Luuletamist võis Gustav Wulff-Õis alustada juba 15-aastasena, kuivõrd Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis leiduvad G. Wulff-Õie varasemate luuletuste käsikirjad on dateeritud aastatega 1880-1884. Erinevalt optimistlikust ning võitlusjulgest “Ööbikule” värssidest jäid aga G. Wulff-Õie ülejäänud ca 70 luuletust oma ajajärgu järelromantika raamidesse.
Esimesed luuletused Sakalas rõhutavad inimese ja looduse lakkamatut ühendust, mida ei juhi mitte abstraktne jumala vaim, vaid hoopis inimese sõltumatu mõistus, nt: “Looduse kuningas”. Luuletuses “Õiele” näeb G. Wulff-Õis taevaste vägede võimu ees hardumata looduses seaduspärast, igavest päikeseenergia ringkäiku. Sakalas ilmunud kolmandas luuletuses “Lootuste rand” ihkab G. Wulff-Õis elu ideaalide “lootusranda lustil minna”, ent “mürav meri keelab” teda – kahjuks ei ole tal ka “tuuletiibu” üle mere lendamiseks, vaid ainult reaalsuse “vaene vene pandud /Sõudma laia lainetele”.
Ka ülejäänud varasemad käsikirjalised luuletused, mis enamasti küll romantilisse armastuslüürikasse kalduvad, on oma tundeväljendustelt järgneva perioodi magussõnalisusega võrreldes võrdlemisi mõõdukad. G. Wulff-Õis pöördub oma “armastuselauludes” tihtipeale südamedaami Miina poole.
Varasemate luuletuste hulgas leidub kaks ülistavat leinalaulu: “Dr. Kreutzwaldi haual” ja “Leinalaul K. R. Jakobsonile”, viimasele on peale G. Wulff-Õie alla kirjutanud ka teisi Tartu seminari Jakobsoni-meelseid õpilasi.
Samast loomeperioodist on pärit Eesti Postimehe Muusiku Lisalehes 1883 ilmunud kaks viisistatud luuletust: “Eesti maa”, silmapaistmatu isamaa-äratamise luuletükk, ning “Ööbikule”. Õigupoolest sündisidki selle luuletuse sõnad seminarikaaslase Karl Rammi valmis viisile. Niihästi kauni meloodia kui ka võitlusjulgete, tunderikaste sõnade poolest levis “Ööbikule” üldist poolehoidu leides kiiresti, jõudis üldrahvalikku lauluvarasse ja püsib seal tänaseni.
Luuletuse agiteeriv isamaa-aatelisus äratas kaasajas baltisakslastes meelepaha. Sarnaseid patriootilisi meeleolusid pakub ka Eesti Postimehes ilmunud luuletus “Kaugelt koju tulles”.
Eesti kirjandusse murdis 1880. aastate teisel poolel sisse järelromantiline armastuslüürika, mida iseloomustavad pealiskaudusus ning shabloonilisus sõnamängudes. Taltus ka G. Wulff-Õie võitlusvaim. Juba 1886 võib Meelelahutajast leida üksikuid G. Wulff-Õie sentimentaalses laadis ilutsevaid luuletusi, alates1889 aga on Postimehes ja Postimehe Lõbulisas ilmunud õhkavad värsid tema teiste luuletuste kõrval juba domineerivaks saanud. Samal ajal sugenes G. Wulff-Õie loomingusse filosoofilisemaid noote. Luuletustes “Õunapuu” ja “Õnnetu õis” panevad looduspildid autori sügavamalt mõtisklema elunähtuste üle.
1880. aastate lõpul hakkas eestikeelses armastusluules avalduma Heinrich Heine mõju. Tundelist ohklemist hakkas asendama heinelik armumäng. Seesuguses vaimus on G. Wulff-Õis kirjutanud luuletused “Õnnis surm”, “Puud pakatavad õues”, “Õunapuu”, “Kord lapsena lillesid võtsin”, “Unenägu”, “Hans”, “Neiuke õmblemas” jt. Nende luultuste sõnastusstiil on lihtne ning läheneb proosale.
1890. aastate alguseks oli sentimentaalne armastusluule oma arengus hari- ja ühtlasi lõpp-punkti jõudnud. Samal ajal hakkas jutustavas proosas süvenema realism. Nukrasilmseid “armuvalulaulikuid” hakati nüüd, ajajärgu maitse muutudes naeruvääristavalt parodeerima. G. Wulff-Õis otsutas seepeale satiirilises luuletuses “Kewade kontsert” oma “luulehaigusega” lõpparved õiendada .
Järgnevatel aastatel pühendus ta oma vallasekretärikohustustele ning üha laienevale ühiskondlikule tegevusele.
Hilisemas eas kirjutas G. Wulff-Õis peamiselt kupleevormis värsse päevasündmuste kohta, sh Otepää murrakus kirjutatud “Liikva” ning Friedrich von Schilleri ja Ludwig Uhlandi klassikalistele ballaadidele loodud kaks paroodiat, millele on antud kaasaegsest argielust võetud humoristlik sisu. Fr. Schilleri ballaadi käsikirjalistelt leviv paroodia muutus väga populaarseks Eesti maanäitelavadel.
Ühegi luulekoguni G. Wulff-Õis ei jõudnud. Arvukamalt on G. Wulff-Õie loomet esindatud antoloogias Eesti luuleilm (Tartu, 1913).
Varasematel aastatel katsetas G. Wulff-Õis ka proosaga. 1884 ilmus Eesti Postimehes järjeloona dramaatiline, naiivne-kirglik jutustus “Kallima kalmul” – lugu armastuse õnnetusest mõisa süül. Teised G. Wulff-Õie ajaviitelised jutustused ei ole tähelepanu pälvinud. Tähelepanuta on jäänud ka G. Wulff-Õie käsikirjaliselt levitatud naljamäng “Lamba liha”, mis parodeerib liialdamist.
Ilmselt Ivan Krõlovi eeskujul on G. Wulff-Õis 1887 Postimehesse kirjutanud mõned algupärased proosavalmid: “Akk ja tuvikesed”, “Konn ja kotkas”, “Mao pää ja saba” . Nendes valmides kritiseerib autor oma aja ühiskondlikke väärnähtuseid: venestamine, kirjanduse langus, rahvajuhtide saamatus jne.
G. Wulff-Õis pälvis nii oma eluajal kui pärast surmagi tähelepanu saksa ja vene luule tõlkijana (Heinrich Heine, Goethe, Ivan Krõlov, Aleksandr Puškin jt) ning vene ajaloo ja kirjanduse tutvustajana eesti lugejale. G. Wulff-Õie proosatõlked kujunesid enamasti vaid tavaliseks täitematerjaliks ajalehe jutunurgas. Mõnevõrra hinnatumad on kaastööd Karl August Hermanni Laulu ja mängu lehele – tõlkejutustused kuulsate heliloojate-muusikute kohta ning Aleksandr Puškini lühidraama “Mozart ja Salieri”. Tähelepanu on pälvinud G. Wulff-Õie artiklid vene kirjanduse ja ajaloo kohta: “Vene pärisorjuse ajaloost” (Eesti Postimees 1884), “Ararati mägi” (Eesti Postimees 1885), A. Podolinski elulugu (Postimees 1886) jm; eriti on aga hinnatud G. Wulff-Õie ülevaadet “Veidike Vene kirjanduse ajaloost” (Isamaa Kalender 1889. aastaks), mis annab oma aja kohta üsna avara pildi vene kirjanduse arengust alates Peeter I valitsemisajast.
G. Wulff-Õie muud kirjutised ajalehtede üldisest jooksvast materjalist oluliselt ei erine – käsitletud on mõnd praktilist kooliküsimust, saadetud päevauudiseid Otepäält, katsetatud kirjandusarvustustega jm. Tähelepanu on aga äratanud mõningad tema poolt ajakirjanduses avaldatud rahvaluulematerjalid: mõistatused Otepäält (Meelejahutaja 1887) ning 7 loitsu Puhjast (Oma Maa 1886). Hiljem sai G. Wulff-Õiest agar kaasalööja Jakob Hurda rahvaluulekogumises.
Ei saa öelda, et G. Wulff-Õis tänaseks unustatud on – vähemasti mitte seni, kuni lauldakse “Ööbikule”.
"Nüüd jälle kena kewade on käes!"
Nii alustawad "luuletajad" lugu
Ja lugutawad waimustuse wäes
Ning waimustuses kuulab konnasugu.
Neil rääkimata rõõmul paisub pugu,
Et püha, armas aeg on pea käes,
Kus jälle uuest' laulikute lugu
On hüüdmas, helisemas metsas, mäes:
"Eks tuksu süda waimustuse wäes
Ja keema pane see ka külma were,
Kui rind on rinna ääres, käsi käes
Ja armu-õnnel kuumab kõigil kere!"
"Jah, armu-õnnel!" krooksub konnapere,
Et taewas kajab waimustuse wäes
Ja ilm kõik õnnel hüüab: Tere, tere!
Oh tere jälle haljas metsas, mäes!…
"Nüüd jälle kena kewade on käes!"
Nii sonib ikka "laulikute" sugu
Ja walminewas waimustuse wäes
On jälle kole ilus laululugu.
Eks pane paisuma see laulu pugu,
Et kena kewade on jälle käes,
Kus "kuulsad laulikud" ja kuulus konnasugu
On ühes hüüdmas waimustuse wäes!
Olevik, 1895, nr. 18, 2. mai, lk 425.
Neiuke õmblemas akna eel,
Aknasse paistams on päewake,
Minake istun säält eemal weel,
Waatan tad wargselt ja wagase.
Selgeste paistab küll päewake.
Selgemast neiuke sinaja silm;
Waataks ta kord mind wargseltgi,
Õnnis siis oleks ja ilu mul ilm.
Neiuke õmbleb nii nobesti;
Silmad tal särawad, naerul tal suu,
Mind ei silma ta sugugi, -
Meeles tal tõest wist mõni muu.
Muret see mulle teeb otsata:
Muile ta hää ja mulle nii hõel,
Hinge mul iga pistmega
Torkab ta teraw ja tilluke nõel!
Olevik, 1891, nr 20, 20. mai, lk 419.
Ma nägin kord imelist, ilusat und:
Mind armastas neiuke wallatu, wäike;
Ja südant mull täitis üks ainuke tund':
See wallatu wäike, ta olgu mu päike!
Seal tuli surm, wäärdmata wikatimees,
Ja igawest uinus mu wallatu, wäike,
Ning südames ainult üks mõte mull kees:
Nüüd loojas mu päike, mind ähvardab äike!
Ju äikene hüüdis, ma ärkasin siis: -
Kõik kadun'd, ka neiuke wallatu wäike, -
Kell seina peal praegu just põrutas wiis
Ja tuppa ju woolamas walguse läike.
Ma ehmatan, ägedast' aknale lä'en,
Ehk weeles küll ikka weel wallatu, wäike,
Sealt waatan ja - wärinal walwama jäen,
Sest Miina sealt sammud, mu pühenew päike.
Mull on kui näeks ma uuesti und:
Mind armastab Miina ju, wallatu, wäike,
Ja südame tikub mull endine tund':
Sa wallatu wäike, oh ole mu päike!
Ja waewalt on seda mull sosistan'd keel,
Kui rinnale ruttab mull wallatu, wäike,
Sealt ema just tuleb ja hüiab: kus weel
Sa wahid, eks näe, et kõrgel ju päike!"
Hüid oli nii vihane, wali nii wiis,
Et hirmuga põgenes wallatu wäike,
Ja ema mind armuta haugutas siis,
Et hirmsam sest polnud ka unenäu äike.
Oma maa, 1890, nr 9, 15. veebruar, lk 4.
Noor õunapuu õilmitses uhkes
Ja ilusas õelmede kees;
Tall tuhanded pungad ju puhkes
Nii lõbusa lootuse sees.
Kuid pilgus nii põlewas päike
Sääl hakkab tad ihkama nüüd ; -
Puul langemas lootuse läike,
Wihm, wilu ta ainuke hüüd!
Ja pea ta tõest ka märkab,
Et idapool wälku ju lööb;
Säält õige aitaja ärkab:
Pilw tuleb ja põua siit sööb.
Pilw tuli ka koledal kiirul
Ja põua ja soojuse sõi,
Kuid tuule ja tormide tiirul
Ka õunapuu puruks ta lõi!
Postimees, 1888, nr 16, 6. veebruar, lk 2.
Ma olin surnud, surnud igaweste
Kord armastuse õnnest hellaste,
Ja maha maetud tasa, tasakeste
Mu Miinakese hella hõlmasse.
Säält üles äratud sain imewiisi
Ma Miinakese musust magusast
Ja wastu paistwat nägin paradiisi
Ma tema silma pühast pisarast.
Eesti Postimees, 1888, nr 16, 6. veebruar, lk 2.
Nüüd jälle astun Eesti pinna pääle! -
Kuis rääkimata rõõmul tuksub rind!
Nüüd jälle kuulen helde ema hääle,
Kes imestades wõtab wastu mind
Nüüd jälle hingan kodu õhku rindu.
Ja näen taewa telki sinawat,
Nüüd jälle kuulen õnnist õitselindu
Ja kodu kase kallist kohinat.
Mis leina laul'wad aga linnu huuled,
Mis kurba kaebab, ööpik, sinu suu?
Mis nutavad nii ärdalt õhtu tuuled,
Mis kahiseb nii kurwalt kasepuu?
Mis werepuna näen taewa rajal
Ma hiilgendamas õhtul, hommikul?
Miks nutab lillekene koidu ajal,
Mis häda kaebab pisaral ta mull`?
Oh mõistan, mõistan hirmsast orjaajast
Te werepilta toote ette mull`!
Sest pikast, piinarikkast põrgusajast,
Kus nutt ei waikind õhtul, hommikul;
Ja tahate mull öelda: "Tõtta tööle!
Weel pääsnud ´pole Eesti isamaa!
Weel püütaks´ teha aset orja=ööle
Ja kinni hoida teda wäega!"
Jah töötada ma tahan, wennad, õed,
Te armastus, see on mu teo hind!
Jah töötada ma tahan, kuulge wainud, jõed
Ja sina, helde Eesti emapind!
Sest pühandatud saagu truudusvandeks
Te teretuse kallis silmapilk
Ja õnnestaja wabaduse andeks
Siin tõotatud wiimne weretilk!
Eesti Postimees, 1883, nr 10, 2. märts, lk 3.
Oh Eesti maa!
Mil ärkad unest üles sa?
Ju möödas hirmus orjapõlw
Uuest´ sinab taewa wõlw: -
Miks suigud siis weel rahuga
Nüüd une hõlmas isamaa?
Oh Eesti maa!
Nüüd ärka unest üles sa!
Ju taewa tõuseb priiusloit
Ja ilus uue aja koit: -
Miks sind see unest ärata
wõi weel, mu ilus isamaa?!
Oh Eesti maa!
Nüüd ärka unest üles sa!
Ju kohawad su pinnal puud
Ja laulwad lahkelt linnde suud:
Nüüd ärka uue iluga
Sa une hõlmast, Eesti maa!
Eesti Postimehe Muusiku Lisaleht, 1885, nr 5/6, lk 20-21.
Seisan ööse udu ajal
Mere kõrge kalda peal,
Waatan kuida taewa rajal
Lootus koit mull kumab seal.
Kuida uhked soowid tõuswad
Minu waimu waate ees,
Kuida lahkelt ümberluus`wad
Armu une näu sees!
Süda ihkab suisa sinna -
Ja see on ta püham püüd:
lootusranda lustil minna -
Seal on igatsuse hüid.
Aga müraw meri keelab,
Mis nii marul myriseb, -
Ehk mind kõrge laene neelab,
See jo mõttes walu teeb.
Oleks mull nüüd tuule tiiwad,
Kes mind wiiksid üle wee,
Ütleksin, et minu wiiwad
Sinna üle tormitee.
Pole aga osaks antud
Tuule tiiwu minule,
Waid on wene waene pantud
Sõudma laia laentele.
Juba tulnud sügise
Halja muru pinnale,
Katab kinni tasakest`
Oma hõlma lillekest.
Uinu siis mo õieke
Tema hõlmas ellaste,
Kunni kallis kewade
Otsa teeb so unele.
Kui siis päikse paistusel
Ärkad kenal kewadel
Oma talwe une seest,
Silmad tilkwad rõemuweest.
Õis siis tänu otsata
Tahan ühes sinuga
Anda soojal päikesel
Koidu kaunil kewadel.
Sakala lisaleht, 1882, nr 10, 6. märts, lk 2.
Päike on jo alla läinud,
Kätte jõuab wilu öö;
Kuldsel ilul taewa telgil
Särab ele tähte wöö.
Rahus seiswad metsa ladwad,
Une sülle uinund lind,
Halli udu hõlma maetud
Seisab haljas muru pind.
Ööpik tõstab laulu heale
Hõbe healel toomingalt
Ja mu põues kuulen hüüdwat
Heale õrnalt, mahedalt:
Siin sess suures loodus`templis,
Templis uhkes, ilusas
Oled sina inimene
Walitseja kuningas!
Sakala lisaleht, 1882, nr 8, 20. veebruar, lk 2.