kontaktidele kaudu ka maailmakirjandusväljale.
Kaitsesin 1992. aastal Tartu Ülikoolis diplomitöö pealkirjaga „Dihhotoomia P.-E. Rummo loomingus“. Tuginedes Hegelile, defineerisin dihhotoomiat kui põhimõttelist vastandust, mis tuleb esile ühtsuse printsiibi kaudu (nt yang ja yin). See tähendab, et kõik opositsioonid pole alati vastandid, vaid tihti ainult vastandused ehk asetatud vastandlikesse positsioonidesse. Analüüsisin siis dihhotoomilise elutunnetuse ehk vastandite ühtsuse ilmnemist Rummo 1960.–1970. aastate luuletustes ja 1960. aastate lõpul kirjutatud näidendites („Tuhkatriinumäng“, „Pseudopus“, „Kotkast-Prometheust“). Leidsin, et dihhotoomia on üks olulisemaid elutunnetuslikke printsiipe Rummo loomingus: haarates endasse vastandeid, tõuseb inimene tavareaalsusest kõrgemale ja saab „nägijaks“, leiab oma tõe või harmoonia.
Viimasel paaril aastal olen tegelenud ambivalentsuse poeetikaga. Kui vastandlikud informatsioonivood, kõne- ja kujutusviisid või meeleolud omavahel põimuvad, tekivad teoses n-ö ambivalentsuse sõlmed, mis peaksid vastuvõtjas aktiviseerima erinevaid tõlgendus- ja analüüsistrateegiaid. Ambivalentsuse sõlmed võivad olla teoses juhuslikud või üksikud, kui aga ambivalentsus on teose peamine poeetiline võte ja juhtmõte, siis võib rääkida ambivalentsuse poeetikast.
Ettekandes võrdlen Paul-Eerik Rummo 1960. aastate luuletusi ja näidendeid tema 21. sajandil kirjutatud loominguga ning analüüsin seda, lähtudes ambivalentsuse poeetikast.
Eesti raamatukogude kataloogist ESTER leiab Paul-Eerik Rummo kui tõlkija nime ühenduses üsna mitme erineva keelega: kõige olulisemal kohal võiksid ehk olla soome- ja venekeelse kirjanduse vahendused, huvitava nišina tõuseb esile koostöös skandinavistidega tõlgitud norra draama, tõlkijana osutub Rummo olevat seotuks ka näiteks läti ja ungari luule antoloogiatega. Ettekandes keskendun aga tõlkeraamatutele „Ahermaa ja teisi luuletusi“[1] ning „Surmad ja sisenemised“[2] ning mõlema autori, vastavalt T. S. Elioti ja Dylan Thomase jaoks olulisele luuletajale John Donne’ile, kelle luuletusi Rummo samuti on meeldejäävalt vahendanud, ning üritan teha tähelepanekuid tõlkija käekirja ja selle võimalike teisenemiste kohta.
1Eliot, T. S. [1999]. Ahermaa ja teisi luuletusi. Tõlkinud Paul-Erik Rummo, toimetanud ja järelsõna Jaak Rähesoo. [Tallinn]: Hortus Litterarum. [111 lk] – Toim.
2 Thomas, Dylan 1972. Surmad ja sisenemised: [valik luuletusi]. Tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Tallinn: Eesti Raamat. [79 lk] – Toim.
Kunagi oli Paul-Eerik Rummo korraga üliõpilane ja luuletaja. Aga ta oli ka üliõpilane, kes uuris luuletajaid ja luulet. Aegajalt on meelde tuletatud Paul Rummo rolli Henrik Visnapuu elu ja loomingu käsitlemisel, kuid enamasti on unustatud, et ühe sisukamatest Visnapuu luule vaatlustest kirjutas Paul-Eerik Rummo. Mahukas diplomitöö „Henrik Visnapuu tulek luulesse“ valmis 1965. aastal. Ettekanne tahab unustatud asja meelde tuletada ning arutada selle üle, kuidas uurimus sobitub Visnapuu luule laiemasse retseptsioonipilti ning mis võiks olla selle tähendus praeguselt vaateveerult.
Paul-Eerik Rummo diplomitöö on esileküündiv mitmel põhjusel. Töö on harvanähtavalt põhjalik ning metoodiline – sellest hoolimata, et meetodeid tutvustatakse põgusalt. Paul-Eerik Rummo on kirjutanud eesti kirjanduse kohta läbi aegade päris palju, kuid sellist rangele teaduslikkusele pürgivat kirjutamisviisi nagu siin, tema teistes tekstides pole. Visnapuu oli Nõukogude Eestis poliitilistel põhjustel „raske“ autor, kuid sellest raskusest vaadatakse diplomitöös mööda ning peaaegu ignoreeritakse Nõukogude Eesti olusid. Tõsi, sissejuhatus paneb siiski paika ajalised ja ruumilised koordinaadid ning siin tõdetakse ka, et Visnapuu looming oli „pikemat aega asetatud allapoole uurija silmakõrgust“ (lk 2). Töö järgmistes osades on poliitilise sisuga arutelud aga jäetud kõrvale ning süvenenud noore Visnapuu kesksete motiivide analüüsimisse. Kui ka poliitilise sisuga motiivid mõnes Visnapuu tekstis esile tulevad (nt luuletuses „Õudse aja poees“), siis käsitletakse neid neutraalse asjalikkusega.
Kas Visnapuul võiks olla ka põhimõtteline tähendus Paul-Eerik Rummo vaimu- ja luuleilma kujunemisel? Sellele küsimusele on keerulisem vastata, sest jälgi Visnapuust on Rummo esseistikas ja luules vaid üksikuid. Ometi on seegi arutamist väärt küsimus.
Paul-Eerik Rummo „Kogutud luule“ (2005) lõpeb P. S.-ga, kirjadest tuntud post scriptum’i ehk eesti keeli järelmõtte või -kirjaga. Viis luuletust, neli neist lõpulehekülgedel, üks käekirja näitena tiitellehe pöördel, mis „P.S.”-ga hõlmatakse, on autor kirjutanud 2005. aasta suvel spetsiaalselt enda luuleloomingust tervikpilti taotleva raamatu tarbeks. Need viis luuletust on võetavad omaette tsüklina, mille kujundisemantika seostub liikumisega iseendas ja ümbritsevas aegruumis. Seda omakorda iseloomustab oksüümoronlikkus („ääretu tantsupõranda äär“, „üürikene igavik“).
Võiks ju arvata, et „P.S.“-i näol on tegemist „tehnilise“ lisandusega – tekstidega, mis järgnevad põhikorpusele. Seda muidugi ka. Ent ladinakeelse variandi seletuses viidatakse post scriptum’i enda jätkuvusele ad finitum, lõpule lõpmatuses. Sest P.S.-le võib järgneda P.P.S. ja P.P.P.S... . Mujalgi Rummo luules olen leidnud kinnitust niisugusele, korduste kaudu edasi lükkamisele ja lõpetamatusele. Ilmekas näide pärineb „Saatja aadressist“: „…maal kus üht kui teist usku jutlustatatatakse üht kui teist / tõde tutvustatatatakse üht kui teist pead noogu- / tatatatakse…“.1 Igiliikumist rõhutab ka interpunktsiooni puudumine. „Saatja aadress“ pealkirjanagi viitab teosele kui teatavale „allkirjale“ pärast läkitust. Scriptum on olnud enne. See, mida loeme, on juba allkirjastatud post scriptum. Luulekogus „Lumevalgus … lumepimedus“ (1966) manifesteerib seesugust lõputut liikumist täiuslikult kõiki keelevahendeid kasutades „Rong läbi agulite“. Tunnuslik osa Rummo luuletekstidest ongi liikumised punkti suunas, kus paralleelid üheks saavad. Loitsuna kõlab see luuletuses OO ET SÄDEMEID KILJUKS MU HING, kus ainsa mõõtmena tunnistatakse tunnelisuus avanevat kaugust.
Aga eks võime ju elu ennastki võtta kui järelteksti eelnevatele eludele. Me oleme alati kellegi/millegi P.S. ja sealt edasi P.P.S. jne.
1 Rummo, Paul-Eerik 1989. * * * vähemalt kahel pool head ja kurja. – Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972. Tallinn: Kupar, lk 28. – Toim.
See rida on pärit luuletusest, kus kirjeldatakse võimetust tähenduslikuks kõneks, olles silmitsi valge puhta lumega, kogedes midagi müstilist ja ülevat. Paul-Eerik Rummo luules on sellelaadset tähenduslikkuse piiril liikumist eri viisidel, intensiivsest loitsulisest kõla ja rütmi pidi voolamisest kuni lausumise pudenemiseni keelefragmentideks (nt luuletuses „Vihma maitsest”), sealhulgas lasteluule sõnamängud. Ettekandes püüangi vaadelda neid erinevaid tähendusliku kõne laialivalgumisi ja pudenemisi, glossolaaliast afaasiani. Mida need õigupoolest väljendavad? Kas see „lalin” on Rummo luule tuumne siht või semiootiliselt aktiivne piiriala? Kas võib seda näidata teatava vertikaaltelje otspunktidena (sirutumine keelest ülespoole ning lagunemine keelevõimest allapoole) või on siin tegu pigem eri reaktsioonidega ühesama gravitatsioonikeskme suhtes? Ühesõnaga, püüan ettekandes Rummo luule erinevaid „lalinaid” kuidagi kontseptualiseerida.
Paul-Eerik Rummo „Lugemik. Lugemiki“ on Eesti ulakamat sorti lasteluule ava- ja tüvitekst.1
Samast ja hilisemast perioodist, tänapäevani välja, on eesti lastekirjanduses ilmunud rohkelt teoseid, mille keelemänguline aspekt väljendub sõnasõnalise tähendustasandi „lühistamises“ sekundaarselt kodeeritud keelega (metafoorika, idiomaatika, mütoloogia, „suurte inimeste“ kantseleikeel jne). Säärase kirjanduse tänini taastrükitavaks mudelteoseks on Eno Raua „Peep ja sõnad“. Kui lugeda seda sorti loomingu hulka laias plaanis kõik tekstid, mis tekitavad efekti kultuuriliste alltekstide kaasajastamise, nihestamise ja kummastamise teel, leiame selle voolusängist tohutu hulga teoseid, alates Paul-Eerik Rummo enese raamatust „Kokku kolm juttu“ ja Aino Perviku, Leelo Tungla, Hando Runneli, Kalju Kanguri, Jaan Kaplinski, Ott Arderi luulest kuni Ilmar Trulli, Wimbergi ja Contra luule, mõningate Andrus Kivirähki proosateoste ning Ilmar Tomuski raamatuteni „Kõrvalised isikud“ ja „Kops läks üle maksa“.
Rummo „Lugemiki“ ainulaadsus loetletu kõrval seisneb selles, et poeetilist kummastust ei selgitata lahti, ei „maandata“ tavakeelde, mis tuleneb omakorda sellest, et oma lingvistilisi uperpalle ei heida Rummo mitte läbi sekundaarselt kodeeritud kõneregistrite, vaid läbi tähenduseelse või -järgse, pooleldi asemantilise lausumise. Miks on selline luule oluline täisväärtusliku keeleolendi minateadvuse arendamisel?
Ettekanne vaatleb, kuidas „Lugemiki“ on tehtud ja mida see raamat teeb lugejaga.
1 Rummo, Paul-Eerik 1974. Lugemik, lugemiki: [koolieelikutele ja nooremale koolieale]. Ill. Jaan Klõšeiko. Tallinn: Eesti Raamat. 32 lk. – Toim.
„Saatja aadressi” 1989. aasta väljaande järelsõnas märgib Paul-Eerik Rummo: „Luule ei ole muidugi mitte ainult oma tekkeaja vili ja väljendus. Kuid ega tal omast ajast täielikku pääsu ka pole“. Pinge kahe pooluse, ajatu ja ajaliku vahel on Rummo suhteliselt väikesemahulises loomingus eriliselt rõhutatud. Sõnavõtt mõtiskleb Rummo loomingu suhete üle ajaga ja selle pindudega mitme nurga alt: aeg kui kirjutamise ühiskondlik kontekst, Rummo looming kui ajajärk eesti luules, Rummo looming kui pidev uue avastamine ja leitust lahtiütlemine, vastuolud kirjutamis-, avaldamis- ja retseptsiooniaja vahel, Rummo katsed ajatempleid oma loomingult kustutada. Rummo luule näitlikustab kokkuvõtlikult probleeme, millega kirjandusloo, kirjandusprotsessi käsitlemisel ja kirjanduse hindamisel tuleb nüüdisajal kokku puutuda.
Me tunneme Paul-Eerik Rummot eeskätt luuletajana, kuid sugugi vähem tähtis pole tema draamalooming – poeetilised ja teatritundlikud näidendid, mis on leidnud koha nii kirjanduskaanonis kui ka teatriajaloos. Esimese näidendi „Võõrad inimesed” kirjutas Paul-Eerik Rummo aastal 1962, lähestikku oma debüütkogu „Ankruhiivaja” ilmumisega 1960. aastate esimeses luulekassetis. Tänaseks on lavale jõudnud ja/või trükis ilmunud poolteistkümmend Rummo draamateksti, rääkimata dramatiseeringutest, mille piir originaalnäidendiga on mõnigi kord hägus. Küllap kõige tuntum on eksistentsiaalseid küsimusi seadev muinasjututeisendus „Tuhkatriinumäng”, mille esmalavastus 1969. aastal oli teatriesteetilise murrangu tähiseid ning mille teatritõlgenduste rida on jätkunud ka taasiseseisvas Eestis; teiste seas lavastas selle näidendi ka autor ise 1996. aastal raadioteatris.
Siinses ettekandes jääb „Tuhkatriinumäng” taustale ning fookuses on Paul-Eerik Rummo 1990.–2010. aastail loodud draamatekstid. Suurem osa neist on kirjutatud siirdeajastul, s.o kümnendivahetusest 1980/1990 kuni uue sajandi alguseni: näidendile „Valguse põik” (1993) järgnevad kaks kuuldemängu, „Rapsoodia kohvrivirnaga” (1992) ja „Globaalkolleegium: valepüüdja” (1996); sajandivahetuse paiku valmivad „Körged, körged Köpu mäged” (koos Viiu Härmiga, lavastus 2014), „Doc1.doc ehk Lillede keel” ja „Tipus”. Pikema vahe järel lisandunud „Taevast sajab kõikseaeg kive” (2016) tõukub Jaan Krossi jutustusest „Taevakivi”. Neis näidendeis kujutab Rummo üleminekuaegade nähtusi ja hoiakuid, uurib eestlase enesetaju sotsiaalsete traumade mõjuväljas, aga ka eestluse sündi ja saatust läbi ajaloo. Ta ei tee seda tuttavlikult realistlikus laadis, vaid võõritavalt ja sedakaudu üldistavalt. Müütide ja muinasjuttude asemel kasutab ta nüüd argireaalsuse materjali, kuid ehitab sellest fantaasiamängulisi, kujundijulgeid ja absurdihõngulisi omailmu. Rummo teatrikujutelmad, mida ta näidendid avaldavad, on ootamatud ja originaalsed.
Ettekandes võetakse Rummo iseseisvusaegsete näidendite teemad ja poeetika lähema vaatluse alla.
Svetlan Semenenko (1938–2007) on Leningradis sündinud ja Tartu Ülikooli lõpetanud luuletaja ja eesti luule viljakas tõlkija. Semenenko tõlkis eesti luulet süstemaatiliselt, esimestest tekstidest kaasaegsete autoriteni. Ta on tõlkinud suurema osa 1999. aastal välja antud mahukast eesti luule antoloogiast (739 lk). Tõlkides Paul-Eerik Rummo luulet tekkis Semenenkol sellega eriline kontakt, mis väljendus nii tema tõlkestrateegias kui ka omaloomingus.
Prantsuse kirjandusteadlane Catherine Géry väidab, et suhte autori ja tõlkija vahel määrab mitte niivõrd koostöö otsimine, kuivõrd tõlkija valik kahe koolkonna – sourcistes ja ciblistes – vahel, millest esimene keskendub lähtekeelele ja teine sihtkeelele. Kui üks taotleb formaalset täpsust, siis teine stilistilist.
Semenenko tõlked kuni Paul-Eerik Rummo tekstideni pooldasid üldiselt sourcistes-lähenemist. Rummo luule aga kutsus elavale dialoogile, mistõttu Semenenko lülitus selle autori puhul ümber ciblistes-režiimile.
Paul-Eerik Rummo radikaalsed katsetused vabavärsi vallas avaldasid mõju ka Semenenko enda luuleloomingule: ta hakkas kasutama rohkem vabavärssi. Mõned Semenenko luuletused järgivad Rummo luuletuste vormi ja/või on seotud nendega sisuliselt, nt teatud kujundite kaudu. Eriti paistab siin silma Rummo luulekogu „Saatja aadress“. Ettekandes on toodud näited.
Tulemuseks on Rummo luule tärkamine venekeelses kultuuriruumis vähemalt kahel moel: läbi Semenenko tõlgete ja läbi tema enda luuletuste. Selline intensiivne topeltjõud on Paul-Eerik Rummo luuleloomingul.
Kirjandus
Géry, Catherine 2008. De la source à la cible: quelques réflexions sur la traduction des skaz de N. S. Leskov. – Jean-Claude Lanne (dir.), Mélanges offerts à Daniel Alexandre. Modernités russes hors série. Lyon, p. 49–63.
Cемененко, Светлан 1985. Свет в декабре: стихи и переводы [из эстонской поэзии] Таллин: Ээсти раамат. [302 lk]
Cемененко, Светлан 2004. Эстонский альбом, или, Ещë не всë потеряно = Eesti album, ehk, Mitte kõik ei ole veel kaotatud = Estonian album, or, Not everything is lost yet. [Tallinn]: Ilo. [97 lk]
Антология эстонской поэзии 1999. Cоставитель и редактор Эльвира Михайлова. Таллинн: KPD. [739 lk]
Paul-Eerik Rummo esimesed saksa keelde tõlgitud luuletused ilmusid 1968. aastal Moskvas toimetatud ja trükitud ajakirjas Sowjetliteratur. Enam kui poole sajandi vältel on Rummo luule kallal töötanud kaksteist erinevat tõlkijat, kokku on saksa keeles ilmunud ligi 50 luuletust, mõned neist erinevates tõlgetes. Suurem osa tõlkijatest ei osanud eesti keelt, vaid töötas reaaluste tõlgete abil, kaks tõlkisid vene keele kaudu. Mõni tõlkija tõlkis üheainsa luuletuse, mõni kümneid. Kõik tõlked on ilmunud ajakirjanduses või antoloogiates, mitte eri raamatuna. Valiku tegid mitte alati tõlkijad, vaid teinekord ka toimetused, väljaandjad, toimetajad või autor ise.
Kuigi Rummo luule publitseerimise taust on üsna heterogeenne, tasub esitada järgmisi küsimusi:
– missugused eelistused tõlkijatel olid?
– kas saksa keeles kättesaadav Rummo on representatiivne?
– kas riimitud luuletused tõlgiti ka riimidega?
– kas võib üldse rääkida mingisugusest retseptsioonist/vastuvõtust?
Paul-Eerik Rummo luule on teema, mida käsiteletakse nii üldhariduskoolides kui ka ülikoolide ainekursustel. Praegu kehtivas gümnaasiumi riiklikus õppekavas on Paul-Eerik Rummo luule ja näidendid näiteks märgitud järgmiste alateemade juures: „Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine“, „Kirjanduse põhiliigid ja žanrid“, „20. sajandi eesti luule“, „ Eesti kirjandus 1960.–1980. aastail“, „Kirjandus ja poliitika“ jm. See näitab Paul-Eerik Rummo loomingu olulist rolli väga paljude teemade õpetamisel juba gümnaasiumi astmes.
Ülikoolide erinevatel ainekursustel on Paul-Eerik Rummo luule samuti fookuses, andes niimoodi põhja ka tulevaste õpetajate kirjandusalasesse ettevalmistusse. Ettekandes tulevadki tutvustamisele kogemused, mis on saadud õpetades ainekursusel „Eesti kirjandus 20. sajandi teisel poolel“ Paul-Eerik Rummo luulet nii eesti filoloogia, kultuuriteaduse, klassiõpetaja kui ka pedagoogika eriala üliõpilastele Tallinna Ülikoolis. Arutletakse selle üle, kuidas 21. sajandi alguskümnendite üliõpilased Paul-Eerik Rummo luulet loevad ja vastu võtavad; tuuakse esile, mis aspektid huvi pakuvad. Lõppjäreldusena saab senikogetu põhjal tõdeda, et Paul-Eeriku luule kõnetab ka noorema põlvkonna lugejaid ja on jätkuvalt hinnatud.
Konverentsi korraldustoimkond: Mart Velsker (peakorraldaja), Marin Laak, Arne Merilai, Agnes Neier, Krista Ojasaar ja Berk Vaher
Konverentsi toetavad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond, Eesti Kirjandusmuuseum ja EKM Eesti Kultuurilooline Arhiiv, Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessuur ja Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi kaudu Eesti-uuringute Tippkeskus
Vabariigi Valitsus korraldus 28.10.2021. Seoses koroonaviiruse leviku kõrge riskitasemega kehtivad ürituste külastajatele (alates 12. eluaastast), tulenevalt valitsuse kehtestatud uutest piirangutest koroonaviiruse leviku tõkestamiseks, 1. novembrist 2021 üritusele pääsemiseks uuenenud ohutusnõuded
COVID tõend ja isikut tõendav dokument
1. novembrist kehtib COVID tõendina:
vaktsineerimiskuuri läbimist kinnitav vaktsiinipass või
viimase kuue kuu jooksul COVID-19 läbipõdemist kinnitav tõend
erandina kehtib 12.-17. aastastele enne üritust tehtud testitõend: koroonaviiruse PCR (mitte varem kui 72h) või antigeen-RT (mitte varem kui 48h) testi negatiivse tulemuse tõend.
Ürituste külastajatele laieneb maski kandmise kohustus kogu ürituse vältel.