Väljaanded

Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 1999
Paar sammukest XVI


VÄLISEESTI ARHIIVID EKLA-s

Rutt Hinrikus

Eesti Kultuuriloolise Arhiivi parim saavutus viimase kümne aasta jooksul on väliseesti arhiivide laekumine, millega EKLA on tõestanud oma järjepidevust 1929. aastal asutatud Kultuuriloolise Arhiivi kui eesti kultuurilooliste eraarhiivide keskse säilitajana.


Väliseesti arhiivide laekumine on vahetult seotud väliseesti kirjanduse kojutulekuga, rahvuskirjanduse kaheks jagunemise ebaloomuliku protsessi lõppemise ja eesti kirjanduse ajaloolise terviku taastamisega, mille endastmõistetavaks tagatiseks oli Eesti riikliku kontinuiteedi taastamine, Eesti taasiseseisvumine.

Sõda toob alati kaasa suure hulga arhiivmaterjalide hävimise ja sõjast pääsenud varade peremeheta jäämise. Eesti kultuuriloo ja selle säilitamise pidevust mõjutas okupeerimisel olulise tegurina 1944. aasta suur põgenemine. Pakku minnes oli enamasti võimatu kõiki pabereid ühes võtta. Võimuvõitluses ja võõrriigi vägivalla küüsi sattudes on arhiivmaterjalid ikka jahiobjektiks ja kaitseta. Kõige enam kehtib see riiklike, organisatsiooniliste ja poliitilise iseloomuga arhiivide kohta, kuid kaitsetud on ka kultuuriloolised arhiivid. Kui neid ka vähem rünnatakse, siis seda vähem hoolitakse nende kaitsmisest. Jaan Roos on kirjutanud arhiivmaterjalide hävingust sõja ajal (vt. Akadeemia 1989, nr 2), kuid ükski loend ei suuda kaardistada kõiki kadusid, sest üheski riigis ei saa olla nimestikku eravalduses olnud varade kohta. Ühe suurema ja olulisema tules hävinud eraarhiivina on nimetatud ööl vastu 13. juulit 1941 hävinud Gustav Suitsu arhiivi. Röövimise näitena võib nimetada Karl Ristikivi käsikirju sisaldanud kohvri varastamist 1944. a. enne linna taasvallutamist Nõukogude armee poolt (Irina Pulsti, Ristikivi Tartu Hermanni t. korteri perenaise teatel). KGB konfiskeeris arreteerimisel Bernard Linde käsikirjad, millest osa anti hiljem siiski Kirjandusmuuseumisse. Stalinlike repressioonide kõrgajal inspekteerisid püüdlikud politrukid ka kultuuriloolise arhiivi kogusid ja nende ettekirjutuste kohaselt viidi Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnast (kultuuriloolisest arhiivist) ära paremini valvatud siseministeeriumi haldusalas asuvaisse arhiividesse üks osa peamiselt poliitikute ja vaimulike arhiivmaterjale. Põgenejad aimasid seda ette, pagulased ei teadnud kaua, mis sai nende mahajäänud arhiividest.

Igasugustel aegadel leidub inimesi, kes peavad oma missiooniks seista mälu säilitamise kaitsel. Selle kõrval langetati neil aastail otsuseid, et parim peitmine on hävitamine. Ka väga hästi peidetud dokumentidest ei olnud paljud leidmisel või väljakaevamisel loetavad, teised on jäänudki peidetuks. Ühest Tartu keldrist 1970. aastail leitud Bernard Kangro nooruspäevikud olid niiskusest peaaegu loetamatud. Kaua on huvi tuntud peidetud ja ilmselt hävinud Aino Kallase päeviku lõpuköidete saatuse vastu. Heino Rossi andmeil oli osa Kallaste perekonna materjale varjul Aleksander Määri sugulaste käes Tallinna piiril. 1983. ja 1989. aastal tõi Heino Ross mõningid Kallase perekonna fotoalbumi lehti ja väitis, et kuuldavasti olevat vanaperenaine mõni aeg tagasi põletanud suurema hulga pabereid. Nii võib kaotatut tagasi saamata fantaseerida ikka veel nii leidude võimalikkusest kui peidetud käsikirjade hukkumise asjaoludest.

Ümmarguselt kümme aastat kestis periood, mil pagulastel ja kodu-Eestil puudusid peaaegu igasugused sidemed peale raadiolainete. Vaatamata hädavajalike allikmaterjalide puudumisele, suutsid pagulased käivitada akadeemilise uurimistöö ja tagada kirjastamisvõimalused, sel ajal kui kodumaal suleti pagulusse läinute materjalid nii Kirjandusmuuseumis kui teistes arhiivides direktiivselt erifondi. Selle kõrval otsustasid töötajad ettekavatsetult jätta paljud kogutud materjalid seisma ilma nende süstematiseerimisele asumata, et nende olemasolule mitte tähelepanu tõmmata.

Stalini reziimi järgsel liberaliseerimise ajal hakkasid kirjandusloolased, samuti ka Kirjandusmuuseumi töötajad (õigemini osa nendest) üritama saada ülevaadet sellest, kuidas arenes eesti kirjandus ja kultuur paguluses, kuidas jätkas tööd haritlaskond, kes põgenes lootuses peatselt tagasi tulla. Püüti komplekteerida väliseesti raamatuid, koguda kirju ja fotosid, ennekõike aga seda, mis jäi maha kodumaale: dokumente, käsikirju, mälestusi.. Töötades olukorras, kus puudus juurdepääs enamikule allikmaterjalidest, hakkasid pagulasuurijad otsima kontakte, et hankida koopiad kodumaale jäänud trüki- ja allikamaterjalidest. Materjal, mida posti teel vahetati, pidi läbima mitmeid Skyllasid ja Charybdiseid: lubade vormistamised, kopeerimisraskused, eriosakonna viseerimine jne. Nõukogude tsensuuri sajasilmne Argos ei maganud kunagi, kuid suigatas vahel siiski ja tedagi oli võimalik mõni kord üle kavaldada. Kopeeriti ja saadeti välja peamiselt trükimaterjali, näit. sõjaeelsete ajakirjade numbreid jms. Käsikirjalise materjali saatmine oli keerulisem (kui oli tarvis luba hankida) või riskantsem (kui saadeti loata). Mida vanemat materjali oli tarvis saata, seda lihtsam see oli, XIX sajandi materjali koopiate saatmine kulges tunduvalt valutumalt kui XX sajandi arhiivainese koopiate läkitamine. Ometi võis ka nõukogude trükiste saatmisest tulla palju pahandust. Nii saatis Kirjandusmuuseumi teadussekretärina töötanud Abel Nagelmaa Bernard Kangrole 1959. a. raamatuid ja sai õnnetuseks vastu mõned raamatud ka personaalselt. Ta pidi oma tegevusest KGB ülekuulajaile aru andma. Etteheidete üheks põhjuseks oli asutuse nimel saadetud kirjale paari eraviisilise lause lisamine jms. Kontakte pagulastega püüti kõigi vahenditega hoida totaalse kontrolli all. Eesti kirjandusteaduse sõjajärgsete kümnendite arhiivi-kesksuse üks seletus on äralõigatus maailma teoreetilise mõtte arengust koos suure osa arhiivide üle langenud salastatusega. Uuemat kirjandusteaduslikku mõtet oli sageli üsna võimatu kasutada, allikauuringute olulisuse rõhutamises oli ka kompensatoorset aspekti.

Suhtumises paguluskirjandusse toimusid pika nõukogude okupatsiooni vältel muudatused, mis võnkusid kaasa nõukogude ideoloogia teisenemisega Stalini reþiimi aegsest pagulaste kõikide teoste erifondidesse sulgemisest kuni nende jagamiseni lubatud ja keelatud kirjanduseks. Lubatavuse piir oli pidevas muutumises, kuid enamiku lugejate jaoks olid ka lubatud teosed praktiliselt tundmata. Puudus informatsioon nende olemasolu kohta ja selle kohta, kas neid Eestis võiks kusagilt leida.

Nõukogude Eesti kirjandusteadus tegeles ettevaatlikult ja piiratud ulatuses ainult nende väliseesti kirjanike loominguga, kelle teoste enamik või vähemalt esimesed teosed olid kirjutatud Eesti Vabariigis. Alates 1958. aastast, mil Eesti NSV-s ilmusid Marie Underi "Valitud luuletused", millele järgnesid 1959. a. Gustav Suitsu "Luuletused", oli võimalik tsensori silma all kohustuslike fraasidega tsementeeritult kirjutada üht-teist pagulaskirjanike loomingu kohta; selle piiratud ringi autorid olid need, kelleta oli peaaegu võimatu kirjutada eesti kirjanduse ajalugu (Marie Under, Gustav Suits, August Mälk, Artur Adson, August Gailit, Bernard Kangro, Henrik Visnapuu, Karl Ristikivi, Johannes Aavik), harvemini nimetati mõne teisegi juba paguluses debüteerinud kirjaniku üksikuid teoseid: Kalju Lepik, Arno Vihalemm. "Eesti kirjanduse ajaloo" hoolikalt tsenseeriud käsikiri sisaldab materjali selle teema uurimiseks, kajastades E. Sõgeli kehtestatud ja jälgitud kirjandusparadigmat, kuid nõukogude unelaadse elu (laenates E. Veskimäe määratlust) kõigi üksikilmingute ja kurioosumite kõikide detailide läbipuistamiseni ei jõuta ilmselt kunagi.

1950. ja 1960. aastail töötas Kirjandusmuuseumis spetsialiste, kes olid säilitanud oma renomee, kelle aususes ja kompetentsis polnud põhjust kahelda, ennekõike Mart Lepik ja Rudolf Põldmäe, aga ka mitmed teised. Niisuguste töötajate vaimne pärand aitas sillutada teed kontaktide leidmiseks ka käsikirjade osakonna hilisematel töötajatel. Sidemeid aitasid luua samuti mõned arhiivi püsiuurijaist. Tekkisid ju üksikutele pagulusse läinud kirjanikele omad uurijad: Erna Siirak kogus materjali Marie Underi monograafia kirjutamiseks, Nigol Andresen Gustav Suitsu monograafia jaoks, Aarne Vinkel August Mälgu kohta. Nüüd, kui Marie Underi, Gustav Suitsu, Nigol Andreseni, Herbert Salu, Rudolf Põldmäe jt arhiivid on jõudnud EKLA-sse, on võimalik jälgida, kuidas uurijad ühel ja teisel pool vahetasid koopiaid, nägid vaeva, et saada kirja teel andmeid, omamata sealjuures ülevaadet allikatest, kui vaevaline ja kilplaslik oli kirjandusajalooga tegelemine informatsioonisulus. Nii H. Salu jt kui ka N. Andreseni, E. Siiraku jt arhiivid sisaldavad massiliselt "Eesti Kirjanduses", "Tulimullas" jm väljaannetes ilmunud artiklite või jätkväljaannete tervete aastakäikude koopiaid (mõistagi sai komplekteerida ajakirjade aastakäike paguluses, mitte vastupidi), peegeldavad bio-bibliograafilise informatsiooni kildhaaval kokkuotsimist, selle asemel et normaalses olukorras neid trükiseid kodus või raamatukogus iga hetk kasutada. (E. Siiraku arhiiv, mis sisaldab eeltöid Underi monograafia kirjutamiseks, on erandlikult antud säilitamiseks mitte Kirjandusmuuseumile, vaid Rahvusraamatukogule). Seesuguses olukorras ilmunud tööde temaatika peegeldab ilmset eelistust nende teemade läbitöötamiseks, mille kohta õnnestus hõlpsamini materjale hankida või mis ei olnud nii kergesti rünnatavad. Pagulaskirjanike monograafiatest, mis valmisid Eestis, on ilmunud Harald Peebu Henrik Visnapuu ja Aarne Vinkli August Mälgu lühimonograafia.

Ka Eestisse jäänud allikmaterjalide kogumine käis üle kivide ja kändude. 1958.aaastal ja 1960. aastail korraldati KKI kirjandusuurijate kirjanduslikke ekspeditsioone, mille käigus fotografeeriti ka pagulaskirjanike kunagisi elukohti ja koguti andmeid Eestisse jäänud materjalide kohta. Püüti koguda pagulaskirjanike kirju kodumaale, üksikuid fotosid, kuid umbusk ja abistamissoov eksisteerisid kõrvuti. Ei olnud harvad juhused, et keegi tõi muuseumi kirja sees saadud Marie Underi foto. Erakirjade üleandmisel oldi hoopis ettevaatlikumad, vahest ei oleks ka süütu sõnumi, praktiliselt käekirjanäite muuseumi andmine olnud aus kirja saatja suhtes, võibolla oleks võinud kahjustada nii kogujat kui üleandjat. Oskar Kruus on rõhutanud, et oli esimesi, kes kogus süstemaatiliselt pagulaskirjanike materjale, mille tõttu tal tuli ka ebameeldivusi üle elada. Erakogujal olid kogutu suhtes omanikuõigused, sageli ka endale vabatahtlikult võetud kohustused. Pagulased püüdsid hankida teavet huviliste tausta kohta, vaevalise suhtluse vahel oli mitmekordne filter.

Õigus pöörduda nn ideoloogilise vaenlase leeri poole nii nagu ideoloogiliste institutsioonide juhtimise õigus kuulus partei usaldusisikutele, eelkõige direktorile ja parteisekretärile. Kirjandusmuuseumist läksid välja üksikud KM direktori Eduard Eritse allkirjaga kirjad. Näiteks on säilinud E. Ertise allkirjaga kaaskiri Peeter Lindsaarele:"Vastavalt Teie soovile saadame Teile juuresolevalt fotokoopia W. Shakespeare'i "Hamleti" esimese eestikeelse väljaande tiitellehest" (12. XII 1961, fond 334, m 11:4). Puudub palve, et P. Lindsaar saadaks muuseumi oma teoseid või käsikirju, võibolla ka teadmine, et P. Lindsaar on kirjanik. E. Ertise kiri Asta Willmannile on oma formaalsusele vaatamata omamoodi kõnekas, viisakalt ettevaatlik, ignorantne:"Teie ballaadi "Jaaniöö" käsikiri saabus hiljuti Tartu Kirjandusmuuseumi ning üllatas ja rõõmustas meid ühtlasi. Palju tänu meelespidamise eest! Meie muuseumi käsikirjade osakond kogubki sedalaadi materjali - avaldatud kui ka avaldamata teoste (luuletuste jne) käsikirju (ka mustandeid). Kahjuks puuduvad muuseumi Arhiivraamatukogus Teie teosed, välja arvatud "Lumm" (1955), nii et meil pole võimalik kontrollida, kas ballaad on trükis ilmunud Teie luuletuskogus (või mujal?) või on see hoopius ilmumata. Soovime Teile õnnelikku uut aastat ja loodame, et Te meid ka edaspidi ei unusta" (10. 01. 1969, fond 329, m 3:4). A. Willmann oli samas isikliku kirjavahetuse kaudu paari Kirjandusmuuseumi töötajaga üsna hästi informeeritud sellest, mida Kirjandusmuuseum kogub. Vahel harva ja väga valikuliselt söandati Kirjandusmuuseumis pidada meeles paguluses viibivate kultuuritegelaste juubelisünnipäevi, näit. õnnitles Kirjandusmuuseum Aino Suitsu 1964. a. kaheksakümnenda juubeli puhul. Käsikirjade palumine oli mõttetu nii paluja kui palutava seisukohalt.

Okupeeritud kodumaa kultuur ja pagulus eksisteerisid ometi teatud sümbioosis ja ehkki kumbki pool pidas ennast tõeliseks ja teist valeprohvetiks, tunti siiski üksteise tegemiste vastu varjamata huvi. Näiteid on kerge leida, piirdugem vaid üheainsaga: Karl Ristikivi poolt 1. aprillil 1966 peetud ettekanne Eesti Rahvusfondi koosolekul Uppsalas (vt Karl Ristikivi "Viimne vabadus" "Ilmamaa" 1996, lk 95 - 111), milles Ristikivi nendib, et see, mida ta teab, on vaid jäämäe napp veepealne osa.

Paguluses teadvustati eraarhiivide säilitamise küsimus ja sellest lähtuv vajadus oma arhiivide loomise järgi eriti 1960. aastail. 1965. a. asutati Eesti Rahvuskomitee poolt Lakewoodis Eesti Arhiiv USA-s, mille esimeseks juhatajaks kutsuti Ferdinand Kool. 1966. a. sai Kalju Lepik Rootsis Balti arhiivi juhatajaks, 1971. a. loodi Kanadas Tartu College'i hariduslik allorgan Tartu Instituut, mille juurde rajati arhiiv. Varem, 1952.a. loodi arhiiv Austraalias. Hugo Salasoo alustas tööd Austraalia Eesti Arhiivis 1953. aastal. Arhiivmaterjale koguti ja säilitati aga ka Eesti Majades (Rootsi Eestlaste Esinduse arhiiv jmt), üksikuil juhtudel anti säilitamiseks Soome (näit. sai J. Mägiste käsikirjade säilitajaks Soomes Kotimaisten Kielten Tutkimuskeskus, O. Looritsa käsikirju hoiti SKS-i rahvaluule arhiivis).

Ettevaatlikult ja ettehooldavalt sondeeriti teatud määral pinda ka säilitamisvõimaluste üle kodumaal. Bernard Kangro võttis vastava teema üles kohtumistel Eesti kirjandusloolastega 1983. a Balti Instituudi konverentsil, tõenäoliselt ka teistel kohtumistel, hoidudes siiski hoolikalt kõigist siduvaist lubadustest ja vähimatestki konkreetsetest sammudest.

" Suur tänu /---/ ka kirja eest murega arhiivmaterjalide pärast ja informatsiooni eest sellega ühenduses! Jah muidugi, olen neid vihjeid lugenud ja nagu kõik teame, on küsimus raske lahendada. Kadumisohus on ju nende materjalid, kes nii kaovad, et ei ole sääraseid järglasi, kes võtaksid materjalid kindla hoiu alla. Mul isiklikult seda probleemi ei ole, tütar ja poeg mõlemad, samuti on meil oma maja, seega nagu kindlus. Ja muid asju ei ole ju minu käes kui kirju, tohutu hulk kirju, säilitatud juba algusest peale, kümnete tuhandete kaupa kirju. Nende hulgas on ju palju sääraseid, mis sisaldavad andmeid, mida oleks kellelgi kuskil vaja. Aga esmajoones muidugi minul. Nende originaalide saatmine ei saa seega kõne alla tulla, juba põhimõtteliselt, sest Tartu pole eriti sobiv koht võibolla. Muudatuste puhul, mida keegi ette ei näe, on need materjalid ka täitsa kasutud või ohus rohkem kui siin. Juttu saab olla muidugi ainult koopiatest. /---/ Peab vahest ootama, arvan. Nii aga teatud punktsaadetisi Muuseumi käsikirjade osakonnale tuleb muidugi kavasse võtta ja olen väga tänulik, et huvi ei puudu, tõeline teaduslik huvi. Loodame selle juurde tagasi tulla. Või on vahepeal selles asjas midagi uut? Alati tänulik informatsiooni eest" /B. Kangro R. Hinrikusele 22. jaanuaril 1988/ .

Arhiivide saatusest kõneldi sageli nii nagu põua ajal vihmast: oleks väga tarvis, ent puudub usk, et loitsimine võiks aidata. Ka Kirjandusmuuseumis oli üldiselt valdav seisukoht, mida kõige selgemini väljendas tookordne Kirjandusmuuseumi direktor Peeter Olesk: arhiive ei tooda okupeeritud maale. Mis ei tähendanud, et ei oleks pidanud tegema eeltööd nende toomiseks kodumaale ja Kirjandusmuuseumi.

Seni aga haarati kompromisslahenduste järgi ja aeg-ajalt liikusid üle piiri mõned käsikirjade või fotode koopiad. Bernard Kangro oli üks nendest, kes tellis sageli vahendajate kaudu muuseumist talle vajalikke koopiad ja saatis postitsi oma mõningate käsikirjade koopiaid, mis tema arhiivi mahukusega võrreldes olid küll vaid fragmendid.

"Teinegi mure südamel: pildid. Neist ma ei hakka siin üksikasjalikult kirjutama (tänan kõigi seniste eest !), siiski peale ühe." ( B. Kangro R. Hinrikusele 5.09. 1984) .

Tuli ju silmas pidada, et materjal oleks selline, mida teel ei konfiskeeritaks. EKLA-s püüti küll koguda väliseesti kirjanduslikke materjale igal võimalusel, kuid neid võimalusi avanes vähe ja juhuslikult. Näiteks võeti 1976. a. Hiiumaa ekspeditsioonil M. Underi kirju H. Bollmannile kirjade ettelugemisel tasahilju helilindile, et sel moel vähemalt midagi talletada. Kogumine elavnes alles 1980. aastate lõpul seoses ühiskonna avanemise ja suhtlemisvõimaluste suurenemisega. V. Uibopuu kirju sugulastele koguti 1989. a juba kirjaniku enda nõusolekul. Ometi valmistas seesugune praeguselt veerult vaadates naiivne ja kaootiline tegevus ette teatud ülevaate materjalidest, aitas luua kontakte ja kasvatas märkamatult ka usaldust EKLA kui eesti kultuuriloo varamu suhtes. Pagulusarhiivide suurlaekumine ei tulnud tühjale kohale, seda ei saavutatud efektse kursimuutusega aastail 1988 - 90, see oli pigem arhiivi erinevate põlvkondade töötajate märkamatu pikaajalise töö vili. Inimesed, kel olid kiire karjääri ambitsioonid, ei pidanud Kirjandsumuuseumis vastu: arhiivitöötaja peab olema pisut konservatiivne, ennekõike aga missiooni- ja vastutustundlik. Kaasa aitasid arhiivmaterjalide alalised kasutajad N. Andresen, R. Põldmäe, A. Vinkel, O. Kruus. Oskar Kruus andis 1979. a muuseumi K. Ristikivi kirjad, A. Vinkel 1989. a. mitmelt adressaadilt kogutud A. Mälgu kirjad. Samal 1989. aastal külastas Kirjandusmuuseumi Ivar Grünthal ja tõi üleandmiseks kaasa Marie Underi kirjad. 
Enne seda oli käsikirjade osakond saanud vaid paaril korral väliseestlaste arhiivmaterjale, kummalgi korral vahendajate kaudu. 1978. a. saabus Teaduste Akadeemia arhiivi kaudu osa A. Saareste arhiivist. 1979. a. anti VEKSA poolt üle kimbuke Elmar Õuna materjale, millele järgnes E. Õuna käsikirju kirjastuse "Eesti Raamat" vahendusel. Esimene pagulaskirjaniku arhiiv anti Kirjandusmuuseumisse 1991. aastal, see oli Arno Vihalemma personaalarhiiv.

1990. aastast alates hakkas Enn Nõu andma esialgu koopiad oma rikkalikust koduarhiivist, millele mõne aasta pärast järgnesid kaustad originaalmaterjalidega.

Samal aastal andis Helga Suits-Kangro Tartu Kunstimuuseumile, majja, kus oli kunagi elanud Gustav Suits ja millega teda sidusid lapsepõlvemälestused, osa oma perekonna arhiivist, et avada Gustav Suitsu tuba.

Gustav Suitsu arhiivi kojujõudmine oli siiski veel ees. Mart Lepiku arhiivis on säilinud kiri (fond 315, m 156:22), milles M. Lepik vannutab O. A. Webermanni, et vabas maailmas hoitaks hoolikalt Gustav Suitsu käsikirju, millest suure osa põlemist ta nägi 1941. a. suvel, aidates kustutada G. Suitsu kodu Tiigi tänaval. Pärast läbirääkimisi Helga Kangroga, muuseumi hoidlate ja siin säilitatavate varade tutvustamist jõudsid 24 karpi Aino ja Gustav Suitsu arhiivmaterjalidega 1993.a. Kirjandusmuuseumi. Ometi puudus saadetu hulgas Gustav Suitsu nooruskirjavahetus, mida oli ulatuslikult tsiteerinud Aino Suits ja kasutanud Bernard Kangro A. Suitsu "Gustav Suitsu nooruse" ning H. Kangro "Aino ja Gustavi loo" väljaandmisel. Helga Suits-Kangro andis perekondlikku kirjavahetust üle ka 1996. aastal, kuid tagaotsitud kirjad loovutas Kirjandusmuuseumile Aino ja Gustav Suitsu tütretütar Marit Kangro koos Aino Suitsu päevikutega 1999. a pärast Helga Kangro surma. Mart Lepiku soov on täidetud.

1993. aasta jõulude eel jõudsid USA-st Tartusse kastid olulisema osaga Asta Willmanni arhiivist, millele on hiljem lisandunud mahajäänud täiendav materjal. Samal aastal saadi ka Imant Rebase kogu.

Aasta varem, 1992. a. andis Hellar Grabbi üle Frieda Drewergi (Reed Morni) paberid.

Aastad 1994 ja 1995 lisasid Eesti Kirjanike Kooperatiivi suure arhiivi (jaolt segiläbi Bernard Kangro isikliku arhiiviga), Herbert Salu arhiivi, Helmi ja Bernhard Mäelo arhiivi, Ants Orase arhiivi, osaliselt O. A. Webermanni arhiivmaterjale, P. Lindsaare arhiivi, Gert Helbemäe arhiivi, Johannes Aaviku arhiivi.

1996. aasta ületas eelnevaid suure laekumisega aastaid, saadi ca 10 000 säilikut arhiivmaterjale. (Võrdluseks: varasemail kümnendeil saadi tavaliselt aastas tuhat kuni paar tuhat säilikut käsikirju; arhiivi töötajad töötlevad tavaliselt aastas sõltuvalt mahust ja raskusastmest kaks tuhat kuni kolm tuhat säilikut).

Eriti tähenduslik oli Marie Underi ja Artur Adsoni arhiivi kojujõudmine 1996.aastal.. Adsoni-Underi Eestisse jäänud paberid anti Kirjandusmuuseumi 1946. a ja täiendavalt Fr. Tuglase poolt 1968. aastal, väiksem osa jõudis muuseumi koos Tuglase arhiiviga 1973. a. Sisaldades pea kõigi Underi varasemate kogude mustandeid, arvukalt kirju, publitseerimata materjale jm, peegeldas see kogu juba varemgi eesti kirjanduse tähetundi, Underi - Adsoni pagulusaja rikkalik arhiiv osutab vägivaldsele murrangule, jätkumisele ja lõplikule naasmisele.

Mastaapne nii sisult kui tähenduselt on samuti aastail 1995-96 Maria Kangro poolt saadetud Bernard Kangro arhiiv. 1997. aastal lisandus Lundist Malle Uibopuu kaasabil Valev Uibopuu kogu. 
Kümne aasta jooksul saadud arhiivmaterjalide detailsem loendamine võimaldaks osutada veel paljudele saadud autograafidele ja korrespondentsidele, millele lisaks on kogutud mälestusi ja elulugusid

1973.a. ilmunud Arvo Mägi, Karl Ristikivi, Bernard Kangro"Eesti kirjandus paguluses" lõpus on bio-bibliograafilised märkmed. Nimetatud teose, praeguseni kõige süstemaatilisema väliseesti kirjanduse ülevaate loetelust lähtudes on kõige otstarbekam jälgida, milliste väliseesti kirjanike ja kultuuritegelaste arhiivmaterjalid on jõudnud kakskümmend viis aastat hiljem, aastasaja lõpul Kirjandusmuuseumisse. Nimetatud on ka need materjalid, mille asukoht teistes arhiivides on teada.

Johannes Aaviku arhiivmaterjalide sõjaeelne osa on laekunud aastail 1979-84 Saaremaalt Joosep Aavikult ja Riigiarhiivist (ORKA-st). Pagulusaegne personaalarhiiv on laekunud 1995. - 1997.a Stockholmist Paul Laane käest. J. Aaviku materjalid on korraldatud J. Aaviku isikufondi 275. Väike osa viimati laekunud materjale liidetakse lähemal ajal.

Artur Adsoni ja Marie Underi sõjaeelne arhiiv, mis põgenemisel peale väheste kaasa võetud materjalide Tallinnasse jäi, on korraldatud fondiks 180. Rootsi perioodi arhiiv oli pärandatud Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudile Stockholmi Ülikooli juures, seda hooldas Paul Laan. Arhiiv võeti Kirjandusmuuseumi töötajate poolt 1996.a. sügisel arvele, koostati esialgne loetelu ja toodi samal aastal Tartusse. See erakordselt oluline kogu on väga ulatuslik, materjal on süstematiseeritud ja vormistatud, andmebaasi liitmine lõpetatakse 2000. aastal.

Kalju Ahvena käsikirjalise pärandi kogus O. A. Webermann, kes kaitses K.Ahvena luulest Göttingeni ülikoolis 1951.a. doktoritöö. Kogutud K. Ahvena käsikirjaline materjal ja doktoritöö üks eksemplar jõudsid Kirjandusmuuseumi Kalju Kirde kaudu, korraldatud fondi 335.

Aleksander Aspeli arhiivist on Kirjandusmuuseumisse jõudnud fragmente, põhiliselt sõjaeelse perioodi materjale, aga ka hilisemaid kirju (näit. G. Suitsule). 1999. a. kopeeriti A. Ranniti kogust Yale'i Ülikooli raamatukogus A. Aspeli kirju A. Rannitile.

Salme Ekbaumi arhiiv on Torontos Tartu Instituudi arhiivis.

August Gailiti arhiivmaterjalid on Stockholmis Balti Arhiivis, Kirjandusmuuseumi on jõudnud kirju ja käsikirju teiste Rootsist saadud kogude koosseisus (näit A. Mälgu, Eesti Kirjanike Kooperatiivi jt kogud), ka mõningaid koopiaid Stockholmis olevast arhiivist.

Ivar Grünthali arhiivi saatuse kohta ei ole seni õnnestunud korduvatele katsetele vaatamata saada perekonnalt informatsiooni; tähelepanuväärsemad teiste kogudega saadud I. Grünthali materjalidest on suur kirjavahetus M.Underi ja A. Adsoniga. 
Gert Helbemäe säilinud käsikirjad ja kirjavahetust anti 1994. a. üle Leicesteri Eesti Maja poolt, korraldatud kogusse 336.

Ella Ilbaku arhiivmaterjalid on Torontos Tartu Instituudi arhiivis.
Ivar Ivask külastas koos Astrid Ivaskiga Kirjandusmuuseumi 1988. a. Eesti-reisil. Juba siis oli kõnes päeviku ja arhiivi üleandmine tulevikus. Käesolevaks ajaks on Astrid Ivask andnud Kirjandusmuuseumile esimesi materjale arhiivist: A. Orase, M. Underi jt kirju ning fotosid.

Juhan Jaigi arhiivmaterjali andis ta tütar Ilo Jaik üle 1998.-99.aastal, need on korraldamisel kogusse 345.
Aino ja Oskar Kallase arhiiv fond 186 on üks kultuuriloolise arhiivi suurematest kogud personaalarhiiv asub Soome Kirjanduse Seltsi Kirjandusarhiivs, vastastikku on vahetatud nimestikud ja mikrofilmkoopiad.

Bernard Kangro suure arhiivi saatis Lundist Kirjandusmuuseumi Maria Kangro aastail 1995 -1996. B. Kangro arhiivifondi 310 alustati Mart Orava poolt 1988. a. Kangrote kodutalust Rüütlilt toodud sõjaeelsete arhiivmaterjalidega. Praegu on kogu B. Kangro hiigelarhiiv korraldatud fondi 310.

Raimond Kolk külastas Kirjandusmuuseumi korduvalt oma viimastel eluaastatel, mil lepiti kokku arhiivmaterjali üleandmine. Arhiivi kiire kokkupakkimise intsiaatoriks oli Oskar Kruus, materjalid anti üle aastail 1992 -95, on korraldatud kogusse 316.

Raissa Kõvamehe materjalist on väike osa antud üle Aarne Vinkeli poolt.

Ilmar Laabani arhiivi üleandmine algab vastavalt läbirääkimistel aastal 2000.

Peeter Lindsaare arhiivi saatis Eestisse Leonida Lindsaar 1994. aastal, korraldatud kogusse 334.

Reed Morni (Frieda Dreweki ) arhiivi säilinud osa andis 1992. a. üle Hellar Grabbi, materjalid on korraldatud kogusse 325.

Helmi ja Bernhard Mäelo kogu laekus 1994. aastal Rootsist koos teiste Kirjandusmuuseumi töötajate toodud arhiividega, korraldatud kogusse 226, mis sisaldab Helmi Mäelo varasemad arhiivmaterjalid.

Arvo Mägi on 1990.aastail saatnud osade kaupa oma arhiivmaterjale, üleandmine kestab. Nõukogude okupatsiooni ajal täienes Kirjandusmuuseumi arhiivraamatukogu erifond väliseesti raamatutega eriti tänu Arvo Mägi saadetistele.

August Mälgu arhiivmaterjal on korraldatud kogusse 338. Mälgu pagulusaja säilinud arhiivmaterjali andis 1990. aastail üle tütar Halliki Mälk. A. Mälgu kirju kodumaale jm materjali on aastaid kogunud ja üle andnud Aarne Vinkel. Materjalid on korraldatud kogusse 338.

Enn ja Helga Nõu arhiiv Kirjandusmuuseumi Kultuuriloolise arhiivis täieneb igal aastal .Alates 1989. aastast on Enn Nõu saatnud nii koopiad oma kodusest väliseesti arhiivist kui mõlema kirjaniku arhiivmaterjale, mis on üleandja poolt eranditult eeskujulikult süstematiseeritud. Samuti on E. Nõu andnud üle videofilme väliseesti kirjanikest ja kirjanduselust.

Ants Orase arhiivi andis üle Hele Lüüs Rootsist 1994 - 1996. a, korraldatud A. Orase kogusse 237.

Elmar Pettai on alates 1989.aastast andnud üle trükimaterjale ja tema käes olnud teiste isikute materjale.

Aleksis Ranniti suur arhiiv asub New Haven'is Yale'i Ülikooli raamatukogus, EKLA-s on arhiivi nimistu ja 1999.a. on kopeeritud arhiivist valikulislt M. Underi, A. Aspeli, I. Ivaski jt kirjavahetusi.

Karl Ristikivi pagulusperioodi arhiiv asub Balti arhiivis, mis on deponeeritud Stockholmis Rootsi Riigiarhiivi. EKLA-s on arhiivi nimistu ja valikuliselt kopeeritud käsikirju ja kirjavahetusi. Karl Ristikivi kodumaale jäänud käsikirjad anti I. Pulsti poolt üle 1977.a. ja on korraldatud kogusse 260. Kümne viimase aasta jooksul on süstemaatiliselt kogutud Karl Ristikivi kirju, aastal 2000 valmib Karl Ristikivi "Valitud kirjade" käsikiri.

Karl Rumori (Asti) käsikirjalisi materjale on saadud 1988 .a. M. Tarmakult ja 1999.a. S. Nagelmaalt.

Karin Saarsen on loovutanud oma arhiivmaterjale 1999.a. 
Herbert Salu arhiiv toodi Lundist Leida Salult 1994.a., on süstematiseeritud osaliselt.

Aino ja Gustav Suitsu arhiivi hävimine sõjas, selle osaline säilimine ja uus täienemine on sümboliserinud eesti kultuuri hävingut ja säilimist XX sajandil, arhiivi laekumine Kirjandusmuuseumi 1996. ja 1999. aastal on on seetõttu märgilise tähendusega. Materjalid on korraldatud A. ja G . Suitsu arhiivkogusse 333.

Ilmar Talve on andnud oma kirjanduslikke arhiivmaterjale 1990. aastail üle mitmel korral, viimati 1999.a. Karl Ristikivi kirjad. 
Elin Toona on andnud üle nii oma vanaisa Ernst Ennot puudutavat ainest kui oma arhiivmaterjale.

Valev Uibopuu suur arhiiv toodi Lundist Malle Uibopuu juurest 1998. aastal, korraldamine lõpeb aastal 2000.

Otto Alexander Webermanni arhiiv asub Marburgis Herderi Instituudis. Arhiivi sisust on tehtud esialgne kirjeldus, kogu on süstematiseerimata ja osalt suletud aastani 2000. Osa allikmaterjale olid Göttingenis Kalju Kirde käes, kes andis need üle 1994. a., korraldatud kogusse 335.

Asta Willmanni arhiivi olulisema osa saatis Erik Linnolt Kirjandusmuuseumi 1993. aastal. Täiendavaid materjale on lisandunud ka järgnevail aastail, järelejäänud paberid on 1999. a. E. Linnolti juures koduses arhiivis veel kord üle vaadatud ja leitud lisamaterjal Kirjandusmuuseumi toodud. Kõik allikmaterjalid on korraldatud kogusse 329.

Henrik Visnapuu kogu (212) on moodustatud peamiselt 1966.a. Maria Araku poolt üle antud Visnapuu käsikirjadest, mis luuletaja oli andnud enne põgenemist hoiule.

Arno Vihalemma (fond 322) kogu anti 1991. a. üle perekonna poolt.

Eelnenud alfabeetilisele nimistule tuleb lisada väliseesti kirjandusprotsessi kajastav Eesti Kirjanike Kooperatiivi arhiiv, mis toodi pärast EKK likvideerimist Lundist 1994. aastal; on korraldatud arhiivifondiks 341.

Kogu 340 koondab Julius Mägiste kirjavahetuse, üle antud Mägiste tütre Marju Mikiveri poolt, kes elab Malmös.

Täiendavalt saadud Andrus Saareste kirjavahetus ja käsikirjad liidetakse A. Saareste koguga 254.

Helmi Elleri arhiivmaterjalid toodi Stockholmist 1998. a., korraldatud fondi 346.

Richard Antiku (fond 347) arhiiv saadi Torontost 1998. aastal. Sellele eelnes Piret Noorhani töötamine Torontos Tartu Instituudi arhiivis, Karl Auna jt arhiivmaterjalide korraldamine, informatsiooni hankimine sealse arhiivi kohta, nimestike tegemine ja kopeerimine.

Imant Rebase arhiiviaines on korraldatud fondi 343, toodi Stockholmist 1994. a.

Väliseesti kirjanduse materjale sisaldab ka soome eesti kirjanduse tõlkija Kerttu Mustonen-Hukki kogu 324, mis komplekteeriti EKLA töötajate poolt Helsinkis aastail 1992- 93

Peeter Arumaa ja Karin Lutsu käsikirjaline arhiiv toodi Kirjandusmuuseumi 1998.a. korraldatakse aastal 2000.

Eelpoolnimetatu ei ole kaugeltki kõik. Loetlemata on palju mitmesugust üksikmaterjali. Nimetama peab kindlasti Fanny de Siversi pidevalt täienevat kirjakogu ja Käbi Laretei kodust Stockholmis toodud Heinrich Laretei arhiivmaterjale, aga ka ajakirjanik Kadi Taniloo-Tekkeli arhiivi ja mitmesuguseid mälestusi, mille hulgast mahukaim on Eino Saaremaa mitmeosaline mälestuste käsikiri.

Mitmete materjalide üleandmise üle põhimõtteliselt ja toomisvõimaluste üle konkreetselt (Ilmar Laaban, Lili Kaelas ) on peetud tulemuslikke läbirääkimisi.

Kõige paremaks võib pidada ülevaadet Rootsis olevaist eesti kultuuriloolistest personaalarhiividest, millest on tähelepanuväärne osa juba antud Kirjandusmuuseumi. Märksa lünklikum on olnud laekumine kaugemal asuvaist maadest, siiski on saadud arhiivmaterjale kõikidest olulisemaist eestlaste asukohamaadest.

Võime nentida, et Eesti Kirjandusmuuseumi kultuurilooline arhiiv on praeguseks kesksemaid arhiive, milles säilivad eesti paguluse kultuuriajaloolised personaalarhiivid. Arhiiv on hoidnud 1929. aastal loodud EKLA traditisoone nii arhiivitöös kui uurijate teenindamisel, pöörates tähelepanu mitte ainult arhiivmaterjali kättesaadavaks tegemisele uurijate jaoks, vaid tehes oma uurimuste ja publikatsioonide kaudu kättesaadavaks tähenduslikuma ja kütkestavama osa arhiivmatrjalist. Ilmunud väliseesti kirjavahetustest on esinduslikum Sirje Oleski koostatud "Akadeemia kirjades. Ivar Ivaski ja Ants Orase kirjavahetus" Tartu 1997. Sellele on järgnemas valik Arvo Mägi ja Arno Vihalemma kirjavahetusest (koostaja Piret Noorhani) ja Karl Ristikivi valitud kirjad (koostaja Rutt Hinrikus). Litteraria sarjas on ilmunud August Gailiti kirjad Eesti Kirjanike Kooperatiivile (koostaja Janika Kronberg), ilmumas Karl Ristikivi päevik 1941- 44. Arhiivipublikatsioone ja uurimusi eesti kirjanduse ja kirjanike kohta paguluses on ilmunud mitmetes ajakirjades, samuti on arhiivmaterjale kasutatud ettekannete koostamisel. Paljude teoste koostamine või kirjutamine poleks ilma viimase kümnendi suurlaekumisteta tegelikult üldse võimalikuks osutunud, nii näiteks ka valmiva Marie Underi monograafilise albumi koostamine. Arhiivmaterjal on olnud asendamatuks allikaks paljude kirjanike teostele järelsõnade kirjutamisel (A. Mägi, A. Kalmus, A. Willmann jne), väliseesti proosaköite käsikirja koostamisel jne.

Ükski arhiiv ei saa kunagi loota olla üksinda kogu olemasoleva arhiiviainese säilitajaks. Head töösuhted teiste olulisemate väliseesti ? see tähendab eesti ? kultuuri ajalugu säilitavate arhiividega tagavad eelkõige vajaliku informatsioonivahetuse. Eesti diasporaa on viinud eesti kultuuri mitmetele mandritele, Eesti vabanemine on toonud suure osa laialikantust juba tagasi. Sajandivahetuse üheks olulisemaks ülesandeks on eesti kultuurilooliste allikmaterjalide kõigi võimalike asukohtade leidmine ja asjakohase informatsiooni kättesaadavaks tegemine. Arvutitehnika kiire areng on loonud kõik eeldused eesti kultuuriloolise arhiivmaterjali kandmiseks ühtsesse andmepanka.