Näitus "Kassi helge kuju Eesti Rahvaluule Arhiivis"

Kass on tänapäeval üks enim jäädvustatud loomi. Kassipiltide jagamine ja vaatamine internetis on nii massiline, et selle süsinikujalajälje suurus on välja arvutatud. Ometi pole arvestatud kasu, mis inimesed saavad hetkelisestki meeleolu helgenemisest.
Eesti Rahvaluule Arhiivi fotokogus on mitmeid jäädvustusi kodukassidest. Kuigi kassid on nii vanadel kui tänapäevastel fotodel täitsa sama moega, peegeldavad fotod kassi muutuvat asendit talumajapidamises ning inimese ja kodulooma suhete teisenemist.
Varasematelt ülesvõtetelt jääb mulje, et kassid on sattunud pildile juhuslikult – lihtsalt juhtunud kaadris olesklema, kui folkloristid on asunud pererahvast pildistama, või seadnud sammud iseteadlikult rahvaluule jäädvustamise tulipunkti. Uudishimu vajab teatavasti kohest rahuldamist. Ja ka silitus võib kassile parasjagu hädavajalik olla.Laulikud ja jutustajad on vahel võtnud kassi pildistamise ajal toeks – nii nagu lapsi või koerigi. On kasse, kes jõudsid pildile perenaise „ainukese eluseltsilise“ rollis. 

21. sajandil on ühes digifotograafia leviku ning fotografeerimise demokratiseerumisega hakatud aina enam jäädvustama lisaks informantidele ja vahetule etnograafilisele keskkonnale ka emotsionaalset konteksti. Tänapäevased folkloristid on üha enam kassi portreteerinud. Kass ei ole enam juhuslikult kaadri äärel, vaid ongi pildi keskpunktis. Kass pole aga oma iseloomu karvavõrdki muutnud. Ikka võiks kassiga pidada maha vestluse:

Kurr karr, kus sa lähed,
nurr narr, nurka lähen,
mirr marr, mis sinna,
hirr harr, hiiri otsma.

Ja endiselt teeb kassi helge kuju arhiivipiltidel vaatajate tuju paremaks. Ja see on juba puhas kasu.
Pühendame näituse kõigile kassisõpradele.

Näituse koostas Liina Saarlo, kujundas Pille Niin. 
Täname kõiki rahvaluulekogujaid ja fotograafe, kes kasse pildistasid ning laulikuid ja jutustajaid, kes oma kassidega pildile on jäänud.