Näitused

12. veebruaril avati Eesti Kirjandusmuuseumi saalis näitus „Eesti raamat 500. Reliikviad Tartus“, mis on toonud Tartusse osa möödunud aastal Niguliste muuseumis esitletud suurest raamatunäitusest ning täiendab seda Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu ainulaadsete varadega.

Eesti Raamatu Aasta kestab veel ning just nüüd on viimane aeg heita pilk eesti raamatu kõige haruldasematele ja tähenduslikumatele trükistele. Need, kes ei jõudnud eelmisel aastal Niguliste muuseumisse, on oodatud Tartusse, Eesti Kirjandusmuuseumisse. Legendaarne aabitsakukk on lennanud Tallinnast Tartusse ning laiutab nüüd oma tiibu nii kirjandusmuuseumi suures saalis kui ka fuajees.

Raamatuaastate näituste traditsioon sai alguse just Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogust, kus avati 1935. aastal esimese raamatuaasta näitus „Eesti raamat 400“. Nüüd jätkub see lugu Tartus, kus eksponeeritakse osa Niguliste muuseumi, Tallinna Ülikooli ja Tallinna Linnaarhiivi koostatud näitusest „Eesti raamat 500. Reliikviad“.
Tartu näituse eripäraks on see, et originaalreliikviad on vaadeldavad vaid veebruaris – pimedus ja jahedus sobivad neile paremini. Alates märtsist saab haruldusi näha digitaalsel kujul arvutiekraanilt.

Külastajatel avaneb harukordne võimalus näha maailma ainueksemplaridena säilinud esimesi eesti keeleõpetusi ja sõnastikke (Heinrich Stahl 1637, Johannes Gutslaff 1648), mitmeid varaseid grammatikaid (Göseken 1660, Hornung 1693, Helle 1732, Hupel 1780) ning arhiivraamatukogu vanimat eestikeelset raamatut – Heinrich Stahli käsi- ja koduraamatu esimest osa (1632). Väljas on ka esimene läbinisti eestikeelne raamat (Vastne testament, 1686), haruldane „Reinuvader Rebane“ (Kreutzwald 1850), esimesed kooliraamatud, aabitsad ja õpikud ning esimene piltidega kooliraamat (Gehewe, 1841).

Stendinäituse osa annab ülevaate eesti kirjakeele ja trükikultuuri arengust 16. sajandist kuni 19. sajandi teise pooleni, jutustades harulduste kaudu loo eestlaste harimisest ja kujunemisest kultuurrahvaks – jumalasõna õppimisest, lugemisoskuse levikust ja rahvusliku ärkamisajani jõudmisest.

Tallinna näituse kuraatorite Aivar Põldvee, Tiiu Reimo ja Lea Kõivu koostatud ning Annika Terase koordineeritud stendinäitus (kujundaja Tiit Jürna, graafiline disain Asko Künnap) on Eesti Kirjandusmuuseumi meistrite Jaanus Tordiku ja Mariliis Õunapuu käe all saanud veidi uue kuue. Lisaks rõõmustavad külastajaid arhiivraamatukogu tavapäraselt varjul olevad reliikviad.

Näitus „Eesti raamat 500. Reliikviad Tartus“ on avatud kuni 30. aprillini 2026.

Jazmina Cininas esitleb: 
Mütoloogia ja materjali dialoogid. Balti pärimuslugude taassünd teisel pool maailma.

Eesti Raamatu Aasta raames esitleb Eesti Kirjandusmuuseum Jazmina Cininase autoritehnikas loodud kunstiraamatute ja laagerfonide näitust „Mütoloogia ja materjali dialoogid. Balti pärimuslugude taassünd teisel pool maailma“. 
Jazmina Cininas on Leedu juurtega Austraalia graafikakunstnik ja pedagoog, kes on ligi kolm aastakümmet õpetanud graafikat ja raamatukunsti Kuningliku Melbourne’i Tehnoloogiainstituudi (RMIT) Kunstiülikoolis, kus ta kaitses 2014. aastal ka doktorikraadi kuulsatest naislibahuntidest pealkirjaga „The Girlie Werewolf Hall of Fame“. 
Cininase linoollõiked ja kunstiraamatud on nomineeritud enam kui 80 kunstikonkursil ja esindatud ligi 50 kunstikogus, sealhulgas Austraalia Rahvusgaleriis ja Victoria Muuseumides. Väljaspool Austraaliat leiab tema töid muuhulgas M.K. Čiurlionise nimelises Riiklikus Kunstimuuseumis Kaunases, Leedu Riiklikus Kunstimuuseumis, TYPA-keskuses Tartus ja MARKK Etnoloogiamuuseumis Hamburgis. Tema koosloomeline laagerfonide projekt The Sparrow Made some Beer („Varblane tegi õlut“) pälvis 2022. aastal Austraalia Folkmuusika Aasta kultuuriprojekti auhinna. 
Cininas tegutses 2017. aastal Eesti Trüki- ja Paberimuuseumi (tänaseks TYPA) residentuuriprogrammi külaliskunstnikuna kolme kuu vältel Tartus, uurides Eesti rikkalikku libahundifolkloori. See kogemus jättis autorile sügava mulje ja järgnevatel aastatel on ta Tartut regulaarselt külastanud, et süvitsi uurida Eesti kultuuri ja folkloori. Näitusel esitletavad kunstiraamatud koosnevad kollaažitehnikas loodud kompositsioonidest nõukogudeaegsetest entsüklopeediatest, teavikutest ja pakenditest, mida autor on kogunud oma residentuuri ja hilisemate külastuste jooksul. Ühes eksemplaris valminud raamatuvormis teosed sisaldavad peenetundeliselt ja leidlikult ümbermõtestatud Balti motiive, mis käsitlevad rahvapärimusest pärit narratiive hübriidsusest, moondumisest, eneseleidmisest ja rändest.
Koos raamatutega on näitusel eksponeeritud valik Balti loodusmotiividega instrumente laagerfone – traditsioonilisi Austraalia löökpille, mille valmistamisel kasutatakse õllepudelikorke. Melbourne’is tegutseva Leedu folkgrupi The Lost Clog / Pamesta Klumpé liikmena alustas Cininas nende pillide valmistamist visuaalsete rekvisiitidena, eneseiroonilise viitena grupi hübriidsetele juurtele. Näitusel eksponeeritud laagerfonide seas on nii Austraalias kui ka 2024. aastal Leedus, Kaunase Pildigalerii residentuuris valminud eksemplare.

Näitus on teoks saanud koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiviga.

Jazmina loominguga saab tutvuda lähemalt siin: https://www.jazminacininas.com/art-projects.html

Näitus jääb avatuks maikuu lõpuni.

Suur osa Anu Korbi ( 27.11.1950) tööst folkloristina on seotud rahvaluule kogumisega, kogumistöö korraldamise ning mõtestamisega. Erilise pühendumusega on ta teinud välitöid ida-eestlaste juures, võõrsile veerenud eestlaste järeltulijate seas, keda veel aastatuhande vahetusel võis päris emakeeles küsitleda. 1991. aastast kuni 2015. aastani kestnud retkedel Siberi ja Volgamaa eestlaste küladesse pöörati alguses põhitähelepanu vanapärasele folkloorile ning eakatele külaelanikele, aja jooksul küsitleti aga üha enam ka nooremaid põlvkondi kultuuripärandi ja keele säilitamise, elulugude, ajaloosündmuste, religioossete tavade ning igapäevase elu osas.

Välitööde fotodel tuleb mahlakates värvitoonides ilmsiks, kui suurepäraselt on Anul õnnestunud luua sõbralikud ja lähedasedki suhted mitmete tuhandete kilomeetrite kaugusele rännanud rahvuskaaslastega. Ta on leidnud neis ida-eestlaste külades midagi omast, mis on meilegi äratuntav. Rõõmsate taaskohtumiste taustale jäävad aga nukrad mälestused omasest maailmast, mis seal võõrsil hääbumas.

Näitusel on kasutatud fotosid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudest. 
Näituse koostas Liina Saarlo, kujundas Pille Niin.
Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Näitus jääb avatuks 15. septembrini 2026. aastal, see on nähtav ka EKM virtuaalnäituste lehel: https://www.kirmus.ee/virtuaalnaitused/2025/kohtumisi-omadega-anu-korb-75
 

Hetki jäänud jälgedesse.....Ingrid Rüütel 90

Ingrid Rüütel (3.11.1935) on folklorist ja etnomusikoloog, kelle enam kui 60 aastat kestnud karjäär on pühendatud eesti rahvamuusika uurimisele ning folklooriliikumise arendamisele. Tema silmapaistva teadusliku tegevuse keskmes on püüe mõtestada ja avada pärimuskultuuri olemust ning selle kaudu väärtustada ning toetada nii soome-ugri väikerahvaste eneseteadvust kui ka eesti rahvuslikku ja kohalikke regionaalseid identiteete.

Näitus on pühendatud ühele tähtsale osale folkloristi tööst, folkloori dokumenteerimisele, pärimusliku eneseväljenduse ja suhtluse, tihtipeale kaduvate kultuurinähtuste jäädvustamisele tulevaste põlvede tarbeks. Pärimusmuusika – nii arhailiste regilaulude kui uuemate riimiliste laulude ning pillimuusika – kogumine on lähetanud Ingridi kõikidesse Eesti otstesse ja väljapoolegi ning viinud kokku väga mitmesuguste inimestega. Ingridil on õnnestunud tänapäevase maailma piire ületades tabada arhailise muusikalise mõtlemise aardekillukesi ning luua usalduslikke sõprussuhteid erinevaid keeli kõnelevate ja erinevate maailmavaadetega inimestega.

Näitusel on kasutatud fotosid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest.

Näituse koostas Liina Saarlo, kujundas Pille Niin.

Näituse valmimist toetas Eesti Kultuurkapital.

Näitus jääb avatuks 15. septembrini 2026. aastal, see on nähtav ka EKM virtuaalnäituste lehel: https://www.kirmus.ee/virtuaalnaitused/2025/hetki-jaanud-jalgedesse-ingrid-ruutel-90

Eesti Kirjandusmuuseum kutsub kõiki huvilisi osa saama raamatuaasta raames valminud kultuuriloolisest välinäitusest „Pargi pärlid“ Vanemuise pargis.

Iga jalutaja on jätnud parki oma jälje – just nagu park ja selle ümbrus on jätnud jälje jalutajatesse.

Näitus toob esile valiku neist jälgedest – pargi pärlid – mis kõnelevad Vanemuise pargi (tuntud ka kui Hurda või Tiigi park) ja selle ümbruse rikkalikust kultuuriloost.

Näituse kuraatorid on Helle Maaslieb ja Astrid Tuisk.
Näituse on kujundanud Kadri Hallik.

Tule jaluta pargis, istu pingile, kuula ja vaata ning saa ise osaks kultuuriloost!

Igaühel meist on oma lugu. Loo, avasta ja uuri ka uut sisukeskkonda „Eesti raamat 500. Loo lugu!“ https://www.er500.ee/

Olete oodatud külastama kultuuriloolist parginäitust!

Rohkem infot:
Merike Kiipus

merike.kiipus@kirmus.ee

30. septembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis piduliku ettekandepäevaga Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäeva. Lisaks kõnedele avati ka kaks näitust, millest üks on vaatamiseks linnarahvale üleval olnud juba paar nädalat.  Kirjandusmuuseumi otsaseinal on olnud alates kevadest 2019 kirjandusmuuseumi fotograafi Alar Madissoni näitus Tartu kirjanikest, kuid nende kõrval olev vaba pind täitus nüüd uue väljapanekuga Tartu noorest kirjarahvast. 

Alar Madisson pildistas üles nii luuletajad, prosaistid, kriitikud, teadlased, tõlkijad ja kultuurikorraldajad, kes kirjandusega seotud. Valiku, kes võiksid kuuele uuele pildile mahtuda, tegi ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja Hanna Linda Korp. Eelmise portreteeritavate valiku tegid kirjanike liidu Tartu osakond ja kirjandusmuuseum. Korp sõnas, et huvitava tendentsina võib märgata, et noored ei ole enam seotud vaid ühe kohaga. "Noored autorid on hargmaised! Üle poole näitusel osalenutest ei ela ainult - või enam - Tartus, vaid mujal, nt Tallinnas, Østfoldis, Võrus, Kiviõlis, Helsingis… Aga Tartuga on nad ometigi seotud: kes on siin õppinud, Tartust kirjutanud, alustanud kirjutamist siin, elanud pikalt siin, on siit pärit. Tartuga ollakse mõtteliselt seotud isegi siis, kui aktiivselt kohal ei olda", sõnas Korp. 

Nii nagu autorid ei ole enam seotud ühe paigaga, ei ole nad ka seotud enam ühe tegevusega. Nii mõnedki näitusel osalenutest ei defineeri ennast ainult kirjaniku või kirjandusinimesena, vaid tegelevad professionaalselt ka kujutava kunsti või muusikaga. Rollid kattuvad ka valdkonnasiseselt: toimetaja on ühtlasi ka kriitik, tõlkija ja luuletaja, kultuurikorraldaja aga luuletaja ja kriitik.

Näitus Tartu noorest kirjarahvast on avatud järgmised seitse aastat ning seda saab vaadata igal ajal!