Toimunud näitused

19.-20. detsembril toimuva 67. Kreutzwaldi päevade konverentsi raames avab Kõrgem Kunstikool Pallas Eesti Kirjandusmuuseumis näituse: “Kilplasest ja kratist tehisintellektini: loodus, loovus ja tehnoloogia”, kus on üleval üliõpilaste tööd maali-, fotograafia-, nahadisaini ja meediadisaini osakondadest.

Tulge ja nautige noort kunsti!

" Anna mulle süntesatorit Vanemuine!" Kratt, Kilplane ja Kalevipoeg suundusid Vanemuise juurde. Kratt astus esile ja palus: "Anna mulle süntesaatorit, Vanemuine, inspiratiivne narratiiv pulbitseb meeles." Vanemuine vaatas kolme sõbra poole mõtisklevalt. Intrigeeriva naeratusega ulatas ta Kratile hoopis tahvelarvuti ja niipea kui Kratt seda puudutas, hakkasid tekstid ja visualiseeringud voolama nagu meloodia.

Kalevipoeg, tunnistades Krati nagu nõiduslikult ilmunud kunstiteost, palus Kratil komponeerida lugu tema uuest avantüürist, kus ta ristab piigid tehisintellektiga, mis oli üllatuslikult inimelu kontrolli alla haaranud.

Kilplane, jälgides Krati ja Kalevipoja sümbioosi, otsustas, et soovib samuti oma loo tahvelarvutisse manifesteerida. Tema suurim afiinsus oli kasutada tehisintellekti oma igapäevaste dilemmade lahendamiseks, kuid tema katsetused lõppesid tihtipeale humoorikate ja ettenägematute konklusioonidega.

Vanemuine tundis sügavat satisfaktsiooni ja uhkust. Ta mõistis, et nii kaua, kui narratiive loetakse ja edasi antakse, jätkub kultuuri elujõud.

2. -11. detsembrini on  muuseumi fuajees avatud Tartu Kunstikooli õpilaste illustratsioonide näitus:

EESTI TAEVAS 

Eesti rahvapärimuses tuntud tähtkujusid joonistades on inspiratsiooniks kasutatud rahvapärimust ja -luulet ning rahvakunsti motiive.

Näitusel on õpilaste tööd aastatest 2019-2023.

Juhendajad Kalli Kalde ja Hillar Uudevald.

25. oktoobril kell 16 avatakse Eesti Kirjandusmuuseumi trepigaleriis fotonäitus "Ristitantsu tantsigem, oma tantsu hoidagem.”

Näituse on koostanud Getter Lauk Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogu põhjal ja kujundas Gabriel Mileiko.

Eesti Rahvaluule Arhiivis on lisaks muusikale ja suulisele pärandile hoiul ka hulk tantsust kõnelevaid materjale.
Võrreldes jutustuste ja muusikaga on tantsu üsna keeruline kirjeldada - kui teksti ja nooti mõistavad inimesed üheselt, siis mitmekülgsete liikumiste kirjeldused võivad sageli segadust tekitada.
Tants on üks vanim meelelahutusvorm, mis ühendab endas palju meeldivat - muusika, liikumise ja sotsiaalse suhtluse.
Lisaks meelelahutuslikule funktsioonile on tantsul olnud ka rituaalne ja maagiline roll. Tänasel päeval on tants eelkõige meelelahutus ja harrastus, mis pakub liikumisrõõmu ja koostegemise mõnu.
Näitus kajastab erinevaid tantsimise kohti ja viise, nii vanemal ajal kui ka tänapäeval.
 

Näitus jääb avatuks veebruarikuu lõpuni 2024.

Kolmapäeval  1. novembril kell 16.00 avatakse Eesti Kirjandusmuuseumis näitus “Nähtamatu valgus. Vabamüürlus Eestis kahe ilmasõja vahel”.

Rahvusliku enesemääratluse ning rahvusriikide tekkimisega 19. sajandi Euroopas kaasnes huvitav nähtus – koos rahvusluse ja rahvusromantismiga käis üle Euroopa võimsa lainena kasvav huvi müstitsismi ning okultsete ja esoteeriliste teadmiste vastu. Lääne esoteerika jõulisimaks esindajaks oli teosoofia, seda ka Eestis.

Teosoofiast olid tugevalt mõjutatud 1920. aastatel asutatud ühisvabamüürlaste loožid Kalevipoeg, Sveta Nezrimago ja Za Vernost. Loožidesse koondus nii eesti kui ka vene rahvusest haritlasi, kes olid haaratud kõrgetest ligimesearmastuse ja igavese tõe otsingute ideedest ning pühendunud okultsete ja filosoofiliste süsteemide uurimisele.

Loožide liikmeiks olid antikvaar ja raamatukaupmees Harald Liiker, kirjanik Mait Metsanurk, kunstnikud Helmi Reise ja Karl Hoerschelmann, filosoofid ja poeedid Mihhail Janson ja Mihhail Sidorov jt. Looži Kalevipoeg tegevust on tutvustanud teadmamees Gunnar Aarma, kelle vanemad August ja Liisi Aarma olid Kalevipoja looži liikmed.

Eesti loožide viimane piirkonnameister Mihhail Sidorov on kirjutanud 1940. aastal: “… mida meie praegu üle elame. Kõikide võitlus kõikide vastu. Võib tõesti ütelda, et on käimas kogu inimkonnas suur lahing. Iga samm elus, iga küsimus, iga kultuuriavaldus kujutab rinnet. Kõikjal näeme lepitamatuid äärmusi. Erinevus vaadetes, veendumustes, eluviisis, võtetes. Keegi ei taha üksteisele eimilleski järele anda: ei riigid, rahvad ega üksikud inimesed. Närvid on pingul, ülekoormatud. Sõda maal, merel, vee all, õhus. Ootamata liitude tekkimine. Ettenähtamatute sidemete sõlmimine…”.

Näitus pakub sissevaadet ühe osa 1920.–1930. aastate Eesti inimeste spirituaalsete otsingute varjatud maailma. Näitusel on eksponeeritud tollaste loožide liikmete raamatuid, kunsti, originaalkäsikirju jpm.

Oma osalemisest avamisüritusel anna teada 30. oktoobriks siin: https://bit.ly/3rWCr2h

Näituse kuraatorid on Meelis Piller ja Toomas Abiline, kujundaja Anne Järvpõld.

Kunstnik Liina Görtzen maalide näitus avatakse pidulikult 9. septembril kell 12.00 kirjandusmuuseumi fuajees.

Liina ( s Valk) on sündinud 1973. aastal Eestis Kilingi-Nõmmes.  Aastatel 1977–1997 elas ta Tartus.

Alates 1997. aastast elab ja töötab ta Saksamaal Hamburgis.

Liina Görtzen on Odessa Teatri- ja Kunstikooli ning Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemia kasvandik: 1990–1994 õppis  Odessas ja 1997–2001 Dresdenis.

Vabakutselise kunstnikuna teeb koostööd teatrite, filmistuudiote ja telekanalitega.

Liina õpetab grimmi ja eriefektide tegemist ning teatrimaskide kujundamist; ta on mitmel korral tulnud auhinnalistele kohtadele rahvusvahelisel kehamaalingute festivalil (Austria).

Liina osaleb oma töödega kunstinäitustel nii Eestis kui Saksamaal.

2016. aastal oli Liina rahvusvahelise festivali „Lehesaju muusika” (Tartu) peakunstnik.

Tema maalid asuvad kunstigaleriides ja erakogudes Eestis, Saksamaal, Šveitsis, Hollandis, Venemaal ja Ukrainas.

Näitus jääb avatuks oktoobrikuu lõpuni.

Näitust korraldab Avastuste Galerii.
 

 1. septembrist on Eesti Kirjandusmuuseumi saalis avatud  fotonäitus "Pärimusaastaring", kus saab näha ülevaadet erinevate rahvakultuuritähtpäevade tähistamistest.

Näitus kajastab eestlaste, ersade, lätlaste, maride, mokšade, setode, tšuvaššide, udmurtide, ukrainlaste ja venelaste tähtpäevade tähistamist 2015. aastal.

Fotode autorid on Sergei Ledenjov ja Toivo Treufeldt.

Eesti Folkloorinõukogu juures tegutseb alates 2014. aastast vähemusrahvuste töörühm, mis ühendab Eestimaal elavaid rahvusgruppe. See aitab neil enda jaoks säilitada ja kohalikele tutvustada oma päritolumaa traditsioonilist kultuuri.

Rõõmustav on tõdeda, et paljudel vähemusrahvustel on omavahel, aga ka eestlastega ühised väärtused ning sarnased tähtpäevad ja isegi rituaalid.
Juba 2015. aastal alustati selliste tähtpäevade ühist tähistamist, mille sisu on sarnane, kuigi tähistamise aeg võib olla veidi erinev.

Näitus on valminud tänu Kultuuriministeeriumi, Eesti Regionaal- ja Vähemuskeelte Liidu ning Tallinna Kultuuri- ja Spordiameti toetusele.
Näituse korraldasid Eesti Kirjandusmuuseum ja Eestimaa Rahvuste Ühendus.

Näitus jääb avatuks novembrikuu lõpuni.



Lähem info:

Natalia Ermakov
erakorraline teadur
EKM; folkloristikaosakond
 

Maalikunstnik ja restauraator Nikolai Jasnetski maalinäitus on avatud kirjandusmuuseumi saalis juulis ja augustis.

Nikolai Jasnetski sündis 4. augustil 1909. aastal Pihkva lähedal vaimuliku perekonnas, lapsepõlvest elas Petserimaal  Lauras,  lõpetas Petseri gümnaasiumi, kus vaimustus joonistusõpetaja Voldemar Prometi mõjutusel kunstist.

Ta õppis Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonnas, kuid sai aru, et tema tõeline kutsumus on kunst. Jätnud ülikooli pooleli, asus ta õppima kunstikooli Pallas. Tema õpetajateks olid tuntud kunstnikud  Jaan Vahtra, Villem Ormisson, Voldemar Mellik ja Nikolai Triik.

Nikolai Jasnetski kogu elu oli seotud Tartu Riikliku Kunstimuuseumiga, kus ta töötas üle 40 aasta maalirestauraatorina.

Paljud sõja üle elanud maalid vajasid restaureerimist. Muuseumile esitasid restaureerimistellimusi ka eraisikud. Restaureerimistööst, mis hõlmas ka restaureeritava teose, selle ajaloo ja maalimistehnika kunstiteaduslikku uurimist, ei olnud kunagi puudust.

Nikolai Jasnetski tegi seda tööd suure kirega. Pereliikmed meenutavad, et ta tuli harva koju enne kaheksat õhtul. Pensionile jäi Jasnetski alles 67-aastaselt, kuid töötas veel kümme aastat. Nikolai Jasnetskiga koos töötanud kolleegid iseloomustasid teda kui erakordselt töökat, viisakat ja erudeeritud inimest – nagu ütles temaga mitu aastat koos muuseumis töötanud kunstiajaloolane Tiiu Talvistu: „Minu jaoks oli ta tõelise intelligentse vene inimese võrdkuju“.

Restauraatorina pidas ta üheks enda suurimaks saavutuseks koostöös noore kolleegi ja alustava restauraatori S. Rebastega restaureeritud  Johann Köleri suurt altarimaali „Kutsuv Kristus“, mis asub Tartu Peetri kirikus.

Oma puhkuse ajal sõitis Nikolai Jasnetski heast tahtest ja tasuta Kurgjale ning puhastas ja konserveeris C. R. Jakobsoni talumuuseumis A. Laikmaa restaureerimist vajavad pastellid. On teada, et ta käis tasuta abiks ka muudes Eesti muuseumides.

Tartus elas Nikolai Jasnetski väikeses ahiküttega korteris aadressil Tähe 21. Jasnetski ei püüdnud sealseid elutingimusi parandada. Ta armastas seda maja, sest see asus Eha tänava naabruses, kus elas tema hea sõber kunstnik Ivan Sokolov, kellega teda sidus suurest vanusevahest hoolimata palju aastaid kestev sõprus. Nikolai Jasnetski tegi kõik selleks, et säilitada järeltulevate põlvede jaoks selle suurepärase ja andeka kunstniku loomingut. Nikolai Jasnetski  korraldas tema tööde näitusi ja koostas Sokolovi kohta kolm käsikirjalist albumit tema väikeseformaadiliste tööde originaalidega. Kuid enda peale hakkas Jasnetski mõtlema alles mõned kuud enne surma, kui oli saanud vähidiagnoosi, ja jõudis kirjutada vaid lühikese autobiograafia. Oma maalide nimekirja ta aga endast maha ei jätnud.

Nikolai Jasnetski   maalid  asuvad  Eestis ja  Venemaal.

Tartu kunstnik ja restauraator Nikolai Jasnetski - on Avastuste Galerii teine näitus.

Jasnetski esimene  personaalne näitus toimus 2022. aastal Tartu Ülikooli Raamatukogus.

Näitusel  Eesti Kirjandusmuuseumis on  esindatud varem  eksponeeritud tööd, kuid ka  maalid, mis näituse korraldaja sai  kunstniku tuttavate ja sugulaste käest just  selleks näituseks.

Nadežda Valk,

näituse korraldaja,

Avastuste Galerii   kuraator

18.-21. mail  toimunud rahvusvahelise huumorikonverentsi "Laughter and Its Features – On the

Nature of Laughter" raames avati kirjandusmuuseumi sisegaleriis näitus  ”Juubel – Eesti Vabariik 100″.

2018. aastal  toimunud karikatuurivõistlus oli kingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks ning viidi ellu koostöös KÜSKi ja EV100 korraldustoimkonnaga.

Nüüd on hea võimalus antud näitusega tutvust teha Tartus.

Karikatuurivõistluse taustast:

Eesti Huumoriliidu korraldas III rahvusvahelise karikatuurivõistluse  ”Juubel – Eesti Vabariik 100″. Võistlusele laekus karikatuure 106-lt autorilt 30-st riigist üle maailma.

Kokku saabus võistlusele 370 karikatuuri, millest tunnistati teemale vastavateks ja pääsesid hindamisele 170 tööd. Žürii, koosseisus: Andrus Tamm (Eesti Huumoriliidu esimees) ning endised ja praegused karikaturistid Heinz Valk, Hardi Volmer, Eduard Tüür, Roman Matkiewicz, Gatis Sluka (Läti) ja Arunas Vaitkus (Leedu) valis välja 32 paremat tööd.

Parimaks hinnati Mojmir Mihatov töö (Horvaatia) , teise auhinnalise koha sai Urmas Nemvalts Eestist, kolmanda koha auhinnad läksid jagamisele Sergei Semendyaevi (Ukraina), Priit Koppeli ja Tarmo Vaarmetsa (mõlemad Eesti) vahel.

100-st parimast võistlusele saabunud tööst koostati karikatuurinäitus ”Juubel – Eesti Vabariik 100″.

Näitus on külastajatele tasuta.

Kirjandusmuuseumi saalis on luuletaja Artur Alliksaare 100. sünniaastapäeva raames valminud näitus "100 pühendatud sõna", mille on Arhiivraamatukogu ja Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogude põhjal koostanud kirjandusteadlane Kristi Metste ja kujundaja Kersti Teenu.

Eksponeeritud on  näiteid Alliksaare käsikirjadest, peaaegu kõik teda puudutavad fotod ja tema teoste väljaanded, samuti kunstnik Ilmar Malini maalitud luuletaja portee (Poeet. Õli papil. 1973-1975).

Luuletaja abikaasale Linda Alliksaarele, kes teenis leiba masinakirjutajana, on pühendatud omaaegsetest esemetest koosnev masinakirjutaja töökohta imiteeriv installatsioon.

Näitus on avatud augustikuu lõpuni.

Eesti Kirjandusmuuseumi fuajees võimalik vaadata väljapanekut võõrkeelsetest teostest , mis on viimase poole aasta jooksul laekunud meie Arhiivraamatukogule. Väljapanekul on ligi poolsada raamatut.

Raamatute hulgas on nii eesti kirjanike teoste tõlkeid võõrkeeltesse kui ka erinevaid materjale Eesti ja Balti riikide ning soome-ugri rahvaste kohta.

Näitus jääb avatuks maikuu keskpaigani.

Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu asutati 1909. aasta aprillis. Arhiivraamatukogu täidab eesti rahvusliku keskraamatukogu ülesandeid. Vastavalt säilituseksemplari seadusele on Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogul üleriiklik kohustus säilitada trükiste säilituseksemplare ja need ka üldsusele kättesaadavaks teha.

Alates 27. märtsist  saab Eesti Kirjandusmuuseumi fuajees vaadata fotonäitust „Naine ersa ja mokša kultuuris“.

Näitus peegeldab naise rolli ühiskonnas, kus ka tänases igapäevaelus on säilinud palju traditsioonilist. See roll on mitmeplaaniline ja vaadeldav erinevatest kultuurilistest aspektidest. Soome-ugri kultuurid on vaimustavalt paljupalgelised, samas naise rollide poolest sarnased. Kultuurid säilivad suuresti tänu sellele, et oma pärimust antakse edasi põlvest põlve. Naised loovad teatud "oma maailma" ja mõjutavad selle kaudu ümbritsevat. Rituaalse ja mitterituaalse traditsiooni peamisteks hoidjateks ja praktiseerijateks on maapiirkondades elavad naised – just nemad kindlustavad rahvuskommete säilimise. Näitusel esitletud, lähiminevikust talletatud hetked ongi valitud seda tõdemust ilmestama.  

Fotod on pildistatud Mordvamaal etnograafide välitöödel aastatel 2000–2015. Näituse koostajaks on muuseumi teadur Natalia Ermakov, kes osales 2015. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Mordva Riikliku Ülikooli poolt korraldatud ekspeditsioonil.

Näituse raames toimub 21. aprillil, algusega kell 17.00 Eesti Kirjandusmuuseumi saalis samateemaline seminar. Seminaril avavad oma kogemustest lähtuvaid vaate- ja tundenurki muuseumi teadurid Janika Oras, Andreas Kalkun ja Natalia Ermakov ning Anna Venchakova Eesti Rahva Muuseumist. Esinevad Eesti-Mordva Seltsi folklooriansambel Vastoma ja ansambel Kännu Peal Käbi. Osalejatel on võimalus maitsta ersa ja mokša rahvusroogi.

Ersad ja mokšad on kaks soome-ugri rahvaste hulka kuuluvat etnilist rühma Mordva Vabariigis Venemaa Föderatsiooni territooriumil, keda vene keeles tähistatakse ühtse etnonüümiga mordva. Kultuuride läheduse tõttu on neid nimetatud ka Siiami kaksikuteks. Nad ise ütlevad: “Oleme ühe pea, kuid kahe suuga rahvas”. Ersade asualad paiknevad suuremate või väiksemate saarekestena venelaste, tatarlaste, tšuvaššide ja baškiiride asustusalade vahel Oka ja­ Volga vaheliselt alalt Siberini. Mokšad elavad Mordva vabariigis ja Penza oblastis.

Näitust ja seminari toetavad Kultuuriministeerium, Eesti Kirjandusmuuseum, Integratsiooni Sihtasutus, Eesti-Mordva Selts, Eestimaa Rahvuste Ühendus.

Eesti Kirjandusmuuseumi saalis on avatud kunstinäitus Ljudmilla Mesropjani erakogust.

Potiewskyd, isa Slava ja tütar Lena, on Ukraina juurtega kunstnikud, kes elavad Saksamaal.

Näitusel leiab kunstihuviline fantaasiarikkust, kirkaid värve, elurõõmu ja uudishimu- seda kõike pakuvad vaatajatele oma kunstiga isa ja tütar Potiewskyd.

Slava tegeleb maalikunsti ja graafilise disainiga ning osaleb näitustel 1975. aastast.

Kunstnik on loonud logo rohkem kui 150 ettevõttele.

Tema töid võib leida Plakatimuuseumis Chaumonti linnas Prantsusmaal ning paljudes erakogudes Euroopas, Ameerikas, Austraalias ja Uus-Meremaal.

Lena, kes veetis oma lapsepõlve vanemate kõrval ateljees, jätkas oma õpinguid Kyivi Disainiinstituudi kunstilise tekstiili osakonnas. Sisekujundus, seinamaalingud, tekstiilidisain ja maalikunst said tema tegevuse peamisteks valdkondadeks. Eksperimendid kunstis jätkusid ka 2003. aastal Saksamaale kolimise järel, kui kunstnik alustas tööd disainerina Saksamaa kangrumanufaktuuris, mis tegeleb kangaste tootmisega. Praegu on mõlemad kunstnikud vabakutselise staatuses.

Näitus muuseumi saalis jääb avatuks juuni lõpuni.

9. jaanuaril avati Eesti Kirjandusmuuseumi fuajees Saatse Muuseumi näitus "Elise Aun. Unustatud Eesti neiu Setomaalt?"

Näitus avab Setomaal Saatse nurgas Ulitina külas oma nooruspõlve veetnud Eesti luuletaja Elise Rosalie Auna (15. 06.1863- 02. 06 1932 ) elu ja loomingut.

Näitusega soovime tutvustada üldsuse poolt unustatud kirjaniku loomingut. Räägime luuletajast ja kirjanikust, kes on Eesti luulemaailmas debüteerinud samal ajal Anna Haavaga ning on oma loomingus kajastanud Setomaa eluolu 19. sajandi teises pooles. Ta luuletas, kogus lugusid setode elust, tegeles proosa ja luule tõlkimisega. Ühtlasi kirjutas ka proosat, avaldas kirjeldusi Setomaast ja setode elust Postimehes. Elise Rosalie Aun tegi koostööd Eesti rahvaluulekoguja Jakob Hurdaga, saates Hurdale lugusid ja kirjeldusi Saatse nulga setode elust ja kommetest. Auna loomingus on mitmeid luuletusi, kus ta kirjeldab Setomaa looduse omapära.

Näitus koosneb 16 postertahvlist, millelt saab lugeda Elise Auna elu kohta, tutvuda ta loominguga ning lugeda katket kirjavahetusest Jakob Hurdaga. 

Loe lähemalt näituse korraldajaist Saatse Muuseumi kodulehelt.

Detsembris valmis Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogul näitus "Sõjast sõnani", mis haakub 15. ja 16. detsembril Eesti Kirjandusmuuseumis toimuva 66. Kreutzwaldi päevade konverentsi teemaga „Sõda eesti kultuuris, kirjanduses ja ajaloos“. Näiteks on näitusel mitmeid sõjalaulikuid, millest kõneles 16. detsembril Õnne Kepp ning Juhan Peegli "Ma langesin esimesel sõjasuvel", millest rääkis 15. detsembril Marin Laak.
Väljapanek on mõtteliseks illustratsiooniks konverentsi ettekannetele, läbides kronoloogilise teekonna alates vanematest sõjateemalistest trükistest ja "vanadest sõdadest", läbi Vene-Türgi ja Vene-Jaapani sõdade, I maailmasõja, Vabadussõja ja II maailmasõja kajastuste kuni tänapäeva uute sõdadeni.
Näitus on ka läbilõikeks arhiivraamatukogu rikkalikest kogudest, kus eksponaate on väiketrükistest maakaartideni, sõdurilaulikutest ja sõjamälestusest tarbetrükisteni.
Väljapanek valmis ühistööna ning seda on täiendatud fotode ja huvitavate esemetega Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist.

Fotod: Alar Madisson/ Eesti Kirjandusmuuseum

Tradistioonilisel Oskar Kallase päeval ehk raamatuteaduse konverentsil avati Henno Käo illustratsioonide näitus. 

Henno Käo oli viljakas raamatukunstnik, lastekirjanik ja luuletaja, kes on loonud paljud armastatud tegelased nagu Oliüks ja Väike Sabatäht. Kuigi tuntud peamisel raamatuillustraatorina, on ta loonud ka pastell- ja akvarellmaale ning kujundanud eksliibriseid. Samuti oli Käo ansambli Peoleo asutajaid, solist, kitarrist ja laulusõnade looja. 

Kõik oma lasteraamatud illustreeris Käo ise ning kindlasti on ta nii käekiri nii mõnelegi tuttav ka kooliõpikutest. Näitusel on väljas Käo illustratsioonid aga ka temaga seotud fotod, kirjad ja dokumendid. 

Näitus jääb avatuks kuni 31.03.2023. 

Mängud ja mängimine on aegade algusest olnud inimeste igapäevaelu oluline osa.  Üheltpoolt saab mängimist vaadata kui puhtalt füüsilise vormi, koordinatsiooni või sotsiaalsete oskuste harjutamisele suunatud tegevust, millest võtavad osa peamiselt lapsed või siis sportlased. Mängud on ka osa meie meelelahutusest. Siiski on mängulisusel palju laiem kultuurilise eneseväljenduse mõõde, mis kajastub ka Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud materjalides. 

Näitusele valitud fotodel osa mänge seotud kehalise osavusega, teised pealtnäha lihtsalt lõbusad laste- ja noortemängud. Kolmas osa on juba tugevamalt seotud konkreetse kohaliku kultuurilise ja usulise kombestikuga.  Oluline on aga, et kõikidel nendel mängudel, nii kergematel kui tõsisematel, on oma rahvapärandiga seotud mõõde, mida rahvaluulearhiivis talletatakse ja uuritakse.

Kõik näitusefotod ilmestavad ühte- või teistpidi rahvaluulearhiivi kogumistegevust. 
Esiteks on arhiivi alguspäevadest saati kogutud pärimust meie enda folkloristide ekspeditsioonidel ja kogumisretkedel. Nii leiab siit Richard Viidalepa fotosid, kes suulise pärimuse kogumise kõrval oli ka viljakas fotograaf. Natuke hilisemast ajast on esindatud Herbert Tampere, Lilia Briedise, Linda Köögardali, Olli Kõiva ja Mall Hiiemäe fotod. 

Teiseks täienevad rahvaluulearhiivi kogud kaastööliste saadetud materjalidega. Oluline osa selles on kogumisvõistlustel ja aktsioonidel. Nii tehti näiteks 1930. aastatel üleskutseid spetsiaalselt fotokogu täiendamiseks. Veel saadavad kaastöölised omaalgatuslikult enda tehtud või oma kodukohaga seotud fotosid. Osa kaastöölistest on ka ajutise tööjõuga rahvaluulearhiivi tegevusele kaasa aidanud. Näitusel on esindatud Aino Ahuranna, Oskar Greppi, Tõnu Võimula ja Amanda Raadla fotod.

Jõudu kõigile rahvapärimuse kogujatele ja esitajatele Eesti Rahvaluule Arhiivi 95. aastapäeval!
Näituse koostas Enn Kalev Tarto, nõustas Astrid Tuisk. Kujundas Pille Niin.
 

Kirjandusmuuseum kinkis Eesti Kirjanike Liidu suurjuubeliks näituse!

Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu materjalidel põhineva ekspositsiooni eesmärk on näidata kirjandust ja seda „haldavat” loomeliitu mitte suletud süsteemina, vaid ühiskonda loovalt uuendava jõuna. Näituse koostas kirjandusteadlane Janika Kronberg ja kujundas Kaili Kalle. 

Talveks muuseumi saali püsima jäävas väljapanekus saab näha valikut kirjanike loomingust (sajandi sada raamatut), kuid ka fondidest välja otsitud esemed, mis on koos tavapärase arhiivimaterjaliga meieni jõudnud. Väljapaneku hulgas on medaleid, au- ja tänukirju ja ehteid, kuid ka Artur Adsoni ümbrikus hoitud Marie Underi juuksesalk ja rohkem kui 2100 teise maailmasõja eelset Eesti krooni, mis Adsonil Rootsis säilis. Näha saab ka arstiriistade kohvrit ja  tuhatoosi, mis kuulunud Johannes Varesele, kes kirjanikunimega tuntud  kui Barbarus. Lisaks tema terve pakk filtrita sigarette. Lisaks Boris Kaburi medalid, mitmeid liidu liikmepileteid ning palju muud huvitavat. 

Saali seintel ripub aga valik lastekirjaniku ja kunstniku Henno Käo loodud kirjandusürituste plakatitest. 

Eesti Kirjandusmuuseum ja Mellnov Gallery ühisprojekt esitleb „Juri Brjuhhanovi fantastiline maailm“ – Ljudmilla Mesropjani erakogust pärit Juri Brjuhhanovi akvarellid.

Brjuhhanov, kes on sündinud 1981. aastal Ivanovos, õppis algselt tekstiili- ja kergetööstustoodete disaineriks ning on selle ameti juures tänapäevani, tegutsedes peamiselt teksitiilitoodete siidi-printerina. Brjuhhanov ise peab oma kunstnikutöö suunaks dekoratiivset interjöörimaali ning tema akvarellitööd on eelkõige meeleolupildid. Ta tööd on joonistatud ettevalmistuseta ja pliiatsivisandita, „toores“ ühes kihis. Tulemus on teravam, värskem ja hõlpsamini mõistetav. Brjuhhanov maalib akvarelliga, uskudes, et see materjal võimaldab veeta minimaalselt aega maksimaalse mõistelise täitega, ja ka selle pärast, et talle meeldib lekete ja värvi üleminekute ettearvamatus.

Mellnov Gallery eesmärk on erinevatest riikidest uute kunstnikunimede avastamine ja nende loomingu populariseerimine Eestis.

Tarkusepäevaks - 1. septembriks valmis arhiivraamatukogul näitus tähistamaks eesti noorsookirjaniku, pedagoogi, koolijuhi ja kooliuuenduslase Jüri Parijõe (2. september 1892- 9. juuli 1941) 130. sünniaastapäeva.

Tsiteerides Jaan Roosi tema järelsõnas raamatule "Teotahtelised poisid"(1942): "J. Parijõe elutöö ja tegevus koondus peamiselt kahte punkti. Need on ühelt poolt pedagoogiline ja teiselt poolt kirjanduslik tegevus. Mõlemad arenesid kogu aeg paralleelselt, olles ligidases kokkupuutes teineteisega. J. Parijõe kirjanduslik isiksus kajastub tema pedagoogilises tegevuses ja ümberpöördult, tema pedagoogiline isiksus ta kirjanduslikus tegevuses" (lk. 223).

Oleme püüdnud oma väljapanekus kajastada selle elutöö, mis katkestati vägivaldselt liiga vara, mõlemat poolt: lisaks kogu ilukirjanduslikule pärandile esi- ja kordustrükkide näol on näitusel ka valik tema pedagoogilisest loomingust.

Tõestusena sellest, et Parijõgi kui noorsookirjanik kõneleb ka tänapäeval on tema raamatute "Teraspoiss", "Tsemendivabrik" ja "Kui isa kinkis raamatuid" viimased kordustrükid vastavalt 2019., 2020. ja 2021. aastal.

Lisaks raamatutele arhiivraamatukogust on näitust täiendatud fotode ja dokumentidega Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest.

Näituse koostaja: Ave Pill

Näitust saab vaadata E - N kell 9-17; R kell 9-16.30. Näitus on avatud 30. septembrini. 

Arhiivraamatugu on koostanud väljapaneku, millega tutvustatakse väikest osa viimasel aastal Baltica kogusse

lisandunud võõrkeelsest kirjandusest. Baltica kollektsioon koondab raamatuid teistes keeltes, mis käsitlevad Eestit või teisi Baltimaid ja soome-ugri rahvaid, samuti eesti kirjanike teoste tõlkeid teistesse keeltesse. Baltica kirjanduse fondi vanemas osas leidub Eesti- ja Liivimaa kroonikaid (Balthasar Russow 1578 ja 1584, Christian Kelch 1695 jm), reisikirjeldusi ja teaduslikke töid. Kõige arvukamalt on Baltica kirjanduse kollektsioonis saksa-, vene- ja soomekeelseid raamatuid. 



Käesoleva väljapaneku raames on esindatud nii kirjandus- kui ka kultuuriloolisi raamatuid, soome-ugri teemalisi trükiseid kui ka viimase aja Eesti enim tõlgitud autorite Piret Raua ja Andrus Kivirähki teosed erinevates keeltes. Lisaks veel suureformaadilised fotograafia raamatud. Väljapanek jääb avatuks 26. augustini. 

Väljapanekus on esindatud pildid kunstnikelt, kellega on sõprussuhetes ja teevad koostööd Tartu tuntud rahvusvahelise festivali „Lehesaju muusika“ juhid ja "LM kollektsiooni" omanikud. Pärast 2019. a sügisel toimunud „Lehesaju muusika“ kümneaastase juubeli tähistamist läks festival akadeemilisele puhkusele. Seejärel asutas Ljudmila Mesropjan Mellnovi Galerii nimelise perekondliku kunstigalerii, millest sai kunstivaldkonnas tegutsemise loogiline jätk. Galerii eesmärk on erinevatest riikidest uute kunstnikunimede avastamine ja nende loomingu populariseerimine Eestis.

Näitusel osalevad kunstnikud: 

• Galina Melnikova, Moskva, Venemaa

Pseudonüüm Gala Mell, sünniaasta 1974. On sündinud ja elab Moskvas. Venemaa Professionaalsete Kunstnike Liidu ja Rahvusvahelise Kaasaegsete Kunstide Akadeemia liige. Loomingulist tegevust alustas 2015. aastal. 2018.-2020. a mitmesuguste rahvusvaheliste ja ülevenemaaliste kunstinäituste ja -festivalide osaleja ja laureaat: “New names”, “Art Tšehhia”, “Natüürmort Žanri taassünd”, Russian Art week “, Vanguard today”, “Kvantkunst”, “Art. Excellence. Awards“.

• Natalja Trubina, Peterburi, Venemaa 

Venemaa Kunstnike Liidu liige, maalikunstnik, graafik, tegeleb ka tarbekunstiga (peenportselan). Lõpetanud 1979. a ruumikujunduse erialal V. I. Muhhina nimelises Leningradi Kõrgema Tarbekunstikooli. Osalenud rohkem kui 70 professionaalsel kunstinäitusel Venemaal ja välismaal. Soomes, Saksamaal, Iisraelis USA-s ja Prantsusmaal toimunud personaalnäituste autor.

• Vahan Shahbazjan, Vanadzor, Armeenia

„Olen sündinud Armeenias, Vanadzori linnas. Minu lapsepõlv möödus Batumis ja arvan, et siit saigi kõik alguse: elu merekaldal, päikeseloojangud, sadamad ja armastus mere vastu. Aastaid hiljem tõi saatus mu tagasi Armeeniasse, Vanadzori, kus lõpetasin kunstikooli ja seejärel keskkooli, õppisin riikliku pedagoogilise ülikooli kujutava kunsti teaduskonnas. 2008. aastast tänaseni töötan Igitjani-nimelises Esteetikakeskuses, õpetan koolieelikutele, koolilastele ja noorukitele kujutavat kunsti. 2017. aastast õpetan kujutavat kunsti ka riiklikus pedagoogilises ülikoolis“.

• Vassili Krotkov, Moskva, Venemaa

Lapsepõlvest saadik on ta armastanud joonistada ja tundnud huvi maalikunsti vastu, on lõpetanud kunstikooli, omandanud kõrgema majandushariduse aga huvi maalikunsti vastu sundis elustrateegiat muutma. Jõudes kunsti juurde küpse ja juba üht-teist saavutanud inimesena, leidis Vassili Krotkov kiiresti oma kunstikeele. XX sajandi alguse vene avangardi traditsioone jälgides tegeleb ta kubofuturismi suuna loomingulise ümbermõtestamise ja arendamisega.

26. mail avatakse Kirjandusmuuseumi talveaias näitus "Esiletõstetud teine" ehk  "Staged Otherness". Poola teadlaste  Dagnosław Demski ja Dominika Czarnecka poolt kureeritud näitus keskendub teisesuse kujutamisele Kesk- ja Ida-Euroopas. 

Mitte-euroopa inimeste eksponeerimine Euroopa publikule oli 19. ja 20. sajandil  koondunud peamiselt mandri lääneosa metropolidesse. Sellegi poolest toimusid mitte-euroopa inimeste ajutised näitused ka Oderi jõest ida pool asuvatel aladel ja Austrias. Dagnosław Demski juhitud teadusgrant uuris, kuidas teisesust sellistel rändnäitustel kujutati ning millised olid kohalike inimeste reaktsioonid. Uurimusest kasvas  välja raamat Demski Dagnosław, Dominika Czarnecka eds. 2021. Staged Otherness: Ethnic Shows in Central and Eastern Europe, 1850–1939 ning Tartusse jõudev näitus. Näitusel tutvustatakse etnograafilisi etendusi Venemaal, Poolas, Tšehhis, Sloveenias, Ungaris, Saksamaal, Rumeenias ja Austrias ning vaatlevad, kuidas erines kohaliku publiku vastuvõtt teisesuse kujutamisele Lääne-Euroopa publiku reaktsioonist. 

Näitus avatakse 26. mail Kirjandusmuuseumi talveaias ning jääb avatuks 20. juunini. Näitus on ingliskeelne. Avamisel on kohal ka näituse kuraatorid Dagnosław Demski ja Dominika Czarnecka.  Näituse koduleht asub siin. 

Jaan Kaplinskit tunneme põhiliselt tema sõnalise loomingu kaudu, aga tegelikult katsetas ta aegajalt ka muid väljendusvahendeid, millest üks oli fotograafia. Nagu paljude muude teemade puhul käis ka sellega tegelemine tal tõusvate ja vaibuvate lainetena. Esimene suurem pildistamise õhin oli Jaanil 1970. aastate keskel, millest on alles ümbrikutäied A5 formaadis mustvalgeid loodusfotosid. Motiivid pärinevad suuresti 1970. aastal Põlvamaal soetatud maakodu Mutiku ümbrusest, aga ka loodusretkedelt Hiiumaal, Muhus, Puhtus. Iseloomulikuna paistab juba neil varastel fotodel välja pildistaja huvi detailide vastu: seeneperekond pehastunud kännul, tilkuv kasemahl, hüljatud looreha ja rõuguredelid lumehanges.

Kuigi tavapärase pildistamisega tegeles Jaan mingil määral läbi elu, võttis ta asja jälle tõsisemalt ette kümmekond aastat tagasi, mil tehnilised võimalused oli hoopis teistsugused kui tema noorusajal. Kuna fotod olid nüüd värvilised ja digitaalsed, soetas ta endale värviprinteri ja A4 formaadis fotopaberipakid ning kulutas nendega mässamisele pikki tunde. Värvipimedana, nagu ta oli – ta ajas segi punase ja rohelise – nägi ta värvide klapitamisega suurt vaeva, aga tulemus mõjus vahel ikka kummaliselt, kuigi oli ka piisavalt palju õnnestunud fotosid. Lõpuks Jaan tüdis ning pagendas printeri oma lauakese alumisele riiulile, kus see aegamööda paberite ja muu kraami alla mattus.

Jaani viimane suurem pildistamisaktsioon toimus 2019/20 talvel ja kevadel Samose saarel, mille külastamine jäi ühtlasi tema viimaseks soojamaareisiks. Seekord oli Jaani huvi puht botaaniline. Hulkusime palju ringi sealsetes madalates mägedes ja Jaan pildistas kõike, mis tee äärde jäi. Kreeka aprill-mai on taimehuvilisele sama, mis pidusöök gurmaanile. Kui pealiskaudsele vaatajale hakkas esimesena silma rikkalik ja värvikirev õiteilu, siis Jaani objektiivisilm otsis üles ka kõige tähelepandamatud taimenääpsud ning üritas neid ära määrata. Selle tulemusena ilmus temalt 2020. aasta Vikerkaare juuli/augusti kaksiknumbris artikkel „Naturalist Samose saarel”, millel pilte küll kahjuks juures pole.

Praeguse näituse fotod pärinevad värviprinteri perioodist ning need väljendavad minu meelest hästi nii Jaan Kaplinski maailmanägemist kui ka tema kunstilisi taotlusi. Ökoloogia oli Jaanile alati väga südamelähedane. Olen iseenda jaoks nimetanud tema suhet ümbritseva elusloodusega eetiliseks ökoloogiaks. Elurikkuse kiire vähenemine meie planeedil polnud Jaani järgi halb mitte sellepärast, et nii hävib lõppkokkuvõttes ka inimese enda eluks sobiv keskkond, vaid seetõttu, et iga elusolend, iga looma- ja taimeliik on väärtuslik iseeneses. Neil kõigil on ühtviisi õigus olemasolule ning Homo Sapiensil pole mingit voli teisi omakasu nimel hävitada. Niisugune arusaam oli Jaani jaoks natuke nagu religioon.

See arusaam väljendub ka tema fotodel, millel võib sageli kohata kõiksugu pisiolendeid ja tavapärase ilumõiste alt välja jäävaid motiive: sääski ja konni, heinamaalappe ja võsa, metsaaluse risu ja räga, ümberkukkunud puuronti ja selle peegeldust tiigivees, tuules laialilendavat hundinuiapead. Pildistaja tahab justnagu öelda, et kõik see on huvitav, kõik on ilus ja me saame aru, et tegelikult ongi.

Vahel Jaanile pildistamisest ei piisanud ning siis tegi ta katset ise joonistada ja maalida. Kummalisel kombel oli tal selleski asjas oma isikupärane stiil kohe käepärast võtta. Need on aimatavalt loodusvormidest välja kasvanud poolabstraktsed stilisatsioonid, mida ta hariliku pliiatsiga paberile või õlivärvidega mõnele vineeritükile kandis. Värvipimedus teda selle juures ei seganud. Mõnda neist piltidest saab ka praegusel näitusel näha. Lisaks on kirjandusmuuseumi saalis kuni 3. juunini eksponeeritud Erich Arraku Jaan Kaplinskit kujutav õlimaal „Poeedi portree” (1981), mis seejärel asendatakse Ilmar Malini maalitud Jaan Kaplinski portreega.

Tiia Toomet

Kass on tänapäeval üks enim jäädvustatud loomi. Kassipiltide jagamine ja vaatamine internetis on nii massiline, et selle süsinikujalajälje suurus on välja arvutatud. Ometi pole arvestatud kasu, mis inimesed saavad hetkelisestki meeleolu helgenemisest.
Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogus on mitmeid jäädvustusi kodukassidest. Kuigi kassid on nii vanadel kui tänapäevastel fotodel täitsa sama moega, peegeldavad fotod kassi muutuvat asendit talumajapidamises ning inimese ja kodulooma suhete teisenemist.
Varasematelt ülesvõtetelt jääb mulje, et kassid on sattunud pildile juhuslikult – lihtsalt juhtunud kaadris olesklema, kui folkloristid on asunud pererahvast pildistama, või seadnud sammud iseteadlikult rahvaluule jäädvustamise tulipunkti. Uudishimu vajab teatavasti kohest rahuldamist. Ja ka silitus võib kassile parasjagu hädavajalik olla.Laulikud ja jutustajad on vahel võtnud kassi pildistamise ajal toeks – nii nagu lapsi või koerigi. On kasse, kes jõudsid pildile perenaise „ainukese eluseltsilise“ rollis. 

21. sajandil on ühes digifotograafia leviku ning fotografeerimise demokratiseerumisega hakatud aina enam jäädvustama lisaks informantidele ja vahetule etnograafilisele keskkonnale ka emotsionaalset konteksti. Tänapäevased folkloristid on üha enam kassi portreteerinud. Kass ei ole enam juhuslikult kaadri äärel, vaid ongi pildi keskpunktis. Kass pole aga oma iseloomu karvavõrdki muutnud. Ikka võiks kassiga pidada maha vestluse:

Kurr karr, kus sa lähed,
nurr narr, nurka lähen,
mirr marr, mis sinna,
hirr harr, hiiri otsma.

Ja endiselt teeb kassi helge kuju arhiivipiltidel vaatajate tuju paremaks. Ja see on juba puhas kasu.
Pühendame näituse kõigile kassisõpradele.

Näituse koostas Liina Saarlo, kujundas Pille Niin. 
Täname kõiki rahvaluulekogujaid ja fotograafe, kes kasse pildistasid ning laulikuid ja jutustajaid, kes oma kassidega pildile on jäänud.
 

Raamatukogude aasta raames näitavad tänasest 3. aprillini üle saja Eesti raamatukogu oma kogude kõige erilisemaid esemeid. Ka meie Arhiivraamatukogu valis välja oma pärlid ja pani need vaatamiseks välja. Näitus jääb avatuks 31. maini. 

Raamat ei ole ainult tekst. Raamatu juures on oluline ka vorm – mis materjalist raamat tehtud on, kuidas ta käes istub, milline on ta kaanekujundus ning kuidas on ta köidetud. Raamatu kujundusest ongi näituse koostamisel lähtutud.

Näitus koosneb mõtteliselt kolmest osast: 

Väljapaneku alguses eksponeerime valiku iluköiteid eesti- ja võõrkeelsest raamatust alates 19. saj. keskpaigast ja mõningaid Eesti 20. saj. köitekunsti näiteid. Raamatud pärinevad nii Arhiivraamatukogu põhikogust, kui ka baltica fondist ja memoriaalkogudest. 

Nõukogude perioodil anti välja kataloogi „Kakskümmend viis parimat“, mille algataja ja esimene korraldaja 1957. aastal oli Eesti Vabariiklik Polügraafiatööstuse ja Kirjastuste Teaduslik-Tehniline Ühing. 1956-1987 oli kataloog kahes keeles. Kataloog sisaldab lisaks valitud raamatute andmetele ka žürii liikmete lühikommentaare. Nii saame näiteks lugeda, et Ellen Niidu "Rongisõidu" kohta märgiti:  „ See eelkooliealistele lastele määratud raamat kuulub nii joonistuselt, kompositsioonilt kui ka värvilt meie viimase aja õnnestumate lasteraamatute hulka…Tuleb alla kriipsutada, et noodid raamatu lõpus on puhtalt ja selgelt trükitud.“ Salme Masso "Laste kokaraamatule" heidetakse aga ette kaante pehmust. 

Viimases osas oleme välja toonud Eesti Kirjandusmuuseumi väljaandeid, mis on jõudnud raamatukonkursile "25 kauneimat Eesti raamatut". 
 

Eesti Kirjameeste Seltsi asutamiskoosolek peeti 25. veebruaril Viljandis Schwalbe võõrastemaja ruumides, selts ise tegutses aga Tartus. Aastatel 1872-1894 tegutsenud seltsi olulisuse kohta sõnas Tartu Ülikooli eesti kirjanduse rahvusprofessor Arne Merilai: „Eesti Kirjameeste Seltsile kuulus keskne osa rahvusliku kultuuri arendamises ärkamisajal. Selts oli sündiva kultuurrahva tähtis haridusasutus: teaduse, kirjanduse ja kunstide edendaja, koolmeistrite õpetaja ning koolide õppevara looja, viljakas kirjastaja, toimekas rahvaluule ja vanavara koguja, emakeele arendaja ning ajaloo tutvustaja. See oli jõudsalt kasvava eestluse akadeemia, mis ennustas ette iseseisvust ja demokraatlikku omariiklust“.  

Arhiivinäitus „Eesti Kirjameeste Selts 150“ annab ülevaate väärika ajaloo ja suure mõjuga seltsi kujunemisest, tegevusest ja tegevuse tulemustest.

Näitus on koostatud Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu materjalide põhjal. Eksponeeritud on originaaldokumente ajavahemikust 1865–1931 Eesti Kirjameeste Seltsi kogust ja erinevatest isikuarhiividest: seltsi asutamise ja tegevuse lõpetamise protokolle, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni, Hans Wühneri jt asjassepuutuvad kirju, seltsi auliikmete diplomeid, fotojäädvustusi seltsi liikmetest, tegevuspaikadest jm. Kõnekad on materjalid, mis peegeldavad seltsi argipäeva, nagu korjandusi seltsile maja ostmiseks, näitusmüükide korraldamist, samuti Ado Grezsteini tehtud koopia märgukirjast talurahva olukorra parandamiseks, mis seltsi liikmete eestvedamisel esitati 1881. aastal Aleksander III koos truudusvandega. Valik seltsi väljaandeid ja seltsi tegevust kajastavaid trükiseid pärineb Arhiivraamatukogust.

Näituse koostasid Vilve Asmer, Elo Maandi-Puu ja Leili Punga Kultuuriloolisest Arhiivist ning Ave Pill Arhiivraamatukogust.

18.veebruaril täitub 100 aastat Juhan Smuuli sünnist. Sel puhul on Eesti Kirjandusmuuseumis võimalik näha väljapanekut Juhan Smuuli loomingust, tema tõlgetest Arhiivraamatukogu fondidest ja originaalmaterjale Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogudest.

Smuuli loometegevus oli lühikeseks jäänud elu jooksul intensiivne ja viljakas, seega ongi näitusel väljas rohkesti esmatrükke, mida jagub mitmesse vitriini. Esindatud on näiteks esimene trükiproov luuletusega „Mu noorim õde“ ajalehes Punaväelane 1943. aastast, mille kõrvale saab võrrelda luuletuse „Noorimale õele“ käsikirja. Teose „Jäine raamat“ tõlkeid on ilmunud enam kui kahekümnes keeles, Arhiivraamatukogus leidub neist suurem osa ning olemasolevad tõlked on esindatud näitusel. „Puudu on näiteks jaapani- ja mongolikeelsed väljaanded, mida otsime aktiivselt oma  kogusse,“ sõnas väljapaneku üks koostajatest, Ave Pill.

Lisaks on näitusel väljas kuuenda klassi õpilase Smuuli koostatud „reisikiri“ Ameerikasse pealkirjaga „Dollarite maa“ ning külastajad saavad sirvida 1982. aastal Juhan Smuuli 60. sünniaastapäevaks tekstiilköites raamatuna välja antud faksiimile käsikirjast „Hea meremeeste hoidja“ Rutt Hinrikuse eessõnaga.

Väljapanekuga saab tutvuda Eesti Kirjandusmuuseumi fuajees 09.02.2022 – 20.03.2022

Näituse koostajad: Kristin Liba, Ave Pill, Mariliis Õunapuu, Ahiivraamatukogu praktikant Merili Kibal

Näitus "Tartu. Linnavisandid" esitleb Tartust inspiratsiooni saanud kunstnike töid 

Veebruari alguses avatakse Eesti Kirjandusmuuseumis näitus Tartust inspiratsiooni saanud kunstnike töödega. Näituse korraldajal, Ljudmilla Mesropjanil, on seljataga üle 15 aasta kontsertide ja festivalide korraldamiskogemusi. Kõige suuremaks projektiks oli tema ellu kutsutud rahvusvaheline autorilaulu festival „Lehesaju muusika“ ning kunstivaldkonnas tegutsemise loogilise jätkuna asutas Ljudmilla Mesropjan perekondliku kunstigalerii "Mellnov galerii". Galerii eesmärk on erinevatest riikidest uute kunstnikunimede avastamine ja nende tutvustamine Eestis. Kolmeaastase tegutsemise järel on galerii kogunud ainulaadse pildikogu "LM kollektsioon", milles on esindatud rohkem kui 30 erinevatest maailma maadest pärit kunstnikku. Käesoleva väljapaneku raames on esindatud neli erinevat kunstnikku, kes said piltide jaoks inspiratsiooni Tartu maalilistest vaadetest. 

Osalevad kunstnikud: 

Slava Lihhatšov, Moskva, Venemaa - San Francisco, USA   

Professionaalne kunstnik, kes hakkas maalima juba lapsepõlves — kunstikool, Pensa Kunstikool, Stroganovi-nimeline Moskva Kunstiakadeemia. Aastatel 1997 - 2003 elas ja töötas Lihhatšov San Franciscos, kus korraldas mitu isikunäitust, osales ühisnäitustel ning võitis mitmeid disainikonkursse. Moskvasse tagasipöördumise järel töötab Gorki-nimelise kinostuudio koosseisu kuuluvas animatsioonistuudios "KINOATIS", põhitegevusega paralleelselt maalides ning sketše ja šarže joonistades. Väga viljakas kunstnik, kes esineb endiselt palju näitustel ning tema tööd kaunistavad restoranide ja eramute interjööre kogu maailmas. 2018. aastast on kunstnik festivali "Lehesaju muusika" graafiline disainer.

Aljena Ostrovskaja, Moskva, Venemaa      

Ostrovskaja on edukas kunstnik, kes osaleb arvukail iga-aastastel näitustel nii Venemaal kui väljaspool, sealhulgas iga-aastased isikunäitused Moskvas. Ta on  välja töötanud oma maalikunsti õppemeetodi, mis on mõeldud loominguliste võimete avastamiseks igas elueas. Ostrovskaja on arvukate edukate kunstiprojektide autor ning kunstikeskuse "Art Avastus" korraldaja. Venemaa Elukutseliste Kunstnike Liidu, Rahvusvahelise Kunstifondi ning Rahvusvahelise Kunstnike-Pedagoogide Liidu liige. 

Galina Melnikova, Moskva, Venemaa

Varjunimi Gala Mell. Moskvas sündinud ja praeguseni elav kunstnik, kes alustas oma loomingulist tegevust 2015. aastal. On edukalt osalenud mitmetel rahvusvahelistel kunstinäitustel (“New names”, "Russian Art week“, "Vanguard today"). Melnikova on olnud ka ise mitmete festivalide ning näituste kuraator (“Armeenia vene kunstnike silmadega”, “Kvantkunst”, rahvusvaheline kunstifestival "Halastuse planeet"). Tema pilte leidub erinevate maade erakogudes: Venemaal, Saksamaal, Austraalias, Küprosel, Iisraelis, Kasahstanis, Ukrainas jm.

Juri Brjuhhanov, Ivanovo, Venemaa

Õppinud Ivanovo tarbekunstitehnikumis tekstiilikunstnikuks ning 2001. aastal valimis diplomitöö, mis oli joonistus siidist kleidiriidele. Juba 2011. aastast alates maalib Brjuhhanov pidevalt akvarelle, kuid ise peab oma peamiseks suunaks dekoratiivset interjöörimaali. Hetkel tegutseb Brjuhhanov põhitööna tekstiilitööstuse toodete trükkal-sõetrükkijana. Näitustel hakkas esinema 2014. aastast, esimene väljapanek oli Siemensi Moskva kontoris. Töid on Venemaa, Euroopa ja USA erakogudes. Peatselt toimub Ljudmila Mesropjani ja tema Mellnovi Galerii algatusel Tartus Juri Brjuhhanovi isikunäitus.

Näitus on avatud 01.02.2022 - 30.05.2022

Ilmar Laaban (1921–2000) oli Rootsis elanud eesti luuletaja, häälutaja, kunsti-, muusika- ja kirjanduskriitik ning tõlkija, kelle luulekeel eristus algusest peale senisest Eesti luuletraditsioonist. Tema luulekogud „Ankruketi lõpp on laulu algus“ (1946) ja „Rroosi Selaviste“ (1957) on siiani ikoonilised sürrealistliku luule teetähised, mille poeetikast, nagu ka hilisemast loomingust, on mõjutusi saanud iga järgnev Eesti kirjandus-, kunsti- ja teatripõlvkond. Rahvusvahelises kontekstis kuulub Laaban teksti-helikunsti pioneeride ja avangardi esindajate sekka, ta oli intermeediakunsti esindava grupi Fylkingen liige, ning esines häälutustega nüüdismuusika- ja kunstifestivalidel.

Virtuaalnäitus "Ilmar Laabani häälutused" on valminud rahvusvaheliseks konverentsiks "Luule on ülev ehmatus. Ilmar Laaban 100" (9.-10. detsember 2021  Eesti Kirjandusmuuseumis).

Näitus on üles ehitatud temaatiliselt:

Sissejuhatus

Häälutusest kui kõlaluule vormist

Laabani häälutuste retseptsioonist

Laabani häälutuste käsikirju EKM EKLAs

Laabani häälutuste salvestusi

Laabani häälutuste bibliograafia kujunemislugu

Näitust vaata siit.

Näituse koostajad: Karmen Maat, Krista Ojasaar
Tehniline abi ja kujundaja: Marju Mikkel

Täname abi eest Jaan Malinit, Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu töötajaid.
 

Link virtuaalnäitusele: https://www.kirmus.ee/virtuaaltuur/subpage.php?id=50

Pärast Teist maailmasõda lahkus Eestist ligi 80 000 inimest. Eesti pagulaste seas oli erakordselt palju haritlasi ja loomeinimesi, kelle initsiatiivil anti 1944–1989 välja 2600 eestikeelset raamatut, sh 750 ilukirjanduslikku teost.

26. mail 2021 avatud virtuaalnäitus „Peggasuse segadusest“ toob pildis ja sõnas teieni Lõuna-Rootsis Ystadis elanud kunstniku ja kirjamehe Arno Vihalemma teoseid raamatukujundaja ja luuletajana. Eesti kultuuriloos kuulub ta nende väheste hulka, kelle loomingus on olnud võrdselt hinnatud nii kujutav kunst kui kunstiline sõna: K. A. Hindrey, Aleksander Suuman, Toomas Vint, Gunnar Neeme, Helga Nõu, Indrek Hirv...

Näitus tutvustab Arno Vihalemma kujundatud raamatuid, autoriraamatuid ja luulet. Lisatud on valik kirju lähimatele kirjanduslikele kaaslastele Bernard Kangrole, Arvo Mägile ja teistele. Autori elu ja loomingu muudab elavaks elulooline pildigalerii.

„Algusest peale on Vihalemm olnud äravahetamatu, isepäine, eht. Sama traagilis-humoristlik koloriit, sama vaieldamatu kvaliteet on teda määranud läbi kogu loomingu. … Ta ei sarnane kellelegi, ei vasta ühegi ühiskonnakihi ootustele võõrsil ega siinmail,“ on kirjutanud Arno Vihalemma kohta Asta Põldmäe. Tema sõna ja pildi albumis „Marionetid on koos satiir ja tõsidus, koomiline narrus ja iselaadi heroilisus, on öelnud kunstiteadlane Jüri Hain.

Arno Vihalemm on kujundanud üle 50 raamatu. Ta on illustraator, kes on suutnud kohaneda endast hoopis erinevate kirjanike loominguga, lisades kujundajana nende teostele mõtterikast kunstilist kvaliteeti.

Olgu see näitus lõbus aga ka mõtlik teekond Arno Vihalemma Pegasuse jälgedel!

„Peggasuse seggadusest. Arno Vihalemma 110. sünniaastapäeva puhul“ on kolmas Eesti Kultuuriloolise Arhiivi ja Arhiivraamatukogu kogudel põhinev virtuaalnäitus.

Koostajad: Marin Laak, Marju Mikkel, Tiina Saluvere ja Maarja Hollo.

Kujundaja: Marju Mikkel.

6. aprillil 1929 asutati Tartus Aia tn 42 majas Eesti Kultuurilooline Arhiiv, mille ülesandeks sai kultuurilooliste eraarhiivide „kogumine, alalhoidmine ja kättesaadavaks tegemine“. Sellisena EKLA sündis ja sellisena tegutseb tänaseni. EKLA 75. sünnipäevaks koostas arhiivi selleaegne juhataja Piret Noorhani artiklikogumiku „Mnemosyne teenistuses“ (EKM, 2004). Täna, 7. mail on 75. sünnipäev Rutt Hinrikusel, meie armsal kolleegil. Tähtpäevadel on tavaks vaadata tagasi.

„Mäletamist väärivad või tunnustamist vajavaid asju on igaühe elus. Mälestuste üleskirjutamine on mälu käsutäitmine, aga ka kultuuri sund,“ on Rutt kirjutanud „Eesti elulookirjutuse“ antoloogia tutvustuseks. Rutt ei ole veel kirjutanud isiklikke mälestusi, tunnustust väärivat on aga küllaga.

Virtuaalnäituse MNEMOSYNE TEMPLIS. RUTT HINRIKUS 75 kujuteldavates vitriinides on mõttelisel ajajoonel esitatud visuaalseid ja verbaalseid kilde Ruti ajastust EKLA-s – 49 aasta vältel. 

EKM Eesti Kultuuriloolise Arhiivi, endise Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna juhatajana 1977–1993 ja järgnevatel kümnenditel tegutses Rutt Hinrikus aktiivselt väliseesti kirjanike arhiivide toomisel EKLA-sse. Väliseesti kesksete kirjandustegelaste Gustav Suitsu, Marie Underi, Bernard Kangro, Arvo Mägi, Valev Uibopuu jpt arhiivid hakkasid EKLAsse jõudma 1990. aastatel. Ruti-aegset KM KO-d nõukaajal on meenutatud kui vaimsuse saarekest. 

Rutt ise on öelnud, et vaimsust kannavad inimesed. Tema enda kirjanduslooline eruditsioon, huumorimeel, töökus osakonnajuhatajana, väärikus ja sarm inimesena on EKLA-st kujundanud ülemaailmse eesti kultuuri mälupaiga. 

Teiseks sambaks Rutt Hinrikuse elutöös on eesti elulugude kogu loomine – rahvusvaheliselt tuntud unikaalne „andmekogu“. Rutt Hinrikuse väsimatu tegevus eesti elulugude kogumisel algas 1996. aastal ja sellest ajast peale on Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi jõudnud kümnete kogumisvõistluste kaudu tuhandeid elulugusid. Nende uurimist viivad edasi Eesti parimad eluloouurijad. Loodi ka Ühendus Eesti Elulood.

Näitus on üles ehitatud kümnendite kaupa, alates Rutt Hinrikuse tööle asumisest kirjandusmuuseumisse 1972. aastal. Et Ruti publikatsioonidest on 2006. a ja 2016. a ilmunud Merike Kiipuse koostatud bibliograafiad, on näitusel esitatud vaid olulisemaid tekstikriitilisi väljaandeid ja elulookogude põhjal koostatud raamatud.

Vaata näitust: https://www.kirmus.ee/virtuaaltuur/subpage.php?id=49

Näituse koostajad: Marin Laak, Tiina Saluvere
Kujundaja: Marju Mikkel
Täname kolleege: Maarja Hollo, Irma Pilt, Elo Maandi-Puu, Mari Õunapuu, Kristi Metste, Ülle Kaart, Alar Madisson

**

19. veebruarist kuni 31. märtsini on Eesti Kirjandusmuuseumi fuajees avatud näitus „25 kauneimat Eesti raamatut ja 5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2020“. NB! Seoses koroonaviiiruse leviku tõkestamisega on asutus  alates  1. märtsist 2021 külastajatele suletud ja seega ei saa ka seda näitust vaatama tulla.

Näitus on koostatud Eesti Kirjastuste Liidu, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Kujundusgraafikute Liidu, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Eesti Trüki- ja Pakenditööstuse Liidu iga-aastase samanimelise konkursi tulemuste põhjal. „25 kauneimat Eesti raamatut ja 5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2020“ tulemused tehti teatavaks 11. veebruaril telesaates OP! ja Eesti Rahvusraamatukogu kodulehel. Tallinnas on kauneimate raamatute näitust võimalik füüsiliselt külastada rahvusraamatukogu fuajeegaleriis kuni 27. veebruarini.

Näitus Eesti Kirjandusmuuseumis on koostatud arhiivraamatukogus säilitatavate eksemplaride põhjal.

Eesti Kirjandusmuuseumi näituse vormistasid arhiivraamatukogu töötajad Mariliis Õunapuu ja Kristin Liba.

Näitus jääb avatuks 31. märtsini 2021.

Rohkem konkursi „25 kauneimat Eesti raamatut ja 5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2020“ kohta saab lugeda: https://25kauneimat.nlib.ee/et/konkurss

Virtuaalnäitus „Jaan Kaplinski teekond“ valmis Jaan Kaplinski 80. sünnipäevaks, 22. jaanuaril 2021. 

Näitus algab jaotustest „Kaplinskist“ ja „Kaplinskiga“, mis koondavad tema kohta kirjutatut ja kõneldut leksikonidest YouTube’ini, ning on üles ehitatud kümnenditena: „1960–70ndad“, „1980–90ndad“ ja „2000ndad…“. Muidugi on need vaid tinglikud ajaraamid, mis siiski aitavad kirjaniku loomingulist teekonda tajuda ja mõista. Ja aukartust äratavalt sügav ja loomerikas on olnud see kulg alates esikkogust tänaseni, kasvava rahvusvahelise tuntuseni. Kaplinski teoste tõlkeid on praeguseks ilmunud rohkemal arvul kui tema eestikeelseid teoseid kokku.

Väljapaneku aluseks on Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu ning Eesti Kultuuriloolise Arhiivi kogud. Näituse ajajoon näitab kirjaniku kõiki raamatuid luulekogudest tõlgeteni. Kaanepiltidele lisaks leiab ka mõned fotod Jaan Kaplinskist ajas ning väikse valiku luuletusi, autori loal.

Jaan Kaplinski on oma arhiivi Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolisesse Arhiivi (EKLA) hoiule andnud aastakümnete jooksul. Virtuaalnäitusele on välja pandud luuletuste käsikirju aastast 1973 – varasemaid, mis EKLAsse jõudnud.

Näituse lõpetab jaotus „Luulet ja laule“, kus saab kuulata autorit lugemas oma luulet CD-plaadilt „Kolmes keeles“ (EKS, 2014). Veebiavarustest on koondatud Kaplinski luuletustele loodud heliloomingut, luuleleide ja tõlgete esitusi.

Virtuaalnäituse „Jaan Kaplinski teekond“ koostasid Eesti Kultuuriloolise Arhiivi vanemteadurid Marin Laak ja Maarja Hollo, kujundada aitas digiarhivaar Marju Mikkel ning tehnilise teostuse tagas Ilona Kolossova.

Näitusele pääseb siit.
 

Veebinäitust saab kuvada siin.

Akadeemik Oskar Loorits (1900, Viljandimaa Suure-Kõpu – 1961, Uppsala) oli  Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaja, mitmekülgne folklorist, usundiuurija, liivi keele ja pärimuse koguja ja tõlgendaja.

Oma suhteliselt lühikese elu jooksul jõudis Oskar Loorits teha palju – tundub, et mitme eest, ning mõjutada märkimisväärselt paljusid inimesi nii Eestis kui välismaal. Teadlasele kohaselt ei lõppenud kõik ei pensionile jäämise ega ka lõpliku lahkumisega. Loorits elab edasi oma kirjutistes, uurimustes, arhiivides, fotodel, mälestustes, jätkates nii toimimist ja mõjutamist.

Peamiselt biograafilise ja bibliograafilise suunitlusega näitus pakub valikut dokumentidest, fotodest, käsitlustest, raadio- ja telesaadetest eeskätt 20. sajandist. Aga ka kunstiteoseid, Looritsa lähedaste mälestusi ning päris uusi salvestusi folkloristide mõtetega. 

Samas näitusekeskkonnas saab arhiivile saata ka oma meenutusi või tähelepanekuid seoses Oskar Looritsa ja tema töödega.
Näituse koostas EKM Eesti Rahvaluule Arhiivi digitaalarhivaar Olga Ivaškevitš, tehniline teostus ja disain Ilona Kolossova.

10. oktoobril kell 14 avatakse Eesti Kirjandusmuuseumi saalis „Lehesaju muusika“ festivali raames Sankt-Peterburi kunstniku Vladimir Zolotuhhini näitus „Naiste lood. Meeste jutud“.

Mellnov Gallery tellis Venemaa meistrilt seeria, mis koosneb 40 graafilisest tööst, millest sai eesti tsükkel pealkirjaga „Naiste lood. Meeste jutud“. Esimene selle tsükli näitus toimus 2020. aasta märtsis Sankt-Peterburis (Nevski 74).

Koos nende piltidega on näitusel eksponeeritud ka Zolotuhhini 10 tööd, mis kunstnik on varasemalt kinkinud Mellnoy galeriile. 
Zolotuhhin on olnud ka varem kahel korral festivali „Lehesaju muusika“ külaline.

Vladimir Zolotuhhini näitust korraldavad MellnovFest MTÜ, Mellnov Gallery ja „Lehesaju muusika“ festival. Näitust kureerib Ljudmilla Mesropjan.

Näitust „Naiste lood. Meeste jutud“ planeeritakse eksponeerida ka teistes Euroopa riikides.
Näitus jääb Eesti Kirjandusmuuseumi saalis avatus aasta lõpuni ning toimub Tartu 2024 kultuuriprogrammi osana.

Rohkem „Lehesaju muusika“ festivalikohta loe MellnovFest kodulehelt.
 

Alates 14. septembrist on Eesti Kirjandusmuuseumi fuajees ja trepigaleriis avatud Helje Laasi loodusfotode näitus "Hetked".

Helje Laas kirjeldab näituse valmimise tagamaid järgmiselt:
"Olen kirjandusmuuseumis töötanud üle 40 aasta. Mu tööks on olnud vanema ajakirjanduse bibliografeerimine. Viimased

10 aastat olen oma vaba aja pühendanud loodusfotograafiale. See on tulnud kuidagi iseenesest mu ellu ja sinna jäänudki. Mulle meeldib käia jalutamas, kaamera kaasas, ja ilusaid hetki nautides püüda neid ka jäädvustada. See pakub mulle lõõgastust, samas teatud põnevustki."
Helje Laas  pildistab eeskätt loodusvaateid, eriti päikeseloojanguid ja pilvi. Tema teiseks lemmikuks on lilled ja igasuguseid muud taimed, mida on huvitav lähedalt pildistada.
Näitusel on eksponeeritud fotod pärit peamiselt aastatest 2018–2020; vaid üks foto – „Talvemuinasjutt“ – on varasemast ajast.

1. septembril 2020 möödub 70 aastat eesti luuletaja ja kultuuritegelase Karl Eduard Söödi surmast.

Karl Eduard Sööt elas pika ja viljaka elu, mis oli pühendatud luulele ja Eesti kultuurielu edendamisele. Tema 3471 teavikust koosnev raamatukogu anti arhiivraamatukogule üle juba 1965. aastal ning pakub siiamaani avastamisrõõmu sh eriti selle saksakeelne osa, kus leidub palju kauneid juugendstiilis kujundatud raamatuid.

Käesolev näitus püüab esile tõsta kirjavara, mis iseloomustab tuntud  kultuuritegelase elu ja tegevust. Ühtlasi rõhutatakse saksa keele rolli eesti kultuuriajaloo seisukohalt. Ilma saksa keele oskuseta ei oleks 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi esimese poole Eestis olnud võimalik osa saada maailmakultuurist ja –kirjandusest. Kuigi Karl Eduard Söödile oli saksakeelsete õppetükkide tuupimine poisipõlves üsna keeruline ja tüütu, siis hiljem kirjandusteadlasena oli saksa keele oskus talle väga vajalik.

Näitus illustreerib Söödi huvi ilukirjanduse, eriti lüürika vastu. Tema kogus on kirjandusteaduslikke teoseid, hulgaliselt luulekogumikke, nii saksa originaalluulet kui luuletõlkeid teistest võõrkeeltest saksa keelde. Esindatud on tõlked prantsuse, inglise, vene, rootsi, norra, taani, itaalia, hispaania jt. keeltest.  Esile tõuseb kirjaniku huvi ungari kultuuri ja kirjanduse, eriti kuulsaima ungari luuletaja Sandor Petöfi vastu, kelle  loomingut Sööt ka ise eesti keelde tõlkis.

Trükikoja ja raamatupoe omanikuna ning kirjastajana oli Sööt ka suur raamatukunsti austaja. Sööt pööras oma kirjastuses ja trükikojas suurt tähelepanu raamatu esteetilisele välimusele. Eeskujuks oli talle ilmselgelt saksa trüki- ja raamatukunst. Sööt tundis huvi ka filosoofia, teoloogia psühholoogia ja loodusteaduste vastu. Raamatukogu põhjal võib väita, et Sööt oli väga mitmekülgsete huvidega aktiivne ja uudishimulik inimene. „Ütle mulle, missugune on sinu raamatukogu ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise“!

Näituse koostas Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu vanemraamatukoguhoidja Kaie Oks.
Kontakt: kaie.oks@kirmus.ee

Virtuaalnäitus on leitav siit.

Eesti Kirjandusmuuseumis on avatud näitus „Tõlgitud eesti kirjandus 2019–2020“.

Vaataja ees avaneb mitmekesine pilk eesti ilukirjanduse valitud teostele. Näitusesaalist leiab näiteks A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” tõlkeid nii inglise kui leedu keelde. Lasteraamatute hulgast tõuseb esile mitmeid Piret Raua teoseid, esindatud on Lotte koos kaaslastega ja kogu Kilplaste ühiskond. Sealjuures on igale romaanihuvilisele ka põnevat lingvistilist avastamist. Väljas on Indrek Hargla apteeker Melchiori teoste tõlkeid nii soome kui ka ungari keelde. Samuti näeb Karl Ristikivi „Hingede öö” saksakeelset väljaannet. Luulesõbrad saavad uudistada Juhan Liivi teoseid saksa keeles ja Paul-Eerik Rummo teoseid ungari keeles.

Tule avasta võõrkeelset eesti ilukirjandust, mis on ilmunud aastatel 2019–2020! Näitus on avatud tööpäeviti kl. 9-16.30.

Näituse koostas praktikant Erik Mikk, Tartu Ülikooli infokorralduse õppekava raamatukogunduse eriala üliõpilane, abistasid arhiivraamatukogu töötajad.

Kontakt: kirmus@kirmus.ee

Eesti Kirjandusmuuseumi roll-up näitus „Vana, aga vigureid täis“ liigub mööda Tartu ja Tartumaa raamatukogusid ja koole kuni selle aasta lõpuni.

Kes oskab kõiki maailma keeli? Millised uued käänded on eesti keeles? Mida teha, kui unenäod on võõrkeelsed? Kuidas kõlavad eesti vanasõnad ametnikukeeles? Mida tähendab pisuhänd? Kes on päkapiku lähisugulased Eestis?

Neile ja paljudele teistele küsimustele vastab Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse koostöös valminud näitus „Vana, aga vigureid täis“. 
Lõppevale eesti keele aastale pühendatud rändnäitus põhineb rahvaluule lühivormidel – vanasõnadel, kõnekäändudel-väljenditel, mõistatustel – ja keelemängudel mütoloogia ainetel. Vanemas kihis on talletunud meie esivanemate arusaamad maailmast, kuid vanad vormid võivad tänapäeva argisuhtluses edasi elada hoopis teistsuguses ja mõnikord vägagi lustakas kuues. Näitus tutvustabki rikkalikke võimalusi, kuidas eesti keelega mängides nautida vana ja luua uut.

Näitus avati 18. detsembril kl 10.00 algaval 63. Kreutzwaldi päevade teaduskonverentsil "Kogudepõhine teadus".
Näituse on koostanud folkloristid Piret Voolaid ja Mare Kõiva, kujundanud Sander Lillo. Näituse valmimist toetasid Haridus- ja Teadusministeeriumi keeleosakond, Eesti Teadusagentuuri institutsionaalne uurimisprojekt IUT 22-5, Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute Tippkeskus – TK 145).

RÄNDNÄITUS - 2020.a. lõpuni kõik ajad broneeritud.

Eesti Kirjandusmuuseum
Pressiteade, 28.11.2019

Eesti Kirjandusmuuseumi saalis saab kuni jaanuari lõpuni näha kirjanik Ene Mihkelsoni isikukogul põhinevat arhiivnäitust „Elu. Aeg. Lugu. Kirjanik Ene Mihkelson 75“.

Näitusel on eksponeeritud mitme auhinnatud romaani käsikirjad, fotod nii kirjaniku perekonnaarhiivist kui ka välisreisidelt,  ilmunud romaanid ja luulekogud ning autorile osaks saanud tunnustused. Samuti saab näitusel näha kirjanikule kuulunud esemeid, nagu ka temale kingitud  maale Madis Kõivult ning Naima Neidre, Marje Üksine ja Reti Saksa graafikat.

Ene Mihkelsoni isikukogu kuulub Eesti Kultuuriloolisele Arhiivile, kuid kuna kirjaniku käsikirjalisele pärandile kehtib juurdepääsupiirang, siis on  näituse külastajatel harukordne võimalus tutvuda kirjaniku käsikirjalise pärandiga ja tema isikukoguga.

Eesti Kirjandusmuuseumis on eksponeeritud ka kunstnik Elle Palumäe kujundatud rändnäitus-infostend, mis valmis Rõuge valla toetusel Ene Mihkelsoni kandmiseks Võrumaa kultuurikaardile. Haanjas, oma maakodus kirjutas kirjanik kõik oma olulisemad teosed.

Ene Mihkelson (21.10.1944–20.09.2017) tuli eesti kirjandusse luuletajana, kriitiku ja kirjandusteadlasena 1970. aastatel. Kirjaniku tunnustatud romaanide hulka kuuluvad „Matsi põhi“ (1982), „Kuju keset väljakut“ (1983), „Korter“ (1985), „Nime vaev“ (1994), „Ahasveeruse uni“ (2001) ja „Katkuhaud“ (2007). „Ahasveeruse uni“ võitis Eesti Kultuurkapitali aastaauhinna, „Katkuhaud“ tõi taas Eesti Kultuurkapitali preemia ja A. H. Tammsaare nimelise Albu valla kirjanduspreemia.  Luulekogu „Torn“ (2010) pärjati Balti Assamblee kirjandusauhinnaga. 2015. aastal sai Ene Mihkelson Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia. Ta oli Valgetähe IV klassi teenetemärgi kandja ja Tartu linna aukodanik.

Näituse „Elu. Aeg. Lugu. Kirjanik Ene Mihkelson 75“ koostasid Eesti Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Vilve Asmer ja kirjandusteadlane Marin Laak, kes oli ka rändnäituse autor.

Näitus jääb avatuks 31. jaanuarini 2020. Näituse plakati kujundas Krete Pajo.

Ringkäigust huvitatutel palume ühendust võtta Marin Laagi või Aija Sakovaga.

Esimene väliseesti näituste festival

Seoses 2019 suvel Eestis aset leidvate ESTO festivali ja üldlaulupeoga algab maikuus üle-Eestiline väliseesti näituste festival ja kestab kuni aasta lõpuni. Festivali käigus eksponeeritakse väliseesti kogukondade, Eesti mäluasutuste või nende ühistööna valminud väliseesti teemalisi näitusi. Esimene näitus „Elukaare kaks otsa“ jõudis Eestisse Kanadast, Väliseesti Muuseumist, ja see avati 29. mail Eesti Kirjandusmuuseumis.

Nii kodu- kui väliseesti mäluasutused on viimaste aastate jooksul loonud märkismisväärse hulga näitusi, mis käsitlevad eesti diasporaa ajaloo erinevaid etappe ja aspekte. Osa neist on Eestis varem eksponeeritud, suurt osa näeb Eesti publik esmakordselt. Programmis on 16 erinevat näitust Eestist, Kanadast, Austraaliast ja Rootsist, mida terve suve vältava festivali nö esimese ringi jooksul näidatakse 13s erinevas mäluasutuses ühtekokkuu viies linnas - Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres ja Võrus. Käsitlemist leiavad nii põgenemislood kui elu DP laagrites, aga ka väliseesti kogukondade erinevad tegemised, harrastused ja saavutused. Lisaks II maailmasõja põgenikest ja nende järeltulijatest jutustavatele väljapanekutele vaadeldakse ka eestlaste varasemat väljarännet Kanadasse ja Siberisse.  Ajaloonäituste kõrval saab näha fotonäitusi ja väljapanekuid, mis kasvanud välja suulise ajaloo projektidest või eesti naiste käsitööharrastusest. Üks näitustest räägib kõigi baltlaste, sh baltisakslaste, põgenemise ja Kanadas uue kodu ehitamise loo. Festivali ajal avatakse ka mõned päris uued näitused: Eesti Rahva Muuseumis ERMi ja Väliseesti Muusesumi (VEMU) koostööna valmiv „ESTO – globaalse eestluse hoidja“ ja Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis „Eesti sport Kanadas“.

Sügise hakul lähevad näitused teisele ringile, see tähendab, et need muudavad asupaika – ikka selleks, et võimalikult palju vaatajaid neid näha saaks.

Festivali korraldavad väliseesti ja -balti kultuuripärandiga tegelev MTÜ Baltic Heritage Network ja Torontos asuv VEMU koostöös paljude Eesti ja väliseesti mäluasutustega. Ettevõtmist toetavad Eesti Teadus- ja Haridusministeerium / rahvuskaaslaste programm ja Estonian Studies Centre/VEMU.
ELUKAARE KAKS OTSA, mis avati Eesti Kirjandusmuuseumis 29. mail, on valmind Torontos Väliseesti Muuseumis 2018. aastal Eesti Vabariigo 100.  sünnipäevaks. Toomas Volkmanni (Eesti) ja Kristen Dobbini (Kanada) fotod kujutavad Kanada eestlaskonna kõige eakamaid ja kõige nooremaid liikmeid. Volkmanni fotodel näeme neid, kes sündinud samal ajal, kui Eesti Vabariik. Fotosid täiendavad tekstid, kus eakad võtavad lühidalt kokku oma pika ja dramaatilise elutee ning elutarkused. Noor Kanada Eesti fotograaf Dobbin jälgis 2017. aastal kaameraga Ontarios tegutseva Jõekääru lastelaagri suve. Laager, mis jäi Dobbinile tema laspepõlves kättesamatuks, kuna ta ei osanud eesti keelt, võtab nüüd vastu kõiki, kes oma eestlust edendada soovivad. Dobbini fotod annavad aimu sellest, millsed on noorimate väliseestlaste argi- ja pidupäevad selles pika ja väärika ajalooga laagripaigas.   

Teavet kõigi näituste ja nende asupaikade kohta leiate Facebookist ja veebilehtedelt https://www.balther.net/et/ ja http://estofestival.com/ 

Kontakt: piretnoorhani@gmail.com, t. + 1 416 925 9405 ja 372 55 608 998.

Eesti Kirjandusmuuseumis on alates esmaspäevast, 11. märtsist avatud eesti keele aastale pühendatud näitus „Esthnisch – Ehstnisch – eesti keel“.

Lugedes ja võrreldes erinevatel aegadel kirja pandud tekste, saab vaataja ülevaate eesti kirjakeele arengust pea 500 aasta vältel, eesti keele varasematest ülestähendustest ja kirjeldustest kuni tänapäevase keeleni. Erinevad trükised ja käsikirjad tähistavad eesti õigekirja ja trükikirja muutumisi, kirjaoskuse levikut ja süvenemist, kirjakeele teadlikku arendamist ja kujundamist, aga ka tegelikku keelekasutust ning keele avaldumist luules kui keelelise mõtlemise ülimas vormis.

Näituse koostasid Eesti Kirjandusmuuseumi kogude põhjal Kristi Metste ja Leili Punga Eesti Kultuuriloolisest Arhiivist ning Ave Pill Arhiivraamatukogust.

Näitus on avatud kuni 31. maini 2019.

Kirjandusmuuseumis on avatud folklorist Mari-Ann Remmeli maalitud portreede näitus "Loominguline pale".

Õlimaalidel on kujutatud loovisikuid, kelle seas on nii tuntud sõnameistreid, luuletajaid, kunstnikke, näitlejaid, muusikuid kui ka teadusse ja poliitikassegi kalduvaid multitalente. Suurem osa piltidest on valminud aastail 2016-2018 Konrad Mägi Ateljees, kuhu auväärseid Tartu kultuuritegelasi poseerima kutsuti. Nende hulgas on ka autori häid tuttavaid ja kolleege Kirjandusmuuseumist. Näitusel on väljas ka mõned varasemad portreed, millel kujutatud persoonid on samuti loomult loovad - need tööd on maalitud suvistes maalilaagrites rahvaluulekogumise välitöödel Lõuna-Eestis, Setomaal ja Saaremaal. Kõik eksponeeritud maalid - kokku 28 - on sündinud reaalsete kohtumiste vältel.

Modellid: Lehti Dorch, Mait Oliver Hellat, Mall Hiiemäe, Indrek Hirv, Merle Jääger, Tuule Kann, Ülle Koppel, Epp Krosmann, Erik Krosmann, Tõnis Mägi, Tea Lemberpuu, Vassili Lillepuu, Jaan Malin, Margus Meinart, Tuuli Otsus, Carolina Pihelgas, Krista Piirimäe, Aare Pilv, Ella Põld, Evar Riitsaar, Anu Sarv, Piret Simson, Aira ja Triinu-Liis Tarros, Karmo Tüür, Urmas Vadi, Kristina Viin, Ergo-Hart Västrik

Näitust saab vaadata esialgu märtsi keskpaigani.

Eesti Kirjandusmuuseumi uus näitus on pühendatud riigivanem  Jaan Tõnissoni 150. sünniaastapäevale.

Väljapanekusse on koondatud väike valik  Jaan Tõnissoni elu ja tegevust kajastavaid käsikirju, fotosid ja raamatuid muuseumi kogudest. Mitmed huvitavad perepildid pärinevad J. Tõnissoni vanema venna Matsi tütretütre Mari-Anne Reinbergi erakogust.  Näha saab ka pildiseeriat riigivanem Jaan Tõnissoni visiidist Rootsi kuningriiki 1928. aastal.

Näitus on koostatud Eesti Kirjandusmuuseumi kogude põhjal ja jääb avatuks 2019. aasta veebruari lõpuni.

25. oktoobril 2018.a. möödus 150 aastat keeleteadlase, folkloristi, diplomaadi, Eesti Rahva Muuseumi rajaja, Eesti rahvusraamatukogu algataja, kooliõpetaja, lutsi ja kraasna maarahva avastaja, kooliõpetaja, tõlkija ja ajakirjaniku Oskar Kallase sünnist.

Näitusel saab koos Kallasega rännata linnast linna mööda kronoloogilist ajatelge ja ka mööda temaatilisi radu just nii, nagu ta omal ajal reisis ja tegutses. Väljapanek on üles ehitatud tema päevikute põhjal alates lapsepõlvest kuni diplomaaditee lõpuni.

Eksponeeritud on hulk põnevaid fotosid, kirju, dokumente, sh diplomaatilisi passe ja George V kiri president Konstantin Pätsile tunnustava hinnanguga Oskar Kallase diplomaatilisele tegevusele, päevaraamatuid, külalisraamatuid, kogutud rahvaluuleainest, valminud uurimusi jne. Oma noorusaja kohta on Kallas kirjutanud: „Kasvasin Saaremaal kesk etnograafilist muuseumi, ilma et etnograafia mõistest oleksin kuulnud ehk muuseumi kunagi näinud“, kuid ometigi sai temast Eesti Rahva Muuseumi ja selle arhiivraamatukogu rajaja. Näituse moto „Armasta mu rahvast“ pärineb Eesti Üliõpilaste Seltsi 1. Albumist, kus ta kirjutas oma tulevasele abikaasale kihlumisel „Armasta mu rahvast“. Nii seda albumit, kui ka mitmeid teisi perekondlike pühendustega trükiseid (näiteks vanemate poolt leeripäevaks kingitud kullatud piibel) saabki näitusel  uudistada.  Näha saab ka mõningaid teoseid, mida Kallas on kinkinud ja pühendanud arhiivraamatukogule. Kallas tegutses rohkem kui 70-s organisatsioonis ja ka sellest tegevusest on väljas hulk põnevat materjali, sh mitmed aukirjad ja auliikme tunnistused.

Näitusel selgub, miks on Oskar Kallast nimetatud Maajumala pojaks,  Goethe või Kreutzwaldi mõõtu hiiglaslikuks valgustajaks, Eesti rahvusraamatukogu isaks, eestiainelise vanavara ja rahvaviiside kuningaks.

Näitus on koostatud Eesti Kirjandusmuuseumi kogude põhjal ja jääb avatuks 2019. aasta veebruari lõpuni.

Kunsti- ja arhiivinäitus „Nõiduslikus sõõris. Eesti kunstnik Lõunaristi all. Gunnar Neeme 100“

Eesti Kirjandusmuuseumis avatakse Austraalia kultuuripärandi näitus „Nõiduslikus sõõris. Eesti kunstnik Lõunaristi all. Gunnar Neeme 100“.

Eesti Kirjandusmuuseumi saalis on avatud  kunsti- ja arhiivinäitus „Nõiduslikus sõõris. Eesti kunstnik Lõunaristi all. Gunnar Neeme 100“. Näitus teeb autentsete arhiivimaterjalide kaudu nähtavaks osakese Teise maailmasõja järgsete Eesti pagulaste saatuseloost ja tähistab salapärase pallaslase, Austraalia eesti kunstniku ja kirjaniku Austraalias Gunnar Neeme 100. sünniaastapäeva.

Gunnar Neeme, sõjakeerises kadunud pallaslase mahuka arhiivi annetas Melbourne’st Eesti Kirjandusmuuseumisse kunstniku perekond. Arhiiv sisaldab maale, akvarelle, graafikat, skulptuure, käsikirjalist pärandit, kirjavahetusi, luule- ja proosateoste käsikirju, eskiiside plokke jpm. Tartusse jõudsid ka Gunnar Neeme „Kalevipoja“-aineliste piltide originaalid, vanimad aastast 1966. Neid „Kalevipoja“ pilte pidas kunstnik oma elutööks. Kokku on Gunnar Neeme loonud eepose ainetel üle 200 suuremõõtmelise teose, milles originaalselt on kujutatud rahvuseepose mütoloogilist maailma. Koostöös Tasmaanias elanud Austraalia luuletaja Triinu Kartusega töötas kunstnik 1998–2003 eepose uue ingliskeelse tõlke raamatu kujundajana. Tõlke käsikiri avaldati koos 80 Gunnar Neeme pildiga Eesti Kirjandusmuuseumi väljaandena 2011. aastal. Näitusel on eksponeeritud Eestis seni tundmatut 18 maali ja 12 pilti „Kalevipojast“, käsikirju jm.

Koostööpartner: Eesti Kunstimuuseumi Adamson-Ericu muuseum.

Toetajad: HTM-i rahvuskaaslaste programm ja teadusprojekt IUT22-2; EL Euroopa Regionaalarengu fondi kaudu Eesti-uuringute Tippkeskus (TK145).

Lisainfo: Marin Laak, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur, näituse kuraator

Mob +372 52 69320, marin.laak@kirmus.ee

Eesti Kirjandusmuuseumis on võimalik vaadata näitust "25 kauneimat eesti raamatut 2017" ja "5 kauneimat lasteraamatut 2017".

 Arhiivraamatukogu tähistab uue näitusega nii Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kui ka 60 aasta möödumist ajast, mil Eestis esimest korda kauneimaid raamatuid välja valiti.

 Auhinnatud raamatute hulgas on ka Eesti Kirjandusmuuseumi teaduskirjastuse väljaanne "Vennaste ja vete vald : Nabala kohajutud", mille autoriks on Eesti Rahvaluule Arhiivi teadur Mari-Ann Remmel. Kuna osa eksponeeritud raamatutest on säilituseksemplarid jääb näitus avatuks ainult maikuu lõpuni.

 Näituse koostas arhiivraamatukogu fondide põhjal vanemraamatukoguhoidja Kristin Liba. Head imetlemist!