Uudis

Ilmunud on  Eesti Kirjandusmuuseumi ja TÜ kultuuriteaduste instituudi koostööajakirja  Methis 2026, nr 37 elektrooniline väljaanne –  ajakirja 30. köide (https://doi.org/10.7592/methis.v30i37), mis on pühendatud sinihumanitaariale.

Erinumbri koostajad on Ene-Reet Soovik ja Elle-Mari Talivee. Keele- ja tegevtoimetaja Kanni Labi, veebitoimetaja Marju Mikkel.

Methise sinihumanitaaria erinumber koondab seitset uurimust, milles vee ning veekogudega suhestutakse kirjandusloo ja kirjandusteooria, mõtteloo, folkloristika ning filosoofia raamistustest lähtudes. Erinumbri koostajate Ene-Reet Sooviku ja Elle-Mari Talivee eessõnas vaadeldakse inimeste ja vee suhete teisenemist, nagu seda on kujutatud läänemaises ilukirjanduses, ning juhitakse tähelepanu humanitaarias käesoleval sajandil toimunud nn hüdroloogilisele pöördele, mis otsib uusi lähenemisnurki vee käsitlemiseks meie planeeti ähvardava kliimakriisi tingimustes. Saateartiklis on olnud toeks sinihumanitaariateoreetikute Steve Mentzi, Sidney Dobrini, John Gillini, Stacy Alaimo, Serpil Oppermanni ja Astrida Neimanise mõtted.

Erinumbri avab Julia Kuznetski uusmaterialistlikust perspektiivist lähtuv sissevaade sinihumanitaariasse, milles vett käsitletakse inimesi, keskkonda ja ajalugu ühendava transkorporeaalse ehk kehadevahelise elemendina. Ühendades sinihumanitaaria keskseid arusaamu Timothy Mortoni mõistevaraga uurib Kuznetski kirjanduslike näidete varal vee materiaalsust, agentsust ja mälulisust ning pakub välja mere kui „vedela mäluarhiivi“ mõiste. Ühtlasi rõhutatakse artiklis vee rolli nii ajalooliste traumade kui ka tänapäevaste kriiside, näiteks Ukrainas toimuvast sõjast tingitud ökotsiidi tunnistajana.

Kaarina Reinu uurimus tutvustab seda, kuidas 17. sajandi Academia Gustavianas käsitleti vett kui ühte neljast klassikalisest elemendist. Kuigi tollases õppe- ja teadustöös domineeris veel aristotellik õpetus, oldi siiski kursis ka uuemate suundumustega. Lähemalt keskendub artikkel Saksamaalt pärit Petrus Langiuse 1637. aasta oratsioonile „Vetest“ („De aquis“), milles peegeldub ka piiblil põhinevaid seisukohti ning ajastuomaseid ettekujutusi geograafiast,  varauusaegsete mereretkede ja lähiminevikus aset leidnud üleujutustega seotut.

Kaks artiklit räägivad Emajõe ning linnaelu põimumisest ning selle seostest eesti proosakirjandusega. Ene-Reet Soovik jälgib, kuidas kirjanduses on esitletud Emajõe ning jõega seotud troopide ühisosa Tartu akadeemilise ja üliõpilaskultuuriga alates Rootsi ajast kuni 20. sajandi lõpukümnenditeni. Elle-Mari Talivee näitab Tartu agulilapse jõesuhet Emajõe intensiivse kasutamise perioodil 20. sajandi alguses, nagu seda naispeategelase silmade läbi kujutatakse Leida Kibuvitsa romaanis „Soomustüdruk”. Mõlemas käsitluses ilmneb, kuidas ka kirjanduslike jõgede kasutusviisid on praktilistelt funktsioonidelt liikunud tänapäevase jõudemaastiku- ning elamuskesksuse suunas.

Mere temaatikat käsitleb Jaanika Palm, kes annab ülevaate mere kujutamisest eesti lasteproosas, kus see ühest küljest esineb realistliku töökeskkonna või puhkusepaigana, teisalt aga mängulise fantaasiaruumina. Samuti vaadeldakse artiklis, kuidas lastekirjandus vahendab loodusteaduslikke teadmisi ning keskkonnahoiu ideid. Eraldi esile tõstmist leiab Aino Perviku looming, kelle merekujutused hõlmavad laia skaalat realismist fantastikani, kes on lisanud lastele mõeldud merekirjandusse huvitavaid naisperspektiive ning esitlenud ka keskkonnaproblemaatikat. 

Katre Kikase artikkel toob tähelepanu alla Võrumaa ojamöldri Märt Siipseni käsikirjalised omaeluloolised tekstid, milles möldri jaoks argist ülalpidamist võimaldav vesi osutub ühtlasi oluliseks maailmamõtestamise vahendiks. Siipseni mõttekäigud vee seotusest elu, keha ja kogukonnaga kõlavad kohati üllatavalt kaasaegselt ning haakuvad mitmeti tänapäevases sinihumanitaarias tähelepanu pälvivate küsimustega. Inimese kogetavate veesuhete filosoofilise mõtestamisega lõpetab erinumbri teemaartiklite osa Ave Mets, kes analüüsib omaenda laevajuhtimiskogemusi tehnikafilosoof Don Ihde ideede valguses ning osutab seekaudu ka Ihde lähenemise puudujääkidele. Selles, isiklikult läbielatu poolt raamitud käsitluses osutub veesõiduk vahendiks, mis kujundab inimese taju, ruumikogemust ja suhet ümbritseva maailmaga.

Erinumbris rubriigid Arvustus ja Varia käsitlevad veealust pärimusmaailma, teadusulmet ning inimese mõju veekeskkondadele. Ott Heinapuu arvustab Mare Kõiva mahukat eesti vetehaldjapärimust kaardistavat teost „Vetehaldjad 1“ (EKM Teaduskirjastus,  2023, sari „Monumenta Estoniae antiquae“).

Varia rubriigis kirjutab Liina Siib Nõukogude teadusulmefilmist „Amfiibinimene“, mida raamib omaenda mälestuste ning Ukrainas peetava sõja tõttu teostamata jäänud ideega uuest, temaatiliselt varasemaga seotud filmist.

Erinumber näitab, kuidas vett on võimalik käsitleda kultuurilise, ajaloolise ja tehnoloogilise nähtusena, mis seob inimesi, paiku, mälestusi ja keskkonda nii füüsilise aine ja loodusobjektina kui ka kontseptuaalsel tasandil. Vee kaudu avanevad küsimused mälu, identiteedi, võimu, keskkonnakriisi ning inimese ja looduse suhete kohta, mis muudavad sinihumanitaaria oluliseks uurimissuunaks tänapäeva humanitaarteadustes.

Rubriigis Vabaartikkel ilmub Kateriina Rannula ja Maris Saagpaku uurimus kehalisuse kujutamisest baltisaksa kirjaniku Eduard von Keyserlingi romaanis „Lained“ ning Heli Rannula artikkel 1940. ja 1950. aastate džässmuusikast.

Head lugemist!