Suvenaeratus on suul. Ain Kaalep 100

Tavapäraselt teatakse Ain Kaalepit kui  luuletajat, tõlkijat, esseisti, prosaisti, näitekirjanikku, arvustajat või ajakirja Akadeemia peatoimetajat.  Kaalep oli üks neist ärksamatest vaimuinimestest tänu kellele kinnitas  kodumaine kultuur ja kirjandus üha oma elujõudu, võimet vastu panna ja hingata ühes rütmis maailmakultuuriga. Luuletajana andis ta oma asendamatu osa 1960ndate uuenduslikku pöörangusse Eesti luulemaastikel. Jaan Kross on Kaalepit nimetanud Praeceptor Estoniae – Eestimaa õpetajaks. Remsu on öelnud, et Kaalep ühendas täiesti teadlikult Euroopa tsivilisatsiooni kaks alget – antiigi ja kristluse ning tema soovitus: „Jäägem eurooplasteks, kuid saagem ka asiaatideks“  – vaat siin lööb välja ehtne maailmakodanik. Jüri Talvet on tõdenud, et Kaalep on Eesti luuletõlke klassik, kes maailmaluulet hoomates hakkas varakult Eestile avastama iberoromaani rahvaste luuleloomet. 

Siinsel näitusel avaneb aga lisaks kirjandusloolisele ainesele hoopiski tema kunstianne. Kaalepi varasemad joonistused on eriti kõnekad 40-60ndatest aastatest koos autori asjakohaste tekstidega. Kaalep armastas igavatel koosolekutel ja loengutel sirgeldada parajasti kätte juhtunud paberilehtedele. Mõned 40ndate lõpu joonistused on jõudnud kirjandusmuuseumisse tänu Hillar Palametsale, kes on  kirja pannud, et Kaalep jättis oma sirgeldused lauale peale kohtumisõhtut Feliks Kottaga. Neid töid eksponeeriti 25 a tagasi näitusel „Joonistus kui psühhogramm“ Ants Juske kureerimisel Deco galeriis Tammsaare muuseumis – https://dea.digar.ee/article/eestipaevaleht/2001/05/26/25.1
Osa joonistusi on alles hoidnud Kaalepi õde Tiiu-Ruth Põllumaa. Mõned neist visanditest on valminud ilmselt õppetöö käigus, sest portreteeritavate sirgelduste taustaks on tunnikonspekt, kus kirjas tunni teema „V. Majakovski looming 1920-1922“ jne.  Paar säilinud joonistust on ka Kaalepist endast. Eriti kõnekad on aga Kaalepi tuši-, tindi- ja värvipliiatsijoonistused  koos kirjadega kasutütar Hella Tanile aastaist 1953–1954. Neid joonistusi ja kirju on näitusel 12. Kirjutatud Tapalt, kui Kaalep töötas kasvatajana Imastu lastekodus, mõned kirjad ka Tartust. Neli kirja ja joonistust on avaldatud Akadeemia viimases numbris - https://www.akad.ee/wp-content/uploads/sites/12/2026/05/kirjad-hellale.pdf 
Postkaardisuurused kirjakesed algavad pöördumistega kas „Hellkäpake“ või „Hellake“ ning ühe kirja päises ka „Oo kooliprii“. Need südamlikud kirjad ja joonistused näitavad isa  hellust ja armastust oma kalli tütre Hellakese vastu. Muide, Kaalep pani ka sõbrad (Aleksander Suuman ja Ilmar Malin) Hellale joonistama. Need tööd on samuti säilinud, aga näitusel väljas ainult digikujul. Üht Kaalepi joonistust Eno Raua ja Ain Kaalepi kahvliduelli kohta on võimalik leida Maarja Unduski teosest „Ellen Niit: heleda mõtte laast“ (2022). 
Ain Kaalep ja Ilmar Malin viibisid Usbekis 1961. aastal, mille tulemusena sündis esimene koostööväljaanne „Samarkandi vihik“ (1962). Selle käsikiri ja Ilmar Malini illustratsioonide kavandid on säilinud Eesti Kultuuriloolises Arhiivis ning mõnda neist on võimalik ka näha. Muidugi joonistas ja kirjutas Kaalep Samarkandist ka tütardele Rahelile ja Triinule ning need joonistused on samuti eksponeeritud.  
Üllataval kombel on Kaalep pakkunud inspiratsiooni ka mitmetele maalikunstnikele alates sõpradest (Aleksander Suuman, Ilmar Malin, Heino Mikiver jt) või kunstnikest šaržimeistritele (Heinz Valk, Juuro Kuusik jt) ning graafikutele (Ago Kivi, Maret Olvet). Eksponeeritav kunst ja muu materjal pärineb Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolisest arhiivist, perekonnaarhiivist ning arhiivraamatukogu ammendamatust varasalvest. Näitusele on deponeeritud kunsti ka Tartu Ülikooli Kunstimuuseumist, Tartu Kunstimuuseumist ja Iisaku muuseumist. Tegemist on tõelise „kunstiplahvatusega“ nagu on öelnud Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho. 
Soomepoisi Ain Kaalepi esimesi käsikirjalisi luuletusi võib leida 1943–1944. a soomepoiste kirjanduslikust albumist „Quasimodo“, mille toimetajateks olid Ain Kaalep, Raimond Kaugver ja Leenart Tikerpuu.  Tema esimesed trükitud luuletused „Võitlev eestlane“, „Vagabund“ ja „Liblikana“ ilmusid Eesti sõjameeste Soomes II pataljoni ajakirjas „Kodutee“ 1944. aastal. Kaalep kogus noorpõlves (1939–1943) autogramme ning seda märkmikku saame samuti näha. Kuidas ja kellelt ta autogrammi kätte sai, on ta kirjutanud 2014. a Akadeemias nr 4.
Näitusel on eksponeeritud kõik Kaalepi luulekogud, proosa ja esseistika kogumikud, mõned näidendid ja antoloogiad, valik tõlketöid, rikkalikult auhindu ja fotosid, mõned luuletuste käsikirjad jne. 
Kaalep pidas ennast ennekõike tõlkijaks. 1979–1982 oli ta ka Tartu Ülikooli tõlkekabineti juhataja. Ta on tõlkinud nii luulet, näitekirjandust kui proosat. Kaalep tõlkis tähtteoseid peamiselt saksa, hispaania, prantsuse, portugali, katalaani, kreeka, ladina, vene, läti, tadžiki, usbeki, ukraina,  soome, bulgaaria, poola, türgi jt keeltest. Antud väljapanek annab Kaalepi tõlgetest põgusa ülevaate, esindatud keelte mitmekesisus on märkimisväärne. Esile kerkivad saksakeelsed tõlked, kuid nende kõrval on tõlkeid ka näiteks usbeki ja türgi keeltest. Kaalepi keeleline ampluaa on haruldane ning toob esile tema rolli vahendajana eri kirjandustraditsioonide vahel. Kaalepi enda käsitluse järgi on luuletõlkija esimeseks ülesandeks tõlgitava teksti värsisüsteemilise kuuluvuse mõistmine, mille kaudu avaneb võimalus tabada luuletuse struktuuri ja rütmilist eripära.
Tõlkijana vahendas Kaalep laialdaselt eesti keelde vanema ja uuema maailmakirjanduse klassikat, sealhulgas antiikautoreid (Sophokles, Euripides, Plautus, Horatius jt), aga ka teoseid prantsuse (Charles Baudelaire, Jacques Prévert jt), saksa (Bertolt Brecht, Max Frisch, Friedrich Schiller, Heinrich Mann jt) ja mitmetest teistest keeltest. Valikut Kaalepi luuletõlgetest esindab kahes osas ilmunud kogumik „Peegelmaastikud”, mida peetakse üheks olulisemaks tema tõlkeloomet koondavaks väljaandeks. Antud teos annab ülevaate tema tõlkemeetoditest ning esteetilistest eelistustest. Tänu Kaalepile saadi emakeeles esmakordselt aimu sellistest luulegeeniustest nagu hispaanlane Federico Garcia Lorca („Kaneelist torn“, 1966) ja peruulane Cesar Vallejo („Inimlikud luuletused“, 1971). Esimene trükis ilmunud tõlge hispaania „kuldajastu“ rikkalikust draamapärandist, Lope de Vega näidend „Sevilla täht“ (1962) oli noore Ain Kaalepi suursaavutusi juba seetõttu, et tõlkija järgis algupärandi ülimalt keerulisi värsivorme ja riimiskeeme. Väiksemates kultuurides oli eestlane Ain Kaalep üldse esimesi, kes portugali kirjaniku Fernando Pessoa loomingut tutvustas (luulevalik „Autopsühhograafia“, 1973).

Ain Kaalep oli ajakirja Akadeemia peatoimetaja 1989–2001 ning paaris vitriinis on ka perioodika esindatud. Kaalepi näitemäng „Iidamast ja Aadamast“ nägi trükivalgust juba 1969. aastal, paraku „vales“ kohas – ajakirjas Mana. Kaalep kirjutas varjunime O. Muusapoeg all ajakirjas Noorus "Kirjanduslikke kihermeid" kokku 37 (1965–1970). Vikerkaares vedas ta rubriiki "Lugeja kool“ alates esimesest numbrist. 
Tema luuletus „Õnne piir“ pälvis Juhan Liivi luuleauhinna 1984, luulevalimik „Muusad ja maastikud“ tõi Jaan Krossi luuleauhinna 2010, kaks korda on ta saanud Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia (1976 tõlkekogumiku "Peegelmaastikud" ja 1984 esseekogumiku "Maavallast ja maailmakirjandusest" eest) ning Hendrik Adamsoni murdeluulepreemia  2000. a luulekogu "Haukamaa laulu'" eest. 
Lisaks kõrgetele riiklikele autasudele mida saame näha (Riigivapi III klassi teenetemärk, Bengt Gottfried Forseliuse medal, Rahvusmõtte auhind, Tartu Suurtäht, Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind) on ta pälvinud Prantsusmaa kõrgeima riikliku teenetemärgi Auleegioni ordeni, Prantsuse Akadeemiliste Palmiokste ordeni, Isabella Katoliiklase ordeni, mis on Hispaania kõrgemaid ja prestiižikamaid riiklikke autasusid, Soome Valge Roosi Rüütliordu I klassi medali, Soome Kaitseliidu Sinise Risti medali, Soome Sõjaveteranide Liidu teenetemedali jmt.
Ekspositsiooni kuulub ka eksponaatide slaidiprogramm koos Kaalepi luulega tema enda esituses ning valik Kaalepiga seotud videotest ja lauludest.

Näituse koostajad: Merike Kiipus ja Mariliis Õunapuu
Tehniline tugi: Kaja Marga, Jaanus Tordik, Jüri Rui

Näitus on avatud 4. juunist kuni 15. augustini.
Head vaatamist!