Millest, milleks ja kuidas

MILLEKS, MILLEST JA KUIDAS
TERVENDATI "POSTIMEEST" 1935. AASTAL

Krista Aru

 

SISU

Siseminister K.Eenpalu otsus 1935.a 26. juulist
Tõnissoni juhtkirjad 1935.a
Vaim tugev, alus nõrk
26. juulil 1935.a
"Postimehe" "tervendamine"
Tõnisson ilma Postimeheta
Kirjandus

Siseminister K.Eenpalu otsus 1935.a 26. juulist

1935.a "Postimehe" esimesse numbrisse kirjutas uusaastatervituse, nagu aastakümnete jooksul heaks tavaks oli saanud, Jaan Tõnisson. Mõeldes alanud aastale, soovis ta rahvale oskust, kodanikujulgust ja tarkust oma riigi hoidmisel ja ehitamisel. Ta kirjutas: "Kõigest aukartusest saatuse suuruse ja Jumala tahtmise vastu hoolimata ei tohi ennast jätta juhuse juhtida ega võõra tahte tõugata. Rippumatul rahval peab olema otse loomusunniks, ise korraldada oma elu ning ise kujundada oma saatust" (Postimees 1935, nr 1). Ei osanud Tõnisson siis veel aimatagi, et võõra tahte järgi painutatakse selsamal aastal tema enda käekäiku. 27. juulist 1935 polnud Tõnisson enam ajalehe "Postimees" peatoimetaja. Enamgi veel. 26. juuli õhtul anti Tõnissonile teada, et tal tuleb "Postimehe" puhul arvestada sekvestri valitsuse ettekirjutuste ja seisukohtadega. Otsus oli nii lõplik, et veel ainult üksikutel kordadel jõudsid Tõnissoni kirjutatud read "Postimehe" veergudele. Enamasti tervitustena kunagistele võitluskaaslastele. Näiteks siis, kui "Postimees" tähistas 17. juulil 1937 oma 80. sünnipäeva. Tõnissoni lühikeses tervituses oli heade soovide kõrval eemaletõrjutu kibedust: "Kahjuks on aga meie mõlema teed ilma kumbagi tahtmata nüüdsel ajal pidanud lahku minema, nii et meil on raske kokku puutuda /---/ Nii siis soovin sinule eemalt head teed tulevikukski" (Postimees 1937, nr 161).

Jaan Tõnisson sunniti "Postimehe" juurest lahkuma, kui 1935.a 26. juulil siseminister (sisekaitse ülema kohustes) Kaarel Eenpalu käsul võeti sekvestri (varanduste sundvalitsemise) alla kogu Eesti Kirjastus-Ühisus Postimees. 27. juuli hommikul ajakirjandusele tutvustatud (ja väidetavalt valitsuse informatsiooni talituse poolt veidi pehmemaks ja korrektsemaks sõnastatud (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 136)) otsuses oli kirjas, et sekvestri alla võtmist põhjustasid eelkõige kirjastusühisuse majanduslikud raskused, et kirjastusühisus kasutavat küll juba mõnda aega temale antud moratooriumi, kuid asub ikkagi maksuraskustes, mis väljenduvat palkade ja maksude korrapäratus tasumises. Lisaks sellele võlgnevat kirjastusühisus Riigipangale ja teistele pankadele suuri kindlustamata summasid. Siseministri otsuses oli nimetatud teinegi põhjus, miks sekvestri valitsus "Postimehesse" sisse viidi: ajaleht "Postimees" sünnitavat kahju riiklikus ülesehitamistöös. Nimelt oli öeldud: "Ühtlasi on Kirjastus-Ühisuse Postimees väljaandes ilmuv ajaleht ("Postimees" - K.A.) hoolimata korduvatele hoiatustele järjekindlusega arendanud edasi lahkhelisid tegevuses seisma pandud ja poliitiliste parteide suunas, on viimasel ajal avaldatud kirjutistes asunud vastu töötama kõigile põhiuuendustele, mida valitsus oma maa ja rahva juhtijana peab paratamatuks meie edaspidises riiklikus hüvangus, ja on asunud isegi kohtulikult tõestatud riikliku kuritegevuse õigustamisele, tekitades kõige sellega seltskondlikku ärevust ja sünnitades kahju riiklikus ning majanduslikus ülesehitamise töös praegusel ajal vajalikule kodurahule ja ühistahte saavutamisele rahva keskel" (Postimees 1935, nr 201).

Kirjastusühisuse sekvestri alla panek pidi olema kõrgemal tasemel tehtud poliitiline otsus. Tegemist oli ju eesti ühe vanema kirjastusühisusega (asutatud 1911.a), mis andis välja oma ealt ja olemasolult auväärset ajalehte (ajaleht asutati 1857.a Johann Woldemar Jannseni poolt nädalalehena "Perno Postimees"). Jaan Tõnisson oli eesti avalikus elus teada ja tuntud mees, endine riigivanem (1927-28, 1933), välisminister (1930-32) ja Riigikogu esimees (1923-25, 1932-33). Ajalehe "Postimees" ja Jaan Tõnissoni tegevuse kuulutamine peaaegu kuritegelikuks tundub tänaseni alusetu ja sunnib esmapilgul mõtlema Tõnissoni- Pätsi omavahelisele arveteklaarimisele. Sellele, juba 1901.a, K.Pätsi toimetatud "Teataja" ilmumahakkamisest peale alguse saanud vastuolule kahe kange eesti mehe vahel, kes mõlemad tahtsid maale ja rahvale head, ainult järjestasid alati tähtsad ja vähemtähtsad asjad erinevalt. Tõnissoni-Pätsi pingestunud suhete kõrval ei saa unustada ka Tõnissoni ja Eenpalu vahelisi lahkarvamusi. Tõnisson ei suutnud Eenpalule andestada viimase lahkumist Rahvaerakonna ridadest (Raud 1991: 229). Eenpalu aga pidi vähemalt iseendale tunnistama, et tema initsiatiivil 1935.a märtsis asutatud Isamaaliidu põhiideed (rahvusterviklikkus ja rahvuslik ülesehitustöö, rahvuslik kõlbelisus, rahvuskultuur jm) kõlasid väga sarnaselt Eesti Rahvameelse Eduerakonna seisukohtadega sajandi alguskümnendilt aga ei saavutanud kunagi nii suurt kõlapinda kui "Postimehes" esitatud Eesti Rahvameelse Eduerakonna omad (Postimees 1905, nr 245, 263). Ükskõik, kuidas olid lood omavaheliste meeldimiste ja mittemeeldimistega, Päts ja Eenpalu olid siiski nii suured mehed, et isiklikuks arveteõiendamiseks Jaan Tõnissoniga poleks neil vaja olnud kogu seda sekeldamist kirjastusühisusega. Nagu näitab sekvestrivalitsuse lõpp 1936.a, ei tahetud valitsuse poolt midagi vähemat kui kontrolli kirjastusühisuse ja seega ka Lõuna-Eesti suurima ja mõjukaima päevalehe üle. Valitsuse nn uus ideoloogia, mis töötati välja 1935.a, ja milles peamine oli rahvusterviklikkuse rõhutamine, ei olnud leidnud Lõuna-Eestis küllaldaselt toetuspinda. Üheks vähese toetuse põhjuseks peeti valitsuse informatsiooni talituse poolt seda, et ideoloogia levitamiseks puudus autoriteetne väljaanne. Järelikult tuli see "hääletoru" ise luua. "Postimees" oli selleks sobivaim väljaanne. Ainult Tõnissoni käe all poleks see iial tööle hakanud suunas, mida Tõnisson heaks ei kiitnud. Loota ei saanud ka sellele, et tegutsev kirjastusühisus Tõnissoni meelt muudaks. Pigem vastupidi, sest kirjastusühisuse osanike meelsus oli parteiliikumise keelustamisest hoolimata siiski suuresti parteiline (osanikud olid valdavalt kuulunud Eesti Rahvameelsesse Eduerakonda ja selle järglasesse Rahvaerakonda). Ning selle liikmete enamus uskus ja toetas kindlalt Jaan Tõnissoni.

Et kirjastusühisus ja ajaleht "Postimees" muutusid tõeliselt tülikaks alles 1935.a, tulenes üldistest ühiskondlik-poliitilistest oludest. 1934.a 12. märtsist, vabadussõjalased vaikima sundinud pöördest alates, kuni 1934.a lõpuni tegeles K.Pätsi valitsus palju vapsluse ja selle mõjude kõrvaldamisega. Räägiti demokraatlikust riigist ja selle kaitsmisest vapsidest lähtunud hädaohu eest. Ajakirjandus toetas valitsuse tegevust üsna üheselt ja häälekalt.

Tõnisson, kes oli aktiivsesse ajakirjandusellu lülitunud kohe pärast 1933.a oktoobri rahvahääletust, mil rahvas ülekaalukalt hääletas vabadussõjalaste põhiseaduse variandi poolt, oli oma "Postimehes" avaldatud kirjutistes 1934.a sisepoliitilistesse ümberkorraldustesse suhtunud äraootavalt ja pigem heatahtlikult kui kriitiliselt (Postimees 1934, nr 10, 12, 13). Mida selgemalt aga ilmnes valitsuse soov kõike ühtse juhtimise ja kontrolli alla painutada, mida häälekamalt hakkasid 1935.a kõlama nõudmised uue ellusuhtumise, ühise mõtlemise ja arusaamade järele, seda kriitilisemaks ja rahulolematumaks läksid "Postimehe" kommentaarid ja juhtkirjad. Autoriks oli neil ikka ja jälle Jaan Tõnisson. Nimelt olla Tõnisson Pätsi lubanud toetada vaid siis, kui Pätsi poolt pärast 1934.a 12. märtsi rakendatud vahendid on tõelise demokraatia ja kodanikkude põhiõiguste kaitseks (Raag 1971: 177).

Jääb veel küsimus, miks just 26. juuli? Arhiiviallikad väidavad, et lisaks valitsust tõsiselt ärritanud Tõnissoni artiklitele juulikuises "Postimehes", oli K.Päts saanud andmeid, et "Postimeest" tahetakse majanduslikult tugevdada, et selleks on kõik tingimused loodud ja et just majandusseisu parandamiseks on 26. juuliks kokku kutsutud kirjastusühisuse osanike peakoosolek (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 136).

Tõnissoni juhtkirjad 1935.aastal

Kõige sagedamini oli neis juhtkirjades juttu demokraatiast ja demokraatlikust riigikorrast. Neis kordusid mõisted (kodanik, õigus, kohustus, demokraatlik kord jne), mida Tõnisson oli püüdnud rahvale selgitada juba alates 1905.aastast. Tõsi, siis küll veidi segasemas kontekstis ja ettevaatlikumas sõnastuses. Kuid põhiline mõttejoon oli sama - demokraatia on riigikord, mis annab igale kodanikule õigused ja kohustused, mida tuleb tunda ja täita (Postimees 1906, nr 21).

Eesti Vabariigi Riigikogu oli laiali saadetud juba 1934.a oktoobris. Riigikogu tegevuse katkestamisega polnud Tõnisson algusest peale nõus. Tema vaatepunkt oli, et ka keerulistel aegadel vajab riik kollegiaalset juhtimist. Ta küsis: kuidas jääb siis riigi eelarve koostamisega, mida demokraatlikus riigis ikka parlament on teinud ja teeb (Postimees 1935, nr 8). Nõus polnud Tõnisson ka K.Pätsi poolt pakutud ideega uuest Asutavast Kogust, kelle ülesandeks pakuti Põhiseaduse parandamist. Tõnissoni meelest pidanuks Põhiseaduse muutmine käima rahvahääletuse kaudu ja olema seega rahva otsustada (Postimees 1935, nr 17). Põhiseaduse muutmise kavatsusest kirjutas Tõnisson 1935.a palju. Ta ei olnud Põhiseaduse korrigeerimise vastu, kuid nõudis, et seda tehtaks demokraatlikul teel: "Põhiseaduse muutmiseks on meil Põhiseaduses eneses ette nähtud kindel tee rahvahääletuse kaudu /---/ Teiseks vääramatuks põhinõudeks meie Põhiseaduse muutmisel on, et see sünniks demokraatliku riikluse põhimõtete alusel" (Postimees 1935, nr 115).

Vastupidiselt riigivanema poolt heaks kiidetud ühiste arusaamade, ühise mõtlemise, ühise tegutsemise jne kuulutamisele rõhutas Jaan Tõnisson iga üksiku inimese õigusi, kohustusi, mõtlemise individuaalsust ja iseseisvat arenemist täisväärtuslikuks kodanikuks. Ta leidis, et demokraatlikus riigis tuleb austada isiku suveräänsust. Ta oli kindlal veendumusel, et vaid iseseisev ja teadlik kodanikkond suudab oma riiki kaitsta igasuguse ohu eest, ka väljaspoolt tuleva ohu eest: "Et üle saada hädaohtlikkudest välispoliitilistest võimalustest, peab meie riigielu kantud olema niisugusest elevusest, mis muudaks iga kodaniku iseseisvas Eestis vabatahtlikuks võitlejaks RAHVUSLIKU ISEOLEMISE ja RIPPUMATUSE eest väliste hädaohtude vastu" (Postimees 1935, nr 60).

Siseminister K.Eenpalu kirjutas 5. märtsil alla sundmäärusele, millega lõpetati Eestis poliitiliste erakondade tegevus (1934.a 12. märtsist oli see peatatud). Paar päeva hiljem loodi valitsuse informatsiooni- ja propaganda talituses (nimetatu ise asutati valitsuse informatsiooni talitusena 1934.a septembris ja selle tegevust laiendati 1934.a detsembris, mil esialgsest funktsioonist - jagada informatsiooni valitsusasutuste tegevuse kohta - vast olulisemakski kujunes riikliku ja rahvusliku propagandatöö korraldamine) tegevate isikute (Hans Oidermaa, Hugo Kukke, Edgar Kigaste) eestvedamisel ja Kaarel Eenpalu üldjuhtimisel uus organisatsioon - Isamaaliit. Isamaaliitu esitati ajakirjanduses kui mittepoliitilist organisatsiooni, mille ülesandeks on arendada rahva keskel üksmeelt, rahvuslikku ja riiklikku mõtlemist ja ühtekuuluvustunnet (Postimees 1935, nr 65). "Postimees" suhtus aga Isamaaliitu algusest peale väga kriitiliselt, olles seda meelt, et vabas riigis peab rahval olema õigus ka poliitiliselt organiseeruda, sest erakonnad, mis võimaldavad maailmavaatelisi erimeelsusi, sisaldavad ja tugevdavad ka demokraatlikku vaimu (Postimees 1935, nr 74). Tõnisson oli "Postimehes" ka erakordselt skeptiline, kui valitsusele lähedal seisva ajalehe "Kaja" veergudel korrutati Isamaaliidu suurest populaarsusest ja inimeste suurest rõõmust sellega ühinemisel. Tõnisson kinnitas "Postimehes", et vabatahtlikult astuvad Isamaaliitu vaid ühe endise erakonna, - Põllumeeste Kogude (K.Pätsi erakond) - liikmed ning teised ühinevad kas kartusest võimu ees või soovist võimule lähemale pääseda (Postimees 1935, nr 86).

13.aprillil rahvakultuuri ja rahvahariduse nõukogus (nõukogu oli moodustatud 10.aprillil valitsuse ettepanekul) arutlusel olnud seadus, mille kohaselt taheti hakata maksustama odavat ja väheväärtuslikku tõlkekirjandust, oli Tõnissoni hinnangul lubamatu ja eesti kultuurielu tagasikiskuv: "Kultuur tähendab vaimu-avaldust kui eluvormi. Vaim aga nõuab kõigepealt vabadust. Kirjanduslise kaitse mõte on aga suunatud just vaimuavalduste eestkostele, piiramisele ja survele maksustamise varal. Et sel teel oleks kuskil kunagi suudetud rahvast edasi viia kultuuris, oleks raske tõestada. Vististi ei taipa meie vaimse autarkia katsetajad veel, kuidas mõjuks täielikult vaimne monopol, mida tahetakse nähtavasti luua oma kirjanikkude kasuks, väliskirjandusele sissepääsu sulgedes" (Postimees 1935, nr 159).

6. juuli pikemas artiklis toonitas Tõnisson, et ainult tõsise rahvariikluse ja rahvavalitsuse alustel ja teedel saab iga rahvaliige kujuneda teadlikuks isendiks ja iseteadlikuks kodanikuks ning hoiatas valitsust vastupidiste ideede pooldamise eest (Postimees 1935, nr 180).

Sellisele avalikule ja üsna resoluutsele hoiatusele järgnes vastuartikkel ajalehes "Kaja". "Kaja" juhtkirjas nimetati Tõnissoni "vana vaimu esindajaks", kes puhtast kadedusest töötab vastu positiivsetele uuendustele: "On teoksil suur rahvuslikkude jõudude koondamine, rahvusliku terviku loomine, vastuolude kõrvaldamine rahva keskelt. Aga nagu saatuse pilkeks hoiavad sellest rahvuslikust tööst teatavad inimesed eemale, kellele rahvus varem olnud esimene ja viimane nõue" (Kaja 1935, nr 163).

Tõnisson ei jätnud "Kaja" artiklile vastamata. Muu hulgas leidis ta olevat mõistmatu ja iseäraliku, kuidas "Kaja" saab kiita demokraatlike aluste ja üldiste kodanikuvabaduste kallale tungimist ning et lootuste panemine "vaba arengu pidurdamisele" tähendab katsetada ja mängida riigi ja rahva saatusega. See viimane on aga lubamatu. Pealegi:" DEMOKRAALIKKUDE ALUSTE ja üldiste KODANIKUVABADUSTE kallal ei tohi aga keegi vapustama tulla, ilma et satuks teravasse vastuollu meie rahva riiklikkude veenete ja paleustega" (Postimees 1935, nr 194). Uuesti hoiatas Tõnisson valitsust riigi ja rahvaga mängimise eest 22. juuli juhtkirjas "Kindlustatud rahvusliku demokraatia alustel". Tõnisson väitis selles järjekindlalt, et riiklikku elu tuleb Eestis edasi viia rahvusliku demokraatia alustel, et Eesti peab jääma rippumatuks vabariigiks, kus riigivõim on rahva käes: "Riikliku võimu annab edasi või delegeerib rahvas VALIMISTE teel riigivanemale või rahvaesindusele, kes seda peavad oma võimkonna piirides käsitama RAHVA TAHTE kohaselt ainuüksi riigi ja rahva ÜLDISES HUVIS". Juhtkirja lõppu aga võis lugeda ka kui ähvardust: "Tahetakse aga oma püüete sihtide ja teede poolest nihkuda kõrvale demokraatia alustelt ja põhiseaduse õigelt mõttelt, siis ei tohi "Kaja" oma vaimukaaslastega mitte imestada, kui meie jääme opositsiooni ja astume seaduste alusel ja piirides vastu igale põhiseaduse ning demokraatliku riigikorra vastasele püüdele ning teole" (Postimees 1935, nr 196).

Vaim tugev, alus nõrk

"Postimees" oli oma arvamusavaldustega demokraatiast ja selle arenemisest Eesti Vabariigis päevalehtede hulgas üsna üksi. Teised suured päevalehed olid hinnanguis riigi sisepoliitikale endiselt äraootavad ja ettevaatlikud ("Päevaleht", "Vaba Maa") või kiitsid valitsuse iga uut ettevõtmist mõõdutundetult ("Kaja"). Ajakirjanduse üldine püsiv ettevaatlikkus oli suuresti põhjustatud siseministri 1934.a detsembri sundmäärusest, mis pani suud lukku (Riigi Teataja 1934, nr 107).

Võime küsida, miks Tõnisson rääkis, kui teised targu vaikisid. Selle kohta on kõige täpsema seletuse andnud Tõnissoniga pikka aega koos töötanud Karl August Hindrey. Nimelt on Hindrey öelnud, et Tõnisson ei vaikinud kunagi, kui tundis, et tal on õigus. Ja et Tõnissoni enda meelest oli tal õigus alati (Postimees 1942, nr 231). 1935.a, kui Tõnisson tajus ohtu demokraatiale, tundiski ta õigust ja kohustust nii rahvast kui valitsust selle ohu eest hoiatada. Tema ideaaliks oli juba sajandi algusest olnud demokraatlik riigikorraldus, mille eesmärke nägi ta ka 1935.a rahva elu nõudmiste ja vajaduste täitmises. Vaid demokraatlikus riigikorras nägi ta võimalust kogu rahva arenguks. Ja seda juba 1907.a: "Vaid rahvameelsus, demokratismus on oluline põhjusmõte, mis KÕIKI rahvaliikmeid edenemise­teel edasi tahab viia /---/ Kõikidel on õigus kõigekõrgema tipuni edeneda - kõik peavad tõsise kultura osalisteks saama" (Elu 1907, nr 22). Pealegi ei arvanud Tõnisson oma seisukohtade avaldamist "Postimehes" mingiks seaduserikkumiseks, sest põhiseaduse järgi polnud Eestis tsensuuri ja mõtete avaldamine oli vaba. Unustada ei tohi sedagi, et kogu ajakirjanikutee jooksul tundis Tõnisson rohkem muret "Postimehe" ideelise suuna ja põhimõtete kui majandusseisu ja võimu ettekirjutuste üle. Tõnisson uskus "Postimehe" vajalikkusesse ja erilisse staatusesse ning ei näinud oma riigis lehele ühtegi tõsist ohtu.

Tõnissoni oleks võinud ettevaatlikumaks teha kirjastusühisuse raske majanduslik seis. Kuid hea polnud see alates selle asutamisest 1911.a kunagi olnud. Pealegi oldi kõige suuremast hädast paari viimase aastaga üle saadud. 1. märtsil 1930 oli kirjastusühisus pankadele võlgu 474.434 krooni, veksleid oli välja antud 232.051 krooni eest ja muid tasumata arveid oli 150.000 krooni (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 194, lk 111). Seega oli võlgade kogusumma üle kaheksasaja tuhande krooni. 1. märtsist mindi kirjastusühisuse kõikides allüksustes üle kokkuhoiupoliitikale. Näiteks muutusid toimetuse palgad. Peatoimetaja oli saanud 600 krooni, hakkas saama 550. Tegevtoimetaja palk langes 250lt 225le, joonealuse toimetaja oma 120lt 100le, korrektori oma 90le ja ärijuhi palk 300lt 225le kroonile. Ainult öövahi ja noorema jooksupoisi palgad jäid endiseks - esimesel 30 ja teisel 20 krooni kuus. Palgad vähenesid ka trükikoja, ekspeditsiooni, raamatukaupluse jt struktuuride töötajatel (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 194, lk 61). Kirjastusühisuse peaaktsionärina kustutas Tõnisson aprillis 1930 oma osakapitalist 40 tuhat krooni ühisuse bilansi saneerimiseks enne uute aktsiate müüki, mis oli kavandatud suve algusesse.

Kirjastusühisuse juhatus tellis ettevõtte bilansi hindamiseks erapooletu ekspertiisi Tallinna pankade eksperdilt V.Clementilt. Oma kirjas Eesti Laenu­ ja Hoiu Ühisuse esimehele Ants Simmile kirjutas Clement ekspertiisi kokkuvõtteks järgmist: "Minu arvates on ettevõte täiesti elujõuline, peaks ainult äriliselt paremini korraldatama. 1.märtist s.a. on hr. Tõnisson juba kulusid palkade ja ärikulutuste näol umbes 2000 krooni kuus kärpinud, mis lõppresultaati märksa parandab. Ka langeb selle läbi, et hr. Tõnisson kuni 40.000 krooni kahtlastest võlgnikkudest ja mahakirjutustest oma enda kanda võtab, kartus äriseisu korralikkuse eest ära. See muutub puhtaks, terveks. Suurimaks raskuseks jääb võlakoorem ja selle peale makstavad protsendid, mis kuni 60.000 kuus välja teevad /---/ Esialgu vajab aga ettevõte tegevuskapitali õiendamata jäänud kohustuste tasumiseks" (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 194, lk 106).

6. mail 1930 toimus kirjastusühisuse osanike koosolek Eesti Panga presidendi Jüri Jaaksoni juhatamisel. Just sellel koosolekul ütles rahvaerakondlasest Riigivolikogu liige J.Sihver välja ühe tõsiasja, mis oli aastakümneid mõjutanud kirjastusühisuse ja ka ajalehe "Postimees" majandusseisu: "Postimees" on kogu aeg ülal pidanud Eesti Rahvaerakonda. Sihveri arvates oleks "Postimehel" raha küll olnud, kui sellist ülalpidamist poleks toimunud (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 194, lk 89). Tegelikult pidas "Postimees" ülal juba Rahvaerakonna tsaariaegset eelkäijat - Eesti Rahvameelset Eduerakonda ja Tõnisson ise oli sellest lehes ka vihjamisi kirjutanud (Postimees 1911, nr 37).

15. mail koostati uus erakordne kirjastusühisuse äriseisu ülevaade ja 28. mail lepiti kokku aktsioneerimise kava. Osaühisuse põhikapitali otsustati tõsta 100.000 krooni võrra ja uuest emissioonist esialgu realiseerida 1000 aktsiat. Et aktsiate müümist hõlbustada (raskused olid ette näha: riik oli majanduskriisist alles toibumas, vapsid olid tõusuteel ja boikoti kuulutanud kõigile "Postimehe" väljaannetele), võttis Tõnisson vastu tema enda jaoks küllalt tõsise ja raske sammu: andis kirjastusühisusele üle seni tema käes olnud ajalehe "Postimees" koos kaasannete ja kohalike väljaannetega (J.Tõnisson töös ja võitluses 1938: 94). Üleandmine toimus 1930.a 31. jaanuari äriseisu alusel ja kirjastusühisus kohustus väljaande üldhinnast (200 tuhat krooni) maksma Tõnissonile 175 tuhat krooni. 25 tuhat krooni andis Tõnisson kirjastusühisusele vabaks käsutuseks hoiule (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 194, lk 37-49). Tegelikult ei olnud kirjastusühisusel Tõnissonile ka seda 175 tuhandet maksta ja see summa jäi võlana üles. Paberite järgi jäi 1930.a juunist (mitte sügisest nagu on kirjas 1938, 1960, 1965.a ilmunud raamatutes) Tõnisson vaid ajalehe "Postimees" palgaliseks peatoimetajaks. Aktsiate müügi korraldamiseks moodustati nii Tallinnas kui Tartus komiteed. Tallinna komitee eesotsas oli Jüri Jaakson, Eesti Panga president. Tartu komiteed juhtis Riigikohtu esimees Karl Parts.

Osatähtede müük ei edenenud siiski. Juba mai lõpul pöördus Tõnisson isikliku kirjaga, kus palus osta "Postimehe" aktsiaid, Ameerika jõukamate eestlaste poole. Tulemust sellel ei olnud. Oktoobris koostas Tõnisson uue kirja ja saatis selle mitmele Eesti avaliku elu tegelasele (kellel täpselt, ei ole teada). Et "Postimees" oli 5. oktoobriks, mil kiri on kirjutatud, kirjastusühisuse oma olnud juba mitu kuud, tegi Tõnisson kirja sissejuhatuses sellest ajast ka väikese kokkuvõtte: "Esimese poolaasta kogemused näitavad, et minu ohver ei olnud asjata. Kirjastusühisusel on olnud nüüd Postimehe väljaandmisel võimalik talitada puhtäriliste põhimõtete järgi, saadakse "sootu teist ainelist tulu" kui mina avaliku elu tegelasena oleksin võinud ehk üldse tahtnudki". (Mitmed ajalehes ettevõetud muudatused, sealhulgas reklaam ja teated esileheküljel, oli Tõnissonile vastukarva ja omanikuna oli ta nendele vastu olnud). Oktoobris oli Tõnissonil iseäranis hingel, et "Postimehe" senine rahvuslik vaim ei muutuks: "Et aga lehe poliitiline ilme ja rahvuslik siht oleks tarvilikult kindlustatud ka edaspidiseks, seks on tarvilik, et uuesti väljaantavad aktsiad läheksid just niisuguste isikute kätte, kes pooldaksid Postimehe senist sihti" (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1 s/ü 194, lk 93).

Kuigi võlakoorem vähenes 580.000 kroonini, kimbutas ikkagi käibekapitali nappus. Laenuprotsendid olid suured ja 1934/35 äriaasta loodetav puhaskasum 25.000 krooni ei lubanud suurt kergendust. Bilansi tasakaalustamiseks oldi sunnitud 1935.a alguses Eesti Kirjastus-Ühisuse Postimees firma väärtus 100.000 krooni suuruses bilanssi üles võtma. See omakorda vähendas pankade usaldust "Postimehe" vastu ja tekitas tõrkeid laenu pikendamisel. Pikalaenu Panga poolt 1935.a mais teostatud audiitorkontrolli hinnangul oli kirjastusühisusel katteta võlgasid 286 tuhat krooni (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 24­25). Nagu tunnistab toimetuse sekretärina töötanud Arno Raag, olid majanduslikud raskused olemas, kuid kõik jooksvad kohustused olid ometi täidetud ja majanduslik olukord paranemas (Raag 1971: 182).

Pealegi oli tõsisest majandusseisust ennegi väljapääs leitud ja Tõnisson ei kahelnud ka 1935.a hetkekski lahenduse olemasolus. Iseenesest oli see lihtne: leida sadatuhat krooni uut osakapitali, mis võimaldaks võlgade ümberkorraldamist. Kirjastusühisuse peamiste osanikega oli see lahendus juba ka läbi räägitud. Üksikasjad ja tehniline pool vajasid veel täpsustamist.

26. juulil 1935.a

Lootusrikkas meeleolus kogunesid kirjastusühisuse suurimad aktsionärid ja nende esindajad (lisaks Jaan Tõnissonile veel Matthias Johann Eisen, Anton Jürgenstein, Oskar Kallas, Juhan Kukk, Johan Kõpp, Karl Parts, Aleksander Morhfeldt, Peeter Põld, Karl Saral, Gustav Seen, Jüri Jaakson, Aleksander Tõllassepp, Kommerts Pank, Puhk & Pojad, Krediit Pank, Eesti Laenu­ ja Hoiu Ühisus) 26.juuli õhtul "Postimehe" toimetuse saali ühisuse peakoosolekule (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 136). Meeleolu oli hea, sest see sadatuhat krooni, mida peeti hädavajalikuks kirjastusühisusse kohe mahutada, oli olemas (selle olid otsustanud kokku panna senised aktsionärid ise). Pealegi oli kindel lootus kahele soodsale välislaenule. Plaanis oli detailse ja hetkel otstarbekaima kava kokkupanek. Nimelt oli teada ka mõnedest riigisisestest laenuvõimalustest (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 137).

Kell pool kaheksa sisenesid aga "Postimehe" äriruumidesse kohalik politseiprefekt ja konstaabel ning alustasid äriraamatute ja raudkappide pitseerimist. Samal ajal kutsutud Tõnisson telefonile ning talle antud teada, et kirjastusühisus on pandud sekvestri alla (Põlde 1960:278). Sekvestri valitsus alustas kohe kirjastusühisuse asjaajamise ülevõtmist. Seda saadi alustada tänu sellele, et kaks sekvestri valitsusse määratud liiget, esimehena Tartu linnapea kindral Aleksander Tõnisson ja Pikalaenu Panga inspektor August Olbrei, olid Tartus. Valitsuse kolmas liige, majandusministeeriumi rahandusosakonna laenudebüroo juhataja Rein Muremaa saabus Tartusse järgmisel päeval.

Tõnisson tegi põrutava uudise teatavaks kõigile koosviibijaile. Aktsionärid alustasid kohe uut, nüüd juba erakorralist, üldkoosolekut. Üldkoosolek võttis vastu oma otsuse, mille adresseeris sisekaitseülemale. Selles kinnitati, et kirjastusühisus on majanduslikult kandev ja elujõuline ettevõte ning et need majanduslikud raskused, mida sisekaitseülem nimetas, on lähemal ajal ületatavad. Päevalehe "Postimees" suhtes toonid toimetatud riigi arengu huvides ning seda just tänu Jaan Tõnissonile. Otsus lõppeski täieliku usaldusavaldusega Jaan Tõnissonile (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim1, s/ü 195, lk 138).

27. juuli hommikul andis siseminister K.Eenpalu ajakirjanikele teada sekvestri valitsuse sisseviimisest kirjastusühisusse "Postimees", keelates sündmuse kommenteerimise. Ajakirjanikele väitis Eenpalu, et toimetus jääb edasi ametisse, kuigi Tõnissoni tagandamine oli sel ajal valitsuse poolt juba otsustatud (tagandamise otsus oli tehtud ka Tõnissoni poja Ilmar Tõnissoni kohta, kes töötas sisepoliitika toimetajana). Tõsi, Tõnissonile tehti otsus teatavaks alles 2.augustil. Toimus see Tartu maavanema Otto Pärlini kabinetis ja üks osavõtjatest, sekvestri valitsuse liige Rein Muremaa on kirjeldanud Tõnissonilt valitsuse otsusele tema tagandamise kohta allkirja võtmist järgmiselt: "Kogunenud olid vaiksel hommikutunnil sinna Sekvestri Valitsus terves koosseisus ja maavanem O.Pärlin. Üsna täpseks ajaks ilmus ka "Postimehe" elupõline peatoimetaja /---/ Jaan Tõnisson. Kas ta teadis eelseisvast aktist midagi või mitte, see jäi mulle ebaselgeks. Pärast tagandamise otsuse teatavaks tegemist kindral A.Tõnissoni poolt palus Jaan Tõnisson sõna ja tarvitas seda ligemale poolteist tundi. Ta oli äärmiselt rahulik, asjalik ja sõbralik. /---/ Edasi asus ta seletama üksikasjus oma elutööd "Postimehe" peatoimetajana üle 40 aasta kestel läbi mitmesuguste ajavoolude, valitsuste ja tsaariaegsete tsensorite. /---/ Lõpetades oma kõne, võttis ta sulepea, kirjutas krabinal alla oma suure nime /---/ ning seejärel, soovides kõigile head tervist, lahkus sirgelt ja püstipäi meie koosoleku ruumist. /---/ Mulle jäi siiski mu sügavaimas tunnetuses valus aimdus, et auväärt "Vana Jaan" lahkus sealt siiski väga valusa südamega ja ka allajäänu tunnetega, sest teda olid ta enese rahva vennad karistanud ebaõiglaselt ja kibedama karikaga, mida üldse võib juhtuda nii pikaajalise teenistuse eest, pealegi teenelise teenistuse eest!" (Põlde 1960: 281-282).

Majandusasjad arenesid aga omasoodu. 27. juulil pidi kirjastusühisus tasuma mõned tähtajalised vekslid. "Postimehe" aktsionärid õiendasid need isiklikust rahakotist, sest sekvestri valitsus ei tohtinud seda teha (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 136). 29. juulil käisid Tallinnas Eenpalu juures kirjastusühisuse esindajad (J.Kriisa ja H.Sumberg), kes esitasid nii kirjastusühisuse juhatuse kui ka osanike palve, et sekvester tühistataks. Eenpalu vastas 3.augustil telefonogrammiga: senine asjade käik on kooskõlas seda põhjustanud motiividega ning ei kuulu isegi arutamisele, muutmisest rääkimata (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 137).

1.augustil sai sekvestri valitsus majandusministeeriumist täpsed instruktsioonid, kuidas toimida kirjastusühisuse tähtajaliste vekslitega. Seisukoht oli: sekvestri valitsus ei ole kohustatud ega õigustatud tasuma võlgasid, mis tekkinud enne ettevõtte ja varanduste sekvestri alla võtmist (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 111). Samal päeval läksidki protesti esimesed vekslid. Need olid kirjastusühisuse poolt välja antud aktsiaseltsile "Eesti Paber" paberi ostmiseks.

13.augustil esitasid oma avaldused nii sise­ kui majandusministeeriumisse "Postimehe" võlausaldajad. Avaldustes rõhutati kirjastusühisuse senist korrektsust võlgade tasumisel ning ka seda, et kuni 1.augustini ei olnud protestitud ühtegi vekslit. Võlausaldajad kinnitasid endi veendumust, et kirjastusühisus oleks aja jooksul ise võlgadest välja tulnud ja et sekvestri sisse viimine on asjade käiku ainult raskendanud (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 139).

Nendele avaldustele ei tulnud kummastki ministeeriumist mingit vastust ja 17.augustil esitas kaebuse Riigikohtule sisekaitse ülema otsuse peale Eesti Kirjastus­Ühisuse Postimees juhatuse volinik, vannutatud advokaat Johannes Viik. Üksteist ja pool masinakirjalehekülge pika kaebuse sõnum on ühene - sisekaitseülema otsus sekvestri sisseviimisest kirjastusühisusse "Postimees" on alusetu ja ülekohtune. Viik kirjutab: "Päevaleht "Postimees" on kogu aeg kuni sekvestri alla võtmiseni jätkanud ainuüksi seda tegevust, mida tema on arendanud 39 aastat oma peatoimetaja Jaan Tõnissoni juhtimisel Eesti rahva parema tuleviku teenistuses. See tegevus algas just RAHVUSLIKU ÜLESEHITUSTÖÖ VAIMUS juba sel ajal, kui meie rahva ja maa hüvangu eest väljas ei ole olnud kedagi nendest, kes nüüd on võimalikuks arvanud tulla "Postimeest" süüdistama ja seni kasutamata surve­abinõudega rõhuma /---/ Sest kõigel oma põhimõtete kaitsmisel ja valitsevatele mõjudele vastuseismisel on "Postimees" kõigis oma väljendustes ja nõudmistes oma peatoimetaja juhtmõtete kohaselt ikka püsinud seaduslikkuse alusel ja piirides /---/ Sellesama SEADUSLIKKUSE TAKTIKA alusele ja piiridesse on "Postimees" jäänud ka praeguse valitsuse tegevusse ja püüetesse suhtumisel kaitseseisukorra päevil. Kui "Postimehel" on tulnud rahvuslikust kohusetundest meie riigi ja rahva tuleviku vastu arvustavalt suhtuda praeguse valitsuse sihtidesse ja püüetesse, siis on leht kõigis oma väljendustes ikka jäänud kindlasti Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seaduste alustele ja piiridesse /---/. N on aga Eesti demokraatlikus Vabariigis, kus võim on RAHVA käes, Siseminister sisekaitseülema ülesannetes RIIKLIKKU võimu käsitades arvanud võimalikuks "Postimehe" vastu "ajakirjanduse kohta maksvate sundeeskirjadega" vastuolus seisva tegevuse pärast tarvitusele võtta niisuguseid surve­abinõusid, mida isegi Vene piiramatu isevalitsuse päevil valitsusvõim ei ole ajakirjanduse vastu tarvitusele võtta katsunud. Seejuures ei käi Siseminister sisekaitseülema ülesannetes mitte oma sundeeskirjade järele, ega määra mitte nende sundmääruste rikkumise eest ettenähtud rahatrahvi jne, vaid kasutab "Postimehe" sekvestri alla võtmiseks VENE SÕJAAEGSET ERAKORDSET sekvestriseadust, mis Vene valitsusvõimudelt 1916.a. Vene riigi põhiseaduse erilise määruse alusel on antud seks, et Vene riigile vaenulikkudelt sakslastelt ja teistelt välismaalastelt varandusi ära võtta ja likvideerida".

Niisama kindlalt nagu Viik oma kaebuses väitis, et "Postimehe" sekvestri alla võtmisel puudus poliitiline põhjus, niisama veendunult kinnitas ta, et sekvestriks ei andnud alust ka kirjastusühisuse finantsseis: kõige raskemad ajad olid möödas ja rahaasjad hakkasid minema ülesmäge.

Edasi selgitas Viik Riigikohtule, et siseministri otsus "Postimehe" kohta on seadusliku aluseta ja ebakorrektne. Ei endine Vene sekvestriseadus ega 1933.a kehtima hakanud Eesti Rekvisitsiooni ja Sundkorraldamise seadus ei luba äriettevõtteid võtta riigivõimu kätte majanduslikel põhjustel. Sekvestrit võidakse kasutada ainult sisepoliitilistel kaalutlustel, sõja ajal, mobilisatsiooni korral ja ainuüksi riigikaitse huvides (vt Riigi Teataja 1933, art 754). Siseministri otsuse aluseks ei saavat arvata ka 1930.a Kaitseseisukorra seaduse §9 p12 (vt Riigi Teataja 1930, art 423), kus öeldakse, et kaitsevägede ülemjuhatajal on õigus panna äriettevõtteid ja kinnisvara sekvestri alla, kui on põhjendatud kahtlus, et nende abil taotletakse kuritegelikke sihte. Sellele seadusesättele oli küll siseministri poolt viidatud, kuid polnud näidatud, kuidas ja millal ilmnesid "Postimehe" kuritegelikud sihid. Kuritegelike sihtide olemasolu eeldas ka toetumine kaitseseisukorra muutmise seaduse §7 lõige 2le. Nimetatu andis sisekaitse ülemale õiguse otsustada sekvestri sisseviimise üle, aga ikka vaid tõsisel põhjusel (vt Riigi Teataja 1934, art 784).

Kõiki asjaolusid üksikasjalikult vaagides jõudis Viik järeldusele: siseministri otsusel - võtta Eesti Kirjastus­Ühisus Postimees kui äriettevõte sekvestri alla - puudusid nii sisuliselt kui ka vormiliselt seaduslikud alused. Sellest tulenevalt palus Viik Riigikohtul võtta oma kaebus arutamisele Administratiivkohtukorra §6 alusel ning Riigikohtu 1926.a 21. septembri ja 1. oktoobri otsuses (nendes nõudis Riigikohus, et kaitseseisukorra õiguse kasutamisel peavad ametnikud oma otsuseid põhjendama konkreetsete juhtumite nimetamisega, mida aga Viigi hinnangul siseminister "Postimehe" puhul ei teinud) esitatud põhjustel. Viik pakkus välja ka kolmepunktilise tegevusvariandi:

1. siseministri 26. juuli otsus viivitamatult seisma panna kuni asja arutamiseni kohtus;

2. Eesti Kirjastus-Ühisus Postimees sekvestri alt vabastada;

3. välja nõuda siseministri kui sisekaitseülema asjatoimetus (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 162-167).

 

Arhiivimaterjalidest ei selgu, kas ja mida Viigi kaebusele vastati. Kindel on aga, et asjade üldist käiku see ei muutnud. Sekvestri valitsus lõppes kirjastusühisuses alles 1936.aastal.

"Postimehe" "tervendamine"

Siseminister K.Eenpalu otsusega eemaldati "Postimehe" juurest Jaan Tõnisson. Mees, kes oli lehe eesotsas olnud alates 1896.a novembri lõpust ja kes läbi aastakümnete oli oma ajakirjanikutöös seisnud seaduse, demokraatia ja isikuvabaduse kaitsel. Ta oli pika tee jooksul jäänud kindlaks kord omaksvõetud põhimõtetele, ning säilitanud austuse ja lugupidamise ajakirjanikuameti vastu. "Eesti ajakirjanikukutse on nende ridade kirjutaja meelest algusest saadik nii tähtis olnud, et tema alles suure kahtlemise ja enesekatsumise järele sellele pinnale on asunud. Sest mitte ainult, et meie oludes üksi ajakirjanik kodanlise elu ülemate küsimustega alaliselt tegemist saab teha, mis inimesele kui iseteadlisele ühiskonna liikmele vaimliseks tarviduseks on, vaid tõsine Eesti ajakirjanik võib ühtlasi suurele hulgale vaimliseks juhiks saada, misläbi tema meie tuleviku kujunemise kohta kaasa võib mõjuda - kas seda on vähe meie kitsastes oludes?! Selles teadmises on nende ridade kirjutaja juba nooruse päevist saadik, kus avaliku tegevuse kutse silma ette kerkis, jõudumööda iseenesega võidelda püüdnud, et kõiki isiklikka tundeid - loomulikust õnnetundest kuni rõõmsa maitsmiseni - üleüldise kohusetunde alla painutada" (Postimees 1904, nr 226) 27. juulist 1935 oli kõik see möödanik. Lehenumbri sisu ja valmissaamise eest jäi vastutama Jaan Kitzberg, kelle Tõnisson oli toimetusse tööle võtnud juba 1927.a alguses, kui Kitzberg oli alles õigusteaduskonna tudeng. Töötanud toimetuse välispoliitika osakonnas, olnud toimetuse sekretär, "Nädala Postimehe" tegevtoimetaja ning paar kuud ka "Postimehe" tegevtoimetaja (pärast Oskar Männi lahkumist), oli Kitzbergil ajakirjandustöö kogemusi piisavalt. Kui J.Tõnisson oli peatoimetaja kohalt ametlikult tagandatud, tehti peatoimetajaks hakkamise ettepanek Jaan Kitzbergile. (Kitzberg oli Tõnissoniga koos tahtnud toimetusest lahkuda, kuid seda polnud Tõnisson lubanud, väites, et selline ülekohus ei kesta kaua ja toimetus ei tohi laiali joosta). Kitzberg käinud enne koha vastuvõtmist Tallinnas Eenpalu juures teatamas, et võtab pakkumise vastu vaid siis, kui "Postimees" ei pea iialgi arvustama Jaan Tõnissoni ja tema tegevust (Raag 1971: 184-185). Nii sai Kitzbergist "Postimehe" peatoimetaja ja varsti koguni vastutav peatoimetaja (1938.a Trükiseaduse järgi pidi peatoimetaja olema ühtlasi ka viimast).

Kirjastusühisuse saneerimiskavade läbivaatamiseks peetud kokkusaamistest oli kõige asjalikum 1935.a 18. oktoobril "Postimehe" ruumes toimunud koosolek. Ainult sellel kuulati ära ka endiste osanike, nende hulgas Jaan Tõnissoni, seisukohad ja arvamused. (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 24-47). 18. oktoobril olid kohal sekvestri valitsuse, kirjastusühisuse ja suuremate pankade­võlausaldajate (Pikalaenu Panga, Krediit Panga ja Tartu Laenu­hoiu Ühisuse) esindajad. Arutatavaid saneerimiskavasid oligi kaks. Üks neist oli välja töötatud 12. oktoobril asetleidnud kirjastusühisuse osanikkude koosolekul ja teine esitatud sekvestri valitsuse esimehe asetäitja A.Olbrei poolt. Olbrei pakutud saneerimiskava lähtus puhtalt ärilistest kaalutlustest. Osaühisuse osanike poolt esitatud variandis aga püüti arvestada kõiki asjaolusid, ka ajalehe "Postimees" kohta ja tähendust eesti elus ning olukorda, milles ettevõtet saneeritakse. Lahkarvamusi kahe poole vahel oli ka kirjastusühisuse aktiva ja passiva hindamisel. Olbrei kavas oli osaühisuse reaalseid aktivaid mais 1935 hinnatud 402 tuhande krooni suuruseks. Passiva (ilma osakapitalita) oli samal ajal 688 tuhat krooni. J.Tõnisson, kes koosolekul osales, hindas Olbrei antud aktiva hinnet liiga madalaks ja pidas õigemaks summat 500 tuhat, sest otsestele materiaalsetele väärtustele tuli tema meelest lisada ka osa väljaande "Postimees" väärtusest: "Ajaleht "Postimehe" puhastulud pole kunagi olnud alla Kr. 50.000.- aastas. Üks osa "Postimehe" väärtusest seega peab olema liitunud aktivade reaalväärtusele. See väärtus võiks olla null vaid juhul, kui ajaleht suletakse. Lehe tiraa on seisnud keskmiselt ca 20.000, ning normaalseisuna kuni 15.000, mis kindlustab Kr. 50.000.- suuruse puhastulukuse. Tuleks seega lugeda aktivade reaalväärtusena vähemalt Kr. 500.000". Tõnisson polnud nõus ka Olbrei poolt välja toodud kirjastusühisuse inventari väärtusega 195 tuhat krooni, väites, et see on liiga madal, "Kuna rotatsioonimasin üksi, koos montaaidega maksis ca Kr. 144.000 ning töötanud on ta kõigest 6-7 aastat. Amortisatsiooni sellasel masinal, mis töötab päevas vaid 2-3 tundi, ei saaks arvestada üle 5%". Olbrei arvestused lähtusid Pikalaenu Panga hindamistest ja üldmulje oli: "Trükikoda rahuldavas seisukorras, millega võib valmistada trükitöid, mis mitte alla keskmise; trükitähed - töökõlbulikud. Vaja vähemad remondid ning mõne aja pärast mõningate masinate asendamine uutega (trükkimise jsk. - vaja täiendamisi; köite jsk. - vaja suurem lõikamise nuga; ladumismasinad - võiks olla paremas seisukorras). Stereotüüpia jsk. - on üsna moodne. Rotatsioonimasin - uus, kuid ka mõni puudus - ei saa trükkida kaht iseseisvat 16 leheküljelist lehte korraga. Üldmulje "Postimehe" trükikojast - rahuldav".

Küsimus ei olnud ainult vanade võlgade ja laenude kustutamises vaid ka uue käibekapitali saamises. Ettevõtte tulude­kulude hindamiselgi olid optimistlikumad vanad osanikud eesotsas J.Tõnissoniga. Muidugi tahtis Tõnisson iga hinna eest kaitsta kirjastusühisuse endiste osanike huvisid ja nende kaudu mingilgi moel säilitada päevalehe temaaegset suunda ja sihti. Tõnisson oli seetõttu kindlal seisukohal, et kirjastusühisuse ärikulusid on võimalik vähendada tehniliste kulutuste kärpimise arvel. Näiteks kui on vaba käibekapitali, on võimalik soodsamalt osta paberit, trükivärvi jne. Samas kinnitas Tõnisson, et kokku ei tohiks hoida toimetuse pealt, sest kokkuvõttes kindlustab toimetusse pandud raha väljaandja edu. Tõnisson jäi ka sellises suhteliselt tõsises arutelus ikkagi endiseks Tõnissoniks, kes muretses "Postimehe" ideelise suuna üle ja püüdis aidata kirjastusühisuse vanu osanikke, kinnitades: "Siiski on see ringkond, kes varem olnud huvitatud, kuuldavasti valmis kaasa tulema. Nagu näitavad Schweitsi ja teiste väikerahvaste lehed, on kõige tagajärjekam lehe osakapitali koondamine kitsa ringkonna kätte, et hoida lehe suunda ideelisel alusel. Kui aga minnakse kapitali teenimisele, muutub leht tänavaleheks ja läheb allamäge. Sellepärast tuleks arvestada, et niisugune ringkond kaasa tuleks, kes oleks hingestatud ideest ning ei ajaks taga suurt renteerimise võimalust". Koosoleku lõppedes jõuti esialgsele kokkuleppele. Selles nähti ette, et pangad kustutavad kirjastusühisuse võlgadest 50%. Võlausaldajad annavad oma iirosid edasi kuni kirjastusühisus maksab kõik võlad. Pangad lepivad kokku, et kustutavad ühiselt iirod, kui irandid ostavad osatähti nende poolt kustutatava osaga võrdses suuruses (50%). Tõnisson ja teised vanad osanikud jäid eriarvamusele irantide kohustuse suhtes, pidades neid rahaliselt liiga suureks. Tõnisson rõhutas veelkord, et vanu osanikke ei tohiks lehe juurest eemale peletada. Tegelikkus ei kujunenud selliseks nagu Tõnisson siis veel lootis.

Laupäeval, 10. oktoobril 1936.a õhtul kell seitse peeti Tartu raekojas linnavolikogu saalis Eesti Kirjastus­Ühisuse Postimees peakoosolek. Peakoosolekul oli palju rahvast, nii uusi kui ka vanu osanikke. Teada oli, et kirjastusühisus vabastatakse sekvestri alt ja sellele järgnevad uue juhatuse ning nõukogu valimised. Sekvestrivalitsusest ja kirjastusühisuse tegevusest sekvestri all andis ülevaate sekvestrivalitsuse esimees kindral Aleksander Tõnisson. Tema sõnade kohaselt oli kirjastusühisuse äritegevus aastatel 1935-1936 olnud edukas. Suurenenud olid trükikoja, tsinkograafia, köitekoja, päevalehe tulud ja vähenenud igapäevased kulud. Optimistliku sõnavõtu lõpetuseks kinnitas A.Tõnisson, et kirjastusühisus on saneerimisega tervendatud ja võib elujõulise ettevõttena uute omanike kätte minna (Postimees 1936, nr 276). Kirjastusühisus tervendati väga lihtsalt: senine osakapital kustutati 100%­liselt. Et saneerimist ainult osaühisuse senise kapitali kustutamise ja uue kapitali sissetoomise abil korraldada ei saanud, nõustusid senised kreeditorid - pangad, ärid ja mõned isikud - kustutama teatud osa oma nõudmistest. Uus osakapital, 200.000 krooni, pandi kokku nii: 101.000 krooni ehk 51% aktsiatest riiklikult Pikalaenu Pangalt ja 99.000 krooni jaotus kolmeks võrdseks osaks. senistele osanikele (põhiliselt Eesti Üliõpilaste Seltsi ringkonnast), põllumajanduslikele ja ühistegevuslikele organisatsioonidele ja korporatsioonidele ("Vironia", "Estica", "Sakala"). Pikalaenu Panga kätte läksid ka mõne suurema kreeditori laenud ja eraaktsionäride osa ei jäänud enam määravaks (Uus Eesti 1936, nr 277). Kirjastusühisuse majanduslik tervendamine läks valitsuse poolt soovitud suunas. Seda tunnistab majandusminister Karl Selteri telegramm, mis koosolekul ette loeti ja kus oli kirjas: "Valitsus on osutanud "Postimehele" suure vastutuleku eeldusel, et "Postimees" koondab enda ümber Tartu kogu seltskonna üksmeelseks tööks rahva kasuks. Valitsus on teinud ja teeb võimaliku selle töö kindlustamiseks" (Postimees 1936, nr 276). "Tartu kogu seltskonna" all peeti silmas, nagu õigesti märkis ajaleht "Vaba Maa", et ühte ettevõttesse on koondatud seltside ja korporatsioonide esindajad, keda pole vaatamata paljudele katsetele varem õnnestunud koostööle panna (Vaba Maa 1936, nr 236). Kommenteerides kirjastusühisuse nõukogu ja juhatuse valimisi, osutas "Vaba Maa" samas ka tõsiasjale, et mitmed nõukogu liikmed olid varem tegevad vapside väljaande "Vaba Sõna" järglase "Uus Sõna" juures. Nõukogu liikmeteks valiti nimelt A.Piip, R.Bernahoff, E.Ein, S.Ottas, J.Konze, K.Ahman, A.Jõudu, E.Kant, V.Koitmets. Nõukogu esimeheks sai Tartu linnapea A.Tõnisson. Kirjastusühisuse juhatuse liikmeteks hääletati üksmeelselt majandusministeeriumi rahandusosakonna direktori A.Kelleri ettepanekul enamuskapitali poolt Pikalaenu Panga direktor B.Rostfeldt ja sama panga inspektor A.Olbrei ning majandusministeeriumi laenude büroo juhataja R.Muremaa. Vähemuskapitali esindajateks said vannutatud advokaadid H.Sumberg ja V.Siil ning Tartu maavalitsuse esimees O.Pärlin.

Kogu koosolek möödus vaidlusteta. Ainus üldisesse õhkkonda mittesobiv sõnavõtt oli Jaan Tõnissonilt. Tõnisson tuletas meelde, et juba enne sekvestri alla minekut oli kirjastusühisuse osanikel olemas saneerimise kava, kuid see jäi siseministri otsuse tõttu teostamata. Ometi oleks just see lubanud kirjastusühisuse tervendamist "vähemate ohvritega". Tõnisson lohutas aga ennast ja teisi julge lootusega, et kirjastusühisuse uued omanikud on vaid ajutine nähe, sest "vaikiva oleku" lõpp on käes ja sellest avanevad ka "Postimehele" uued väljavaated (Päevaleht 1936, nr 277). Oma sõnavõtu lõpus rõhutas Tõnisson: kirjastusühisuse suurim väärtus on ajaleht "Postimees" ja pani uutele omanikele südamele igati hoolitseda selle eest, et lehe vaimne kandepind ei väheneks, et leht jääks ikka üldsuse ideede kandjaks ja et lehe väljaandmist ei seostataks juhuslike vooludega (Vaba Maa 1936, nr 233). Muidugi oli see vaid lahkuja lohutus ja lootus. Kirjastusühisuse uute osanike kõrval said vanad vaid otsustusõiguseta osakesteks, kelle kaasvastutada jäi kogu olemasolnud võlakoorem. Vastutusest võla ees ei vabastatud ka Jaan Tõnissoni. Lisaks sellele, et kustutati kirjastusühisuse konkreetne rahaline võlg Tõnissonile (ligi 200 tuhat krooni), kustutati ka Hilda Tõnissonile võlgnetav summa ning Tõnisson oli ka edaspidi kohustatud andma oma allkirju saneeritud kirjastusühisuse pikaajalistele kindlustusvekslitele (Eesti Riigiarhiiv, f 1627, nim 1, s/ü 195, lk 7-11).

Teistest lehtedest julges "Postimehega" juhtunut kommenteerida vaid "Vaba Maa". Ettevaatlikult avaldas ajalehe peatoimetaja Eduard Laaman arvamust, et "Postimehe" üleminek uutele omanikele puudutab kogu Eesti avalikku elu, et sündmus on "üks Eesti ajaloo verstapostidest", sest Jaan Tõnissoni käe all oli ajaleht "Postimees" mänginud Eesti elus suurt ja juhtivat osa (Vaba Maa 1936, nr 236). Eesti Kirjastus­Ühisuse Postimees ja ajaleht "Postimees" tuleviku kohta mingeid prognoose ei tehtud. Või mida siin prognoosida oligi?

Uus juhatus hakkas kohe, kui sekvester lõpetati, otsima ajalehele "Postimees" Kitzbergi kõrvale teist peatoimetajat. Nagu tunnistab Arno Raag, püüdis alguses kindral Tõnisson lehte ise mingil määral juhtida, kuid jäi toimetusega hätta (Raag 1971: 184-185). Põhimõttelise nõusoleku täita peatoimetaja ülesandeid oma ülikoolitöö kõrvalt andis professor Jüri Uluots 1937.a esimestel päevadel. Ametisse pidi ta asuma 1. märtsist (Päevaleht 1937, nr 33). Vahepeal aga selgusid 12., 13. ja 14. detsembril 1936 toimunud Rahvuskogu valimiste tulemused. J.Uluots valiti Rahvuskogu liikmeks ja koguni selle esimeheks. Kirjastusühisuse juhatus ei tahtnud aga Uluotsast loobuda ja korrigeeris tema kohustusi "Postimehe" peatoimetajana (Uluots pani peatoimetaja ameti maha 1938.a aprillis, kui ta valiti Riigivolikogu esimeheks). Nimelt otsustati, et alates 15. märtsist tööle asuv Uluots täidaks peatoimetaja ülesandeid vaid osaliselt, peamiselt ajalehe "Postimees" üldsuuna ja toimetuse tegevuse üldise määramise osas (Postimees 1937, nr 73). Nii sai Uluotsast teine peatoimetaja. Tegelikult olid igapäevase lehetöö kõik askeldused ja tegemised Kitzbergi kanda. Uluots toimetuse päevatöösse ei sekkunud, kirjutas vaid mõned juhtkirjad. Tagasihoidlik oli ta ka "suunanäitajana" (toimetuses kutsutigi teda "suunanäitajaks"), sest lehe suund oli propagandatalituse poolt paika pandud (Raag 1971: 202-204). Oma hinnangu "Postimehe" kohale ja ülesannetele andis Uluots 1937.a juunis, kui ajaleht tähistas kaheksakümnendat sünnipäeva. Ta kirjutas, et "Postimehel" on olnud täita kaks põhiülesannet: ajaleht on kogunud ja korraldanud teateid, mida igapäevane voolav elu on andnud ja need teated viinud oma lugejaskonda. Kogu saabuvast informatsioonist on "Postimees" teinud oma valiku ning selle valiku ja hinnanguga on leht lugejaskonda valgustanud ja kasvatanud kindlas sihis ja suunas. See siht ja suund on olnud: "Äratada Eesti rahvuslikku iseteadvust, rõhutada ja arendada Eesti poliitilist mõtlemist ja isetegevust ning kaasa aidata Eesti vaimse ja ainelise kultuuri arengule" (Postimees 1937, nr 161). Kõik kenasti öeldud. Tõnissongi oleks samu momente rõhutanud, ainult veidi pikemas ja keerulisemas sõnastuses. Kuid ta oleks kindlasti lisanud lause, et "Postimees" on ja jääb demokraatliku mõtte toetajaks.

"Tervendatud" ajalehe "Postimees" välisilme oli vähe muutunud. Esimesele leheküljele jõudsid reklaam ja teated (kino, teater, piduõhtud), siselehekülgedele mõned uued rubriigid ("Halloo, mis uudist?", "Naine ja kodu" jt), viimastele lehekülgedele ilmusid ka tutvumiskuulutused (J.Tõnisson oli nn kosjakuulutuste vastu ägedasti sõdinud, väites, et "Postimees" pole mingi bulvarileht, mille kaudu endale elukaaslast otsitakse, vaid tõsine eesti poliitikaleht). Kuid kõik see oli vähene ja tuli ajalehele mingil määral isegi kasuks, muutes lehe väljanägemise dünaamilisemaks ja kaasaegsemaks. Lehe tiraa jäi püsima 15­20 tuhande ümber, nagu see oli ennegi olnud.

Hoopis suurem ja tõsisem muutus oli toimunud "Postimehe" vaimuga. See oli ükskõikne ja tuim. Kadunud oli ergas ja omapärane elu ja inimeste hindamine. Selle asemele oli tulnud veidi kõrvalolev ja kiretult registreeriv kirjeldamine. Muidugi oli endiselt sisuliselt tugev ja hariv "Postimehe" kultuurilehekülg. Kuid sisepoliitika. ... Ei mõttetihedaid kommentaare 1937.a Põhiseadusele. Ei sõnagi nn Tartu vaimust, mille avaldumist Tõnisson märkas ja ka kirjeldas (et "Postimehe" veerud olid talle suletud, tegi ta seda ajakirjas "Tänapäev" (1938, nr 3)). Vaid vähe uduseid teadaandmisi 1938.a 24. ja 25. veebruaril toimunud Riigikogu valimiste ettevalmistuse ja käigu ajal Tartus kujunenud vastasrindest valitsuse heakskiidu ja soosingu najal liikuvale Rahvarindele. "Jaan Tõnissoni kõrvaldamisega "Postimehe" peatoimetaja kohalt muudeti "Postimees" informatsiooni leheks ilma poliitilise jooneta", tunnistas Tõnissoni aegadel ajalehes tegevtoimetajana töötanud Oskar Mänd juba 1938.a (Akadeemia 1938, nr 8). Jaan Kitzberg kinnitas samal aastal, et "Postimees" Tõnissoni käes oli "õppevahendiks rahva kasvatamisel iseseisvale mõtlemisele" (Pm 1938, nr 346). See aastakümneid kestnud töö oli nüüd läbi lõigatud ja ühes sellega oli ajalehest kadunud ka lehe sisuline eripära -- elu ja inimeste hindamine eesti rahvusliku ühiskonna arengu seisukohalt.

Ka aastakümneid hiljem on selge, et see sekvester ei olnud mitte ainult majanduslik, vaid et majandusliku varjus oli poliitiline ja tegelik põhjus - opositsioonile Jaan Tõnissoni isikus taheti surmahoopi anda. See oli majandusliku nõrkushetke kasutamine, mis ajalehe puhul õnnestus suurepäraselt. Tõnissoni isiku puhul aga mitte.

Tõnisson ilma "Postimeheta"

"Tegijad ei kõhelnud või ei mõistnud, et Jaan Tõnisson ei ole isik, kellele saab surmahoopi anda sel kujul," on kirjutanud Tõnissonidega lähedalt suhelnud Maria Kleitsman (Kleitsman 1960: 255). Ajakirjanduselust kõrvaldatud, jätkas Tõnisson õppetööd Tartu Ülikoolis ühistegevuse õppetooli professorina. Sellele kohale, mida finantseeris Eesti Ühistegeline Liit, oli Tõnisson valitud 20. mail 1935 õigusteaduskonna koosoleku poolt ja korralist õppetööd tegi ta 1939.a sügiseni, mil ta vabastati seoses 70. sünnipäevaga (Krinal 1993: 29). Ajakirjandusteele üritas ta aga korduvalt tagasi saada. Juba enne kui "Postimees" ametlikult sekvestri alt vabastati (see päev oli alles 10. detsember 1936), 1936.a alguses, küsis Tõnisson siseministrilt luba ajalehe "Vabadus" väljaandmiseks (seega pole tegu "ebamäärase vihjega" nagu väidab H.Harro, vaid konkreetse plaaniga (Harro 1989: 55)), kuid valitsuse seisukoht oli: uute ajalehtede lubamist ei võimaldata enne, kui uus põhiseadus on maksma pandud ja sellekohaselt uus trükiseadus vastu võetud (Postimees 1937, nr 33). 1937.a septembris esitas Tõnisson taotluse ajakirja "Elu" väljaandmiseks, kuid sai Eenpalult eitava vastuse. Sama kordus ka 1938.a oktoobris, kui Tõnisson plaanis nädalakirja "Tungal" asutamist. Siin ei aidanud ka kaebuse esitamine Riigikohtule, sest 1939.a märtsis peetud avalikul kohtuistungil Tõnisson õigust ei saanud (Eesti Riigiarhiiv, f 1, nim 7, s/ü 268, lk 13, 46-48, 51-54).

Tõnissoni tagasitulek suurde poliitikasse sai samuti teoks juba 1936.a: nelja endise riigivanema märgukirja kaudu, mis avalikkusele sai kättesaadavaks 1936.a 5. novembri "Helsingin Sanomate" vahendusel. J.Kuke, A.Piibu, J.Teemanti ja J.Tõnissoni märgukiri oli kantud murest Eesti riigi, maa ja rahva tuleviku pärast. Ja nagu märgib Rein Marandi, ei ole teada, kes neljast millise osa kirjast kirjutas, kuid üks osa sellest kuulub kindlasti Tõnissonile (Marandi 1960: 290). Ja see osa kõlab: "Ei ole kahtlust selles, et eesti rahva iseseisvuse säilimise ja selle ühiskondliku korra arenemise tähtsaimaks eelduseks on õiguslik kord. Sest väikerahvas ei või niipalju toetuda oma sõjalisele jõule kui oma õigustundele ja kõlbelisele iseteadvusele".

24. ja 25. veebruaril 1938.a Riigivolikogu valimistel sai Tõnisson Tartus rohkem hääli kui ükski teine kandidaat kogu maal (Jaan Tõnisson 1965: 33). Riigivolikogus oli ta lõpuni väljas sõna­, trüki­ ja mõttevabaduse eest, kritiseerides armutult valitsuse plaani reorganiseerida informatsiooni ja propaganda talitus Informatsiooni Keskuseks. Riigivolikogu 169. koosolekul 9. aprilli 1940, kui oli esimesel lugemisel Informatsiooni Keskuse seadus, ütles Tõnisson, et see seaduseelnõu ei likvideeri "vaikiva oleku" pärandust, vaid likvideerib ainult selle paranduse lootuse. Ta sõnad olid karmid: "Et meil minnakse reaktsioonis kaugemale kui vene ajal just mõtte­ ja sõnavabaduse kitsendamise poolest. Kui meil siis tuli õigusega võidelda eeltsensuuri vastu, siis on see eeltsensuur nüüd ületatud mitmekordselt. Vene eeltsensuur kustutas, kitsendas, takistas mõtete väljendust, aga meil riiklik propaganda talitus kirjutab ette, mida peab kirjutama. Sunnitakse peale mitte ainult suund vaid isegi üksiku kirjutuse sisu /---/ Nõndasamuti kirjutatakse meie ajakirjandusele ette kirjutada seda, mida ajakirjandus muidu maha vaikiks /---/ Oma sisemisi asju korraldades peame aga samakaugele vaatama kui välispoliitikas." (Riigivolikogu aruanded 1939/1940: 169). Tõnissoni hoiatavatest sõnadest Riigikogus jäi aga väheseks. Ka polnud enam seda "Postimeest", kes hoiatust trükkides oleks võinud selle avalikkuseni tuua. "Postimees" teatas nii nagu ülevalt poolt ette öeldi: kõik on hästi ja läheb veel paremakski.

Kirjandus:

• Jaan Tõnisson töös ja võitluses. 1938. Tartu: EK-Ü Postimees

• Tõnisson, Jaan 1965. Geislingen / Steige: Kultuur

• Harro, Halliki 1989. Kirjastusühisuse ja päevalehe "Postimees" sekvestri alla panek 1935.a suvel (uute andmete valguses). ­ Fakt, sõna, pilt. XII Tartu: TÜ, lk 45-57.

• Kleitsmann, Maria 1960. Võitlus jätkub. ­ Jaan Tõnisson. Koguteos tema 90. sünnipäeva tähistamiseks. Stockholm: Vaba Eesti, lk 254-269.

• Krinal, Valner 1993 Jaan Tõnisson ühistegevuse õppejõuna. ­ Ühistu probleeme ja uurimusi. III Tartu: TÜ

• Marandi, Rein 1960. Endiste riigivanemate märgukiri. ­ Jaan Tõnisson. Koguteos tema 90. sünnipäeva tähistamiseks. Stockholm: Vaba Eesti, lk 286- 291.

• Põlde, Mikk 1960. "Postimehe" areng ja sekvestri alla võtmine. ­ Jaan Tõnisson. Stockholm: Vaba Eesti, lk 270-285.

• Raag, Arno 1971. Kõuepilvede saatel. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv

• Raud, Märt 1991. Kaks suurt. Jaan Tõnisson, Konstantin Päts. Tallinn: Olion