Eesti Kirjandusmuuseum 2004. aastal

Väljaanded

Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat 2004
Paar sammukest XXI


EESTI KIRJANDUSMUUSEUM 2004. AASTAL

Krista Aru

2003. aasta Kreutzwaldi päevadel lõpetati pidulikult Kreutzwaldi aasta. Tegelikult oli see ilusa ja tegusa aasta sümboolne lõpetamine, sest palju sellest, mis Kreutzwaldi aastal alustati, jätkub ka järgnevatel aastatel. Ei jätku mitte ainult tänu sellele, et ikka ja jälle ilmuvad uurimused, milles tõlgendatakse ja hinnatakse eesti kirjandusliku kultuuri algusaegu. Vaid jätkub eelkõige tänu Kreutzwaldi aastast kasvanud äratundmisele, et vajadus tunda, hinnata ja tutvustada eesti kultuurilugu kõigis selle nüanssides nõuab üha täpsemat ja samas mitmekülgsemat arhiivi- ja uurimistööd. 
Nii kasvasid ka mitmed märksõnad, mis iseloomustavad 2004. aastat Kirjandusmuuseumis, loogilise jätkuna eelmisele aastale. Aastas oli parasjagu stabiilsust, süvenemist üksikküsimustesse, julgeid üldistusi ja tormakaid tulevikuunistusi. 


UUED RIIKLIKUD PROGRAMMID

2003. aastaga lõppenud riiklik programm "Eesti keel ja rahvuskultuur" oli viie aasta jooksul kindlustanud rahvaluulealaste perioodiliste eelretsenseeritavate väljaannete "Mäetagused" ja "Folklore" ilmumise, oli taganud võimaluse jätkata "Vana Kandle" sarja koostamist ning andnud eluvõimaluse Arhiivraamatukogule ja selle bibliograafiaosakonnale. Lõppenud viieaastase (1998-2003) programmi asemele algatas Haridus- ja Teadusministeerium 2004. aastal kaks uut riiklikku programmi, need on programmid "Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud" ning "Eesti keel ja rahvuslik mälu". Kahjuks aga pidid mõlemad programmid esimest aastat alustama plaanitust ja loodetust märksa väiksema eelarvega ja seetõttu olid aasta esimesed kuud, kui programmide juhtkomiteed arutasid ja kaalusid projekte, mis taotlesid finantseerimist programmi eelarvest, tulvil segadust ja teadmatust. Kirjandusmuuseumi allüksused esitasid kahte programmi kaheksateist projekti (neist kolm programmi "Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud"). Programmi "Eesti keel ja rahvuslik mälu" konkursil osutusid edukaks üheksa projekti: Sirje Oleski "Eesti kõrgkultuuri loomisel osalenud isikute ja organisatsioonide arhiivipärandis leiduvate rahvuskultuuriliselt oluliste tekstide teaduslik publitseerimine", Merike Kiipuse "Vanem eestikeelne ajakirjandus kui rahvusliku mälu ja identiteedi kandja", Mare Kõiva "Monumenta Antiquae muistendiköited", Anu Korbi "Rahvakultuur Venemaa eesti asundustes", Rein Saukase ""Eesti mõistatuste" III köite lõpetamine ja vanemate rahvanaljandite köidete ettevalmistamine", Ingrid Rüütli "Eesti rahvaviiside tüpoloogia", Rutt Hinrikuse "Eesti elulood ja suuline ajalugu", Janika Orase "Vana Kannel. Eesti regilaulud" ja Andres Kuperjanovi "Eesti keele, kultuuri ja folkloori kasutusalade laiendamine ja tutvustamine elektroonilistel kandjatel". Programmi "Humanitaar- ja loodusteaduslikud kogud" juhtkomitee hindas rahastamist väärivaks kõik kolm Kirjandusmuuseumi projekti.

Ajalooliseks võib nimetada 80 000 krooni eraldamist rahvaluulekogude säilitamistingimuste tagamiseks ja nende kättesaadavuse parandamiseks ning niisama suure summa eraldamist kultuurilooliste kogude korraldamiseks. Ajalooline oli see otsus seepärast, et kui välja arvata Eesti Rahvuskultuuri Fondist ja Eesti Kultuurkapitalist saadud ühekordsed toetused, pole viimase kümne aasta jooksul arhiivide säilitamiseks riiklikku toetust saadud. Arhiivifonde on korrastatud, arhiivimaterjale on kogutud, säilitatud, süstematiseeritud, uurijaile avatud kui salakaupa, omatulu ja muude toetuste arvel. Mõnel aastal on selline nn. salakauba pidamine trööstitu olnud, mõnel aastal on seda tehtud trotsiga segatud rõõmuga. 2004. aastal kogude arendamiseks määratud toetus annab alust loota järgnevatelt aastatelt vaid parimat: korralikku eelarvet rahvuskultuuri kogude korraldamiseks ja säilitamiseks. 
Arhiivraamatukogu, olles viiel varasemal aastal olnudki vaid projektfinantseerimisel, jätkas projekttoetuste najal ka 2004. aastal: kogude programmi raames saab raamatukogu oma igapäevase palgaraha (755 000 krooni) ning bibliografeerimine ja raamatuajaloo alal tehtav uurimistöö on kaetud (330 000 krooniga) programmist "Eesti keel ja rahvuslik mälu".

Kuigi kõik projektid alustasid (mitmed 2004. aasta projektid on jätkuprojektid, mis algatati juba üheksakümnendate aastate lõpul) soovitust märksa väiksema eelarvega, on nende edukus ja tulemused olulised kogu rahvuskultuurile, mitte ainult Kirjandusmuuseumile. Projektide näol on ju tegemist publikatsioonide, andmebaasidega jms., mis Kirjandusmuuseumi spetsialistide poolt ettevalmistatuna on mõeldud tasuta kasutamiseks kõikidele huvilistele. 


TIPPKESKUS JA SIHTFINANTSEERITAVAD TEADUSTEEMAD

Riiklikesse programmidesse esitatud projektide tulemuste ootamine kestis aasta alguses peaaegu neli kuud. Sel ajal tagasid tööks nii vajalikku meelerahu sihtfinantseeritavad teadusteemad, mille edukus 2003. aastal kajastus ka Teaduskompetentsi Nõukogu soovitusel ja haridus- ja teadusministri otsusega teadusteemadele 2004. aastaks kinnitatud eelarvetes. Sihtfinantseeritavaid teadusteemasid oli asutuses jätkuvalt viis: "Muusikaline tekst ja kontekst pärimuskultuuris" (teema juht Triinu Ojamaa), "Folkloori loomine, edastamine, tõlgendamine. Protsess ja institutsioonid" (teema juht Aado Lintrop), "Eesti kirjanduse topoloogia ja tekstuur (intersemiootiline analüüs)" (teema juht Virve Sarapik), "Eesti ja teiste rahvaste folkloor: pärimus, identiteet ja globaliseerumine" (teema juht Mare Kõiva) ja "Eesti kultuurilugu rahvuskirjanduse kujundajana" (teema juht Sirje Olesk). Eri uurimismeetodite ja konkreetsete ülesannete juures ühendab teadusteemasid vajadus üha selgemalt tunnetada eesti- ja muukeelse kultuurimaailma nõudmisi ja ootusi. Mitme teadusteema ühendusest kasvavat sünergiat oleme õppinud hindama alles viimase aastaga, mil Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse olemasolust tekkinud võimalusi on kasutatud mitmete aktuaalse teemapüstitusega konverentside korraldamiseks. Üks eredamaid näiteid on kindlasti oktoobrikuus toimunud rahvusvaheline konverents "P-põlvkond tundras". Konverentsi väliskülalised Ameerika Ühendriikidest, Saksamaa Liitvabariigist, Suurbritanniast ja mitmetest Venemaa linnadest suutsid Kirjandusmuuseumi saalis kolme päeva jooksul lahata äärmise asjatundlikkuse ja põhjalikkusega tundras sündinud ja sealt lahkunud, samuti veel praegu tundras elava noorema põlvkonna identiteediküsimusi, avades selle kaudu ka meie identiteediotsinguile sootuks uued lähtekohad.

Teisedki sel aastal Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse egiidi all toimunud konverentsid, sealhulgas maikuus olnud konverents "Kohanevad tekstid", sügisel Tallinnas Eesti Muusikaakadeemiaga kahasse korraldatud konverents "Mitmehäälsus soome-ugri rahvaste muusikas" ja koostöös Tartu Ülikooli semiootika õppetooli ning Eesti Kunstiakadeemiaga läbi viidud konverents "Koht ja paik", olid suunatud interdistsiplinaarsusele ja uurimisvaldkonna piiride avardamisele.

Nende nimetatute kõrval korraldas iga teadusteema aasta jooksul veel keskmiselt viis-kuus teemakeskset seminari, konverentsi või ettekandekoosolekut. Kas seda kõike on liiga palju? On aegu (näiteks oktoobris, kui majas oli igal päeval üritus), mil tõesti tundub, et just ürituste korraldamistega on liiale mindud. Kuid samas on selge, et kui asutuses on viis teadusteemat, mille ümber on koondunud oma ala spetsialistid, on uute ideede sünniks vaja rohkesti ühist diskussiooni- ja arutamisaega. Niisamuti on vaja, et projektitäitjatena teadusteemaga liitunud noored saaksid lisaks uurimiskogemusele ka esinemis- ja kuulamisvõimalusi.

Teadusteemade raames ilmunud arvukatest publikatsioonidest väärivad esiletõstmist regilaulu uurimisrühma (Mari Sarv, Liina Saarlo, Janika Oras jt.) artiklikogumik "Regilaul - loodud või saadud", etnomusikoloogia osakonna sarja "Töid etnomusikoloogia alalt" teine number - Ingrid Rüütli koostatud ja toimetatud artiklikogumik "Pärimusmuusika muutuvas maailmas", ülevaateteos Järvamaa kohapärimusest "Arad veed ja salateed" (koostaja Mari-Ann Remmel) ja mitmed teised.

Üha rohkem ja rohkem on meie teadustöötajad kaasatud rahvusvahelistesse teadusprojektidesse ja -organisatsioonidesse. Asutuse kirjutamata reegel on, et väliskonverentsile ei minda vaid kuulama, vaid ikka ja alati teemakohase ettekandega. 2004. aastal oli Kirjandusmuuseum ettekannetega esindatud nii naaberriikide (Venemaa, Soome, Läti, Leedu, Rootsi) kui ka Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Sloveenia, Kanada ja Ameerika Ühendriikide teadusfoorumitel. Nii aktiivne välissuhtlus on saanud võimalikuks tänu sellele, et Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskuse üks eesmärke on muuta meie humanitaarteadus maailmas nähtavaks ja kuuldavaks. Suuresti just seetõttu, et meie folkloristid on mitmetel kõrgetasemelistel konverentsidel silma paistnud sisukate ettekannete ja sõnavõttudega, usaldas Rahvusvaheline Jutu-uurijate Selts (ISNFR) 2005. aasta maailmakongressi korraldamise Eestile, seega ka meie maja folkloristidele. Ettevalmistused kongressiks, kuhu on tulemas üle kolmesaja delegaadi tervest maailmast, algasid juba 2003. aastal, kuid tulipunkti kerkisid kongressiga seotud küsimused sellel aastal. Tulipunkti jääb kõik kongressiga seotu kongressi eduka lõpetamiseni 2005. aasta juuli viimasel päeval. 


ARENDUS- JA RAKENDUSPROJEKTID

Paljude akadeemiliste ja vähem akadeemiliste publikatsioonide, kodu- ja välismaiste ettekannete ning sõnavõttude kõrval oli 2004. aasta murranguline just tulevikku vaatavate arendus- ja rakendusprojektide osas. 
Esitluseni jõudis ja kättesaadavaks sai rahvustrükise (aastad 1535-1850) leidumust, seisundit ja tähtsust fikseeriv nimestik "Eesti trükise Punane Raamat". See nimestik, elektroonilise publikatsioonina CD-plaadil, on omamoodi kokkuvõte 1998. aastal alanud tööst eesti trükise kui rahvusliku kultuuripärandi olulise komponendi teadlikumaks ja kaasaegsemaks säilitamiseks. "Eesti trükise (1535-1850) Punane Raamat" on õppe- ja abivahend kõikidele, kes tegelevad rahvustrükisega, sest väljaandesse koondatud teadmine aitab planeerida tööd rahvusteavikuga. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Pedagoogikaülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Tartu Ülikooli arhiivinduse õppetool ja loomulikult Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu töötasid projekti juures ühtse ja ühise meeskonnana, kinnitades ladusa ja eesmärgipärase koostöö tulemuslikkust.

Pärast mitmeaastast seisakut (mis oli tingitud küll mitmetest objektiivsetest põhjustest, kuid oli kokkuvõttes siiski suur viga), alustasime taas mikrofilmimisega. Terves maailmas tunnistatakse ja kasutatakse dokumendi-, käsikirja-, raamatu- ja muu paberkandjal pärandi säilitamisel kahte mõistet: tagatiskoopia ja kasutuskoopia. Paari aasta jooksul näis meile, et digitaalkoopia võib edukalt täita ka tagatiskoopia ülesandeid ja asutuse jõupingutused olidki suunatud peamiselt sellele, et leida vahendeid kustuva tekstiosaga käsikirjade ja lagunevate ajalehtede digiteerimiseks. Millest ja kust selline mõte alguse sai, on raske öelda, ja tegelikult pole sellel ka erilist tähtsust, sest see oli vale. Soikunud mikrofilmimise taaskäivitamine oli aga seda raskem ja ilma Ajalooarhiivi mikrofilmimise spetsialisti ning hea ja vastutuleliku inimese Raivo Velskri abita poleks me kindlasti seda enam suutnudki. Filmimine toimub küll meie majas, aga filmid ilmutatakse Ajalooarhiivi laboratooriumis.

Julgelt võime nimetada 2004. aastat pöördepunktiks ka kuni 1940. aastani ilmunud eestikeelse ajakirjanduse säilitustingimuste tagamisel ja ajalehtede kättesaadavuse parandamisel. Ühistöös Eesti Rahvusraamatukoguga valmiv vanema eesti ajakirjanduse digitaalne andmebaas DEA (Digitaalsed Eesti Ajalehed) sisaldab juba nüüd nimetamisväärselt palju number-numbrilt digiteeritud ajalehti. Ideaalis peaks DEA paari lähema aasta jooksul võimaldama igal huvilisel kodu- või töökohaarvutis lugeda kõiki Eestis kuni 1944. aastani ilmunud ajalehenumbreid. Andmebaasiga on seotud ka Tallinna Pedagoogikaülikooli Akadeemiline Raamatukogu, kus digiteeritakse ja indekseeritakse andmebaasi DEA Välis-Eesti ajakirjandust. DEA on perspektiivne ja jätkusuutlik projekt: kui ajalehtede ja ajakirjade numbritega jõuaks järgnevatel aastatel liita ka seni kaartkataloogina koostatud ajakirjanduse analüütilise bibliograafia, saaksid uurijad piiramatus mahus kasutada ammendamatut ajalooallikat - ajakirjandust, ning ajalehed-ajakirjad võiksid parimates säilitustingimustes püsida järgnevate põlvedeni.

Projekti DEA kõrval on edukalt kulgenud ka üha uute andmete sisestamine elektronkataloogi ESTER andmebaasi (lisaks raamatutele on aastakäikude kaupa nähtav Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus olemasolev perioodika), digitaalsete nimistute koostamine memoriaalkogude kohta, isiku- ja analüütilise bibliograafia projektid.
Arhiivis säilitatavate käsikirjade, fotode, helilintide jms. digiteerimise ja andmebaasi sisestamisega on aasta jooksul kõvasti tööd teinud nii rahvaluule arhiiv kui ka kultuurilooline arhiiv. Rahvaluule arhiivi regilaulude skaneerimisprojekt, mida rahaliselt toetab Soome Kirjanduse Selts, ning mille lõpptulemuseks peaks olema mahukaim runo- ja regilaulude andmepank, peaks lõpule jõudma 2005. aastal. Sellel aastal töötati hea ja tähtaegse lõpptulemuse nimel.

Folkloristika osakonna projekt "Radar", mis kahjuks küll ei leidnud finantseerimist riikliku programmi "Eesti keel ja rahvuslik mälu" raames, on siiski fondide ja muude toetuste abil pilootprojektina uues arengujärgus. Jätkates Lääne-Virumaa kultuurilooliste objektide ja pärimuse kogumist, uurimist ja digiteerimist, alustati ettevalmistustöödega ka Ida-Virumaa kultuurilooliseks kaardistamiseks. "Radari" põhieesmärk ei ole, vaatamata rahaliste vahendite nappusele, muutunud. Kunagi peaks valmima Eesti digitaalne kultuurilooline kaart, vajalik ja asendamatu õppe- ja tutvumisvahend.
BERTA, Tiigrihüppe Sihtasutuse tellimusel ja finantseerimisel koostatud digitaalne infoväli rahvakalendri tähtpäevadest, valmis küll esialgu lubatust peaaegu kaks aastat hiljem, kuid samas sai plaanitust ka sisukam ja põhjalikum. Tiigrihüppe Sihtasutuse vahendusel peaks BERTA õige pea kättesaadav olema kõikides koolides.

Kuigi akadeemilise koguteose "Eesti mõistatused" kolmas osa on alles koostamise lõppjärgus, on samal ajal edukalt kulgenud uurimis- ja korrastamistööd arhiivi kogutud kõnekäändudega. Juba praegu on pooled kõnekäänud tüpologiseeritud ja semantiliselt märgendatud ning tänu kõnekäändude andmebaasile ja selle otsingumootorile digitaalselt kättesaadavad ning tõlke-, uurimis- ja õppetöös kasutatavad. Teine pool kõnekäändudest ootab veel uurimist ja kõnekäändude akadeemiline väljaanne koostamist. 


HETKESEIS JA VÄLJAKUTSED

Kirjandusmuuseumi koosseis (97 ametikohta) ja struktuur (Arhiivraamatukogu, Eesti Rahvaluule Arhiiv, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, folkloristika osakond, etnomusikoloogia osakond ja haldusosakond) püsis 2004. aastal muutumatuna. Arhiivraamatukogu juhtis Merike Kiipus, kultuuriloolist arhiivi Piret Noorhani, folkloristika osakonda Mare Kõiva, etnomusikoloogia osakonda Triinu Ojamaa. 2003. aastal teadusnõukogu poolt viieks aastaks Eesti Rahvaluule Arhiivi juhataja kohale valitud Ergo-Hart Västrik taandus aastaks arhiivi juhtimisest, et lõpetada oma doktoritöö, ja tema kohuseid täitis ja täidab Aado Lintrop. Haldusosakonnal, mis koondab enda alla inimesi eesotsas pearaamatupidaja Inge Liivi ja raamatupidaja Elo Maandiga, osakonnajuhatajat ametlikult ei olegi. Sisuliselt täidab neid ülesandeid Mare Mölder, kelle hoole all on Kirjandusmuuseumi väljaannete müük ja levitamine ja kes vaatab ka maja heakorra järele. Kõige rohkem peavalu valmistas 2004. aastal asutuse infojuhi-sekretäri ametikoht: 2003. aasta sügisest töötanud Ave Terasmaa lahkus suve lõpul erialasele tööle ja asutuse jaoks nii olulisele ja vastutusrikkale tööpostile tuli taas leida uus inimene. Augusti keskpaiku asus infojuht-sekretärina tööle arheoloogiaalase haridusega Helen Hanni.
Lisaks koosseisulistele töötajatele on mitmete projektide juurde kaasatud ka koosseisuväliseid töötajaid ja erialaspetsialiste töövõtulepingu alusel.
Võib liialdamata kinnitada, et iga kuu saab Kirjandusmuuseumist palka üle saja inimese.

Palgad, ka koosseisuliste puhul, ei vasta paraku tehtava töö sisule ega saavutatud tulemuste kvaliteedile. See arengut mitmeti pärssiv vastuolu oleks praeguseni tegeliku ja vajaliku eelarve suure vahe tõttu lahendatav vaid ühel teel - ulatusliku koondamise abil. Aga kas see oleks asutusele kui tervikule ja kõikidele siin töötavatele inimestele parim lahendus? Kardan, et ei. Üha kasvanud ja üha enam endale uusi, elu enda poolt tõstatatud ülesandeid võtnud Kirjandusmuuseumis täidab iga inimene olulist kohta. Täidab ainult temale omaste kogemuste, teadmiste ja oskustega. Iga üksiku töötaja kaotus oleks seega kaotus asutusele kui tervikule. Lahendus palgaküsimusele peaks siiski tulema ühes riigi arusaamise ja tunnistamisega, et asutus, mis on ühtlasi nii uurimis-, kultuuri- kui ka mäluasutus, mille töös ja ettevõtmistes põimuvad traditsioonid uuenduslikkusega, on väärt, et seda hoida ja kasvatada. Kasvõi selleks, et ei peaks tundma end hiljem süüdlasena järeltulevate põlvede ees.

Kui palganumbritele mitte vaadata, pole me aga sugugi halvasti elanud. Igal töötajal on laual arvuti, neid täiendatakse, vahetatakse ja täiustatakse. Konverentsisaal on varustatud kaasaegse tehnikaga, mis võimaldab kuulata hästi näitlikustatud ettekandeid ja vaadata ekspeditsioonidel tehtud dokumentaalfilme. Arhiivides säilitatava rikkaliku fotoarhiivi digiteerimiseks ostsime digifoto töökoha, mille tehniline tase peaks tagama ajalooliste fotode digiteerimisel nende suurepärase kvaliteedi. Ohtlikus seisundis olevate ja seetõttu uurijale mittelaenutatavate arhiivimaterjalide uurimiseks tuleb paratamatult kasutada olemasolevaid mikrofilme ja seetõttu ostsime juurde veel ühe uue mikrofilmilugeri. Vastavalt vajadusele on töövahendeid ja töötingimusi ikka ja jälle täiustatud, parandatud, juurde ostetud.

Argised tööpäevad vaheldusid pidupäevadega, mis suurendasid asutuse kokkukuuluvustunnet ja tahtmist saada paremaks, ilusamaks ja targemaks. Arhiivraamatukogu ja Eesti Kultuurilooline Arhiiv tähistasid 30. aprillil oma sünnipäevi: Arhiivraamatukogu asutamisest möödus 95 aastat ja kultuuriloolisel arhiivil täitus 75 aastat.
Lisaks pidulikule aktusele, praeguste ja endiste töötajate ning sõpradega koos möödunud peaõhtule jäi mõlema arhiivi tähtpäeva meenutama ka raamat. Kultuurilooline arhiiv märkis oma aastapäeva meenutuste ja mälestuste kogumikuga "Mnemosyne teenistuses" (sarjas "EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost", koostaja Piret Noorhani). Arhiivraamatukogu asutas tähtpäevaks sarja "Arhiivraamatukogu varamu". Vanade väärt trükiste taastrükke ja nende lühitutvustust sisaldava sarja esinumbrina ilmus Carl Heinrich Constantin Gehewe koostatud ja 1841. aastal Heinrich Laakmanni trükitud uuenduslik õpik "Luggemisse Ramat laste kolitamisse tarwis" ühes saatesõnaga Vello Paatsilt.

Head sõbrad ja toetajad on olnud meiega ja meie ümber nii argi- kui ka pidupäevadel. Kultuuriministeerium, Eesti Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond jpt. on toetanud meie projekte, toetades seega ka uute ideede arengut. Eesti Rahvusarhiiv ja eriti selle Ajalooarhiiv, Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinna Pedagoogikaülikool ja Tallinna Pedagoogikaülikooli Akadeemiline Raamatukogu, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ülikooli Raamatukogu, Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikooli rahvaluule ja kirjanduse õppetoolid ja kõik teised sõbrad, institutsioonid ja üksikisikud lähedal ja kaugel on läbi aasta olnud Kirjandusmuuseumi kõrval. Suur tänu neile selle eest!

Aasta lõpukuudel kerkis taas kord üles küsimus, kas poleks lõpuks aeg taastada kunagine Eesti Rahva Muuseum, liites selleks praeguse Eesti Rahva Muuseumi ja Kirjandusmuuseumi. Mõte on õige ja ahvatlev, sest mõlemal asutusel on oma tugevad ja nõrgad küljed, samas kui nende töös, suundades ja eesmärkideski on palju kokkupuutepunkte. Kui kõik läheks parima plaani järgi, võiks lähematel aastatel tõesti sündida rahvuslikku identiteeti koondav, kaitsev, uuriv ja toetav teadus- ja mäluasutus. Kuid kahe hästitoimiva institutsiooni kokkuliitmisel tuleb olla kahekordselt ettevaatlik ja silmas pidada vaid ainukest sihti: kokkuliitmine peaks andma uue sisu ja kvaliteedi, peaks andma Eestile oma seaduse alusel töötava Eesti rahvusmuuseum.