Mart Saar (1882–1963)
Noore veljo veeritäge (1930)
Mart Saare kooritöötlus
[---]
Regilaulutekstid käsikirjades
H II 62, 653 (5) [= ÕES, V. Stein nr. 5]. Setu, Saagri (Sagre) k. – Victor Julius Stein < Andre (mees); Iro (naine) (1872).
EKmS 4° 4, 151 (21). Räpina khk, Veriora v. – Johan Kotli < Tsia Anne (1877).
Piltidel on toodud näiteid käsikirjadest, millest pärinevad "Noore veljo veeritäge" sõnad. Sealjuures koorilaulu tekst ei lähtunud otse käsikirjadest, vaid "Setukeste laulude" väljaandest, mida Jakob Hurt oli juba toimetanud.
Vasakul toodud laul on andnud koorilaulule pealkirja, alguse ning veel paar värssi. On näha, et koorilaulu jaoks on ridu ühe-kahe-kaupa valitud ja ka ümber järjestanud. Vähe sellest – siinse rahvalaulu algset sõnastust ja keelt olid enne Jakob Hurta toimetanud juba kogujad ise. Nimelt leidub rahvalaulust kaks käsikirjalist varianti: algne ja kohandatud tekst. "Setukeste lauludes" on ära trükitud mõlemad. Näiteks, algusridades on valged palged tehtud punaseks, ehk siis read "Noore vell´o veeratelge / tsõõri kao kul´atelge / umal ial ilusal / ja palgel valgel" on saanud sõnastuse "Noore vell´o veeretalge / tsõõri kao keerutalge / omal iäl ilosal / oma palgel punatsel". Mart Saar või tema abiline on koorilaulu jaoks valinud uuema, juba toimetatud variandi.
Veidi vastukäivad on andmed selle fragmendi esitaja kohta: kas laulnud on Andre ja Iro mõlemad – või Andre üksi. Igatahes on Steini käsikirjas märgitud lauljateks mõlemad, "Setukeste lauludes" ainult Andre.
Teise toodud näite on laulnud tõenäoliselt seakarjus, keda kutsuti Tsia Anneks. Sellest lühikesest üleskirjutusest pärineb koorilaulu teine osa.
Koorilauluteksti ehitus ja tõlge
Koorilaulu tekst on kokku pandud eri rahvalauludest, mis Jakob Hurt on avaldanud "Setukeste lauludes" (II köide, ilmunud 1905). Umbes samal kombel, laulude killukestest, koostas Soome folklorist Elias Lönnrot omal ajal eepose "Kalevala". "Noore veljo, veeritäge" esimene osa on võetud Setumaalt kogutud laulust, keskmised motiivid Räpina kihelkonna laulust ja viimased vormelid Vastseliina lauludest. Laulus on kasutatud seega eri üleskirjutajate ja laulikute tekste ja erinevaid kohalikke murrakuid, mida kokkupanija on toimetanud. Lauluteksti koostaja ei pruukinud olla Mart Saar ise, sest ta arvatavasti ei osanud seto keelt. Allpool on ära toodud kõigi kasutatud laulude viited.
Laulu tõlkis ja kommenteeris Andreas Kalkun.
ÕES, V. Stein nr. 5 ja H II 62, 653 (5) < Setu, Saagri (Sagre) k. – Victor Julius Stein < Andre (mees); Iro (naine) (1872)ÕES, V. Stein nr. 5 ja H II 62, 653 (5) – Victor Stein (1872).
EKmS 4° 4, 151 (21) < Räpina khk, Veriora v. – Johan Kotli < Tsia Anne (1877).
EKmS 8° 4, 344/5 (36) ja H, Jagomann 145/6 (20) < Räpina khk, Kõnnu k. – Jakob Jagomann < Ado Nool (Nuul) (1877).
H II 3, 575 (93) < Setu, Vastseliina – Hindrik Prants (1890).
H II 32, 831 (11) < Räpina khk. – J. Poolakess (1889).
Koorilaulu viis
"Noore vello veeritäge" viisiks on seatud Setomaal üldtuntud "praasniga ääl" (peoviis). Saare konkreetne allikas ei ole teada.
Leia käsikirjadest "Noore veljo, veeritäge" värsse!
Järgnevalt pilte rahvalauludest, mille ridu jõudis "Setukeste laulude" kaudu Mart Saare koorilaulu "Noore veljo veeritäge". Kas oskad need värsid välja lugeda? Selliste käsikirjade lugemine on sageli folkloristi igapäevane töö ja kutseoskus.
EKmS 8° 4, 344/5 (36) ja H, Jagomann 145/6 (20). Räpina khk, Kõnnu k. – Jakob Jagomann < Ado Nool (Nuul) (1877).
H II 3, 575 (93). Setu, Vastseliina. – Hindrik Prants (1890).
Victor Julius Stein (1841–1863)
Foto: Urmas Juhkam 2022. https://www.facebook.com/voruvald/posts/vastseliina-saksa-kalmistul-sai-korda-kahe-piirkonna-%C3%A4rkamisaja-tuntud-tegelase-/471913701649967/
Johan Kotli (1853–1940)
Hindrik Prants (1858−1932)
Rahvalaulude kogujad
Mitmed "Noore veljo veeritäge" sõnade jäädvustajad on olnud üsna tuntud inimesed. 1872–1873 aastal kirjutas laule üles Victor Stein, 1877. aastal Johan Kotli, 1878 Jakob Jagomann ja 1890 Hindrik Prants.
Victor Julius Stein elas vaid 32 aastat, kuid jõudis luua ilukirjandust, muusikat ja koguda rahvalaule. Ta sündis Võrus tuntud kaupmehe Kivi Kusta pojana ning nende tutvusringkonda kuulus ka doktor ja kirjanik Friedrich R: Kreutzwald. Victor Juliuse ristiemaks kutsuti proua Marie Kreutzwald. Tal olid mitmekülgsed vaimsed huvid, kuid haridus jäi katkendlikuks nõrga tervise, eriti kroonilise silmahaiguse tõttu. Stein tundis hästi kohalikku keelt ja ta siirdus 1872 Kreutzwaldi ja Jakob Hurda õhutusel Vastseliina kihelkonnaga piirnevale Setomaale rahvaluulet koguma. Kahe aastaga pani ta kirja üle 1000 lehekülje rahvalaule ja 247 vanasõna. (Vt Valdur Raudvassar 2017, Wõrumaa Teataja.)
Johan Kotli sai hea hariduse Valgas Cimze õpetajate seminaris ning töötas kooliõpetaja, köstri ja koorijuhina Laiusel ja hiljem Väike-Maarjas, moodustades mõlemal pool ka puhkpilliorkestrid. Laiusel kujunes elav seltsielu ja esimeste külalisesinejatena andsid sealses kirikus 1891. aastal kontserdi Miina Härma ja Aino Tamm. Kotli avaldas ka ajalehtedes Väike-Maarja teemalisi artikleid – tema mälestuse on jäädvustanud perekonnakroonikas Anu Kotli (https://www.kotli.ee/files/filemanager/files/JOHAN_KOTLI_ELULUGU.pdf).
Väga viljakas folkloorikoguja oli Hurda kaastööline Jakob Jagomann (1844–1910), Räpina kihelkonna Kõnnu küla taluperemees. „Ühekülameestena käidi koos kogumisretkedel mööda Räpina kihelkonda ja Setomaad. Jagomann on saatnud Jakob Hurdale 660 eesti ja seto rahvalaulu, olustikulisi muinasjutte, mõistatusi ja vanasõnu, kokku ligi 2100 lehekülge üleskirjutisi,“ kirjutab temast Erik Kamberg (LounaLeht 2023).
Hindrik Prants oli pärit Võrumaalt, õppis mitmel pool, sealhulgas ka eri kursustel Helsingi ülikooli juures. Ta töötas ajakirjanikuna ajalehes Postimees, Ristirahva Pühhapäeva Leht, Tallinna Päevaleht, ajakirjas Linda jm, ning on saatnud kaastööd ka Rootsi, Soome ja Saksa ajakirjandusele. Ta on kirjutanud raamatuid ajaloost, soome-ugrilastest ja ka ilukirjandust. Prantsust on kirjutanud Vello Paatsi veebilehel Kreutzwaldi sajand. (https://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=328&table=Persons)
