Ivan Andrejevitš Krõlov (13. II 1769 või 1768 Moskva – 21. XI 1844 Peterburi), vene kirjanik
Ivan Krõlov alustas kirjutamist draamade ja satiiriliste komöödiatega. Ta andis välja satiiriajakirja Potšta duhov (1789), koos radikaalsete literaatidega satiiriajakirju Eritel (1792) ja Sankt-Peterburskii Merkurii(1793). 19. saj alguses sai I. Krõlov tuntuks valmikirjanikuna. Esimene kogu 23 valmiga (1809) pälvis kiirelt tunnustuse. Väga menukad olid ka järgmised valmikogud. Viimane autori eluajal ilmunud väljaanne (9 kd., 1843) on kanooniline. I. Krõlovi asetavad 19. saj. vene luules olulisele kohale tema lihtne keel, rahvapärasus, püüe tuua luulesse talupoja kõlbelisi tõekspidamisi ja lihtrahva kõnepruugile omast irooniat.
I. Krõlovi valme on rohkesti tõlgitud. Eesti keeles on ilmunud “Wanaisa Krõilow ja mõistulaulud” (1897), I. Krõlovi valmivalimikke (1944, 1945, 1952, 1955, 1960, 1969 ja 1975) ning komöödiad “Õppetund tütardele” (1953, kogumikus “Valimik lühinäidendeid”) ja “Pirukas” (1959).