Mart Saar (1882–1963)
Noore veljo veeritäge (1930)
Mart Saare kooritöötlus
[---]
Koorilauluteksti ehitus ja tõlge
Koorilaulu tekst on kokku pandud eri rahvalauludest, mis Jakob Hurt on avaldanud "Setukeste lauludes" (II köide, ilmunud 1905). Umbes samal kombel, laulude killukestest, koostas Soome folklorist Elias Lönnrot omal ajal eepose "Kalevala". "Noore veljo, veeritäge" esimene osa on võetud Setumaalt kogutud laulust, keskmised motiivid Räpina kihelkonna laulust ja viimased vormelid Vastseliina lauludest. Laulus on kasutatud seega eri üleskirjutajate ja laulikute tekste ja erinevaid kohalikke murrakuid, mida kokkupanija on toimetanud. Lauluteksti koostaja ei pruukinud olla Mart Saar ise, sest ta arvatavasti ei osanud seto keelt. Allpool on ära toodud kõigi kasutatud laulude viited.
Laulu tõlkis ja kommenteeris Andreas Kalkun.
ÕES, V. Stein nr. 5 ja H II 62, 653 (5) < Setu, Saagri (Sagre) k. – Victor Stein < Andre (mees); Iro (naine) (1872)ÕES, V. Stein nr. 5 ja H II 62, 653 (5) – Victor Stein (1872).
EKmS 4° 4, 151 (21) < Räpina khk, Veriora v. – Joh. Kotli < Tsia Anne (1877).
EKmS 8° 4, 344/5 (36) ja H, Jagomann 145/6 (20) < Räpina khk, Kõnnu k. – Jakob Jagomann < Ado Nool (Nuul) (1877).
H II 3, 575 (93) < Setu, Vastseliina – H. Prants (1890).
H II 32, 831 (11) < Räpina khk. – J. Poolakess (1889).
Koorilaulu viis
"Noore vello veeritäge" viisiks on seatud Setomaal üldtuntud praasniga ääl (peoviis). Saare konkreetne allikas ei ole teada.
Regilaulutekstid käsikirjades
ÕES, V. Stein nr. 5 ja H II 62, 653 (5)- Setu, Saagri (Sagre) k. – Victor Stein < Andre (mees); Iro (naine) (1872).
EKmS 4° 4, 151 (21). Räpina khk, Veriora v. – Joh. Kotli < Tsia Anne (1877).
Piltidel on toodud näiteid käsikirjadest, millest pärinevad "Noore veljo veeritäge" sõnad. Sealjuures koorilaulu tekst ei lähtunud otse käsikirjadest, vaid "Setukeste laulude" väljaandest, mida Jakob Hurt oli juba toimetanud.
Vasakul toodud laul on andnud koorilaulule pealkirja, alguse ning veel paar värssi. On näha, et koorilaulu looja on ridu ühe-kahe-kaupa valinud ja ka ümber järjestanud. Vähe sellest – siinse rahvalaulu algset sõnastust ja keelt olid enne Jakob Hurta toimetanud juba kogujad ise. Nimelt leidub rahvalaulust kaks käsikirjalist varianti: algne ja kohandatud tekst. "Setukeste lauludes" on ära trükitud mõlemad tekstid. Näiteks, algusridades on valged palged tehtud punaseks, ehk siis read "Noore vell´o veeratelge / tsõõri kao kul´atelge / umal ial ilusal / ja palgel valgel" on saanud sõnastuse "Noore vell´o veeretalge / tsõõri kao keerutalge / omal iäl ilosal / oma palgel punatsel". Mart Saar või tema abiline on koorilaulu jaoks valinud uuema, juba toimetatud variandi.
Veidi vastukäivad on andmed selle fragmendi esitaja kohta: kas laulnud on Andre ja Iro mõlemad – või Andre üksi. Igatahes on Steini käsikirjas märgitud lauljateks mõlemad, "Setukeste lauludes" ainult Andre.
Teise toodud näite on laulnud tõenäoliselt seakarjus, keda kutsuti Tsia Anneks. Sellest lühikesest üleskirjutusest pärineb koorilaulu teine osa.
Leia käsikirjadest "Noore veljo, veeritäge" värsse!
Järgnevalt pilte rahvalauludest, mille ridu jõudis "Setukeste laulude" kaudu Mart Saare koorilaulu "Noore veljo veeritäge". Kas oskad need värsid välja lugeda? Selliste käsikirjade lugemine on sageli folkloristi igapäevane töö ja kutseoskus.
EKmS 8° 4, 344/5 (36) ja H, Jagomann 145/6 (20). Räpina khk, Kõnnu k. – Jakob Jagomann < Ado Nool (Nuul) (1877).
H II 3, 575 (93). Setu, Vastseliina. – Hindrik Prants (1890).
