Andres Lemba (snd 1968)
Üles, üles, hellad vennad!
Andres Lemba kooritöötlus
Andres Lemba minevikuhõnguline „Üles, üles hellad vennad“ on koostatud kahest laulust: varasemast samanimelisest kooriseadest ja regilaulust algussõnadega "Laula, laula suukene!". Laulude tüübinimede järgi oleks need "Sõidaksin Sõõrumäele" ja "Laula, kuni elad". Koorilaul algab ühe teemaga ja hiljem liitub teine, nagu allpool on Lemba kooritöötluse näidetes märgitud.
1. Üles, üles hellad vennad!
2. Laula, laula, suukene!
[---]
Allikas 1: Sokolowsky kooritöötlus "Üles, üles!" muusika-ajakirjas
Laulu ja Mängu Lehe lisaleht. 1885, lk 77, 78.
19. sajandil sajandil sündis koorilaul "Üles, üles!" kahe rahvalaulu põhjal, ning selle seade loojaks oli tookordne Vändra kirikuõpetaja Ernst Sokolowsky (1833–1899). Ta oli haritud ja lugupeetud mees, kes edendas Eesti kurttummade haridust, asutas mitmeid koole ja aitas vaesemal rahval kodusid rajada.
Rahvalaulu on üles kirjutanud Jüri Peterson (1844–1907), Vana-Vändra valla Kadaka külakooli õpetaja. "Vändra rahvaviisiks" nimetatud meloodia meenutab mardi- ja kadrilaule. Ilmunud kooriseade juures on märkus „Teised sõnad rahvasuus“, mis tähendab, et viisi juurde kuulus algselt teistsugune tekst. Kes aga sobitas viisi juurde Sõõrumäele sõitmise teksti? Tõenäoliselt laulu seadja. Kuidas aga Sokolowsky leidis need sõnad või mis roll oli laulu sündimisel selle kogujaks nimetatud Jüri Petersonil, on vajunud ajaloo hämarusse.
Koorilaul ilmus Karl August Hermanni välja antud Laulu ja Mängu Lehe lisalehes (1885, laul nr 64). Tema ise tegi hiljem laulu põhiviisile uue 4-häälse segakooriseade ja avaldas 1890. aastal oma kogumikus "Eesti rahwalaulud segakoorile. Esimene wihk" pealkirjaga "Üles!". Seal on laulu varasemad loojad jäänud tahaplaanile: Ernst Sokolowsky nime ei mainita ning üleskirjutajale osutavad üksnes nimetähed "J. P". 1894. aasta laulupeo laulikus on jäänud alles ainult K. A. Hermanni nimi ning "Eesti rahvaviis" ja "Rahva suust".
Sarnaseid laulutekste
"Üles, üles, hellad vennad!" laulusõnu vanemates rahvaluulekogudes ei esine. Leidub aga sarnaseid motiive, näiteks värsikolmik "Sõidame nüüd Sõõrumäele, sääl me sööme sõstarida, paugutame pähkelida" regilauludes, mis selle järgi ongi saanud tüübime "Sõidaksin Sõõrumäele". Vanim sellisee motiivi teisend on Eesti Rahvaluule Arhiivis aastast 1876, mil selle pani kirja Jüri Orgusaar Kolga-Jaani kihelkonnast Kaavere külast.
H, Kolga-Jaani 2, 166 (93). Kolga-Jaani khk, Võisiku v. Kaavere k. – Jüri Orgusaar (1876).
Vana kannel: täieline kogu vanu Eesti rahvalauluzid. Tõine kogu. Välja annud Dr. Jakob Hurt. Tartu 1886, lk 294. Allikas: H, Kolga-Jaani 2, 166 (93).
Jüri Orgusaare üles kirjutatud "Sõidame Sõõrumäele" ilmus trükis 1886. aastal Kolga-Jaani "Vanas Kandles", seega alles pärast koorilaulu "Üles, üles!" ilmumist ega saanud mõjutada selle sõnastuse kujunemist. Teadaolevalt polnud see tekst ka varem ilmunud.
Koorilaulu "Üles, üles!" sõnadega kattuvaid regilaule leiab aga arhiivis hilisematest rahvaluule-saadetistest. Need laulud on jõudnud rahva sekka ja/või üleskirjutaja lauluvihku juba koorilaulu mõjul, sest suulises pärimuses, ilma trükiallika abita, ei püsiks kümne värsi pikkune laulutekst ilma muutusteta.
Allikas 2: Regilaulu "Laula, kuni elad" helisalvestus
RKM, Mgn. II 1099 b. Tõstamaa khk, Alu k. – Herbert ja Erna Tampere Kirjandusmuuseumi ekspeditsioonil < Laulik Liisu (Elisabet) Orik, 1873–1970 (1965).
Lemba koorilaulu teiseks allikaks on regilaul „Laula, kuni elad“, algussõnadega "Laula, laula, suukene" Liisu Oriku esituses.
Rahvalaulu esitaja on regilaulu määratlemisel oluline, sest ta on taas)looja ja eri laulikute laulud erinevad. Ka sarnase nimetuse ja sisuga laulud ei olnud eri laulikutel identsed, vaid neil olid omad viisid ja sõnad, mis esitusest esitusse varieerusid. Liisu Oriku „Laulu, kuni elad“ viisi ei ole teistelt laulikutelt jäädvustatud, nii et ilmselt see oli tema enda või kellegi teise kohaliku inimese looming.
Lemba on koorilaulu jaoks valinud ainult "Laula, kuni elad" esimese poole, jättes kõrvale teise, surmast kõneleva osa.
Esinduslikku valikut eesti rahvamuusikast saab kuulata veebis "Eesti rahvamuusika antoloogiast", 2016 [1970, 2003], välja antud Eesti Rahvaluule Arhiivis, toimetanud Janika Oras, Kadi Sarv. Seal on avaldatud ka "Laula, kuni elad", pealkirjaga "Laula!" (nr. 55).
https://www.folklore.ee/pubte/eraamat/rahvamuusika/ee/index
ERA Foto 862, Peeter Parikas. 1937–1938.
Rahvalaulik Liisu Orik (1873–1970)
Regivärsid „Laula, laula, suukene...“ on Eestis kuulsaks saanud just sellisel kujul, nagu neid esitas Pärnumaa laulik Liisu (Elisabet) Orik. Rahvalaulik oli 95-aastane, kui see laul temalt Eesti Kirjandusmuuseumi välitöödel salvestati.
Laul oli juba varem korduvalt trükis ilmunud ja Liisu Oriku tekst peaaegu kattub paarsada aastat tagasi ilmunud tekstiga. Seega pole võimatu, et ka rahvalaulikud tuletasid raamatu abil sõnu meelde või õppisid neid juurde. Rahvalaulude viise aga mõjutas kirjalik kultuur tunduvalt vähem. Tavaliselt laulikud otsustasid ise, kuidas sõnu ja viise seada, lähtudes oma eeskujudest ja kohalikust traditsioonist.
Liisu Orikust on kirjutanud Herbert Tampere 1972. aasta "Rahvapärimuste kogujas" (nr 8, lk 77–80), nimetades teda kui üht "eesti viimaseid suuremaid rahvalaulikuid". Liisu elas Tõstamaa kihelkonnas Alu külas ja oli sündinud Häidaste külas. Ta olevat õppinud laulud emalt ja teistelt külainimestelt, kuid ka isa teadnud palju laule. Liisule olevat kõik jäänud hästi meelde ja tema repertuaari jõudsid ka raamatute ja trükitud laulikute laulud. Lisaks tegi ta ise viise.
Liisu Orikut on salvestatud pika aja jooksul: 1938. aastal plaadistati teda Tallinna stuudios ja hiljem, 1960ndatel lindistati magnetofoniga. Temalt on koos Pärnumaa teise suure lauliku Hendrik Jantsoniga salvestatud peiu- ja pruudipoolsete pulmaliste vastastikust laulmist – pulmalaule ehk „kaasitusi“.
Regilaulutekst "Laula, kuni elad" vanemates allikates
Kaarle Krohn kirjutas artiklis "Laula, suukene" selle laulu vanematest allikatest nii trükis, rahvasuus kui naabermaades (teoses "Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks", lk 19–27). Ta märgib, et laulu esimene trükitud teisend leidub ajakirjas Das Inland (1840, nr 27). Hiljem ilmus laul mitmetes 19. sajandi trükistes, näiteks Ado Grenzsteini koostatud kogumikus "Lõbusad laulud lastele" (1879).
"Laula, kuni elad"
1840
Laula, laula, suukene,
liigu, linnokeelekene,
mõlgu, marjameelekene,
ilutse, südamikene!
Küll saad siiski olla vaida,
kui saad alla musta mulla,
valge laudade vahele,
käna kirstu keske'elle.
Das Inland. 1840, nr 27, lk 423.
Das Inland. 1840, nr 27, lk 423.
Balti-saksa haritlane ja folkloorihuviline Alexander Heinrich Neus (1795–1876) avaldas saksakeelsetes väljaannetes eesti rahvalaule. Ülaltoodud rahvalaul ilmus ajakirja Das Inland alajaotuses "Eestlaste rahvalaulud", pealkirjaga, mille võiks tõlkida "Rõõmule ärgitamine".
Lisatud märkus ütleb: "Endine kindralsuperintendent härra Knüpffer Püha Katariina kogudusest polnud mitte üksnes nii lahke, et jagas minuga oma rikkalikust eesti rahvalaulude kogust suurel hulgal kõige kaunimaid ja silmapaistvamaid neist, vaid ühtlasi, kui ta oli aidanud mul sõna-sõnalise tõlke ja asjatundlike selgituste abil neist ettekujutust saada, andis ka tänuväärse loa neid ära trükkida, ja nüüd hakkavadki nad ikka ja jälle Inlandis ilmuma."
Arnold Knüpfferi (1777–1843) kogust saadud laulu lõpliku tõlke tegi Neus. Laulu esimeses osas on eestikeelseid sõnu veidi vabamalt vahendatud. "Liigu" tõlkimiseks on kasutatud saksakeelset vastet sõnale "siristama"; üsna raskelt seletatav "mõlgu" on tõlgitud sõnadega "armasta ja leegitse"; "ilutse" – "pulbitse õndsusest / joovastu rõõmust". Teine pool on sõnatäpselt tõlgitud.
