Miina Härma (1864–1941), Aino Tamm (1864–1945)
Lauliku lapsepõli (~1891–1895)
Karjasehelletuse üleskirjutus
Koguteos: Anna Haava. Miina Hermann. Aino Tamm: 70 a. sünnipäevaks. [Tallinn]: Koguteose Komitee. 1934, lk 322.
"Lauliku lapsepõlvele" viisi andnud Aino Tamme "alletused" nende algsel (või sellele lähedasel) kujul, koos lühikeste hüüdeliste tekstidega, avaldati aastakümneid pärast koorilaulu loomist, 1934. aastal Aino Tamme, Miina Härma ja Anna Haava ühises pühendusteoses. Arvatavasti kirjutas karjaselaulud selleks puhuks üles Aino Tamm ise, kuid raamatus käsikirja kohta andmeid ei ole ja käsikiri ise on seni leidmata.
Miina Härma kooritöötlus
[---]
Helletusviis käsikirjades
SKS, Hermann 34 (90, 91). Tarvastu khk. – Miina Härma (Hermann) < Aino Tamm (18641–945) (1895–1896).
SKS, Hermann 39 (104–106). Tarvastu khk. – Miina Härma (Hermann) < Aino Tamm (1864–1945) (1895–1896).
Soololaul "Lauliku lapsepõli" valmis Aino Tamme ja Miina Härma koostöös 1891. aasta paiku. (Linda Sauli andmed, vt raamat "Aino Tamm", 1978.) Selle aluseks olnud Mulgimaa karjaseviisid – Tarvastu keeli "alletused" – kirjutas Härma oma rahvalaulukogusse aastail 1895–1896, kui ta kogus rahvaviise Soome Kirjanduse Seltsi ülesandel. Tema viisikogus, nimetusega "SKS, Hermann", leidub kaks praktiliselt ühesugust Aino Tamme Tarvastu karjasehelletuste tsükli üleskirjutust. On ka võimalik, et Aino Tamm andis Miina Härmale noodi, mille see ümber kirjutas. Kõik Tamme helletused on Härma viisikogus ilma sõnadeta.
Laulutekst: Grenzsteini regilaulutöötlus laulikus
Ado Grenzstein (Piirikivi) "Kooli laulmise raamat", IV jagu. 1878, lk 1–2.
Härma ja Tamm on leidnud "Lauliku lapsepõlve" jaoks sõnad ja pealkirja Ado Grenzsteini (Piirikivi) regilaulutöötlusest, mis oli ilmunud tema koostatud "Kooli laulmise raamatus" (1878). Grenzsteini lauluga on samuti sarnane idee järjestada erinevad rahvaviisid ja lisada igale värsireale refrään.
Grenzstein on oma laulu juurde märkinud, et üks viisidest pärineb Tõstamaa kihelkonnast ja laulutekst "Vanast Kandlest".
Grenzsteini laulikust rahvalaulude käsikirja
SKS, Hermann 39, 40 (111–115). Miina Härma (Hermann) < Ado Grenzstein („Kooli laulmise raamat“ 1878) (1895–1896).
Miina Härma kogutud rahvaviiside käsikirjas leidub Aino Tamme helletusviiside kõrval ka tulevase "Lauliku lapsepõlve" tekst: see on ümberkirjutus Ado Grenzsteini rahvalaulutöötlusest "Lauliku lapse-põli", mis ilmus viimase koostatud "Kooli laulmise raamatus" (1878).
Regilaulutekst raamatus
Vana kannel: täieline kogu vanu Eesti rahvalauluzid. 1.-2. kogu / välja annud Dr. Jakob Hurt. Tartu: C. Mattiesen, kaas ja lk 4, 5.
"Lauliku lapse-põlve" sõnad on Ado Grenzstein võtnud Jakob Hurda koostatud Põlva regilaulude kogust "Vana Kannel" (I köide, 1875). Grenzstein on võrokeelset algteksti lühendanud ja mugandanud kirjakeelele lähemaks.
Regilaulutekst käsikirjas
H, Põlva 1, 134/5 (65) < Põlva khk. - Joosep Hurt (1865-1875): laulukatkend, mille põhjal loodi rahvalaulutöötlus "Lauliku lapsepõlv".
Tulevase "Lauliku lapsepõlve" aluseks olnud lauluteksti on Jakob Hurt avaldanud regilaulude kogus "Vana Kannel" pealkirjaga "Mille mull pal´l´o sõnnu suuh?". Selle on ta koostanud kahest pikemast võrokeelsest regilaulust, mille olid kohalikelt rahvalaulikutelt kirja pannud tema lellepoeg Joosep Hurt (1855–1888) ja õde Eeva (Eva) Hurt (1844–1918) aastail 1865–1875.
Laulude avaldaja on käsikirja läbi kriipsutanud ja kirjutanud selle nurgale V.K.I.6 – tõenäoliselt märgiks, et laul sai trükkimiseks kopeeritud. Raamatus avaldatud lauluvariandi algusosa pärineb peamiselt Joosepilt, kuid lõpp on asendatud teise, Eevalt üles kirjutatud regilauluga (H, Põlva 1, 239/40 (151)).
Ka Aino Tamm on 1909. aastal märkinud, et laulutekst pärineb Hurda kogudest, siiski mainimata Grenzsteini panust (EÜS V 1420 (22)). Ta ilmselt ei aimanud, et Grenzstein oli teinud laulus muutusi.
Laulutekst: käsikiri, raamat, Grenzsteini ja Tamme–Härma töötlused
"Lauliku lapsepõlve" tekst on läbi teinud hulga muutusi, alates võrokeelse regilaulu üleskirjutusest kuni Aino Tamme ja Miina Härma lauluseadeni. Kõige vähem on teksti muutnud Tamm ja Härma. Skeemil on kõrvuti asuvates tekstides märgitud paksus kirjas suuremad muutused. Laulul ei olnud käsikirjas pealkirja, selle asemele on skeemil märgitud tüübinimetus.
Aino Tamm "Lauliku lapsepõlve" päritolust
EÜS V 1422. Aino Tamm (1909).
Aino Tamm kinnitab, et tema ja Miina Härma seades tuntuks saanud "Lauliku lapsepõlve" sellisel kujul rahvasuus varem ei olnud, ja nimetab ka kasutatud allikaid: pärimuslikud karjaseviisid ja Hurda rahvaluulekogu ehk "Dr. Hurt'i vanavara". Ta mainib 1909, et laul valmis 16–18 aasta eest, seega umbes 1891–1893. Märkuse kirjutamise põhjustas Karl Ruut'u rahvalaulukogus leiduv Tamme–Härma "Lauliku lapsepõlve" ühehäälne versioon ilma viiteta autorile, nagu see laul oleks kujunenud iseenesest rahvasuus.
Tegelikult, Karl Ruut kirjutas laulu ümber ilmselt Karl A. Hermanni laulikust. Kuid ka Tamme–Härma "Lauliku lapsepõli" levis rahva seas ja seda kirjutati sealt hiljem üles. Siiski ei kattu suulisest pärimusest jäädvustatud lauluvariandid sõna-sõnalt ega noot-noodilt kirjalike allikatega.
Sedelite sisu:
"„Lauliku lapsepõli“ K. Ruut’i rahvaviisides.
Need on Aino Tamme karjapõlve viisikesed, tema lauldud,
kokkusäetud, üleskirjutatud, ilustatud j.ne.
Sõnad võtsin Dr. Hurt’i vanavara hulgast umbes aasta 16 -18ne eest.*
Tartus, 30. aprillil 1909. Aino Tamm.
* Nõnda piab see ainult pääle selle kui Miina Hermann selle laulu segakoorile säädis ja Laulu ja mängu lehes (ilma minu lubata) avaldas „rahva suhu“ ja säält Hra Ruut’u korjandusesse sattunud olema. A. T."
EÜS V 1423. Aino Tamm (1909).
Rahvalaulude pärandajad ja kogujad
Aino Tamm (1864–1945)
Jakob Hurt (1839–1907)
Jakob Hurt oli Eestis 19. sajandil üldise rahvaluule kogumise ja väljaandmise korraldaja, kes mõistis suulise pärimuse väärtust, aga ka kaduvust. Esialgu kogus ta rahvalaule ise oma lähemate sugulaste, õe Eeva ja lellepoeg Joosep Hurda abiga, kuid 1888. aastal avaldatud suure üleskutse peale sai rahvaluulekogumine auasjaks ja isamaaliseks tööks kogu Eestis. "Vana Kannel" oli Hurda algatatud regilaulude piirkondlike kogumike sari. (Vt: "Vana Kandle" kohta: https://et.wikipedia.org/wiki/Vana_Kannel)
Eeva Hurt (1844–1918)
Mulgimaa "alletuse" helisalvestus
KKI RLH 70: 7 (2). Viljandi khk < Helme khk, Tarvastu khk. – Kristi Salve < Laulab Ella Ilves (1894–1991) (1970).
Helletused on karjaste hüüdelised laulud, millega nad pidasid omavahel sidet ja lahutasid meelt. Helletused on väga piirkondliku iseloomuga – eri kihelkondades on nad erinevad. Sageli on eri piirkondades oma iseloomulikud hüüdsõnad ja kohalikus kõnepruugis nimetatakse karjaste hüüdelisi laule vastavalt refräänsõnadele kas "helletused", "alletused", "õlletused" vms.
Tarvastu helletuste sõnades kordub enamasti "alleaa", "allelaa" jms, mistõttu neid kutsuti alletusteks. Selliste refräänsõnadega leidub rahvaluule arhiivis paar helisalvestust, kuid suhteliselt eakatelt, juba madala häälega inimestelt. Üks neist lauljatest on sündinud Helme kihelkonnas, ristitud Tarvastus ja hiljem elanud Viljandis. Olgu temalt helinäide.
Mulgimaa helletuse helisalvestus: Karksi
RKM, Mgn II 425 h. Karksi khk, Mäeküla. – Selma Lätt < Laulab Marie Helimets, 68 a. (1962). ).
Kõige rohkem on Mulgimaalt helisalvestatud Karksi kihelkonna tüüpilisi helletusi hüüdsõnadega "(h)ella". Nendel on oma kindel viis – kes vähegi on eesti rahvamuusikaga kokku puutunud, tunneb selle ära. Karksi helletustest on mitmed salvestatud kõrge kõlava häälega lauljatelt. Näitel laulab oma heliseva hääle poolest tuntud Marie Helimets.
