×
LABOR TÖÖRUUMID ESIMESED TÖÖTAJAD ESIMESED JUHATAJAD EKSLIIBRISED
☰ Menüü

Must Ingel

Von Grote’de matusepaik on inspireerinud Bernard Kangro ja Liidia Tuulse ilukirjanduslikku loomingut. Mõlemad autorid on eri aegadel kirjutanud luuletuse „Must Ingel“.
Allpool toome väljavõtte Liidia Tuulse kirjadest Salme Raatmale sh tema mälestusi Valga koolist.
EKLA, Fond 412 (Salme Raatma-Rosenstein), M33:1


Valga.3



Teeõhtust ja Karulasse sõidust 10. juunil 1929.
Sellest on kirjutanud Bernard Kangro raamatus "Kipitai" 1992.
"Ühine lõpukoosviibimine korraldati koos VTG IX lennuga prl. Pärna kooli kaunis saalis. Pikad teelauad tüdrukute poolt kaunisti korraldatud, palju lilli, laes sinivalged paberiehted Kõnesid, laulu, jutte.
Säilinud fotolt vaatab vastu nägusid, mida iial pole näinud. Keskel mõlemate koolide juhatajad - Marta Pärna ja Tõnis Grunberg, mitmed õpetajad. Palju tuttavaid ja tundmatuid...
Akendes juba hommikuhahetust, kui osavõtjad üksikult või mitmekesi lahkuma hakkasid. Lubadusi uuesti kohata, mida arvatavasti kunagi ei täidetud."
Eelmisel õhtul olime otsustanud sõita Karulasse. Kaaslasteks kutsusin mina klassiõe südamesõbra Laine Klementi, kes oli meie õpetaja Friedrich Klementi tütar. Võtsin rõõmuga Kangro ettepaneku vastu, pealegi elas Karulas mu tädi perega Kungla asunikutalus, kus saime öömaja. Kangro kaaslaseks oli tema parim sõber Eduard Koemets ja veel paar poissi. Juba järgmisel hommikul oli kohtumine määratud. Kangro jätkab lhk 195 oma raamatus.
"Karula jaamas kohtasime vastasklassi tüdrukuid. Rõõm ootamata kokkusattumise pärast oli muidugi teeseldud, olime ju arvestanud, et seal kohtume. Teeosas jaamast Vissi kiriku juurde, mille lähedal oli tüdrukute peatuskoht, laabus lõbusalt.
Kohtusime õhtul jälle Pikkjärve lõunatipu juures. Istusime äkilisel kaldaveerul. All järve ääres puude all oli juba pime, taevas õhetas aovalgus, kui lahkusime.
Ööbisime Karula mõisas, nagu kavatsetud. Lahke pererahvas pakkus meile kehakinnitust ümmarguselt laualt, mis tulekahju ajal Karula mõisa häärberist oli päästetud.
Öö kujunes sealgi lühikeseks, olime varakult jalul, sest "ega me sinna magama ei tulnud". Laulsime tüdrukute akna taga Kungla talus, kus oli nende ööase. Kui meile pannkooke oli pakutud, käisime Kroodimäel, mõisnike matusekohas. See jättis hooletusse jäetud koha mulje, nagu kõik pärast sõda lahkunute rahupaigad. Mahasaetud puu oli mustast metallist ingli tiiva maha murdnud. (See must ingel jäi mind aastateks kiusama kui kaduva aja sümbol, kuni kunagi 30-dail aastail sellest üritasin ballaadi kirjutada). Siis oli aeg lahkuda ka inglist.
Tüdrukud saatsid meid tükikese teed, koos teistega pöördusid nad varsti tagasi. Me jäime Eduardiga kahekesi edasi astuma:


Üle maa, üle vee
viib rändaja tee -
mis oleks veel kaunim kui see !
Eile ei tulnud meelde hüüda, nagu me varemini sageli olime teinud:
"Ai kipitai, ilm suur ja lai, ai-ai!"


******


Kangro ja Koemetsa kodud olid lähestikku, mitte kaugel Karulast. Kangro on kasutanud sündmusi nii teeõhtust kui Karulas käigust ka ühes oma romaanis.
Bernard Kangro "Must ingel" ballaad Tartu 1936
Liidia Tuulse "Must ingel" Stockholm 1966


******


M U S T I N G E L     Bernard Kangro


Ohtras kiirges suveannust
pleegib iga pargikuru.
Keskpäev kallab laiast kannust
päikselaike üle muru.


Oksavääte puudelt ripub
õisi leegib marmorpingel
Raudjashallilt kivilt kipub
taevasinna Valge Ingel


Aga justkui alla hiiliks
õudus päikse kuldsest kerast
Tundub nagu kuskil viiliks
keegi läigatavat terast.


Astub läbi pika rohu
piiga mõrsja pärga kandes
tuues needuse ja ohu
kergemeelselt murtud vandes


Juba hõõgub loojuv päike
taga musta puude rivi,
läbi nõrga ehaläike
liigutab end hahkjas kivi


Varjust hiilib surnud rüütel,
kelle elu mõrsja hingel.
Samas tuhmi tähe süütel
tõuseb lendu Valge Ingel


Siis kui varjukäigu värav
tühjal taeval pahvaks valla.
Võikalt kumisev ning kärav
tiibeplagin kostab alla


Mõrsja põgeneb, kuid tamme
oksi juustest kinni hakkab,
kuni tõkestatud samme
rida viimaks päris lakkab.


Samal tunnil julm ning kuri
tõbi puhkes kõikjal valla
Palju kauneid neitseid suri
julma katkuingli alla


Uhkeid, uljaid noorimehi
mitmeid surivoodil tummus,
auväärt raukadegi kehi
tappis tõvetooja lummus.


Ja kui verist koidulippu
vastne hommik kirdes hiivas
noore mõrsja korjus rippus
poodult Ingli murtud tiivas


Ja kui päike läbi lõikas
pimeduse raske rägu
nähti irvitamas võikas
naerus M U S T A I N G L I nägu.


    Bernard Kangro "Kogutud luuletused" 1, lhk.67 Ilmus Tartus kogus "Vanad majad" 1936


******


M U S T I N G E L     Liidia Tuulse


Tee viib üles mäest
pole hoida käest
Laps veel olen, üksi.
Hirmunud silmadel nendin tõika Appi ei hõika!


Vanade kalmude kohal
ingel peab valvet
hardalt loeb palvet
Mustade tiibade ümber
iidsete tammede kohin.


Tardunud silmadel õnnistab kalme
käes hoiab palme
Linnud ta juurde tulla ei tihka
laulda ei ihka
Lilled on närtsinud
mantli voltide varjus.


Pühade inglite palged
säravalt valged
Silmades siirust
ripsmetes kiirgust
Valgete inglite tiivad
taevasse viivad.


Sina, kuid!
Miks oled must?
Tuled sa kust?
Või on sul taevast
näidatud ust?


Liidia Tuulse "Must ingel" kogus "Muutuda sõnaks”


P.S. Pärast gümnaasiumi lõpetamist külastus Grothi mäele Karulas koos Bernard Kangro ja kaaslastega 10. juunil aastal 1929. Nägin musta inglit koos nendega esimest korda. Sellest tekkis luuletus siiski alles 1966. aastal.


[Märkus. Teksti on õigekirjaliselt ja vormistuslikult toimetatud. Tuulse originaaltekstiga võrreldes on luuletekstide õigekirja parandatud Bernard Kangro „Vanad majad” (Tartu, 1937) ning Liilia Tuulse „Muutuda sõnaks” (Tallinn, 1997) põhjal. Tuulse mälestuste teksti ning „Vanad majad” (Tartu 1937) vahelise sõnastuse ja kirjavahemärgistuse erinevustes on säilitatud Tuulse versioon.]