Uudis

Ilmunud on Eesti Kirjandusmuuseumi oktoobrikuine uudiskiri, mille eessõnas direktor Piret Voolaid peatub lähemalt koostöö teemadel, sest koostöövõrgustikud ei püsi iseenesest – nende toimimise taga on inimesed, kes panustavad iga päev aega ja energiat suhete hoidmisele ja  tegutsemisele ühiste eesmärkide nimel.

"Oktoober on toonud töölauale mitu teemat, mis esmapilgul ei näi omavahel seotud olevat. Ühel päeval arutame koos Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Teadusagentuuri esindajatega Eesti humanitaarteaduste tugevamat sidumist Euroopa teadustaristutega. Teisel päeval kohtume Praha kirjandusmuuseumis kolleegidega 12 riigist, et panna alus uuele kirjandusmuuseumide ja kultuuriarhiivide rahvusvahelisele võrgustikule.

Tegelikult kõnelevad mõlemad kohtumised ühest ja samast vajadusest. Sellest, et tänapäeva teadus ja kultuuripärandi hoidmine ei saa toimida üksnes institutsioonide või riikide piirides. Üha enam sünnivad uued teadmised, ideed ja lahendused erinevate organisatsioonide, valdkondade ja riikide koostöös.

Sageli räägitakse võrgustikest kui struktuuridest. Minu kogemus ütleb aga, et nende tegelik väärtus peitub inimestes. Rahvusvaheline koostöö ei sünni memorandumiga ühinemisel ega projekti avakoosolekul. See sünnib siis, kui inimesed kohtuvad, avastavad ühised küsimused ja leiavad usalduse, millele midagi suuremat rajada.

Nii sündis ka kirjandusmuuseumide ja -arhiivide uus koostööplatvorm LAMP.

Aasta tagasi Tartus peetud vestlusest Tšehhi kolleegi Michal Stehlíkiga kasvas välja mõte tuua kokku institutsioonid, kes hoolimata erinevast ajaloost või juhtimismudelist seisavad silmitsi sarnaste küsimustega. Kuidas säilitada kirjanduspärandit digiajastul? Kuidas jagada andmeid vastutustundlikult? Milline on mäluasutuste roll ajal, mil teadmuskeskkondi kujundab üha enam tehisintellekt?

Sarnased küsimused on päevakorral ka Euroopa humanitaar- ja kultuuripärandi teadustaristus DARIAH, mille liikmesusega seotud samme kavandavad Eesti Teadus- ja Kultuuriandmete Digitaristu partnerid. Ka seal ei ole keskmes ainult tehnoloogiad või andmed, vaid võimalus õppida üksteiselt ning teha nähtavaks see teadmine, mida väikeste keelte ja kultuuride kandjad Euroopa teadusruumi toovad.

Eesti jaoks on see eriti tähtis. Mida väiksem on keel ja kultuuriruum, seda vähem saame endale lubada omaette tegutsemist. Samal ajal ei tähenda rahvusvaheline koostöö oma eripära kaotamist. Vastupidi. Tugev rahvusvaheline positsioon sünnib just siis, kui tunneme hästi oma kogusid, keelt ja kultuurilugu ning suudame seda jagada teistega.

Nii Praha kohtumistel kui ka aruteludes Eesti teaduse tuleviku üle jäi mulle kõlama üks ühine arusaam: elame murrangulisel ajal. Sellises olukorras ei piisa enam sellest, et kultuuripärand on hästi säilitatud. Sama oluline on selle leitavus, seostatavus ja kasutatavus rahvusvahelises teadmiseruumis.

Kuid lõpuks ei kanna koostööd mitte organisatsioonid, vaid inimesed. Usaldus, uudishimu ja valmisolek üksteiselt õppida on need, millest sünnivad nii teadustaristud, rahvusvahelised võrgustikud kui ka tuleviku teadmised. Võib-olla ongi see oktoobri kõige olulisem õppetund".

Tutvu värske uudiskirjaga siin >>>

Mõnusat lugemist!